24. veebruaril 1918 Eesti. Eesti ja Leedu iseseisvumist enamlased ei tunnistanud. Tegelikkuses sattuti Saksa okupatsiooni alla. 18. novembril 1918.a. teatas oma iseseisvumisest Läti. Eestis ja Leedus andsid lahkuvad sakslased võimu üle veebruaris moodustatud valitsusele. Enamikul uutel riikidel tuli oma iseseisvust relvaga kaitsta, mõnel pool puhkesid verised kodusõjad. Soome kodusõda. Soome kodusõda olid Soome Senati e. Soome valgete vägede ning Soome Rahvavabariigi e. Soome Punakaardi vaheline sõjategevus, mis toimus jaanuarist maini 1918.a. 25. jaanuaril 1918 pöördus Soome valge valitsus teda tunnustanud riikide poole abipalvega, et vaatamata venemaa poolsele Soome iseseisvuse tunnustamisele ei ole venemaa oma sõjajõude Soome territooriumilt välja viinud. 1918.a. jaanuari lõpupäevil haarasid soome punased võimu. 28. jaanuaril hõivasid Punakaardi salgad Helsingis kesksed valitsushooned ning Soome senine valitsus eesotsas Svinhufvudiga põgenes. Punased
saarestiku Oktoobripööre 1917. A tekkis Eestis palju erakondi, rahvuslust eitavad olid ainult enamlased Septembris võitsid enamlased linnavalimised Tallinnas ja Narvas, oktoobris saavutati juhtpositsioon Eestimaa Nõukogude Täitevkomitees Oktoobris alustasid enamlased ettevalmistusi relvastatud võimuhaaramiseks Venemaal Suuremates linnades moodustati sõjarevolutsioonikomiteed, organiseeriti Punakaardi relvastatud salku 23. Okt saadeti Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee komissarid Tallinna Garnisoni väeosadesse, raudteejaamadesse ja riigiasutustesse, punakaartlased asusid patrullima tänavatel. 27. Okt võttis Viktor Kingissepp võimu üle Jaan Poskalt Kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille eesotsas oli Jaan Anvelt – kõige olulisemad otsused langetati siiski Petrogradis
Pidas sidet ,,Pravda" toimetuse, VSDTP KK Venemaa büroo ja IV Riigiduuma bolsevike fraktsiooniga. Oli novembrist 1914 kuni märtsini 1916 halduskorras asumisele saadetuna Tveris ja Kaasanis. Astunud ülevenemaalise Linnade Liidu teenistusse, oli Kingissepp juulist 1916 aprillini 1917 Taga-Kaukaasias rindel sanitaarrongi ülemana. Juunis 1917 tuli Kingissepp Tallinna ning oli juulist septembrini parteitööl Narvas, kus organiseeris Narva Punakaardi ja kuulus ka Eesti Punaväe moodustamise kolleegiumi. Võttis Narva Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu saadikuna osa Eestimaa nõukogude I kongressist (juulis 1917), augustis valiti Narva linnavolikokku ja septmebris osales Eesti demokraatlikus nõupidamises. Novembrist 1917 kuulus ta Eestimaa Nõukogude TK-sse, kus juhtis toitlus- ja rahandusosakonda. Viktor oli oktoobrirevolutsiooni ajal 4. novembril asutatud Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee
Vormiliselt sai Eestimaa kõrgeimaks valitsusasutuseks Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, kuid tegelikult tulid kõik olulised käsud Petrogradist. Eraomandid (pangad, suurärid, hotellid) riigistati, aeti laiali valitud rahvaesindused, mõisatest moodustati sotsialistlikud ühismajandid, likvideeriti miilits ja kohtuasutused, poliitiliste vastaste tegevus keelustati, nende organisatsioonid suleti, juhtivaid tegelasi arreteeriti. Repressiioone viisid läbi relvastatud Punakaardi salgad. Enamlaste tegevus vähendas nende populaarsust ja suurendas poolehoidu rahvuslikele jõududele. Enamlased eitasid Eestimaa iseseisvust ja nägid Eestit tulevikus Venemaa koosseisus. 15. novembril 1917 kinnitas Maapäev, et Eesti riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu ning kuni selle ajani kehtivad Eestis ainult Maapäeva otsused. Maapäev aeti küll jõuga laiali, kuid iseseisvuse mõte jäi püsima. Sakslased olid juba oktoobri algul
kasvavat populaarsust veelgi. Sakslaste sõjaline edu tõstatas ka Eesti iseseisvumise küsimuse. Sakslaste okupatsioonioht aina kasvas ja enam ei olnud venelastelt ka abi oodata. Iseseisvuse väljakuulutamine 1917. aasta oktoobris moodustasid enamlased Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, mis saatis oma komissarid Tallinna sõjaväeosadesse, raudteejaamadesse ja ametiasutustesse ning linnatänavatel asusid patrullima Punakaardi salgad. Saanud teate 3 riigipöörde õnnestumisest Petrogradis alustati riigivõimu tegelikku ülevõtmist. Võimu võtsid üle ebademokraatlikult valitud töörahva saadikute nõukogud. Kujunes ühepartei süsteem ning kärbiti kodanikuõiguseid. Samuti algatati suured majandusreformid, millega riigistati pangad ja suurettevõtted, maa kuulutati riigi omandiks ning mõisatest
AV ei pannud vastu kuna neil polnud kellelegi toetuda. Gerenski pääses põgenema ainsana. (BBC sari IMS- st.) Samal ajal kogunes II ülevenemaaline nõukogude kongress(, kus kuulutati välja): · Maadekreet (maaharijad võivad hõivata endiste omanike maa), · Rahudekreet(seoses IMS, tahab õiglast rahu ilma anneksioonideta). · Kogu suuromand natsionaliseeriti, kapital kuulutati rahva omaks. 18. aasta jaanuaris kogunes AK, Leninile see ei sobi ning Lenin toob sinna punakaardi ja käsib neil 6. jaanuaril koju minna. AK oli ülekaal esseeridel ning bolsevikud olid vähemuses. Riigipööret ei olnud kooskõlastatud. Lenin tuli ka Petrogradi IIÜVK ja teatas kongressi delegaatidele, et ,,juhtus nii", et AV on kukutatud. Saadikutele see ei meeldinud, Trotski käskis neil lahkuda, kellele ei meeldi ja need läksidki. See kongress kuulutab välja uut tüüpi riigi loomise nõukoguderiigi. Trotskit ei kujtata maalidel ega piltidel kuna ta oli Lenini
Venemaa büroo ja IV Riigiduuma bolsevike fraktsiooniga. Oli novembrist 1914 kuni märtsini 1916 halduskorras asumisele saadetuna Tveris ja Kaasanis. Sooritas 1916 1917 Petrogradi ülikoolis riigieksamid. Astunud ülevenemaalise Linnade Liidu teenistusse, oli Kingissepp juulist 1916 aprillini 1917 Taga- Kaukaasias rindel sanitaarrongi ülemana. Juunis 1917 tuli Kingissepp Tallinna ning oli juulist septembrini parteitööl Narvas, kus organiseeris Narva Punakaardi ja kuulus ka Eesti Punaväe moodustamise kolleegiumi. Võttis Narva Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu saadikuna osa Eestimaa nõukogude I kongressist (juulis 1917), augustis valiti Narva linnavolikokku ja septmebris osales Eesti demokraatlikus nõupidamises. Novembrist 1917 kuulus ta Eestimaa Nõukogude TK-sse, kus juhtis toitlus- ja rahandusosakonda. Oktoobrirevolutsiooni ajal asutati 4. novembril ülestõusu juhtimiseks Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee. Selle esimees oli Ivan
iseseisvumise küsimuse. J. Tõnisson pidas vajalikuks saata Lääne-Euroopasse välisdelegatsioon, mis tutvustaks Eesti probleeme sealsetele poliitikutele. 1 §10. Iseseisvumine Oktoobripööre Eestis Enamlased moodustasid 1917 oktoobris Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, eesotsas Ivan Rabtsinski ja Viktor Kingissepaga. 23.10 saatis SRK komissarid Tallinna asutustesse ning Punakaardi salgad hakkasid tänavatel patrullima. 26.10 alustas SRK riigivõimu ülevõtmist. 27.10 vormistati dokument, mille kohaselt kõrgem täidesaatev võim läks V. Kingissepale. Enamlaste reformid Kõrgemaks seadusandlikuks asutuseks kujunes Eesimaa Sõja- Revolutsioonikomitee, kuid olulisemad korraldused tulid Petrogradist. Täidesaatev võim kuulus Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteele, eesotsas Jaan Anvelt. Valiti saadikute nõukogud. Valimistel sai osaleda vaid töörahvas. Kui 1918 jaanuaris
valiti 62 saadikut. Tuli kokku mais ja seal seati ametisse Maavalitsus, kellele kuulus nüüdsest täidesaatev võim. d) Oktoobripööre - 1917. aastal võtsid VSDTP enamlased eesotsas Leniniga võimu üle. Eestis võttis võimu üle Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. Muudatused: · Enamlaste kätte koondus võim. · Viktor Kingissepp võttis Poskalt võimu üle. · Maapäev aeti laiali. · Punakaardi relvastatud salkade laialisaatmine. · Suurte ettevõtete riigistamine nt tööstusettevõtted ja pangad. · Kirik lahutati riigist ja kool kirikust, mõndadest kirikutest tehti punased rahvamajad. · Eestist pidi saama Venemaa osa. · Mõisad võeti baltisakslastelt ära. e) Iseseisvumine: Maanõukogu kuulutas ennast oma 15. Novembri 1917. aasta otsuses Eestis kõrgeimaks võimukandjaks
ridadesse, mida oktoobri lõpuks oli ligi 20 000. Enamlaste kätte läks ka Eestima Nõukogude Täitevkomitee juhtimine ning alustati ettevalmistusi relvastatud võimuhaaramiseks. (Laur 1997: 39, 40) 1917. a . oktoobris moodustasid enamlased võimu võtmiseks Eestimaa Sõja- Revolutsioonikomitee (Eestimaa SRK). 23. okt. õhtul saatis SRK oma komissarid Tallinna sõjaväeosadesse, raudteejaamadesse ja ametiasutustesse. Linnatänavail hakkasid patrullima Punakaardi salgad. 26. okt. alustas SRK riigivõimu tegelikku ülevõtmist ning 27. okt. ilmusid Toompeale Eestimaa SRK volinikud ja vormistati dokument, mille kohaselt kõrgem täidesaatev võim läks J. Poskalt üle SRK abiesimees V. Kingisspeale. Algasid enamlaste reformid- täidesaatvat võimu teostas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee; maakondades, linnades ja valdades valiti töörahva saadikute nõukogud. Valimised olid ebademokraatlikud- osalemisõiguse
Lääne-Euroopasse saadeti välisdelegratsioon, mis tutvustaks sealsetele poliitikutele Eesti probleeme. Oktoobripööre Eestis -Võimu võtmiseks moodustasid enemlased 1917 oktoobris Eestimaa Sõja- Revolutsioonuikomitee, mille eesotsas seisid Ivan Rebtsinski ja Viktor Kingsepp. -23.oktoobril saatis SRK oma komissarid Tallinna sõjaväeosadesse, raudteejaamadesse, ametiasutustesse. Linnatänavail asusid patrullima Punakaardi salgad. - 26.okt alustas SRK rõõgivõimu tegelikku ülevõtmist. Samal päeval võtsid kohalikud SRK'd üle ametiasutused Tartus ja Narvas. - 27okt ilusid Toompeale Eestimaa SRK volinikud, vormistati dokument, millekohaselt läks võim J. Poskalt üle V. Kingsepp Reformid -Valimised olid ebademokraatlikud- osalemisõiguse said vaid töörahvas ja jõukamad kodamikud jäid passiivseks. -Kõrgem seaduslik asutus oli Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee kuid kõige olilisemad
Kuusner selle esimest korda avalikult "Endla" teatri rõdult ette teatriplatsil seisvale rahvale 24. veebruaril loeti manifest ette Toris ja Viljandis ja 25. veebruari Paides. Tallinnas sündmused 24.–25.02.1918. Päästekomitee päevakäsud ja Ajutise Valitsuse moodustamine 24. veebruar 1918 Kasutades ära enamlaste lahkumist, hakkasid eesti üksused ning omakaitse üle võtma Tallinna ametiasutusi, sealhulgas Balti jaama, kesktelegraafi, riigipanga hoonet ning Punakaardi maja praegusel Estonia puiesteel. 24. veebruaril kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik. Krediidipanga hoone saalis kuulutas Päästekomitee Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Päevalehe trükikojas asuti Konstantin Koniku juhtimisel trükkima iseseisvusmanifesti, mis kleebiti lõuna paiku üles linnatänavatele. 24. veebruari pärastlõunal toodi Konstantin Päts ja Jüri Vilms oma redupaigast Tartu maanteel
Enamlaste sihiks oli vallandada kommunistlik maailmarevolutsioon. Nad püüdsid luua kogu maailma hõlmav internatsionaalne ühiskond. Enamlased kuulusid ülevenemaalisse parteisse. VSDTP enamlik tiib tõusis 1917. aasta jooksul tähtsamaks, kasvas liikmete arv. Oktoobris saavutasid enamlased juhtpositsiooni Eestimaa Nõukogude Täitevkomitees. ,,Maha sõda!", lubadused maa osas. Enamlased moodustasid sõjarevolutsioonikomiteed ja organiseerisid Punakaardi salku. 27. oktoobril võttis enamlane Vikto Kingissepp võimu Jaan Poskalt üle. Kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. Komitee etteotsa asus Jaan Anvelt. Demokraatlikult valitud omavalitsused asendati töörahva saadikute nõukogudega. Miilitsa asemel alustas tegevust enamlik Punakaart. Eesti rahvusväeosi püüti asendada Punaarmee üksustega. Seinste kohtute asemele loodi revolutsioonilised tribunalid, eirati kõiki seadusi.
aastat enam tõsist ohtu Hiina võimule Tiibetis. Üldse toimus aastatel 1954-1974 Tiibetis 50 suuremat mässu või ülestõusu. 9-ndal septembril 1965 kuulutati välja Tiibeti Autonoomne Regioon. Järgmisel aastal algas Hiinas "Suur Proletaarne Kultuurirevolutsioon", mis tabas eriti valusalt just HRV vähemusrahvaid, oli ju Kultuurirevolutsiooni peamine loosung " hävitada 4 Vana" (vana ideoloogia, vana kultuur, vanad kombed ja vanad harjumused) just neile kõige hirmuäratavam. Tiibetis oli Punakaardi esimeseks sammuks Lhasa peatempli Tsugla Khangi lammutamine. Järgmisel aastal kandus Tiibetisse ka rivaalitsevate Hiina grupeeringute omavaheline võitlus, mis kestis kuni 1969. aastani. 1960-1965 oli juba purustatud 80% Tiibeti 6000-st kloostrist ja templist, nüüd tehti maatasa ülajäänud, jättes alles vaid mõned "näidised".1976. aastaks, s.t kui Mao Zedongi suri, oli Tiibeti identiteedi väline
Keerulises olustikus leidis seegi väide uskujaid ning paljud mõõdukad sotsialistid läksid üle enamluse toetajate ridadesse. Oktoobriks oli Eestis ligi 20 000 enamlast. Nende kätte läks kõigi TSS nõukogude tegevuse ühtlustamiseks moodustatud Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee juhtimine. Alustati 12 ettevalmistusi relvastatud võimu haaramiseks. Selleks organiseeriti punakaardi salku ja loodeti kasutada ka demoraliseerunud väeosi. Sakslaste sõjaline edu tõstatas ka Eesti iseseisvumise küsimuse. Maapäeva 25. augusti koosolekul leidis j. Tõnisson, et kuna Saksa okupatsioonioht on muutumas reaalsuseks ning venelastelt ei ole abi loota, siis tuleb viia Eesti küsimus maailma poliitika areenime. Peeti vajalikuks saata Lääne-Euroopasse välisdelegatsioon, mis tutvustaks sealsetele poliitikutele Eesti probleeme ja selgitaks välja nende suhtumise Eesti tulevikku
võimule ka Eestis. Vormiliselt sai Eestimaa kõrgeimaks valitsusasutuseks Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, kuid tegelikult tulid kõik olulised käsud Petrogradist. Eraomandid (pangad, suurärid, hotellid) riigistati, aeti laiali valitud rahvaesindused, mõisatest moodustati sotsialistlikud ühismajandid, likvideeriti miilits ja kohtuasutused, poliitiliste vastaste tegevus keelustati, nende organisatsioonid suleti, juhtivaid tegelasi arreteeriti. Repressiioone viisid läbi relvastatud Punakaardi salgad. Enamlaste tegevus vähendas nende populaarsust ja suurendas poolehoidu rahvuslikele jõududele. Enamlased eitasid Eestimaa iseseisvust ja nägid Eestit tulevikus Venemaa koosseisus. 15. novembril 1917 kinnitas Maapäev, et Eesti riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu ning kuni selle ajani kehtivad Eestis ainult Maapäeva otsused. Maapäev aeti küll jõuga laiali, kuid iseseisvuse mõte jäi püsima. Sakslased olid juba
Maakehvikuid paelus maa ümberjagamise lubadus ja taas ei tahetudki teada, kellelt maa võetakse ja kellele antakse. Oma osa etendas ka asjaolu, et enamlikku liikumist finantseeris salaja heldelt Saksamaa kindralstaap, kes lootis enamlasi kasutada Venemaa destabiliseerimiseks. Oktoobris alustasid enamlased ettevalmistusi relvastatud võimuhaaramiseks Venemaal. Selleks moodustati suuremates linnades sõjarevolutsiooni-komiteed ning organiseeriti Punakaardi relvastatud salku. Peamine löök kavatseti Ajutisele Valitsusele anda muidugi pealinnas, kuid Petrogradi kõrval pöörati suurt tähelepanu ka Kroonlinnale, Helsingile ja Tallinnale. Neis linnades paiknesid arvukad relvastatud väekoondised, millest loodeti suurt abi riigipöörde teostamisel. 23. oktoobri õhtul saatis Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee oma komissarid Tallinna garnisoni väeosadesse, raudteejaamadesse ja riigiasutustesse ning punakaartlased asusid patrullima linna tänavail
Sakslased maandasid dessandi Saaremaal. Venemaa sõjalise ebaeduga kaasnes enamlaste populaarsuse järsk tõus. ,,Maha sõda!" Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee juhtimine läks enamlastele üle. Alustati ettevalmistusi relvastatud võimuhaaramiseks. Iseseisvumine Oktoobripööre Eestis. Võimu võtmiseks moodustasid enamlased 1917. oktoobris Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee Eestimaa SRK, mille eesotsas seisid Rabtsinski ja Kingisepp. 23. okt. Punakaardi salgad linnatänavail. 26. okt. SRK alustas riigivõimu tegelikku ülevõtmist, sest Petrogradis oli see õnnestunud. Vormistati dokument, mille kohaselt kõrgem täidesaatev võim läks Jaan Poskalt üle Viktor Kingissepale. Valimised olid ebademokraatlikud, Eesti Asutava Kogu valimistel, kui selgus, et enamlased ei võidaks neid, siis katkestatu valimised. Kärbiti kodanikuõigusi. Majandusreformid pankade, tööstusettevõtete, suuräride, hotellide jms riigistamine.
detsembril. Erich ja Richard tabati 1. detsembril koos Maritoviga Tondil, kui nad Anvelti käsul Tondi sõjakooli relvade järele sõitsid. Sidepidajaid oli teadaolevalt 24, kellest langes üks, maha lasti seitse (kaasa arvatud Maritov ja Vakmanni ema), üks hukkus muudel põhjustel ja neli mõisteti vangi. Ülejäänud 11 pääsesid põgenema. Samuti tegutses Tallinnas kümme naisagitaatorit. Nendest vangistati Sunila andmeil ainult üks , ülejäänud üheksa pääsesid põgenema. EKP Rapla Punakaardi salgajuht Johannes Jürna pääses peale mässu põgenema Venemaale, kus ta ka lõpetas vähemusrahvuste ülikooli. Kuid hiljem suunati ta tagasi Eestisse põrandaalusele tööle, mis sai talle saatuslikuks, kuna 13. märtsil 1930 tapeti ta Kaitsepolitsei agentide poolt. Tartumaa 86 mässuks valmistujast hukati ainult EKP Tartu komitee juht Hans Heidemann, kes osales mässu ettevalmistamisel. Ta vahistati juba 18. septembril 1924 konspiratiivkorteris Jakobi 39 koos Villem Trommeliga
mille koosseisus nähti Eestit kui võrdõiguslikku osariiki. Oktoobripööre ja Eesti Septembri lõpus asusid saksa väed okupeerima Eesti saari, viies selle lõpule 08. oktoobriks. Seoses Vena Ajutise Valitsuse sõjajätkamise poliitikaga, tõusis ka Eestis enamlaste poolehoid- oktoobris oli Eestis juba 20 000 bolsevikku, kasvas omaalgatuslike nõukogude arv. Nende koondamiseks moodustati Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. Bolsevikud valmistusid võimu haarama ja asutati punakaardi salkasid. Olukorras, kus saartelt kardeti saksa vägede sissetungi mandrile ja siseriigis Petrogradi toetusel bolsevistlikku riigipööret, arutati Maapäeva koosolekul Eesti iseseisvumise küsimust. Jaan Tõnisson pidas vajalikuks teavitada Entente´i riike Eesti olukorrast, soovides saata Maapäeva saadikud Lääne-Euroopa riikidesse. Samal ajal otsustati korraldada Eesti Asutava Kogu valimised, et määratleda Eesti Vabariigi staatus. Eesti iseseisvumine
veeb sisenesid Saksa väed pealinna. Enamlased põgenesid Petrogradi laevadel, rongidega. Saksa võimud ei tunnustanud Eesti iseseisvust. . 3.märts 1918 Vene-Saksa rahulepinguga loovutas VNFSV Eesti Saksa keisririigile 1917 1918. a peategelased Eestis Viktor Kingissepp Õppis Peterburis õigusteadust ja liitus Vene sotsiaaldemokraatliku enamlaste parteiga. Oli oktoobripöörde ajal üks sõjarevolutsioonikomitee juhtidest, juhtis Punakaardi moodustamist. Saksa okupatsiooni ajal lahkus Venemaale, kus töötas tsekaas. Seal tegeles Leninile 1918.a tehtud atentaadi asjaolude välja selgitamisega Saadeti 1918. a Eestisse illegaalsele parteitööle. 1922. a tabati Eesti kaitsepolitsei poolt ja lasti sõjaväljakohtu otsusel riigivastase tegevuse eest maha. Kuressaare linn kandis1952 -1988 Kingissepa nime. Jaan Tõnisson Lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.
Hugo Kuusner luges avalikult iseseisvusmanifesti. Iseseisvusmanifesti trükiti nii palju, et saabus ka teiste linnadesse. Viljandisse saabus iseseisvusmanifest 24. veebruaril. Gustav Talts luges Viljandi kohtumaja trepilt iseseisvusmanifesti Viljandi rahvale. Tallinna sündmused 24./25.02.1918: 24. veebruar 1918 Kasutades ära enamlaste lahkumist, hakkasid eesti üksused ning omakaitse üle võtma Tallinna ametiasutusi, sealhulgas Balti jaama, kesktelegraafi, riigipanga hoonet ning Punakaardi maja praegusel Estonia puiesteel. 24. veebruaril kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik. Krediidipanga hoone saalis kuulutas Päästekomitee Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks.Päevalehe trükikojas asuti Konstantin Koniku juhtimisel trükkima iseseisvusmanifesti, mis kleebiti lõuna paiku üles linnatänavatele. 24. veebruari pärastlõunal toodi Konstantin Päts ja Jüri Vilms oma redupaigast
loeng). Soome kodusõja algus (28.1-16.5.1918) Svinhufvudi senat toetus kaitseliitudele (ehk Valgekaardile) ja Saksamaalt tagasi koju pöörduvatele jäägritele (1895) ja juhiks kindralleitnant C. G. Mannerheim. 28.1.1918 algas kodusõda/vabadussõda: 1) Pohjanmaa maakonnas Mannerheimi juhtimisel vene sõjaväe desarmeerimine (Soomes veel 43 000): viitab asjaolule, et vabadussõda. 2) Helsingis algas rahvanõukogu eestvedamisel ja punakaardi abil revolutsioon (senat põgenes Vaasa): viitab asjaolule, et klassivõitlus. Kuna vene sõjaväeosad ei sekkunud märkimisväärselt sündmustesse, kujunes konflikt peamiselt soomlaste omavaheliseks sissisõjaks. Sõja osapooled: Mh haritlased-üliõpilased ja riigiametnikud ja taluperemeged valgete poolel, kõik töölisaktivistid ei ühine revolutsiooniga. Rindejoone kehtestumine märtsis. Punastele jäi Lõuna-Soome koos oluliste
hiiglaslik sõdurite mass, lisandusid töölised paljudest ettevõtetest. Enamlased olid deklareerinud, et tahavad võimu endale võtta, aga neile oli ootamatu, et selline võimu haaramise võimalus võiks tekkida nii varakult. Konkreetset riigipöörde plaani ei olnud koostatud, ei teatud, mida peale hakata. 4.juuli jätkus stiihiline ülestõus, rahvahulgad ja sõdurid tänaval, kaasa lõid Petr anarhistlikud org-d. Tänavatele ilmusid relv töölissalgad, enamlaste poolt salaja loodud punakaardiüksused. Päeva jooksul jõudis Kroonlinnast kohale 5000 enamlastele ustavat madrust, saatis riiki pöörama. Petr tänavatel kujunes tegelikkuses välja anarhia. Relv rahvahulgad lihtsalt rüüstasid ettejäävaid kauplusi, peksid puruks vaateaknaid ja vastutulejaid. Oli tüüpiline pogromm, lihtsalt rahvas märatses end välja. Trumbid mängiti kätte AV-le, KTK avaldas täielikku toetust AV-le, üheskoos koondati Petr-i ööl vastu 5
maad!). enamluse tugevnemine, ettevalmistused riigipöördeks; Enamlased said aga jõudu juurde sellest kõigest, et Ajutine Valitsus oma otsustega ei kõlba kuhugi (st Venemaa ei lähtu nende huvidest ega lõpeta sõda) Nad alustasid reaalseid ettevalmistusi võimu ülevõtmiseks. Kontrolli alla saadi mitmed sõjaväeosad, loodi muud relvastatud üksused. Löök pidi tabama kiiresti ja ootamatut korraga Moskvat, Peterburi ja teisi linnu ka. Eesti enamlased tegid ka relvastatud punakaardi salaja. Neil õnnestus saada juhtiv positsioon mitmetes linnanõukogudes. Kutsuti kokku teine Üle-Eestiline Nõukogude Kongress. Kutsuti kokku vaid endest nõukogudest, kus oli neid enamus. Eesti täidesaatev kommitee valiti ümber. Juhiks tõusis Anvalt, asetäitsa vasak- esseer Meister. Moodustati Sõjarevolutsioonikomiteed SRK – loodi 16-liikmeline Eestimaa. See pidi võtma võimu enda kätte. Esimeheks sai Rahtšiski. 23
Kui juulis-augustis oli enamlaste populaarsus langenud, siis Riia piiramine taastas enamlaste tähtsuse. Lisaks sellele juba juuli lõpus, augusti alguses oli toimunud enamlaste VI kongress, kus otsustati muuta senist tegutsemistaktikat - alates augusti algusest võeti kurss relvastatud ülestõusule, relvaga võtta AV võim ära. Sept lõpus koostati otsene riigipöörde kava, selle läbiviiaks pidid olema relvastatud punakaardi salgad, teiselt poolt enamlaste kontroll all olevad sõjaväe- ja mereväeüksused. Riigipöörde võtmepunktideks Moskva ja Petrograd, samal ajal võtta võim ka Kroonlinnas, Viiburis, Helsingis ja Tallinnas. Samalaadsed protsessid leidsid aset ka Eestis. Juba sept jooksul suutsid enamlased haarata juhtohjad mitmetes kohalikes nõukogudes, ennekõike nendes linnades, kus oli rohkesti tööstustöölisi ja sõjaväelasi, k.a. läks enamlaste kontrolli alla Tartu (Läti kütipolk oli Tartus)
5) arenes ühisettevõtlus (meiereid, põllutöömasinate ühisused, ühiskauplused), mis andis inimestele ühistegevuse ja demokraatia kogemusi Oktoobripööre Eestis Enamlased moodustasid 1917a oktoobris võimu võtmiseks Eestimaa Sõja-Revutlutsioonikommitee mille eesotsas olid Ivan Rabtsinski ja Viktor Kingssepp. 23 saadeti komisaaris Tallinna väeosadesse, raudteejaamadesse ja ametiasutustesse. Linnatänavaid paturullis Punakaardi salgad. 26okt saabunud teade, et bolsevikid on Petrogradi ülevõtnud algas SRK riigivõimu tegelik ülevõtmine. Korraldati miitinguid ja demonstratsioone enamlaste toetuseks. Samal päeval võeti üle ametiasutused Tartus ja Narvas. 27okt ilmusid Toompeale Eestimaa SRK volinikud- vormistati ddokumendid mille kohaselt kõrgem täitesaatev võim läks kumbermangukomisaar Poska käest üle SRK abimees V. Kingissepale. Enamlaste reformid
Sakslased marrsisid Tlnasse sisse, samal ajal pommitati sadamast väljasõitvaid Ve sõjalaevu. Jääretke esimene etapp Tlnast Helsingisse 62 laeva. Teine etapp aprillis. Ainuke põgenemine, millele on püstitatud monument (Maarjamäel). 60. AK ei kohanud ka Lõuna-Eestis mingisugust vastupanu. Esimesed relvastatud kokkupõrked leidsid aset alles Kesk-Eestis. Esimest korda jõuti organiseeritud vastupanuni alles Ida-Virumaal. Sinna koondati kõik Punakaardi jäänused, lisaks neile Petrogradi 34 Putilovi tehase tööliste rühm. 28.02 panid need ühendatud jõud umbes praeguse Kohta-Järve kandis Sa edasitungi ajutiselt seisma. Järgmiseks hommikuks olid Sa põhijõud järele jõudnud ja marsiti edasi. Läti Punased kütid, Revolutsioonilised Madrused. Madruste koondsalga eesotsas seisis Pavel Dõbenko (sõjalaevastikuminister). 2-3
annaabi.ee 
