Esiaeg ehk muinasaeg inimühiskonna kõige kaugem minevik docx (0)

Esiaeg ehk muinasaeg inimühiskonna kõige kaugem minevik . See on ajaloo kõige pikem periood, mis hõlmab ajajärku alates esimeste inimeste jõudmisest pärast jääaja lõppu. Esiaeg on aeg, mida ei uurita kirjalike ülestähenduste põhjal, vaid eranditult aineliste ajalooallikate ehk muististe põhjal. Muistised on säilinud maapõues või maapinnal. Neid uurib esiajaloo arheoloogia . Mõnevõrra lisavad esiajaloo kohta andmeid ka füüsiline antropoloogia , keeleteadus ja mõned teised teadusharud. Muinasaeg algas esimeste inimeste tekkimisega vähemalt 2 miljonit aastat tagasi.
Muinasaeg jaguneb kolmeks osaks: Kiviaeg , pronksiaeg ja rauaaeg , mis jagunevad veelgi omakorda mitmeteks osadeks .
Kiviaeg on muinasaja periood enne metallide töötlemise leiutamist, mil inimesed valmistasid tööriistu parema tehnika puudumisel enamasti kivist. Kivi, mida tööriistade valmistamiseks kasutati, võis olla tulekivi, obsidiaan , mõni kiltkivi või mõni kristalliline kivi. Kiviaeg on palju pikem kui kõik teised inimkonna ajaloo perioodid ning selles osalesid mitmed inimese bioloogilised liigid. Kiviaja alguseks loetakse tavaliselt hetke, mil inimese tehnika ületas šimpansi oma. Kiviajal tegeleti kalapüügi , küttimise, koriluse ja käsitööga ning tööriistadeks olid sel ajal kivikirves, vibu ja oda
Pronksiaeg kestis Eestis umbes aastatel 1800 - 500 eKr. Pronksiaeg tõi kaasa uue metalli kasutuselevõtu - tina ja vase sulamist saadi pronks, mis oli ühtlasi ka tähtsaim tööriistamaterjal. Pronksist tehtud tööriistad olid teravamad ja vastupidavamad. Seda aega iseloomustab ka adra kasutuselevõtt põlluharimisel, käsitöö eraldumine põlluharimisest, mehe tähtsuse tõus perekonna ning kogukonnas, eraomandi kujunemine ja varanduslik kihistumine. Pronksiajal jätkus maaviljeluse areng ja levimine ning koos sellega muutus asustus paiksemaks ja rajati kindlustatud asulaid. Kuna Eestis ei olnud pronksi tootmiseks toorainet, siis metalli sissetoomisega arenes kaubitsemine. Silma pasitavad tihedad sidemed Kesk- Rootsiga , Ojamaaga ja Edela-Soomega.Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus . Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada lambaid, veiseid, kitsi, sigu , hobuseid. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena.Võeti kasutusele uusi tööriistu (putkkirves), relvi( mõõk ) ja ehteid( sõlg ). Arenenumates piirkondades hakka tekkima riik.
Umbes 1300 eKr hakkasid hetiidid Väike- Aasias rauda tootma , sellega algas rauaaeg . Rauamaak oli paremini kättesaadav ning raua kasutusomadused olid kivist ja pronksist paremad, mistõttu jäeti pronksist ja kivist tööriistad peagi kõrvale. Metallide tootmine ja töötlemine nõudis spetsiifilisi oskusi ning seetõttu hakkas osa inimesi tegelema ainult selle alaga. Metallide kasutuselevõtt võimaldas inimestel toota rohkem kui ainult oma perekonna tarbeks, mis omakorda tõi kaasa suureneva tööjaotuse, eraomandi, nõrgenesid sugukonnasidemed ning hakkas kujunema inimeste varanduslik ebavõrdsus, mis lõi eeldused klassiühiskonna tekkeks.Raua laialdase kasutamisega kaasnes maaviljeluse, lloomapidamise, käsitöö,ehituse,liiklusvahendite ja relvastuse edenemine . Rohkenes kaubavahetus ning hakati kasutama münte . Järk-järgult lagunes ürgkogukondlik kord ja kujunes klassiühiskond. Tekkisidriigid ja hakati tegema kirjalikke ülestähendusi. Sellega lõppes esiaeg ehk muinasaeg ning koos sellega rauaaeg kui esiaja järk.