üldse ei loe. Ei saa küll väita, et ma üldse ei loeks, kuid kahjuks piirdub see tihti vaid kohustusliku kirjandusega. Kuna loen vähe, siis pole ma veel kindel oma lugejatüübis, kuid Helene Mugasto esitatud põhitüüpidest tunnen end ära. Naudin enese samastamist peategelasega ning seetõttu sobitun abstraktsete- assotsiatiivsete lugejate rühma. H. Mugasto ütleb nende kohta, et nad on elava kujutlusvõimega lugejad, kes otsivad raamatuist sidemeid saadud mulje ja enda kogemuste vahel. Kui olin 14-aastane, siis lugesin kohustuslikus korras Jan Guillou teost ,,Kurjus" ning nägin peategelases Erikus vaid iseennast. Teoses oli palju vägivalda, Erikul oli sadistist isa ning ka koolis oli vägivallaahel. Minul selliseid probleeme ei ole, kuid mitte ühtegi teist raamatut lugedes ei ole ma end nii sügavalt peategelase rolli sisse elanud. Mulle meeldivad väga teosed, kus tegelased on targad, neil on elus kõik hästi ning
Mulle meeldivad ka ulmeraamatud. Neid raamatuid lugedes olen ma pigem intellektuaalne-tahteline lugeja. Ma naudin lugeda raamatut, kus tegelased on suure tahtejõuga, targad ja ettevõtlikud. Nagu näiteks J.K Rowlingu ,,Harry Potter". Selles raamatus on kõik tegelesed ettevõtlikud ja viivad raamatu huvitavalt edasi. ,,Huvitavaid teoseid" loetakse selleks, et unustada igapäevast tegevust, elu ebameeldivusi, raskeid läbielamisi ja harilikke võitlusi iseendaga. Raamatuist ei otsita mitte teadmisi, vaid tröösti ja pääsemist ,,tegelikkusest". Raamat peab mõjuma puhkuse vahendina, peab äratama lugejas energiat ja suurendama aktiivsust. Sellejuures nõutakse teoselt põnevust ja keelelist lihtsust. Ma naudin kirjandust nii ajaviitena, kui ka uute teadmiste saamiseks. Mõnikord me loeme raamatuid vaid kohustusliku tegevusena, kuid siiski saame me neist alati midagi uut teada. Mõnda raamatut loeme me selleks, et leida enda jaoks
Eelkõige peegeldab raamat tema loojat, kirjanikku, kes paneb sellesse oma hinge ning tükikese oma elustki. A.H.Tammsaare teoses ,,Tõde ja õigus" on kujutatud Vargamäe talu peremehe igapäeva elu, selle ilu ja valu. Ka autor ise on kasvanud talus üles. Romaanis perepoeg Indrek läks linna kooli ning nautis seda, mida tegi. Sama tegi ka Tammsaare, ta armastas kirjutamist, mis teadagi tuli tal väga hästi välja. Minu jaoks siiani loetud raamatutest on ,,Tõde ja õigus" üks neist raamatuist, milles tunnetan ma seda miskit, mis paneb seda raamatut lugema kuni viimaste lehekülgedeni. Selline teos näitabki seda, kui hea üks kirjanik olla võib. Teisalt võib raamatu valik näidata, milline on selle lugeja. Lugedes erinevaid teoseid, mis kuuluvad siis maailmakirjanduse või kasvõi tänapäeva kirjanduse paremikku, muudab see meid otseselt või kaudselt. Lugedes rikastub meie sõnavara ning paraneb suhtlemisoskus.
suurt rolli, kuna esialgu veel pea tühised eriarvamused võivad muudkui suuremaks käriseda ning kui midagi ette ei võeta, pole sõprusest varsti enam halligi järel. Mõistsin seda, kui paarkolm aastat tagasi said mu ,,sõbrad" teada, et loen raamatuid, mis olevat nii out. Mõistagi sattusin kohe terava tule alla. Kuid järsku, nagu välk selgest taevast, astus mu kaitseks välja meie ,,kamba" olulisemaid päid ning teatas täie südamerahuga, et ka tema ammutab tarkust raamatuist. Neil päevil polnud sellest suurt lugu, kuid praegu, olles juba isiksus, on kontrastid me vahel nii suureks läinud, et sõprus on vaevumärgatav oleme langenud niiöelda ,,lihtsalt kaaslaste" tasemele. Kuid lootus jääb... Hädana võib tõlgendada ka sõbra kohalolekut rasketel aegadel. Mängu tuleb usaldus, kuna hea sõber peab olema ka hea kuulaja ning oskama pidada suu kinni nende asjade kohapealt, mis pole mõeldud teiste kõrvadele. Kohati on
Spontaanne väljendus mõttepausidega Viimistletud, läbimõeldud väljendus Sõnumit edastavad ka hääletoon, miimika, Sõnumit edastab tekst zestid Kõne lihtne, liigendatud Väljendus tihe, täpne, keerukas Kõneldut peab mõistma kohe Kirjutatut saab korduvalt lugeda Nii häälduse kui sõnavaliku poolest vabam Korrektne kirjakeel keel de-mitmus: põnevatest raamatutest i-mitmus: põnevaist raamatuist lihtülivõrre: nõrgim, pisim liitülivõrre: kõige nõrgem käsk kindlas kõneviisis: lähme, jätkame käskiva kv mitmuse 1. pööre: jätkakem, mingem pöördelõputa tingiv kõneviis: me loeks isikulõppudega tingiv kõneviis: loeksime -nd: näind, tulnd nud-kesksõna: näinud lühemad sõnad: laulupidu pikad sõnad: üldlaulupidu
Vanimad kirjutised kivisteelidel pärinevad esimestest sajanditest pärast Kristuse sündimist. Kahjuks pole maaja kiri lõplikult desifreeritud. Lugeda osatakse numbreid, kuude ja päevade nimetusi, jumalate nimesid, valitsejate nimesid, tiitleid jt sõnu, kuid nagu öeldud, mitte kõiki. Maajade raamatud olid kirjutatud nahale või puukoorest valmistatud paberitaolisele materjalile. Kahjuks on kaasajani säilinud vaid nelja raamatu katkendid. Suure osa maajade raamatuist lasi Ycatanil teostatud hävitamise käigus põletada Yucatani provintsiaal Diego da Landa (1524-1579). Samal ajal on Landa aga kirjutanud üsna põhjaliku raamatu maajadest, nende kultuurist, religioonist, ajaloost, kalendrist jm - "Jutustus Yucatanil sündinud asjadest". Siiski on säilinud ka osa tõelisest maaja kirjandusest, nimelt nn Chilam Balami raamatud, mis võivad kujutada endast varasemate maaja raamatute ümberkirjutusi ladina tähtedega.
"Üksildased ajas" (I 1983; II 1985) ilmunud kuues lühiromaanis on keskendutud üksilduse kui olemisviisi analüüsile, mis lahkneb konformsest ja stereotüüpsest olemisest. Valtoni on avaldanud aforismikogud "Uksed kriuksuvad öösiti" (1977), "Märklaud kilbiks" (1980), "Tagasi tulevikku" (1985), "Meenutused eikuhugi" (sisaldab ka miniatuure; 1987) ja "Mina, mina, mina" (1998) ning kaks luuletuskogu "Kollasteks laikudeks laguneb" (1978) ja "Seniks" (1992). Arvo Vallikivi nimega raamatuist "Retk oobuluste riiki" (1978) jutustab maavarade tekkest, "Ajaprintsess" (1981) on lastele kirjutanud kunstmuinasjuttude kogu "Põhjanaela paine" (1983) tugineb hüperboolilise folkloori motiividele; müüdiloogikale omased võtted avalduvad siin eriti ehedalt. Valton on ilmutanud huvi eurotsentrismi lagunemise tingitud mõttevoolude vastu (zenbudism, taoism jt.). 1979 aastal romaanivõistlustel kõrvalelükatud romaan "Rauakolina etüüdid" koos tsensuuritõketesse
kahtkümmend · Maajade kiri oli hieroglüüfkiri, mis sisaldas endas mitusada märki · Osa neist tähistasid silpe, osa aga üksikuid häälikuid · Vanimad kirjutised kivisteelidel pärinevad esimestest sajanditest pärast Kristuse sündimist · Kahjuks pole maaja kiri lõplikult desifreeritud · Maajade raamatud olid kirjutatud nahale või puukoorest valmistatud paberitaolisele materjalile · Säilinud ainult 4 raamatut · Suure osa maajade raamatuist lasi Ycatanil teostatud inkvisitsiooni käigus põletada Yucatani provintsiaal Diego da Landa · Kahjuks on maajade kultuur sureosas tänu hispaanlaste sissetungile hävinenud Asteegid · 14. ja 15. sajandil ühendasid asteegid suure osa praegusest Mehhikost üheks impeeriumiks, alistamata jäid ainult maajad · Linna läbisid kanalid, saart ühendas järvekaldaga lai tamm mitme tõstesillaga, linna keskel asus võimas templite ja paleede kompleks
Millenniumi-triloogia on saavutanud rahvusvahelise fenomeni staatuse. Samuti olin enne teose lugemist näinud selle põhjal vändatud filme nii Rootsi kui ka Ühendriikide produtseeritud varianti ning need olid põnevad ja meeldejäävad, mistõttu otsustasingi "Lohetätoveeringuga tüdrukut" lugeda. Asusin juba lugema ka triloogia järgmist osa "Tüdruk, kes mängis tulega", kuna esimene osa oli kaasakiskuv ning üks neist raamatuist, mida ei saa enne käest panna, kui see on läbiloetud. Kuigi olin näinud filme ning süzee ja lõpplahendus olid mulle tuttavad, hoidsin kassi-hiire mängu ajal ning viimase paarikümne lehekülje eel siiski hinge kinni, oodates mõrvari isiku paljastumist. 6
Kirik pidi otsustama, millistele raamatutele omistada normatiivne väärtus. Algkiriku pühakiri oli Vana Testament, mida loeti kreekakeelses tõlkes. Evangeelium levis alguses suulise pärimusena, aja jooksul muutusid järjest tähtsamaks kirja pandud evangeeliumiraamatud. Vana Testamendi kõrval hakkas kujunema ristiusu põhiteos Uus Testament. Selle vanim osa Pauluse kirjade kogu saavutas suure autoriteedi. Evangeeliumi raamatud nii nagu enamik teisigi Uude testamenti võetud raamatuist on kirja pandud I sajandi jooksul. Varakristlik kirjandus ei piirdunud vaid Uue Testamendiga. Meile tuntud evangeeliumidele lisaks ringles koguduses hulk teisigi, milles oli valitsev legendaarne aines (nn. Apogrüüfilised evangeeliumid). Umbes aastal 200 oli Uue Testamendi kogumik saanud praeguse koosseisu. Uue Testamendi ülesanne oli anda edasi apostlite pärand, mis oli kiriku õpetuse ja elu alus. Ristiusust
Sõda kurnas enneolematult mõlema poole majandust, seetõttu kannatas valusalt ka tsiviilelanikkond. Esimene maailmasõda oli totaalne sõda, mille ohvrite üldarv ulatus kümne miljonini. Romaani sisust ja tegelastest Remarque´i romaani tegelased on 19-aastased noored, kes üleöö on sattunud sõja hävitavaisse leekidesse. Neil puuduvad igasugused elukogemused, on ainult koolitarkus ja see, mida nad olid lugenud raamatuist. Sellest aga on liiga vähe, et kergendada surija viimaseid piinu, õppida roomama tule all, vedada haavatuid ning istuda savises mürsuaugus. Kõik see, mis oli tundunud püha ja kõigutamatuna, muutus kahuritule ja ühishaudade taustal tühiseks ja mõttetuks. Nendele noortele on sõda kahekordselt hirmus, sest nad ei saa aru, kelle või mille nimel neid on saadetud rindele prantslasi ja venelasi tapma. Ainult üks asi soojendab
kirglikud vaidlused vägivalla olemuse üle. Aastal 2000, kui see film Londonis täies ulatuses ekraanile jõudis, olid kõik need küsimused ja Burgessi romaan endiselt aktuaalsed. Raamatu populaarsuse püsivust tänapäeval võib hinnata kas või kümnete teosele pühendatud kodulehekülgede ja tuhandete linkide järgi internetis. ARVAMUSED "Kellavärgiga Apelsin" on õigupoolest üks neid vähesteist ulmekirjanduse valdkonda kuuluvaist raamatuist, mille kirjanduslikke väärtusi tunnistavad tingimusteta ka kirjanduskriitikud (muude taoliste näidetena võiks tuua Vonneguti "Tapamaja korpus 5" ning Orwelli "1984"). Siin on kujutatud tulevikku, milleni võib teoreetiliselt viia praegugi laineharjal oleva võltsdemokraatia vohamine. Viieteist-aastane Alex, kelle slängiseguse monoloogina romaani sündmustik lugejani jõuab ning veel paar lahedat kutti täidavad vabu õhtuid baaris molutamise ning absoluutselt süüdimatult
tühised eriarvamused võivad muudkui suuremaks käriseda ning kui midagi ette ei võeta, pole sõprusest varsti enam halligi järel. Mõistsin seda, kui paar-kolm aastat tagasi said mu ,,sõbrad" teada, et loen raamatuid, mis olevat nii out. Mõistagi sattusin kohe terava tule alla. Kuid järsku, nagu välk selgest taevast, astus mu kaitseks välja meie ,,kamba" olulisemaid päid ning teatas täie südamerahuga, et ka tema ammutab tarkust raamatuist. Neil päevil polnud sellest suurt lugu, kuid praegu, olles juba isiksus, on kontrastid me vahel nii suureks läinud, et sõprus on vaevumärgatav oleme langenud nii-öelda ,,lihtsalt kaaslaste" tasemele. Kuid lootus jääb... Hädana võib tõlgendada ka sõbra kohalolekut rasketel aegadel. Mängu tuleb usaldus, kuna hea sõber peab olema ka hea kuulaja ning oskama pidada suu kinni nende asjade kohapealt, mis pole mõeldud teiste kõrvadele
teda kahjustas see suhe tunduvalt rohkem.'' Kui mees petab, on see, nagu sülitataks aknast välja. Kui naine petab, sülitatakse aknast sisse." Arusaamatu, kuid just selline on rahva suhtumine, tõestuseks romaanis oleks Stiiva ja Dolly. Kui nende kahe käitumised vahetada, ei oleks nad kohe kindlasti olnud seltskonnas nii tunnustatud. Ja nimelt see põhimõte sai avaliku arvamuse kujunemise aluseks - Karenin oli kannataja, Vronski oli noor tuulepea, ja Anna, tema oli 'paheline naine'. Kas see raamatuist ja filmidest tuttav Armastus on midagi, mille pärast jätta kogu senine elu? Selles pole inimsugu siiani kokkuleppele jõudnud. Küllap on see igaühe südametunnistuse asi ja seda parem kui tõesti on tegemist tõsise tundega. Ja kuigi sellest midagi head lõppkokkuvõttes ei tulnud, arvan et Anna poleks võimaluse korral oma otsust muutnud. Romaani lõpus on tõeliselt veider vaadelda olukorda, kus armastus ja vihkamine saavad elada koos ühes hinges
erilist sisulist vahet. Aabitsa lgemispaladeks olid veel 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses katekismus, palved ja vaimulikud laulud. Ainuke erinevus oli raamatute mahus ja selles, et aabitsasse olid paigutatud tähestik ja veerimissilbid, vahel ka korrutustabel. Ometi leidub 18. sajandi lõpus ka niisuguseid otseselt aabitsaks või lugemisraamatuks nimetatud väljaaindeid, mis pakuvad sootuks uut võrreldes kõige senituntuga. Neist raamatuist võib leida eesti lastekirjanduse esimesi algeid ja nende autoreid võib pidada meie lastekirjanduse eelkäijateks. Fr. G. Arvelius – „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat“ (1782), käsitletud jutukirjanduse kontekstis, peetud õpperaamatuks ning üheks meie varasemaks lasteraamatuks. Arveliuse juturaamatu eeskujuks on olnud Rochow’ „Kinderfreund“. „Jutu ja õpetuseraamat“ sisaldab 80 juttu ja luuletust. Jutukeste ning värsside teema on mitmekesine ja neis
Egon Närep). Teised näidendid jäid käsikirja. Viljakas periood Vallaku novelliloomingus algas 1920. aastast. Suur osa sellest jõudis kogudesse "Must rist" (1925), "Epp Pillarpardi Punjaba potitehas" (1925), "Ajude mäss" (1926) ja "Relvad vastamisi" (1929). Vallaku folkloorimotiive ja raamnovelli võtet kasutav tsükkel "Lambavarga Näpsi lorijutte", mis ilmus tema viimases kogus (1938), on samuti põhiosas loodud 1920. aastail. Siis raamatuist välja jäänud novellidest on valitud kogu "Hinge taud" (1983). Vallaku tähelepanu all on inimhinge ettearvamatud tahud ja inimlikkuse säilimise võimalused, mis selguvad erandlikus olukorras. Ta oskab hoida saladuse pinget, rüütades seda kord leebe huumori, kord värvika groteski vormi. Stiil on rütmitundlik ja erksate puäntidega. Inimene tavatus olukorras huvitab Vallakut ka tema ainsas, Vabadussõjast ajendatud romaanis "Hulgus" (1927). Mitmeid Vallaku 1920.
II Juhan Liivi luuletuse peastesitus: meeleolu ja sõnumi sõnastamine; kõnekujundid luuletuses ROMAAN- jutustava proosa suurvorm. Iseloomustavaks mitmeplaaniline sündmustik, tegevusliinide ja probleemide rohkus ning arvukas tegelaskond. Esikohal on jutustamine. Remarque´i romaani tegelased on 19-aastased noored, kes üleöö on sattunud sõja hävitavaisse leekidesse. Neil puuduvad igasugused elukogemused, on ainult koolitarkus ja see, mida nad olid lugenud raamatuist. Sellest aga on liiga vähe, et kergendada surija viimaseid piinu, õppida roomama tule all, vedada haavatuid ning istuda savises mürsuaugus. Kõik see, mis oli tundunud püha ja kõigutamatuna, muutus kahuritule ja ühishaudade taustal tühiseks ja mõttetuks. Nendele noortele on sõda kahekordselt hirmus, sest nad ei saa aru, kelle või mille nimel neid on saadetud rindele prantslasi ja venelasi tapma. Ainult üks asi soojendab ja lohutab neid
Suuremat andeksandi, sellist nagu algkoguduses kristlaseks saamisel, tuleks pedagoogiliselt heade tagajärgede saamiseks vaid korra elus kohaldada, nii nagu tundub et seda algkoguduses tehtigi. Seesama rivaliteet teeb mõned paigad Eestimaal mis muidu tähtsusetud ja tühised meiegi jaoks erilisteks. Kas siis läbi rivaliteedi või ühest paigast võrsunute rivaliteedigrupi! Teeb meid tuttavaks näiteks või Paunverega. Ent niipea kui Lutsu suurteoses lakkab rivaliteet Teele pärast, kaob ka raamatuist kirg ja põnevus. Just rivaliteet teeb meid tuttavaks Vargamäega, teeb tuntuks Pindi ja Kursi. Kui rivaliteet lakkab, kaovad nood paigad ja nendes elavad inimesed olematusse ja unustusse. Seda seni kuni tuleb järgmine jutuvestja... [1] Leheküljenumbrid pärinevad siin ja edaspidi Anton Hansen Tammsaare Tõde ja õigus. I osa. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1964. [2] Siin ja edaspidi loe: s..ahunnik. Vaata ka: Anton Hansen Tammsaare Tõde ja õigus. I osa. 1981. ja 2003
Järgnevad kommentaarid: kus Eesti on, miks ta kaardil puudub, kas ma keelt oskan, öelgu ma siis midagi jne... See, et ma alustasin eelmist lauset viitega banaalseks peet USA popkultuurile, on aga näide mingist muust osast mu teadvuses. Kas see on osa mu identiteedist? Tont teab. Kui aga kollased väljaanded tahavad mult intervjuud teemal ,,Toomas Hendrik Ilves kui Inimene" (mida iganes see peaks tähendama), saadan ma neile leheküljepikkuse loetelu mind enam mõjutanud raamatuist, teatades, et ajakirjanikule saan ma vastata ainult keskustelles nois raamatuis käsiteldu üle. 27-ndal eluaastal omandate ning 39-ndal eluaastal loovutate USA pass avas küll mulle reisimisvõimalusi, kuidas see aga on mu identiteeti kujundanud, seda on küll raske seletada. Minu elu võiks lihtsustatult pidada üheks teoseks, millest suur osa kuulub köitesse ,,Eesti". Sedavõrd kui ma üldse suudan tuvastada endal mingit teadvust, on vaimne ainulaadsus minu elu peaaegu ainus konstant
Sina sääl kuskil, tule ja mängi siin minu lõhnavi patjade vahel ah, mis võiks saada sest ööst meil kahel! 2.E.M.REMARQUE ,,LÄÄNERINDEL MUUTUSETA" Tegevusaeg 1916 1918, Esimene maailmasõda. Rindetsoon kusagil Belgia/Prantsusmaa kandis, Langemarki ja Bixschoote vahel.Remarque´i romaani tegelased on 19-aastased noored, kes üleöö on sattunud sõja hävitavaisse leekidesse. Neil puuduvad igasugused elukogemused, on ainult koolitarkus ja see, mida nad olid lugenud raamatuist. Sellest aga on liiga vähe, et kergendada surija viimaseid piinu, õppida roomama tule all, vedada haavatuid ning istuda savises mürsuaugus. Kõik see, mis oli tundunud püha ja kõigutamatuna, muutus kahuritule ja ühishaudade taustal tühiseks ja mõttetuks. Nendele noortele on sõda kahekordselt hirmus, sest nad ei saa aru, kelle või mille nimel neid on saadetud rindele prantslasi ja venelasi tapma. Ainult üks asi soojendab ja lohutab neid
Väga paljude elu möödus suurte pidude tähe all. Joomine on see, et olla võimeline suhtlema. Pole ei mentaalseid ega materiaalseid väärtusi. Tavaelu on nende jaoks veidikene aeglane, sest sõjas toimuvad sündmused väga kiiresti. Paljud, kes tulid I maailmasõjast, neist said autovõidusõitjad. Nad ei oskagi olla midagi muud, kui sõdur. Kui tulid sõjast tagasi, siis kõigepealt mõtlevad sõja põhjuste peale. Proovivad vastuseid leida küll raamatuist, küll teiste inimeste käest. Püüavad kanda kinnitada oma kodukohtades, nad ei sobi sinna. Neid ei huvita enamasti poliitika. Üks neist tagasipöördunud sõdureist hakkab poliitikast huvitama, sest Saksamaal tõstab pead natsiliikumine, tema on selle vastu, juhtub midagi enneolematut, tema endine ohvitser sõjas, laseb ta maha. Üks noortest meestest ütleb, et sõdurid tapavad sõdureid. Otsustavad, et elus saab kõike raha eest ja raha on ainus asi
Lõppude lõpuks lõpetab ta sanatooriumis või "poliitikuna" parlamendis. 18 Kes niiviisi enesega töötab, sel ei õnnestu kunagi kasutada oma kaootilisi "teadmisi" neil eesmärkidel, mis kerkivad tema ette igal antud hetkel. Tema vaimne ballast ei paikne elust tuleneval, vaid surnud raamatute suunal. Ja ehkki elu hakkab teda tagant lükkama selliselt, et omandada raamatuist seda, mis on tõepoolest väärtuslik, suudab see õnnetu lugeja viidata ainult mingile raamatust loetud leheküljele, kuid ei suuda seda elus kasutada. Igal kriitilisel hetkel otsivad sellised tarkpead palehigis raamatuist analoogiaid ja paralleele ja loomulikult ja vältimatult osutavad sõrmega vaid taevasse. Kui see poleks nii, oleks meie mõningate õpetatud valitsejate poliitiline tegevus täiesti arusaamatu
eriti alates 1939 kuni pagulaslaagrites elamiseni ja kohanemismuredeni uutes elupaikades. Psühholoogilist süvenemist vähe, käsitlused paljuski reportaazlikud. Kaalukas erand on K.Ristikivi oma tolleaegsete Eesti teemaliste romaanidega on tundlikum ja sügavam kui teised autorid. Järkjärgult temaatika küll avardus, kuid eesti rahva käekäiku puudutavaid teoseid on siiski u 50% kõigist ilmunud raamatuist. Väliseesti proosa iseloomulikuks jooneks on romaanisarjade rohkus (Ristikivi, Kangro, A.Kalmus jt). Autoreid: A.Gailit, A.Kivikas, Pedro Krusten, A.Mälk, K.Ristikivi (Rootsis valmis tema loomingu põhiosa 14 romaani, novelli ja luuletuskogu), pikka aega vaimulikuna tegelenud Ain Kalmus, kelle loomingu mõjukaimaks osaks on religiooniteemalised romaanid Prohvet, Tulised vankrid ja Juudit. Ilmar Jaks, omanäoline inimhingede
aktuaalsed teemad, kujutati sündmusi Eestis eriti alates 1939 kuni pagulaslaagrites elamiseni ja kohanemismuredeni uutes elupaikades. Psühholoogilist süvenemist vähe, käsitlused paljuski reportaažlikud. Kaalukas erand on K .Ristikivi oma tolleaegsete Eestiteemaliste romaanidega - on tundlikum ja sügavam kui teised autorid. Järk-järgult temaatika küll avardus, kuid eesti rahva käekäiku puudutavaid teoseid on siiski u 50% kõigist ilmunud raamatuist. Väliseesti proosa iseloomulikuks jooneks on romaanisarjade rohkus (Ristikivi, Kangro, A.Kalmus jt). Autoreid: A. Gailit, A. Kivikas, Pedro Krusten, A. Mälk, K. Ristikivi (Rootsis valmis tema loomingu põhiosa - 14 romaani, novelli- ja luuletuskogu), pikka aega vaimulikuna tegelenud Ain Kalmus, kelle loomingu mõjukaimaks osaks on religiooniteemalised romaanid Prohvet, Tulised vankrid ja Juudit. Ilmar Jaks, omanäoline inimhingede salasoppide tagurpidipööraja ja novellikirjanik
avarduvas aegruumis. Kahe raamatuna "Üksildased ajas" (I 1983; II 1985) ilmunud kuues jutus on keskendatud üksilduse kui olemisviisi analüüsile, mis lahkneb konformsest ja stereotüüpsest olemisest. Valton on avaldanud aforismikogud "Uksed kriuksuvad öösiti" (1977), "Märklaud kilbiks" (1980) ja "Tagasi tulevikku" (1985) ning kaks luulekogu "Kollasteks laikudeks laguneb" (1978) ja "Seniks" (1992). Arvo Vallikivi nimega raamatuist "Retk ooboluste riiki" (1978) jutustab maavarade tekkest, "Ajaprintsess" (1981) on lastele kirjutatud kunstmuinasjuttude kogu, "Põhjanaela paine" (1983) tugineb hüperboreilise folkloori motiividele; müüdiloogikale omased võtted avalduvad siin eriti ehedalt. Mütoloogia kõrval on Valton ilmutanud huvi europotsentrismi lagunemist tinginud mõttevoolude vastu (zenbudism, taoism jt.) 1979. aasta romaanivõistlusel kõrvalelükatud romaan "Rauakolina etüüdid" koos
jäänud, seega nad tahavad ainult elada. Väga paljude elu möödus suurte pidude tähe all. Joomine on see, et olla võimeline suhtlema. Pole ei mentaalseid ega materiaalseid väärtusi. Tavaelu on nende jaoks veidikene aeglane, sest sõjas toimuvad sündmused väga kiiresti. Paljud, kes tulid I maailmasõjast, neist said autovõidusõitjad. Nad ei oskagi olla midagi muud, kui sõdur. Kui tulid sõjast tagasi, siis kõigepealt mõtlevad sõja põhjuste peale. Proovivad vastuseid leida küll raamatuist, küll teiste inimeste käest. Püüavad kanda kinnitada oma kodukohtades, nad ei sobi sinna. Neid ei huvita enamasti poliitika. Üks neist tagasipöördunud sõdureist hakkab poliitikast huvitama, sest Saksamaal tõstab pead natsiliikumine, tema on selle vastu, juhtub midagi 64 enneolematut, tema endine ohvitser sõjas, laseb ta maha. Üks noortest meestest ütleb, et sõdurid
» «Kenad saksad need meie ülikoolihärrad! Ei respekteeri niisugusel päeval kui täna sugugi meie eesõigusi! Uuslinnas on meiupuu ja rõõmutuli; Vanalinnas müsteerium, narride paavsti valimine ja Flaami saadikud; meil ülikoolilinnas aga mitte midagi!» «Ometi on Mauberfi plats suur küllalt!» sõnas üks skolaaridest, kes üles aknalauale oli upitunud. «Maha rektor, elektorid ja prokuraatorid!» hüüdis Joannes. «Täna õhtul tuleks Champ-Gaillard'il meister Andry raamatuist rõõmutuli teha!» lisas teine. «Ja kirjutajate pultidest!» ütles naaber. «Ja pedellide keppidest!» «Ja dekaanide süljetopsidest!» «Ja prokuraatorite letilaudadest!» «Ja elektorite leivakünadest!» «Ja rektori taburettidest!» «Maha!» kisas väike Jehan kaasa. «Maha meister Andry, pedellid ja kirjutajad; maha teoloogid, meedikud, dekretistid *; maha prokuraatorid, elektorid ja rektor!» «Päris viimnepäev!» ümises meister Andry oma kõrvu kinni hoides. «Seal ongi rektor
annaabi.ee 
