Rahvastikuprobleemid (0)

Rahvastikuprobleemid
Peamiseks probleemiks ning enamike probleemide põhjuseks võiks inimkonna kiiret juurdekasvu ja inimeste majanduslikku ebavõrdsust. Inimkonna kiie juurdekasvuga kaasneb Maa ressursside pidev vähenemine ja looduse tagasitõrjumine inimeste vajaduste rahuldamiseks. Mõningate teadlaste väitel suudaks Maa lahedalt ära toita umbes 2 miljardit inimest, praegu aga elab Maal juba üle 6,7 miljardi inimese ja rahvaarv suureneb umbes 90 miljoni inimese võrra aastas. Aastaks 2040 kasvab inimeste arv üle 9 miljardi.
Kui inimkond rahvastiku plahvatuslikku kasv kiiresti ei pidurdu, siis arvatakse, et aastal 2050 kannataks alatoitluse ja haiguste all juba iga kolmas inimene Maal.
Üheks demograafiliseks probleemiks on ka suhteliselt uus ja vähetuntud probleem- rahvastiku vananemine. See probleem esineb reeglina ainult arenenud riikides, sest arengumaades on sündimus endiselt nii kõrge, et rahvastikust moodustavad enamuse noored. Arenenud riikides on aga suremus üha madalam ja sündimus näitab samuti vähenemistendentsi. Nii tekib varsti terav probleem pensioni maksmisega, kuna riigile makse maksva elanikkonna osa võib jääda väiksemaks kui nende maksude arvelt elavate inimsete hulk.
Demograafiliste protsesside üheks osaks on ka linnastumine . Linnastumine on tööstuse arenedes loomulik protsess, mis toimub enamuses maailma riikides. Maailma linnastumisaste on kasvanud 1950. aasta 29 protsendilt 1990. aasta 43 protsendile. Aastal 2000 elas maailmas 50% elanikest linnades, neist 26-s elab enam kui 10 miljoni inimest, sealjuures pooled ülisuurtest linnadest asuvad Aasias. Linnastumisega kaasnevad kindlasti ka õhu ja vee saastatus . Praegusel ajal on ainult 40% arenguriikide linnakodudest ühendatud kanalisatsiooniga ja umbes 90% heitveest jääb puhastamata.
Loodusvarad
Igasugune inimese tootmistegevus rajaneb loodusvarade kasutamisel . Loodusvarade all mõistetakse nii otse loodusest võetavat, kui ka näiteks põllukultuure. Niisiis on loodusvaradeks näiteks vesi, õhk, kaevandatavad maavarad , muld ning ka mitmesugused taimsed ja loomsed saadused . Viimastel aastatel on loodusvarade mõiste alla mahutatud ka looduse mitmekesisus ja looduskeskkonna esteetiline ilu.
Loodusvarade üks levinud jaotusviise on järgmine:
1) taastuvad loodusvarad: Taastuvate loodusvarade hulka kuuluvad näiteks muld , mets, veevarud , aga ka osa energiavarusid (päikese, tuule, jõgede ja biomassi energia).
2) taastumatud loodusvarad: Taastumatud loodusvarad on maagid , kaevandatavad kütused , maapõuesoojus ja tuumaenergia .
  Inimese praeguse aja tarbimise seisukohalt on taastuvad loodusvarad põhimõtteliselt igavesed ning kestavad tõenäoliselt kauem kui inimkond. Taastumatuid loodusvarasid aga tarbitakse praegu nii intensiivselt, et samasuguse tempo juures saavad nad üsna varsti otsa.
Näiteks tekib ka naftat maailmas iga päev pidevalt juurde, kuid võrreldes tarbimisega on see kogus väga väike. Taastumatud loodusvarad muutuvad kasutamisel tihtipeale peaaegu kogu ulatuses kasutamiskõlbmatuks ning moodustavad jäätmeid. Näiteks fossiilsete kütuste põletamisel muutuvad nafta , kivisüsi , põlevkivi vms. kasulikuks soojusenergiaks ja üsna tarbetuks või isegi kahjulikuks süsihappegaasiks ja tuhaks. Selliseid kütuseid saab kasutada vaid ühe korra. Paljud looduses leiduvad metallid kõlbavad aga ka korduvkasutuseks, olgugi et igal töötlusel läheb mingi osa materjalist kaduma.
Kuna ühe või teise loodusvara kasutamise intensiivsus võib aegade jooksul kiirelt muutuda, ei ole loodusvarade liigitus taastuvateks ja taastumatuteks alati kõige otstarbekam. Näiteks võib mõnekümne aasta pärast juhtuda, et mulda kurnatakse ja tarvitatakse juba tunduvalt intensiivsemalt kui ta taastuda jõuab. Samal ajal aga on võib-olla peaaegu täielikult lõpetatud kivisöe või põlevkivi tarbimine.
Loodusvarade mõistliku kasutamise huvides on nende täpne hindamine möödapääsmatu. Loodusvarade koguseid ja nende piisavust erinevate tarbimistasemete juures on hinnatud juba pikka aega. Kasutada olevate loodusvarade suurus ja tagavara sõltub tema kogutagavarast maakeral, kasutamise intensiivsusest, hinnatasemest, tarvitamisele võtmise kulutustest ja tehnika arengust. Loodusvara jätkumist või mittejätkumist teatud piirkondades mõjutab ka ala üldine arengutase.