Kirjand - Raamat on nagu peegel (1)

„Raamat on nagu peegel “ (Arthur Schopenhauer )

Raamat on nagu peegel, millesse igaüks vaadates näeb end sellisena nagu ta on. Üks inimene võib sealt välja lugeda kogu maailma tarkuse , kui samas mõni teine ei suuda seda sama üldse mõista. Autoril on oma teost kirjutades võim panna meid nägema kõiki neid ilusaid ja koledaid asju meie ümber. Lisaks on raamatusse peidetud kirjaniku poolt ta eelistused. Raamatutes peitub palju huvitavaid ja põnevaid elutarkusi, mida esmapilgul ei pruugigi näha ega pealkirjast välja lugeda.
Eelkõige peegeldab raamat tema loojat, kirjanikku, kes paneb sellesse oma hinge ning tükikese oma elustki. A.H. Tammsaare teoses „Tõde ja õigus“ on kujutatud Vargamäe talu peremehe igapäeva elu, selle ilu ja valu. Ka autor ise on kasvanud talus üles. Romaanis perepoeg Indrek läks linna kooli ning nautis seda, mida tegi. Sama tegi ka Tammsaare, ta armastas kirjutamist, mis teadagi tuli tal väga hästi välja. Minu jaoks siiani loetud raamatutest on „Tõde ja õigus“ üks neist raamatuist, milles tunnetan ma seda miskit, mis paneb seda raamatut lugema kuni viimaste lehekülgedeni. Selline teos näitabki seda, kui hea üks kirjanik olla võib.
Teisalt võib raamatu valik näidata, milline on selle lugeja. Lugedes erinevaid teoseid, mis kuuluvad siis maailmakirjanduse või kasvõi tänapäeva kirjanduse paremikku, muudab see meid otseselt või kaudselt . Lugedes rikastub meie sõnavara ning paraneb suhtlemisoskus. Loomulikult aitab mõne teose lugemine maailmast või oma valedest tegudest aru saada. Ükski inimene pole täiuslik ning mõni raamat suudab panna oma sisuga tehtud tegudele teisiti vaatama ja tagantjärele mõtlema, mida oleks muud moodi lahendada võinud. Kuigi ka mõned inimesed ei saa ka peale mitmendat lugemiskorda teose mõttele pihta, olgu see siis kui tahes lihtne. See oleneb muidugi inimesest, sest igaüks meist on oma olemiselt ja mõtlemiselt erinev. Seejuures mõistame me erinevalt seda maailma, kus elame.
Raamatud on ühiskonna ja see omakorda inimeste peegeldus . Neis võib leida ajaloolist kui ka sellist materjali, mida võib-olla mujalt teostest ei leia. Selleks, et me saaksime seda lugeda, peab oskama kirjanik esmalt siiski kirjeldada olustikku nii hästi, et lugejal selle lugemise ajal igav ei hakka ning ei tekiks isu raamat käest panna ja mõne muu vastu välja vahetada. Selliseks heaks näiteks, kus on kirjeldatud elu ühiskonnas, on Mihhail Bulgakovi teos „Meister ja Margarita“, mis oli väga pikka aega kirjanike mõistes n-ö sahtlis, sest Nõukogude võimuga kaasnenud tsensuur ei lubanud seda esialgu avaldada. Peale selle avaldamist on teos muutunud tuhandete lemmikuks oma realistliku olustikukirjelduse ja huvitava süžee poolest.
Inimesed, kes otsivad elu mõtet, ei leia seda pahatihti raamatutest, kuid näevad, kuidas teised seda otsivad ja vahel ka leiavad. Samas võib see väga lihtsalt muutuda naeruväärseks. Saint-Exupéry väike prints , Gailiti Ekke Moor ja Nipernaadi on õnnelikud tegelased, kes leiavad rahu. Mõnigi raamat näitab, et õnn võib peituda pisiasjades ning leidub ka otse meie silme ees. Samas tuleb pahatihti selle leidmiseks teha pikki rännakuid.
Samuti nagu raamatud peegeldavad ühiskonna elu on neis ka kriitikat. Kindlasti oli see üks põhjusi, miks Bulgakov ei saanud avaldada oma teost „Meistrit ja Margaritat“. Minevikuteoseid on võimalik tuua tänapäeva ja vastupidi, sest meie eludes peituvad probleemid on tihti igavikulised, st need on olnud ja jäävad samaks. Raamatus on võimalik näha, kuidas on inimesed neid probleeme lahendanud ja muudab oma käitumist või jätab meelde, et lahendust hiljem elus kasutada.
Tegelikkuses on raamatutes palju selliseid mõtteid ja infot, mille peale esialgu ei tulegi. Olles teksti rohkem süvenenud leiame me teose mõtte ning sageli isegi üllatume tulemuse üle. Kirjandus on suuteline panna meid mõistma maailma, kus elame. Isegi omaenda tegusid suudame me seeläbi paremini mõista ning analüüsida. Ka autori mõttemaailma on selle kaudu lihtsam süübida. Raamat on peegel, mida näeb igaüks isemoodi .
Agne Jõgis 12T