Raamatupidamise alused (0)

Raamatupidamise alused
Lühikonspekt Eesti Maaülikooli üliõpilastele
Teema 1: Sissejuhatus
Majandusarvestus (raamatupidamine) on igasuguse ettevõtte majandustegevuse juhtimise lahutamatuks koostisosaks. Informatsioon äritegevuse tehingute ja sündmuste kohta mõõdetakse ja koondatakse aruannetesse, mida kasutavad ettevõttest huvitatud isikud. Püstitatud eesmärk, täielikult aru saada kõigist aruannetesse koondatud andmetest, jääb enamasti saavutamata, sest eesmärgi saavutamine eeldab erialateadmiste ja oskuste olemasolu. Hea on võrdlus kirurgiga. Arvata võib, et enamus inimesi teab, millega kirurg tegeleb, kuid ei mõista, missugused erialateadmised ja oskused kirurgil peavad olema patsientide õigeks kohtlemiseks.
Arusaamine raamatupidamisest ei tule lihtsalt. Otsusekindluse ja visa tööga on võimalik väga palju raamatupidamisest teada saada. Omandatud teadmised on väga väärtuslikud äritegevuse edukuse tagamisel .
Raamatupidamise tekkimise täpset aega ei ole määratletud. Arvatakse, et Vana – Hiinas kujunes algeline arvestussüsteem välja juba 8000 aastat tagasi. On teada, et mitmesugustel materiaalsetel infokandjatel (kivisse raiutuna, puusse lõigatuna, liivale joonistatud või savist majaseinale kraabituna jms.) on peetud arvestust aastasadu . Vana-Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud arvepidamiseks kohandatud piitsa või nööri abil - piitsal või nööril oli iga maksja kohta suuruse järgi oma nöörikene, kuhu võlasummade tekkimisel seoti sõlm. Võla tasumisel harutati sõlm lahti (või kustutati puutükilt märge, juhul kui arvestus oli peetud kriipsukeste vedamistega sellele puutükile). Hiljem kasutati arvepidamiseks juba kivist ja marmorist tahvleid. Uuele tasandile arenes raamatupidamine siis, kui võeti kasutusele mündid . Alates sellest ajast oli võimalik üles kirjutada kogu omand, mitte ainult koguseliselt, vaid ka väärtuseliselt. Kaasaegse arvestuse alused pärinevad 14. sajandist, mil hakati kasutama kahekordset raamatupidamist.
Raamatupidamisega tegelejad peaksid teadma nime Luca Bartolomeo Paccioli, sest teoreetilise aluse sai arvepidamine 15. sajandi lõpul, kui 10. novembril 1494. aastal ilmus tema koostatud arvestusalane raamat „ Traktaat kontodest ja kahekordsest kirjendamisest”, mis oli esimene raamatupidamisalane käsiraamat .
Teerajajateks kahekordse kirjendamise alal on olnud ka Raymond de Rooveri kirjeldatud bilanss , mis koosnes 12 leheküljest, 110-st nimetusest varade poolel ja ligi 60-st nimetusest kohustuste poolel. Raymond de Roover on kirjutanud: „Kahekordne kirjendamine tekkis siis, kui inimesed said aru, et ei saa võtta midagi ühest laekast, ilma et paneksid selle kuhugi teise laekasse. See on väga lihtne, kuid sellest arusaamine võttis väga palju aega“.
Viimaste aastasadade jooksul on kasutusel olnud mitmekümneid eriilmelisi raamatupidamise süsteeme. Tänapäeva majandusteoreetikud soovitavad raamatupidajal teadlik olla neljast aegade jooksul väljatöötatud levinumaist raamatupidamise koolkonnast :

• itaalia koolkond;
  
• prantsuse koolkond;
  
• saksa koolkond;
  
• ameerika koolkond.
  

Rahvusvahelisi arvestusmudeleid on teada viis:

• kontinentaalne mudel;
  
• angloameerika mudel;
  
• ladina-ameerika mudel;
  
• islami mudel
  
• rahvusvaheline arvestusmudel.
  

Ettevõtte majandusarvestus on protsess, mille käigus toimub majandusinformatsiooni selgitamine , mõõtmine ja edastamine info kasutajatele, kusjuures edastatav info peab kasutajatel võimaldama teha põhjendatud otsuseid.
Majandusarvestuse süsteem on loodud inimeste poolt. See süsteem on pidevalt arenev ja muutuv vastavalt sellele, missugust informatsiooni vajab ärimaailm ning missugused on kehtivad seadused. Majandusarvestust vajatakse eelkõige ärimaailmas, kuid ilma selleta ei saa hakkama ka ükski teine ühiskonna grupeering: riigivalitsus; linna- ja maakonnavalitsus; koolid; raviasutused; kirikud jne. Kõik nad peavad kontrollima oma ressursse ja nende kasutamisega seotud muudatusi, et oleks võimalik teha otsuseid edaspidiseks.
Majandusarvestuse kui süsteemi koostisosad on:
- finantsarvestus
- juhtimisarvestus
- kuluarvestus
- maksude arvestus
- finantsplaneerimine e. eelarvestamine
- finantsanalüüs
- tegevuse sisekontroll
- audiitorkontroll
Majandusarvestust nimetatakse ka “ärikeeleks”, mida on tarvis mõista selleks, et:
- iseloomustada ettevõtte finantsseisukorda mõjutavaid majandustehinguid,
- hinnata ettevõtte tegevust;
- planeerida võimalikke muutusi majandustegevuses.
Arusaadavalt ei ole majandusarvestusest saadav info piisav andmaks ammendavaid vastuseid kõigile informatsioonivajajate küsimustele. Samuti tuleks teada, et kasu majandusarvestusest väljendub koos teiste kasutoovate tegevusaladega.
Majandusinformatsiooni kasutajad erinevad üksteisest infovajaduse poolest ning igal majandusinfo tarbijal on info suhtes omad spetsiifilised nõuded tulevavalt sellest, kas tegemist on info sise- või välistarbijaga. Tavaliselt on infotarbijad huvitatud:
1. Ettevõtte tulukusest.
2. Ettevõtte maksevõimest.
3. Ettevõtte jätkusuutlikkusest.
Raamatupidamise nõuetekohane korraldamine eeldab:

• algteadmisi raamatupidamisest
  
• seaduste tundmist
  
• ärieetikat
  

Raamatupidamise korraldamisel ettevõttes on aluseks Raamatupidamise seadus (edaspidi RPS) (RT I 2002, 102, 600), mille eesmärgiks on õiguslike aluste loomine ning põhinõuete kehtestamine rahvusvaheliselt tunnistatud põhimõtetest lähtuva raamatupidamise ja finantsaruandluse korraldamiseks. Arvestada tuleb ka teiste seaduste ja määruste mõjuga.
Raamatupidamise seaduse kohaselt on raamatupidamiskohustuslaseks Eesti Vabariik ühe avalik-õigusliku juriidilise isikuna (edaspidi riik), kohaliku omavalitsuse üksus, iga Eestis registreeritud era- või avalik-õiguslik juriidiline isik, füüsilisest isikust ettevõtja ja Eestis registrisse kantud välismaa äriühingu filiaal. (RPS § 2 lg 2)
Mõisteid kasutatakse Raamatupidamise seaduses järgmises tähenduses:
1) vara – raamatupidamiskohustuslasele kuuluv rahaliselt hinnatav asi või õigus;
2) kohustus – raamatupidamiskohustuslasel lasuv rahaliselt hinnatav võlg;
3) omakapital (netovara) – raamatupidamiskohustuslase varade ja kohustuste vahe;
4) tulu – aruandeperioodi sissetulekud, millega kaasneb varade suurenemine või kohustuste vähenemine ja mis suurendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanike tehtud sissemaksed omakapitali;
5) kulu – aruandeperioodi väljaminekud, millega kaasneb varade vähenemine või kohustuste suurenemine ja mis vähendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanikele tehtud väljamaksed omakapitalist;
6) kasum ( kahjum ) – raamatupidamiskohustuslase aruandeperioodi tulude ja kulude vahe;
7) Eesti hea raamatupidamistava – rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele tuginev raamatupidamistava, mille põhinõuded kehtestatakse Raamatupidamise seadusega ning mida täiendavad Raamatupidamise Toimkonna juhendid ning riigi, riigiraamatupidamiskohustuslaste, kohaliku omavalitsuse üksuste, muude avalik-õiguslike juriidiliste isikute ning teiste raamatupidamiskohustuslaste, kelle üle eelnimetatud isikutel on otseselt või kaudselt või teiste valitseva või olulise mõju all olevate isikute kaudu valitsev mõju, puhul ka kehtestatud riigi raamatupidamise üldeeskirjas sätestatud nõuded;
8) rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtted – Euroopa Liidu raamatupidamise direktiivid , rahvusvahelised finantsaruandluse standardid ning avalik-õiguslike isikute puhul ka rahvusvahelised avaliku sektori raamatupidamise standardid;
9) rahvusvahelised finantsaruandluse standardid (IFRS – ingl international financia lreporting standards) – Rahvusvahelise Raamatupidamise Standardite Nõukogu (IASB – ingl International Accounting Standards Board ) poolt kinnitatud standardid ja interpretatsioonid (SIC Interpretations);
10) rahvusvahelised avaliku sektori raamatupidamise standardid ( IPSAS – ingl international public sector accounting standards) – Rahvusvahelise Raamatupidajate Föderatsiooni (IFAC – ingl International Federation of Accountants) Avaliku Sektori Komitee (Public Sector Committee ) poolt kinnitatud standardid;
11) tegevjuhtkond – raamatupidamiskohustuslase (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja) igapäevast tegevust juhtima ja tehinguid tegema õigustatud isik või isikud (näiteks äriühingu juhatus);
12) kõrgem juhtorgan – seaduse, põhikirja või põhimääruse alusel moodustatud raamatupidamiskohustuslase organ, kes teostab vahetut järelevalvet tegevjuhtkonna üle (näiteks äriühingu nõukogu). (RPS § 3)
13) majandusaasta aruande taksonoomia – majandusaasta aruande standardiseeritud elementide ja sidusbaaside kogum
14) majandustehing – raamatupidamiskohustuslase tehtud tehing, kolmandate isikute vaheline tehing või raamatupidamiskohustuslast puudutav sündmus, mille tagajärjel muutub raamatupidamiskohustuslase vara, kohustuste või omakapitali koosseis. (RPS § 6 lg 1)
Lisaks Raamatupidamise seaduses toodutele kasutatakse alljärgnevaid mõisteid järgmistes tähendustes:
1) algdokument – majandustehingu toimumist kinnitav tõend.
2) raamatupidamisregister - raamat, lahtine leht või kaart, kuhu kantakse raamatupidamiskohustuslase majandustehingud kronoloogilises või/ja süstemaatilises järjestuses .
3) raamatupidamise meetod - raamatupidamisliku lähteinformatsiooni kogumise, läbitöötamise ja üldistamise võtete ühtne süsteemi, mille elementideks on:
a) dokumenteerimine - majandustehingute sisu registreerimine algdokumentidel.
b) inventeerimine - väärtuste allesoleku ja tegeliku seisukorra kindlakstegemine , võrdlemine arvestusandmetega ning üle- või puudujääkide, nende põhjuste ja süüdlaste selgitamine
c) hindamine - varade ja kapitali üldistatud rahalise mõõtmise võte, kusjuures naturaalnäitajate rahalisteks üleviimisel kasutatakse vastavaid hindu.
d) kalkulatsioon - iga kululiigi suuruse ja konkreetse arvestusobjekti kulude kogusumma kindlakstegemine.
e) kontod - informatsioonikogumid, mis sisaldavad andmeid ettevõtte varade ja kapitali jääkide kohta ning muutusi nendes jääkides majandustehingute tulemusel.
f) aruandlus - arvestusandmete põhjal koostatud koondnäitajate süsteem.
4) raamatupidamisbilanss - raamatupidamisaruanne, mis kajastab raamatupidamiskohustuslase vara, kohustusi ja omakapitali kindla kuupäeva seisuga.
5) kasumiaruanne (tulude ja kulude aruanne) - raamatupidamisaruanne, mis kajastab raamatupidamiskohustuslase aruandeperioodi majandustulemust (tulusid, kulusid ja kasumit või kahjumit).
6) rahavoogude aruanne - raamatupidamisaruanne, mis kajastab raamatupidamiskohustuslase aruandeperioodi rahavoogusid (raha ja raha ekvivalentide laekumisi ja väljamakseid).
7) omakapitali muutuste aruanne - raamatupidamisaruanne, mis kajastab raamatupidamiskohustuslase aruandeperioodi muutusi omakapitalis. (Raamatupidamise Toimkonna Juhend (RTJ) 2 lg 4).
Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud:
1) korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest;
2) dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid;
3) kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites;
4) koostama ja esitama majandusaasta aruande ning muud finantsaruanded käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud korras;
5) säilitama raamatupidamise dokumente (RPS § 4).
Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud lõppenud majandusaasta kohta koostama majandusaasta aruande, mis koosneb raamatupidamise aastaaruandest ja tegevusaruandest. (RPS § 14 lg 1) Raamatupidamise aastaaruanne koosneb põhiaruannetest (bilanss, kasumiaruanne, rahavoogude aruanne ja omakapitali muutuste aruanne) ning lisadest. (RPS § 15 lg 2). Raamatupidamises kasutatav arvestuspõhimõte ning informatsiooni esitlusviis peavad olema kooskõlas Raamatupidamise seadusega kehtestatud nõuete ja alusprintsiipide ning vähemalt ühega kahest raamatupidamistavast:

Eesti hea raamatupidamistava;

rahvusvaheliste finantsaruandluse standarditega.
Rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtete osaks olevad alusprintsiibid, milledest lähtutakse Raamatupidamise aastaaruande koostamise on:
1) majandusüksuse printsiip;
2) jätkuvuse printsiip;
3) arusaadavuse printsiip;
4) olulisuse printsiip;
5) järjepidevuse ja võrreldavuse printsiip;
6) tulude ja kulude vastavuse printsiip;
7) objektiivsuse printsiip;
8) konservatiivsuse printsiip;
9) avalikustamise printsiip;
10) sisu ülimuslikkuse printsiip;
Majandusaasta aruande audiitorkontrolli kohustus sätestatakse audiitortegevuse seaduses.(RPS § 14 lg 3).
Soovituslik kirjandus iseseisvaks tööks:
1. Raamatupidamise seadus (www. riigiteataja .ee)
2. L. Alver , J. Alver, Finantsarvestus 2009, lk 11-47 (Arvepidamise ajaloost).
3. K. Kallas, Finantsarvestuse alused 2002, lk 296-303 (Kahekordse raamatupidamise evolutsioon )
4. Sissejuhatus raamatupidamisse (Koostanud Jaak Kütt) 2009, lk 5-12.
Raamatupidamise alused. 1
Anu Visberg
2012