Referaat rahvastikuprobleemid (4)

Demograafiline plahvatus
Peamiseks probleemiks võiks lugeda demograafilist plahvatust - see on demograafilise ülemineku esimene järk, mida iseloomustab suremuse langus, kõrge sündimuse säilimine ja selle tulemusena rahvastiku kiire kasv, kusjuures laste osatähtsus rahvastikus on väga suur.
Demograafilise plahvatusega kaasneb inimeste majanduslik kihistumine ning maa ressursside pidev vähenemine ja looduse tagasitõrjumine inimeste vajaduste rahuldamiseks.
* Suure sündimuse põhjusteks on tavaliselt: pereplaneeringu puudumine (ka rasestumisvastaste vahendite puudumine) pidevad uued sünnitajad, religioossed tõekspidamised, põhimõte, et “ palju lapsi on elujõu tunnus“, töökäsi vajav põllutöö (kus kasutatakse oma laste tööjõudu).
* Suremuse languse põhjusteks on tavaliselt: meditsiini areng ja kättesaadavus ( arstiabi ja ravimid ), elutingimuste paranemine, töötingimuste paranemine (inimese enda jõud asendatakse lomade , hiljem ka aurumasinate ja sisepõlemismootorite jõuga)
Maailmarahvastiku püsiv kiire kasv sõltub suures osas arengumaade rahvaarvu suurenemisest, kus elab ligikaudu 80% maailmarahvastikust.
Nii 1992. aastal suurenes maailma rahvaarv iga päev 254. tuhande inimese võrra, nendest vähem kui 13 tuhat jäi tööstuslikkult arenenud riikide hulka, ülejäänud 241 – arengumaade hulka. 60% inimkonnast elas Aasias (kus on ka praegu kõige rohkem inimesi, kuid rahvaarvu kasv on pidurdunud), 20% - Aafrikas (praegu kasvab seal rahvaarv kõige kiiremini), 10% - Ladina-Ameerikas.
Tänapäeva demograafilise plahvatuse eripärad põhjustavadki niivõrd suuri teritorriaalseid erinevusi, kusjuures see nähtus on oma võimsuse poolest palju ulatuslikum kui esimene demograafiline plahvatus, mis toimus nn Esimeses maailmas (s.t. enamarenenud riikides – Euroopas, Põhja-Ameerikas jm) 1830-1930 aastatel.
1993. aastal maailmajaode rahvaarv oli (miljonit inimest):

• Euroopa – 728
  
• Aasia - 3336
  
• Aafrika – 670
  
• Põhja- ja Kesk-Ameerika – 442
  
• Lõuna-Ameerika – 308
  
• Austraalia ja Okeaania – 28
  

Tänapäeva demograafilise plahvatuse alguseks võib pidada 50. aastaid, see kestab siiani, kuid kasvutempo on juba kõvasti aeglustunud.
Praeguseks sündimuse vähenemise tendents , kooskõlas demograafilise ülemineku normiga, on juba puudutanud kõiki arengumaid, see on tingitud sotsiaal-rahanduslikest muutustest arenevas ühiskonnas üle üldse ning muutustest perekonnas, naiste positsioonist, tema kaasamisest tööstusele.
Jätkub suremuse üldtaseme langemine , mille taustal on näha väga noort rahvastiku struktuuri arengumaades. See omakorda aitab kaasa tänapäeva demograafilise plahvatuse jätkumisele.
Imikute suremuses ei ole tähelepanu väärseid tulemusi, eriti vähem arenenud riikides.
Teiselt poolt, enamuses Troopilise Aafrika riikides suremus viimaseil aastail kasvab jätkuva AIDSi epideemia tõttu.
* Suremuse põhjustest on terves maailmas esikohal südame- ja veresoonkonna haigused (koos onkoloogiaga 70%), neile järgnevad hingamiselundite haigused, suhkrutõbi ja õnnetusjuhtumid.
* Meestel on suremuse tõenäosus peaaegu 1,27 korda suurem kui naistel.
* Kõige väiksem suremuse üldnäitaja on Araabia Ühend Emiraatides (~2‰ aastas). Kõige suurem näitaja (üle 25‰ aastas) – Botswanas, Lesotos ja Swazyland´is.
Kaasaegse demograafilise plahvatuse eripärad

• Arengumaades on levinud nähtuseks rahvaarvu kiire kasv, mis kõvasti ületab nende riikide sotsiaal-rahandusliku arengu, ning seega raskendab veelgi tööhõive, sotsiaalse valdkonna, toitlustuse , rahanduse jm. probleeme.
  
• Võimsus on palju suurem kui eelmisel sajandil.
  
• See nähtus on väga laialtulatuslik.
  

Demograafilise plahvatuse lõpp
Vaatamata sellele on vaja meeles pidada, et oma tipp-punkti saavutas Maa elanikkonna kasvutempo eelmise sajandi 60. aastatel ning 80. aastate lõpuks hakkas see kahanema . Praegu kahaneb rahvastiku suurenemise kiirus peaaegu kõikides maailma riikides ja võib öelda, et me elame demograafilise plahvatuse lõppemise ajal.
Demograafilise plahvatuse kaasnähud:

• toidupuudus ja näljahädad, loodusvarade raiskamine
  
• ülerahvastatus ja majanduslik ebavõrdsus
  
• linnastumine , tööpuudus
  
• nakkushaiguste levik
  
• väljaränne
  

Toidupuudus, näljahädad ja loodusvarade raiskamine Mõningate teadlaste väitel suudaks Maa lahedalt ära toita umbes 2 miljardit inimest, praegu aga elab Maal juba 6,5 miljardit inimest (2006) ja rahvaarv suureneb umbes 90 miljoni inimese võrra aastas.
Kui inimkond rahvastiku plahvatuslikku kasv kiiresti ei pidurdu, suureneb see lähima 50-60 aasta jooksul kahekordseks. Selleks ajaks kannataks alatoitluse ja haiguste all juba iga kolmas inimene Maal.
Toidupuuduse probleem on rahvusvaheline, kuna ainult hästi organiseeritud koostöö riikide vahel saab tingida selle lahendust. Seda ei saa ka käsitleda eraldi teistest globaalsetest probleemidest. Tänapäeval pea igas riigis toiduainete tööstuse, jagamisega ja väliskaubandusega tegeleb keskvõim.
Mis omakorda näitab, et probleemil on planetaarne tähendus, vaatamata sellele et ühed riigid puutuvad kokku kroonilise toiduainete puudujäägiga, teistes on uueks eesmärgiks seotud kvaliteetne toiduratsiooni teaduse poolt kindlustatud normidele lähendamine ja parandamine ning mõned peavad „võitlema” toodetavate toiduainete ülejääkidega ja haigustega, mida põhjustab nende ületarbimine elanike poolt.
Intensiivne majandamine parimatel maadel on hävitanud sealsed metsad , tekitanud erosiooni, mulla vaesustumise ning kasutuskõlbmatute kõrbete leviku. Üks näide keskkonna pööramatutest muutustest - Hiinas, ennem viljakas Lösso platoo Huanghe keskjooksul , kus kunagi sündis Hiina tsivilisatsioon . Nüüd on 43 58.miljonist hektarist pinnase erosioon , seda regiooni peetakse ökoloogiliselt kõige vaesemaks kogu Ida-Aasias.
Praegusel ajal on inimese ja looduse vaheliseks vastuoluks eeskätt rahvastiku kasvust tingitud muutused loodusvarade kasutamises ja sellest tulenevad keskkonnaprobleemid.
Kogu inimese tootmistegevus rajaneb nende kasutamisel . Loodusvarade all mõeldakse üldiselt nii otse loodusest võetavat (vesi, õhk, taimsed ja loomsed saadused ning kaevandatavad maavarad) kui ka põllukultuure.
Praegusel ajal kätkeb mõiste endas ka looduse mitmekesisust ja looduse poolt pakutavat silmailu. Suurema osa loodusvarade (energia, tänapäevased põllukultuurid) säästev kasutamine eeldab nii majandustegevuse kui ka vaimsete väärtuste ümberhindamist.
Loodusvarade kasutamises peegelduvad iga maa ajaloolised ja geograafilised harjumused ning sageli mõjutab maa kultuuriline ja majanduslik olukord loodusvarade kasutamist ja ammendumist rohkem kui tegelikud vajadused. Näiteks elab Ameerikas vähem kui 5% maailma rahvastikust, kuid seal tarbitakse üle 30% maailma ressurssidest.
Loodusvarasid liigitatakse taastuvateks ja taastumatuteks.
Taastuvateks loodusvaradeks loetakse muld , mets, veevarud ja toit, aga ka osa jõuvarusid (päikese, tuule, vooluvee ja biomassi energia).
Taastumatuteks loodusvaradeks loetakse maagid, kaevandatavad (fossiilsed) kütused, maapõuesoojus (geotermiline energia) ja tuumaenergia. Neid on vaid piiratud kogus ja need on tekkinud Maa pikaajalise arengu jooksul. Maakera praeguste varude tekkeks on kulunud miljoneid aastaid, kuid neid ammendatakse kümme korda kiiremini.
Inimkonnal tuleb veel lahendada raske probleem, kuidas toota energiat ja kõike eluks vajalikku loodust reostamata. Samuti tuleks leida viis, kuidas parandada juba tehtud vead ja taastada paljud kahjustatud piirkonnad maailmas.
Kuigi see osutub väga raskeks, kuna näiteks vihmametsade raiumine ja rauamaakide kaevandamine Brasiilias on tingimata väga ohtlik loodusele , kuid samas on peaaegu ainuke võimalud elatuse teenimiseks sealsele elanikkonnale. Vaatamata sellele paljud organisatsioonid (..) ja teadlased tegelevad loodussõbralikke tehnoloogiate loomisega , mis oleksid saadavad ka vaestematele riikidele areneva tööstusega.
Ü Rahvaarvu poolest suurimad riigid (2007):

• Hiina — 1 321 851 888
  
• India — 1 129 866 154
  
• USA — 301 139 947
  
• Indoneesia — 234 693 997
  
• Brasiilia— 190 010 647
  

lerahvastatus ja majanduslik ebavõrdsus Vaatamata sellele, et Aasia riikides elanikkonna arv ei kasva enam nii kiiresti nagu Aafrikas ja Ladina-Ameerikas, kuid jääb siiski määravaks näitajaks maailma elanikkonnas.
On tehtud prognoose, et Hiina (demograafilise plahvatuse põhilise süüdlase) elanikkond hakkab kahanema juba pärast aastat 2040, ja senikaua tema kasvutempo jääb järjest aeglasemaks. Arvestades sündimuse langust Indias, võib arvata et sama saatus ootab ka seda riiki. Kuid depopulatsioon ei toimu ainult nendes riikides – rahvaarvu suurimate . Erineva kiirusega langeb sündimus kogu maailmas.
Selle tulemusena paljud riigid, esimeste seas Euroopa riigid (k.a. Eesti) on kokku puutunud väga tõsise probleemiga – rahvaarvu ülikiire kahanemisega .
Loomuliku iive keskmine näitaja jääb väiksemaks kõikides maailma riikides ja juba mitu aastat järjest. Kusjuures mõnede teadlaste väitel, arvestades maailma tendentse, demograafiline langus võib olla palju intensiivsem kui see, mis on esitatud käesolevas prognoosis.
Majanduslik ebavõrdsus on rohkem omane arengumaadele ja uus-industriaalsetele riikidele ( Mehhiko , Brasiilia) ning eriti endistele kolooniatele (nagu Lõuna-Aafrika Vabariik, Angola , Namiibia ).
Näiteks LAV´is peaaegu kogu mäetööstus (teemandid, rauamaagi, kulla, plaatinamaagi jm kaevandamine) on üksikute ettevõtete või isikute käes. Põllumajandusega tegelevad mustanahalised põliselanikud on sunnitud hakkama saama väikestel ja viljatutel maadel, kuna kõige paremad ning suuremad (üks farm – ligikaudu 1000 ha) alad on nn afrikanerite (Euroopast ümberasukate järeltulijad, kes peavad oma kodumaaks Aafrikat) käes.
Suurtes linnades on majandusliku ebavõrdsuse kontrastid paremini märgatavad. Nii on Mexicos (Mehhiko) juba ühed maailma kallimatest hotellidest ja kaupustest, samas ühel kolmandikul elanikkonnast ei ole kanalisatsiooni, väga palju on kodutuid ning isegi väga haritud inimestel on raske leida elamispinda.
Linnastumine, tööpuudus Demograafiliste protsesside üheks tähtsaks osaks on ka linnastumine.
Linnastumine on tööstuse arenedes loomulik protsess, mis toimub enamuses maailma riikides. Maailma linnastumisaste on kasvanud 1950. aasta 29 protsendilt 1990. aasta 43 protsendile. Aastal 2000 elas maailmas 50% elanikest linnades, neist 26-s elab enam kui 10 miljoni inimest, sealjuures pooled ülisuurtest linnadest asuvad Aasias. Linnastumisega kaasnevad kindlasti ka õhu ja vee saastatus . Praegusel ajal on ainult 40% arenguriikide linnakodudest ühendatud kanalisatsiooniga ja umbes 90% heitveest jääb puhastamata.
Tööpuudus – 2005 aastal oli maailmas 191,8 miljonit töötuid, mis on 35. miljoni võrra rohkem kui 10 a. tagasi. Viimastel aastatel tööhõive tase kasvab kõikides riikides peale Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida (enamasti araablastest elanikkonnaga). Nandes riikides on ka kõige kõrgem töötuse näitaja – 13,2% töötamisvõimelisest elanikkonnast. Teisel kohal on “Must Aafrika” - 9,7%. 2005. a. Arenenud riikides oli töötuse tase 6,7%.
Nakkushaiguste levik Kõikidest nakkushaigustest nii ohu kui ka leviku poolest on esikohal HIV/AIDS, millele järgnevad tuberkuloos ja B ning C hepatiit.

• Iga päev sureb AIDSist ligikaudu 8 000 inimest.
  
• Maailmas on üle 38. miljoni inimese, kes elavad HIV/AIDS´iga, mõeldamatult palju on nakatunud naisi ja tütarlapsi.
  
• Ainult igale viiendale nakatunule on kättesaadavad vastavad profülaktika ja ravi teenused.
  
• Ligikaudu 15 miljonit last on mahajäetud oma vanemate poolt AIDSi tõttu.
  
• AIDSis kannatab kõige rohkem demograafiliselt kõige perspektiivsem elanikkonna grupp – inimesed vanuses 20-40 a. Ta osutub aina ohtlikumaks sotsiaalsele stabiilsusele ja rahva turvalisusele.
  

Vaatamata sellele et tuberkuloos on ravitav haigus, sureb selle tõttu ligikaudu 2 miljonit inimest aastas. HIV/AIDSi epideemia Aafrikas soodustab tuberkuloosi levikut, see on ainus kontinent, kus tuberkuloosi haigestunuid tuleb aina juurde. Peale selle üle 300 miljoni raskeid haigestumisi kutsub esile malaaria, millest iga aasta sureb kuni 2,7 miljonit inimest.
Väljaränne ÜRO andmetel oli 2005. aasta lõpuks maailmas ligikaudu 191 miljonit sisse- ja väljarändajat. Rahvusvaheliste migrantide poolest on esikohal USA, talle järgnevad Venemaa, Saksamaa ja Ukraina . 60% migrantidest elavad arenenud riikides, kusjuures iga viies – USA´s. Samas kogu maailmas aastatel 1990-2005 on rahvusvaheliste migrantide arv kasvanud 36 miljoni inimese võrra.
Tähelepanuväärseid muutusi on ka rändevoolude struktuuris. Nii 2000. a. 20 miljonit rahvusvahelist migranti vanuses üle 25 a., kes saabusid industriaalselt arenenud riikidesse, omasid kõrgharidust. Kvalifitseeritud töötajate emigratsioon saab tõsiselt halvendada nende sünnimaade perspektiive.
Inimkonnal tuleb leida viis rahvaarvu piiramiseks ja elatustaseme tõstmiseks arengumaades. Arengutaseme ühtlustamine toob kaasa rahvaarvu stabiliseerumise ja annab inimestele võimaluse oma arvukust ise täpselt reguleerida. Tähtsaks probleemiks on ka inimestele keskkonnaprobleemide teadvustamine , mis aitaks kõige lihtsamalt keskkonnaprobleemide laienemist takistada.
Mõningad tulemused on muidugi juba saavutatud, näiteks on õnnestunud praktiliselt lõpetada osooni kahjustavate freoonide tootmine, kuid samas jätkatakse paljude probleemide süvendamist. Raske on teadvustada ja ära hoida Ladina-Ameerika arengumaadele vihmametsadega maharaiumisega seotud probleeme, kui see on nende peaaegu et ainus sissetulekuallikas.
Üheks demograafiliseks probleemiks on ka suhteliselt uus ja vähetuntud probleem- rahvastiku vananemine. See probleem esineb reeglina ainult arenenud riikides, sest arengumaades on sündimus endiselt nii kõrge, et rahvastikust moodustavad enamuse noored. Arenenud riikides on aga suremus üha madalam ja sündimus näitab samuti vähenemistendentsi. Nii tekib varsti terav probleem pensioni maksmisega, kuna riigile makse maksva elanikkonna osa võib jääda väiksemaks kui nende maksude arvelt elavate inimsete hulk.
Kõige kõrgem keskmine eluiga o Jaapani naistel (85,6), mehed Jaapanis elavad aga ligikaudu 78,64 a. Praegu iga viies selle riigi elanik on üle 65.a. vana.
Eesti rahvastik

• Rahvaarv: 1 330 000
  
• Oletatav eluiga sündimise ajal (meestel/naistel): 66,0 / 78,0
  
• Oletatav terve elu iga sündimise ajal (m/n): 59,2 / 62,0
  
• Laste suremuse tase (m/n, 1000. kohta): 10 / 6
  
• Täiskasvanute suremuse tase (m/n, 1000. kohta): 301 / 108
  
• Üldised tervishoiu kulud ühe inimese kohta (USA dollarites, 2003.a.): 682
  

Eestile on ka omane rahvastiku vananemine, kuigi keskmine eluiga on võrreldes teiste Euroopa riikidega suhteliselt madal. Seda põhjustavad suur suremus ja äärmiselt madal sündimus. Siin on väga hästi näha mailma sündimuse tendentse:

• Vähe lapsi (keskmine laste arv igal naisel 1,5)
  
• Palju abieluväliseid sünnitamisi
  
• Maakohtades on sündimus kõrgem kui linnades
  
• Kõrge keskmine esimese lapse sünnitamise iga (20-25 a.)
  
• Suurenevad intervallid sünnituste vahel
  
• Sünnitamisest keeldumine, kontratsepsioon, abordid.
  
• Tagasiside laste arvu ja pere sissetuleku vahel
  
• Homoseksuaalsuse levimine ja sellesse tolerantsem suhtumine.