Eesti poliitiline areng 1905-1918 (2)

PÕLVA ÜHISGÜMNAASIUM
TIINA LUHT
11c klass
EESTI POLIITILINE ARENG 1905- 1918
REFERATIIVNE KOKKUVÕTE
Juhendaja :
Õp Liia Vijand
PÕLVA 2009
Sissejuhatus
Selle referatiivse kokkuvõtte teemaks on "Eesti poliitiline areng 1905- 1918", sest selles on käsitletud erinevaid tähtsamaid sündmuseid, mis puudutasid Eestit, mõjutasid iseseisvumise arengut ja mis on seotud Eesti poliitilise arenguga selles ajavahemikus. Teema käsitlus algab 1905. aastast, kuna sel aastal puhkes Venemaal revolutsioon , mis ei jätnud kõrvale ka Eestimaad ning pani aluse edasistele sündmuste käigule. Teema käsitlus lõpeb 1918. aasta veebruariga , Iseseisvusmanifesti ettelugemisega.
Arvan, et see teema on tähtis ja vajab käsitlemist, et teada, kuidas saavutati tee iseseisvumisele ning millised on olnud meie maa varasemad suhted välisriikidega. Samuti võib näha, kuidas on suudetud hoida koos oma rahvast ning säilitada ühtekuuluvustunne, mis on tegelikult ühe õige rahuajal toimiva vabariigi aluseks.
Aastad 1905- 1913 Eesti poliitilises arengus
Peterburis, 9.jaanuar 1905.a toimus keisrile palvekirja esitanud rahumeelse töölisdemonstratsiooni tulistamine- Verine Pühapäev. See sündmus pani aluse revolutsioonile kogu Venemaal ning kolm päeva hiljem haarasid rahutused ka Eestit. Eestis oli revolutsioon suunatud nii isevalitsuse kui kui ka kohaliku baltisaksa ülemkihtide vastu. (www. estonica .org/...alam=12&leht=3) Korraldati streike, peeti miitinguid, esitati nõudmisi nii majandusliku kui poliitilise olukorra tervendamiseks, leidsid aset kokkupõrked politseiga. Algul haarasid rahutused Tallinna töölisi, kuid sealt levis see ka teistesse linnadesse, eriti Narva. Sündmustega kaasa läks ka Tartu Üliõpilaskond, katkestades õppetöö ja ühinedes ülevenemaalise üliõpilaste streigiga. 16.oktoobril leidis aset veretöö. Tallinnas seiskusid vabrikud, suleti ärid ja töökojad, koolides katkestati õppetöö, mitmed ametiasutused lõpetasid tegevuse. Linna tänavaid täitsid vabrikutöölised. Eestimaa kubernerilt nõuti poliitvangide vabastamist ja sõjavöe eemaldamist linnatänavatelt. Nõudmise kinnitamiseks toimus Uuel turul suur rahvakoosolek, mille vastu avas kohaleilmunud sõjaväeüksus hoiatuseta rahva pihta tule. Surma sai 94 inimest, vigastatuid oli üle 200. ( Laur 1997: 16, 17)
Peale seda, kui Nikolai II kirjutas 17.oktoobril alla manifestile, millega lubati kutsuda kokku ülevenemaaline rahvaesindus Riigiduuma ning kindlustada rahvale kodanikuvabadused, muuhulgas ka õigus luua poliitilisi organisatsioone, rajas J. Tõnisson novembris esimese legaalse partei Eestis - Eesti Rahvameelse Eduerakonna. See jäi tükiks ajaks ainsaks seaduslikuks eesti erakonnaks. (Raud 1991: 53) Selle manifesti tulemuseks olid ka Tallinnas ja Tartus loodud esimesed tööliste ametiühingu- oranisatsioonid ning Eesti sotsiaaldemokraatide eestvedamisel loodud Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisus. (Laur 1997: 25)
Manifest ei suutnud aga rahutusi vaigistada ning puhkesid veel mitu streiki ning hakati ka mõisaid rüüstama ning põletama. Korratuste lõpetamiseks loodi karistussalgad, kes tapsid inimesi ilma nende üle kohut pidamata. Nad liikusid vallast valda ning igal pool jäid neist maha verised jäljed. Leidu vähe mõisnikke, kes ütlesid, et nad karistussalku ei vaja. (Raud 1991: 54)
Revolutsiooni haripunkt oli mõisate põletamisega küll möödas, kuid ka järgmised aastad olid rahutud . Ainuüksi Eestimaa kubermangus loetleti 1906. a. üle 2000 erineva vastuhaku . Peale Eesti Rahvameelse Eduerakonna tegutsesid veel legaalselt ainult Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölisparteis eraldi tiiva moodustanud enamlased . 1913. hakkas Narvas ilmuma eestikeelne enamlik töölisajaleht "Kiir".
Eestis pandi suuri lootusi ka Riigiduumadele, kuid need kukkusid läbi. Paremini ei läinud ka Baltimaade kindralkuberneri juures moodustatud Erinõukogul. Edu saavutasid eestlased vaid kohalike omavalitsuste tasandil. (Laur 1997: 27)
Aastad 1914- 1918 Eesti poliitilises arengus
1914. a. 28.juulil puhkenud Esimese maailmasõja üheks tulemuseks oli mitme Euroopa impeeriumi lüüasaamine ja lagunemine ning Ida- Euroopa väikerahvaste iseseisvumine . Vaatamata väikerahvaste seisukohalt soodsale lõpptulemusele, oli maailmasõda ometi kõigi osalevate maade ja rahvaste jaoks raskeks katsumuseks, mille negatiivsed tagajärjed ulatusid veel aastategi taha.
Erinevalt Venemaast, kus valitsesid hurraa- patriootlikud meeleolud, ei tundnud eestlased vähimatki soovi sõdida "usu, tsaari ja isamaa" eest, sest sõja ükski mõeldav lõpplahendus ei paistnud pakkuvat Eesti jaoks midagi head- Venemaa võidule kardeti järgnevat vene sõjaka šovinismi tõusu ja uut venestuslainet, saksamaa võit aga tähendanuks Eesti minekut baltisakslaste piiramatu võimu alla.
Sõja puhkedes hakati keskvalitsuse poolt kärpima baltisakslaste õigusi. Nüüd näis avanevat eestlastele võimalus tõusta kohalikes võimuasutustes kõrgematele kohtadele. Teiselt poolt pakkusid sakslased esmakordselt maa pärisrahvale teatud järeleandmisi, et luua ühisrinnet keskvalitsuse vastu. Nii koostati projekt saksa-eesti ühise maavalitsuse loomiseks, kuid sellest ei saanud asja kuna suurem osa Eesti ühiskonnast oli kompromissi vastu. Samas rahvuslikus liikumises toimus sõja- aastail uus elavnemine . Alustasid tööd mitmed uued sõjaga seotud organisatsioonid ja asutused, näiteks sõjatööstuskomiteed Tartus ja Tallinnas ning Linnadeliidu Tallinna Komitee, mis sai Põhja- Eesti rahvuslaste koondumiskohaks. (Laur 1997: 28) Suurimaks omaalgatuslikuks korralduseks kujunes J. Tõnissoni loodud Põhja- Balti Komitee, mis oli mõeldud sõjapõgenike eest hoolitsemiseks. Selle keskkomitee oli Tartus ja abikomiteed olid teistes maakonnalinnades. (Raud 1991: 79)
1915. a. augustis ilmusid Eesti vetesse Saksa sõjalaevad. Valitsusringkondades kaaluti Eesti evakueerimist, kuid selle vastu astusid välja rahvuslikud ringkonnad ja see ei õnnestunud. Enne sõja puhkemist oli otsustatud Tallinn muuta Läänemere sõjalaevastiku tegevusbaasiks ning käisid ulatuslikud tööd Peeter Suure merekindluse rajamiseks. Kindlustustöid teostati ka Lääne- Eesti saartel ja rannikul. Sõja kandumisel Riia alla muudeti Eesti rindelähedaseks tagalaks ning siin paiknesid reservid; moodustati, varustati ja õpetati välja uusi väeosasid. Suurimad garnisonid paiknesid Narvas, Tartus, Valgas ja Võrus. Sõja vältel mobiliseeriti Vene armeesse umbes 100 000 eestlast. (Laur 1997: 30)
1917. a. veebruaris Petrogradis puhkenud massilised rahutused kasvasid üle revolutsiooniks, mille tulemusena loobus Nikolai II oma troonist ning võim läks kodanlikule Ajutisele Valitsusele. Ebaselged kuuldused toimunust jõudsid Eestisse märtsi algul ning siinsete sündmuste sõlmpunktiks kujunes Tallinn. Erinevalt 1905. aasta revolutsioonist domineerisid Veebruarirevolutsioonis vene keel ja vene mõttelaad. Tööseisakutest üksikutes Tallinna tehastes arenes ülelinnaline streik ja 20 000 osavõtjaga miiting Uuel turul. Korratused linnas likvideeriti kiiresti, kuigi mitmel pool olid tekkinud stiihiliselt Tööliste ja Soldatite Saasikute Nõukogud, milles domineeris pahempoolne element. Venemaa Ajutine Valitsus tagandas senised kubernerid ning määras nende asemele kubermangukomissarid. Eestimaa kubermangu komissariks sai Jaan Poska . Märtsi lõpus avaldati Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu valitsemise ajutise korra kohta, mille kohaselt ühendati Eestimaa kubermang (v.a. Narva linn) ja Liivimaa kubermangu põhjaosa (v.a. Setumaa ) üheks rahvuslikuks kubermanguks . Selle etteotsa asus Ajutise Valitsuse komissar koos oma kahe abiga ning tema juurde pidi valimiste teel moodustuma Eestimaa kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev). (Laur 1997: 37, 38)
Autonoomia saavutamise järel kujunes rahvuslike ringkondade esmaseks ülesandeks võimu ülevõtmine. Sellest kujunesid mitmed pingekolded. Esimene konfliktiallikas tekkis sellest, et kubermanguvalitsuses ja maakondade tasandil asendati senised vene ametnikud eestlastega, asjaajamiskeeleks kuulutati eesti keel ning valmistuti üleminekuks emakeelsele kooliharidusele. Tagandatud vene ametnikud esinesid valitsuse ees hulgaliste kaebustega eestlaste separatismi aadressil. Teiseks ülesandeks sai olukorra võimalikult kiire realiseerimine kohtadel ning pinget lisas Maapäeva valimiste väljakuulutamine Poska poolt, mis nõukogude arvates sündis ülepeakaela. Kolmandaks pingeallikaks kujunesid vene soldatid. Eestlased soovisid rahvusväeosade loomist ning Venemaa Ajutise Valitsuse toel suudeti luua Rakveres 1. Eesti Polk. (www.htg.tartu.ee)
1917. a-l kujunesid välja mitmed Eesti poliitilised erakonnad . J. Tõnissoni Eduerakond sai endale uue nime: Eesti Demokraatlik Erakond. Eraldi asus tegutsema Eesti Maarahva Liit, mis varem koosnes Eduerakonna dissidentidest. (Raud 1991: 90)
Uute parteidena kujunesid veel ka Eesti Tööerakond, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühendus ja Eesti Sotsialistide- Revolutsionääride Partei. Juuli algul tuli esmakordselt kokku Maapäev, mis oli esimeseks parlamendilaadseks rahvaesinduseks Eestis. Täidesaatva organina valis Maapäev Maavalitsuse, mille etteotsa asus Jaan Raamat. Hiljem asendas teda Konstantin Päts. (www.htg.tartu.ee)
Septembri lõpupäevil jõudis sõda Eesti pinnale. Sakslased hõivasid Saaremaa ja 8. oktoobriks kogu Lääne- Eesti saarestiku . Muhu saare lahingutes kandis suuri kaotusi 1. Eesti Polk. Venemaa sõjalise ebaeduga kaasnes enamlaste populaarsuse järsk kasv ning Eestis paiknevate sõdurite loosungiks sobis ülihästi "Maha sõda!". Valitsus oli alustanud sakslaste sissetungi kartuses tööstusettevõtete evakueerimist Eestist, mis tähendas tuhandete tööliste tööta jäämist ning ainsaks võimaluseks jäi sõja kohene lõpetamine. Enamlased avaldasid survet ka teistele sotsialistlikele parteidele, väites, et nende liidrid ei olevat huvitatudki rahu peatsest saabumisest. See väide leidis uskujaid ning paljud mõõdukad sotsialistid läksid ple enamluse toetajate ridadesse, mida oktoobri lõpuks oli ligi 20 000. Enamlaste kätte läks ka Eestima Nõukogude Täitevkomitee juhtimine ning alustati ettevalmistusi relvastatud võimuhaaramiseks. (Laur 1997: 39, 40)
1917. a . oktoobris moodustasid enamlased võimu võtmiseks Eestimaa Sõja- Revolutsioonikomitee (Eestimaa SRK). 23. okt. õhtul saatis SRK oma komissarid Tallinna sõjaväeosadesse, raudteejaamadesse ja ametiasutustesse. Linnatänavail hakkasid patrullima Punakaardi salgad. 26. okt. alustas SRK riigivõimu tegelikku ülevõtmist ning 27. okt. ilmusid Toompeale Eestimaa SRK volinikud ja vormistati dokument, mille kohaselt kõrgem täidesaatev võim läks J. Poskalt üle SRK abiesimees V. Kingisspeale. Algasid enamlaste reformid - täidesaatvat võimu teostas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee; maakondades, linnades ja valdades valiti töörahva saadikute nõukogud. Valimised olid ebademokraatlikud- osalemisõiguse sai vaid töörahvas, jõukamad kodanikud jäeti pealtvaatajaiks. (Laur 1997: 41)
1918. aasta jaanuaris tehti Eesti Asutava Kogu valimised, kuid kui selgus, et enamlased ei saavuta parlamendis absoluutset enamust , valimised katkestati. Koheselt kärbiti kodanikuõigusi: keelustati poliitilised koosolekud , suleti mitmed ajalehed, arreteeriti juhitavaid rahvuslasi. Samuti ei austatud kodanike usuvabadust- natsionaliseeritud kirikud muudeti rahvamajadeks ja koolides kaotati usuõpetus. Majandusreformid algasid pankade natsionaliseerimisega, seejärel riigistati tööstusettevõtted, suurärid, hotellid ja restoranid; asutati ette valmistama elamute ülevõtmisi. Enamlaste poliitika tekitas rahva seas järjest suuremat rahulolematust ning nende toetajaskond hakkas vähenema. (Laur 1997: 41, 42)
Sama aasta jaanuaris astuti esimesed reaalsed sammud Eesti iseseisvaks kuulutamise poole- loodi kontakte välisriikide saatkondadega Petrogradis ja moodustati välisdelegatsioon. Ka baltisakslased olid aktiviseernunud ning enamlased kehtestasid Eestis piiramisseisukorra, algas mõisnike arreteerimine ja väljasaatmine. Samal ajal algas Saksa armee üldpealetung. Vene sõjavägi oli lakanud olemast, Punaarmee oli aga liialt nõrk, et sakslastele vastupanu osutada. (Laur 1997: 42)
19. veebruaril moodustati erakorraliste volitustega Eesti Päästekomitee, kuhu kuulusid Konstantin Päts juhina, Konstantin Konik ja Jüri Vilms. Samuti koostati Iseseisvusmanifest, milles nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Iseseisvusmanifest loeti esmakordselt avalikult ette 23. veebruari õhtul Pärnus teatri "Endla" rõdult. Tallinnas luges K. Päts manifesti rahvale pidulikult ette 24. veebruaril, sellest hoolimata, et linn vene sõjaväelastest veel kubises. (Raud 1991: 107)
Kokkuvõte
Tee Eesti iseseisvumisele polnud kerge ning sellele aitasid tublisti kaasa meie rahvas ja ühtekuuluvustunne, mis tol ajal oli suure tähtsuse all- loodi ühinguid, toetati üksteist, korraldati miitinguid ja streike. Samuti olid tähtsatel kohtadel poliitilised erakonnad, edukam näiteks legaalne Eesti Rahvameelne Eduerakond, hiljem Eesti Demokraatlik Erakond. Kindlasti poleks me hakkama saanud ilma tublide Eesti meesteta: Jaan Tõnisson, kes pani aluse Eesti rahvusluse uuele tõusule; Kontsantin Pätsita, kes oli Eesti Päästekomitee juht ning selle liikmete Konsantin Koniku ja Jüri Vilmsita.
Oluliselt kergendas Eesti omariikluseni jõudmist ka 1914. aasta juulis puhkenud Esimene maailmasõda, kuna alustasid tööd mitmed uued sõjaga seotud organisatsioonid ja asutused (näiteks Põhja- Balti Komitee), kes hoolitsesid sõjapõgenike eest ning püüdlesid sõja lõpetamise poole. Samuti püüeldi iseseisvumise poole, sest sõja ükski müeldav lõpplahendus ei paistnud pakkuvat Eesti jaoks midagi head- Venemaa võidule kardeti järgnevat uut venestuslainet, Saksamaa võit aga tähendanuks Eesti minekut baltisakslaste piiramatu võimu alla. 1917. aastal loodi Eesti kaitseks 1. Eesti Polk. Toimus mitmeid veriseid sündmuseid- revolutsioonid, sõja jõudmine Eesti pinnale, karistus - ja patrullsalgad, keda ei huvitanud, kas inimene on süüdi või mitte. Esimese maailmasõja tulemuseks oli mitme Euroopa impeeriumi lüüasaamine ja lagunemine ning Ida- Euroopa väikerahvaste iseseisvumine, kuigi sõda oli raskeks katsumuseks kõigi osalevate maade ja rahvaste jaoks.
Lõplikult viis Eesti iseseisvumisele erakorraliste volitustega loodud Eesti Päästekomitee, kes koostasid Iseseisvusmanifesti, mis loeti esmakordselt avalikkusele ette 23. veebruari õhtul Pärnus, teater "Endla" rõdult.
Kasutatud kirjandus
1. Laur, M., Pajur, A., Tannberg T. (1997) Eesti ajalugu 2. 2.,parandatud trükk. Tallinn: Avita
2. Raud, M. (1991) Kaks suurt: Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu. Tallinn: Olion
3. http://www.htg.tartu.ee/klassid/c5/op/Ajalugu_-_Eesti%20iseseisvumine.pdf
4. http://www.estonica.org/est/lugu.html?kateg=8&menyy_id=49&alam=12&leht=3