kohta) Alates 1945 aastast on jagatud ajalooteooria uurimine kolme perioodi: 1. 1945-1970 analüütiline ajaloofilosoofia Peamine tähelepanu oli pööratud epistemoloogias tõestamise probleemile ja metodoloogias teadusliku seletuse probleemile. Eesmärgiks oli ,,objektiivsus" ja ,,tõele võimalikult lähedale pääsemine". Alltekst: Carl Hempeli artikkel ,,Katusseadustest" universaalsed seletused ajaloo kohta. Hempeli liitlased positivistid, vastased hermeneutikud ja historistid. Iseloomulik kokkupuutepunktide puudumine filosoofide ja ajaloolaste väitluste vahel. Ajaloolased ei puudutanud üldiseid seaduspärasusi ajaloo seletamisel, filosoofid ei kuulanud ühiskonnateadlasi. Lõi vankuma mõte, et teadusele on ,,üks globaalne" mõtlemine vaid see koosneb arvukatest lokaalsetest distsipliinide praktikatest. 2. 1970-1990 narrativne ajaloofilosoofia Sild kahe ajajärgu vahel A. C
Faraday ehitas katsetele tuginedes elektrigeneraatori, mis oli aluseks ka esimesele elektrimootorile. See on oluline, kuna elektri kasutuselevõtt tegi elu palju lihtsamaks. 19. saj teisel poolel rajas Auguste Comte filosoofilise suuna positivism. Selles oli kolm astet: teoloogiline, metafüüsiline ja positiivne staadium. Positiivsete faktide väljaselgitamiseks tehti vaatlusi ja katseid, mistõttu loodi laboratooriume. Positivistid eelistasid eelkõige matemaatikat ja teisi täppisteadusi ning eitasid arutlevat filosoofiat. Nad panid andsid tõuke realismile kunstis ja kirjanduses. Kuulsaim bioloog 19.saj oli Karl Ernst von Baer, kes rajas võrdleva embrüoloogia. Saksa keemik Justus von Liebig uuris mulla ja taimede keemilist koostist ning määras kindlaks, et taimekas oleneb pinnase lämmastiku- ja fosforiidisisaldusest. Seega pani ta aluse kunstväetiste kasutuselevõtule. Antony van Leeuwenhoek avastas 1676
saj 30 - 60-ndatel(Carnap, M. Schlick, O. Nayrat, Reichenbach jt). Neopositivismi põhiideed olid sõnastatud 20. saj 20. aastaltel Viini kogukonna poolt. Selle koolkonna likkmed tegid panuse mõningate keeruliste ja kiireloomuliste filosoofiliste ja metodoloogiliste küsimuste lahendamisega nagu sümboolsete märkide roll teadustes, matemaatiliste teadmiste võimalikkus ning teoreetilise ja empiirilise teduse etc suhtest. Loogilise positivistid järeldasid, et filosoofia teema ei saa olla isegi teadmiste teooria, mis on endiselt liiga ideoloogiline ja informatiivne. Filosoofia üldiselt, nende arvates ei ole eesmärk, sest see ei ole teaduse mõtestatud tegelikkus, ja ärivaldkonnas, mis taandub looduslikule analüüsile ja kunstlikutele keeltele - sellel tegevusel on kaks eesmärki: 1) kõrvaldada kõik, mis ei ole mõistlikult põhjendatud ja tulenevad valest
3. Kirjeldage palun deduktiivse kontrolli meetodit. Peaks olema selline meetod, kus meil on teada teatud üldine seaduspära ning selle alusel kontrollime igat üksikut vaatlust, et kas viimane vastab sellele seadusele. 4. Milles seisneb demarkatsiooniprobleem? Probleem, kuidas määratleda piiri, mis eristab tõelist teadust, mis peaks õigel viisil arvestama tõendeid ja eksperimente, ebateadusest, mis seda ei tee 5. Kuidas positivistid selle lahendasid? 6. Kuidas lahendab Popper demarkatsiooni-probleemi? Karl Popperi teadusfilosoofia järgi on empiiriliste teaduste (sealhulgas loodusteaduse) uurimisainet puudutav teoreetiline väide või teooria teaduslik ainult juhul, kui see on põhimõtteliselt falsifitseeritav ehk kummutatav ehk ümberlükatav vaatluste ja katsete põhjal. See on Popperi lahendus demarkatsiooniprobleemile. 7. Kogemus kui meetod mida see tähendab? 8
on kontroll katsetingimuste üle. See võimaldab tõsta uurimuse objektiivsust ja usaldusväärsust, samas vajab valiidsuse tagamine uurimuse hoolikat kavandamist ja pole eksperimendi korral sugugi lihtne. Üldjuhul algab eksperiment konkreetse hüpoteesi sõnastamisest, mis lõpuks uurimuse tulemusel kas ümber lükatakse või kinnitust leiab. Teatud reservatsioonidega võib selliseid meetodeid nimetada kvantitatiivseteks. Anti-positivistid ei usu inimloomuse allumist üldistele loodusseadustele ja kahtlevad ka kunstliku eksperimendi mõttekuses uurimismeetodina. Pigem huvitab neid arusaamine indiviidi või rühma käitumisest täiesti loomulikes tingimustes ja sellest, kuidas inimesed tajuvad ja tõlgendavad ümbritsevat maailma. Sel puhul sobivad uurimismeetodeiks varjatud ja osalusvaatlused, struktureerimata süvaintervjuud, rollimängud jms., mis pakuvad uurijale suurel hulgal kvalitatiivset laadi mittearvulisi andmeid
analüütiline filosoofia. Rorty on selle suuna esindaja. Võtab kriitilise vaatluse alla põhilised taotlused, mis positivismil olid. Püüab lahku lüüa ja suundub tagasi pragmatismi suuna juurde. Analüütiline filosoofia tõrjub välja pragmatismi. Peale teist maailmasõja ja siiamaani on ameerika koolid analüütilise filosoofia poolt domineeritud. Rorty annab ülevaate, kuidas peaks analüütiline filosoofia edasi arenema. Teksti osa: Platonistid, positivistid ja pragmatistid Jamesi võtab Rorty nii kokku: ta ütles seda, et tõde ei ole sedasorti asi, mille kohta võiks oodata filosoofiliselt huvitavat teooriat. Filosoofia taotltus: midagi ühist leida neile või mitte leida (see viib segaduseni). Traditsioonilise filosoofia definitsioon „alates Platonist… lk 30)“. Mis on filosoofia tema järgi – kirjandusžanr, see on üks selline kirjandus žanr. Selle žanri rajajaks on Platon, mida teised on matkinud ja nii on tekkinud filosoofia
Uurib näiteksbanditismi kogu tuntud ajaloo vältel ja legendide toel. On ka veendunud, et kui me püüame kolmandat aastatuhandet varasema baasil kujundada, tabab meid läbikukkumine. Horkheimer, Max - saksa filosoof ja sotsioloog.Ta oli üks alusepanijaid kriitilisele teooriale , mille ülessanne on tähistada, mida tuleb muuta ja mida säilitada. Frankfurdi koolkonna peamisi liikmeid. Nimetas oma õpetust kriitiliseks ühiskonnateooriaks, mis ei uuri mitte vahetult antut (positivistid), vaid ajalooliselt kujunenud ja muutuvaid nähtusi ja sündmusi. Mõistus on justkui tumestatud, kuna on saanud vaid võimu ja vajaduste rahuldamise instrumendiks Huntington, Samuel USA politoloog, tuntuimad tööd on rahvusvaheliste suhete alal, nn tsivilisatsioonide kokkupõrke teemal. Huntingtoni käsitluse pearõhk on kultuurierinevuste tähtsustamisel konfliktide allikana. Jaotab maailma 8-9 tsivilisatsiooniks. Jakobson, Roman - Venemaa juudi päritolu lingvist ja semiootik
organisatsioone ja peavad seega eralduma oma pooldajate toetusest. Teadusliku revolutsiooniga on fundamentaalsed looduse omadused, mis näitavad edasisi sündmusi. Näiteks on teaduslik paradigma probleemiks anomaalia, mis muutub uue paradigma keskseks omaduseks. Anomaalia on looduse osa ja paradigma, mis edukalt seletab analoogiat, vahetab vana paradigma – mitte ei ole kumulatiivset vahetust vana paradigma puhul. Pigem on paradigmate vahetus kui kumulatiivne muutus. Loogilised positivistid vaidlevad aga, et Newtoni mehaanika on relativistliku erijuhtumi juhtum. Kuhn aga vaidleb, et see piirang, mis on pandud relativistlikule teooriale, on vastuolus selle teooria praktilisusega kui arvestada neid piiranguid 128 - 130 (ei tohi vastuolus olla eelmiste eelkäijatega, kes sama teoorit on ajanud). Samuti paradigma vahetus laieneb veel reeglitele, mis rakenduvad teadlaste käitumisele teaduslikus kogukonnas. Erinevate
millega toimetulek/mittetoimetulek mõjutab tema vajaduse olla pidevalt konkurentsivõimeline, et edasist arengut. ;Hakkamasaamine ühes rollis aitab mitte välja kukkuda; Elukutsete muutumine. Uute saada hakkama ka teistes rollides ;Elu jooksul tööde tekkimine, mis nõudsid uusi oskusi ja teistmoodi suhtumist. Sama ameti töö sisu kontekstualismi ning kaose teooriatega. Kui varieeruvuse suurenemine, mis takistas positivistid tähtsustasid objektiivsust ja fakte adekvaatsete töökirjelduste või üldistust (subjektiivsuse ja tunnete ees), siis konstruktivistid võimaldavate töö nõudmiste standardiseerimist. ei usu absoluutse tõe olemasolusse. Samas oleks Töö nõudmiste kiire muutumine, mis tekitas nende lähenemise käsitlemine positivistliku suuna vajaduse elukestva õppe järele.;Muutunud vastandina ilmne liialdus. Üldiselt usuvad
See tuleneb mitmest asjaolust. Rahvusvahelised teooriad jäid eesti uurimises aastakümneteks juhuslike referaatide ja loengujuttude tasemele. Tõeline murre rahvusvaheliste suundade maailma toimub alles 1990. aastatel, kui tutvustatakse ja tõlgitakse peaaegu kõike, mis on oluline strukturalismist post-suundadeni. Ainsad, kes tutvustuste lainest välja jäävad, on need, kes on tõepoolest olulised eesti kirjandusuurimise ajaloole ja modernistlikule kirjandusuurimisele: positivistid, vaimuloolased ja uuskriitikud. Eesti uurimises endas on minimaalselt üldteoreetilist mõtlemist ja seegi väljaspool eesti kirjandust (Lotman). Katseid luua mingit oma analüüsi- või tõlgendusmudelit on vähe. Üldiselt öeldes on eesti kirjandusteadus olnud eeskätt eklektiline empiiriline uurimine. Sealjuures on osa uurijaid teadlikud eklektikud, kes tahavad kasutada korraga mitut lähenemist. Eesti kirjandusuurimise võime jagada lihtsuse mõttes nelja ajajärku
Kusjuures kontinentaalse õigussüsteemi riikides mõistetakse õigusnorme eeskätt kui üldisi käitumiseeskirju, mis peavad tagama üldise õigluse, moraali ja prognoositava käitumise ühiskonnas. Koodeksid rajanesid algul loomuõiguslikule eeldusele, olles nn Rario scripta kirja pandud mõistus, mille tõlgendamist ei peetud vajalikuks. Ajaloolise koolkonna mõiste jurisprudens valmistas ette pinnase õiguspositivismile. Positivistid tegelesid eeskätt ülipuhaste teoreetiliste konstruktsioonide ja süsteemidega. Nemad lõid kaasaegse avaliku õiguse mõistete süsteemi põhialused. Kodifitseerimine õigusnormide sisuline süstematiseerimine mingi õigusharu ulatuses, nende ühendamine terviklikuks seaduste koguks (koodeks). Seisneb õigusnormide vastastikuses kooskõlastamises, vasturöökivuste kõrvaldamises, lünkade täitmises, vajaduse korral ka uute normidega täiendamises.
õiguspositivismi ja loomuõiguse vana vastaseisu ammendumist. Dworkin käsitles õigussüsteem süsteemina, mis hõlmab peale normide ka teatud üldisemaid printsiipe kui õigluse ja teiste eetiliste väärtuste nõudeid. Üksikisiku õiguste lugupidamine tähendab seda, et neist ei ole võimalik mingite sotsiaalsete eesmärkide nimel (policies) üle astuda [Jõgi 1997, lk 68]. Tänu Dworkinile on positivistid tunnistanud, et õiguse arengus on printsiipidel oluline koht, ent neid ei leia üksnes positivistliku analüüsi teel. Kokkuvõtteks võib teha järeldust, et loomuõiguse ja positivismi koolkonnad on aja jooksul lähenenud loomuõiguslased on võitluse käigus saavutanud inimõiguste jm tunnistamise kõigis kaasaegsetes õigussüsteemides ning nagu polegi enam positivistidega sõdida. [Jõgi 1997, lk 73]. 20 Kasutatud kirjandus 1
põhjendusi võiks seisneda väites, et moraalsed otsustused on loomult mittekognitiivsed (objektiivselt tuvastamatud) ega kuulu seega juriidilise praktika olemusse ning ka teooria ei saa nendega arvestada võrdväärselt kehtivate õigusnormidega, mis on kognitiivsed (objektiivselt tuvastatavad). Tegelikult kasutavad seda argumenti aga hoopis rohkem õigusrealistid (kes kehtiva õiguse asemel seavad uurimisobjektiks toimiva õiguse). Positivistid võivad moraalinorme pidada vägagi objektiivseteks, kuid nad leiavad, et moraalinormid eksisteerivad lahus õigusnormidest.[46] See nn lahususe tees on minu arvates pigem metodoloogiline kui ontoloogiline, kuid sellel on mõningad ontoloogilised tagajärjed: kuna kehtiv õigus tuleb hoida lahus moraali-ideaalidele vastavast kujuteldavast õigusest sellepärast, et nende segamine rikuks teadusliku meetodi, eriti
3. Kolmandaks osaks on sotsiaalne reageering sellele käitumisele nt legaalne karistus tulistanud inimesele. Teaduslik seletus deviantsusele sõltub tegelikult konkreetselt sellest, millele keskendutakse sotsiaalse hälbekäitumise uurimisel. Nt relativistid keskenduvad esimesele Tartu Ülikooli Pärnu kolledz 10 Sotsioloogia alused Liina Käär osale ehk sotsiaalsete normide olemasolu uurimisele; positivistid kalduvad keskenduma esimesele ja teisele aspektile ehk sotsiaalsetele normidele ja tegudele. Pragmaatikute lähenemine pöörab tähelepanu aga eelkõige kolmandale punktile ehk sellele, kuidas sotsiaalselt reageeritakse hälbekäitumisele. · Õiguslik vaatepunkt tegu, mille eest on ette nähtud karistus; · Sotsioloogiline aspekt kui pannakse toime tegu, mis ei ole teiste isikute või ühiskonna poolt aktsepteeritav;
Ühiskondlikust seisukohtadest lähtudes on hälbiv tegu, mis vastandub ühiskonnas valitsevale kultuurile iseloomulikele tegudele ja on mittevastavuses üldistele käitumismallidele; 68. Millistest teguritest hälve sõltub? Tooge näiteid. Teaduslik seletus deviantsusele sõltub tegelikult konkreetselt sellest, millele keskendutakse sotsiaalse hälbekäitumise uurimisel. Nt relativistid keskenduvad esimesele osale ehk sotsiaalsete normide olemasolu uurimisele; positivistid kalduvad keskenduma esimesele ja teisele aspektile ehk sotsiaalsetele normidele ja tegudele. Pragmaatikute lähenemine pöörab tähelepanu aga eelkõige kolmandale punktile ehk sellele, kuidas sotsiaalselt reageeritakse hälbekäitumisele. 69. Miks võib hälve olla ühiskonnale kasulik? (Emile Durkheim) Ühiskondlikust seisukohtadest lähtudes on hälbiv tegu, mis vastandub ühiskonnas valitsevale kultuurile iseloomulikele tegudele ja on mittevastavuses üldistele käitumismallidele.
Alguses oli Hegel, siis tuli Nietzsche. Vaimustatult rääkimine ei ole siiski teadmine ega tõestus. Hingestatus sõltub ka situatsioonist, kus viibime. Kelle jaoks oli näiteks II maailmasõda Suur Isamaasõda? Venelaste jaoks küll, kõigi riikide jaoks aga kindlasti mitte. Hegeli käsitlusmeetod on spekulatiivne — ta toob näiteid ja definitsioo- ne, aga ei põhjenda. XX sajandi esimesel poolel oli selline filosoofiline koolkond nagu loogi- lised positivistid. Nende jaoks oli Hegeli filosoofia verifitseerimata mõtete kogum e mõttetus. Need ei olnud valed, nad olid lihtsalt mõttetud väited. Verifikatsioon on protseduur, mis võimaldab kindlaks teha, kas väide on õige või mitte. Copernicus ei saanud kindlaks teha, kas tema teooria on õige või mitte. Selleks puudusid siis lihtsalt vahendid. Järelikult oli tema teooria mõttetu. Ptolemaiose teooria oli vale, aga mõttekas.
Iseloomulik on rooma ja kanoonilise õiguse retseptsioon (ius commune) 33. Positivism Positivism tähendab nähtusi, mis on tegelikult olemas ja inimvõimetega meeleiselt või tunnetuslikult tuvastatav. Positivism algas 19. sajandil A. Comte katsest ühendada filosoofia ja teadus. Positivistliku filosoofia ülesandeks sai teaduses saavutatud tulemuste (teadmiste) korrastamine ja süstematiseerimine. Positivistid püüdsid filosoofiat kasutada lähtuvalt loodusteadustest. Näiteks Herbert Spencer ühiskonnaõpetus lähtus Darwini arenguõpetusest. • Kujunes kaasaegne bürokraatlik riik • halduskohtud (lahendamaks vaidlusi kodaniku ja riigi vahel) • kommunaalne omavalitsus (20. sajandi heaoluriik) • kinnisvararegistrite korrastamine, hüpoteek ja krediit (rooma õigus ei reguleerinud piisavalt)
Seega pole ka ühtainust tõde, on subjektiivsed seisukohad, tõlgendused, tõed. *Mis on see reaalsus, millel puudub tähendus? 2. loeng Kvantitatiivne vs kvalitatiivne uurimus (deduktsioon vs induktsioon) Meetodi valiku seos teooria ja uurimisprobleemiga Tundmaõppimise viisid: · Deduktsioon Alustada teooriast, hüpoteesist, siis pöörduda empiiria poole eesmärgiga hüpoteese ja teooriaid kontrollida. Üldiselt üksikule. Testime olemasolevaid teooriaid. Positivistid. · Induktsioon Alustab empiirilisest, andmekogumisest, analüüsist, selle töö käigus tekivad uued teooriad. Genereerime hüpoteese, teooriaid, uut teadmist. Fenomenoloogid kritiseerisid positiviste, et need ei uuri fenomene, vaid oma kontseptsioone. · Induktiivselt deduktiivne viis (hilisemas põhistatud teoorias) Teooria mõjutab ka empiiriat. · Abduktsioon (C. S. Peirce)
Inimese eesmärk vabadusele realiseerub riigiks ühinemisel, st riiklus ongi realiseeritud loomuõigus. Fichte: pole erilist loomuõigust, vaid on riigi kehtestatud positiivne õigus. Tõeliselt vooruslik on üldistes huvides tegutsemine, mille tagab riik. Õigus on riigi, mitte rahva tahe ja tuleb uurida, kuidas ja miks riik loob õigust. Hegel: riik on üldistes huvides totaalne kõlblus, ühendades moraali ja õigust. Sotsioloogilised teooraid 19.saj teisel poolel kujunes õiguspositivism. Positivistid lõid kaasaegse avaliku õiguse mõistete süsteemi põhialused. Õigusrealistide teooriad eitavad positiivse õiguse vahetut seost õigusnormi ja õigusaktiga. Õigusrealism idealiseerib objektiivse õiguse õiglast kodaldamist kui õiglase käitumise akti. Oluline pole õigusnorm, vaid just õiguse rakendamine kui tegevus. Nad eitavad kaasust. Normatiivsed teooriad Silmapaistvaim esindaja ja koolkonna rajaja Hans Kelsen, Eestis tuntuim Artur-Tõeleid Kiimann.
See eeldab rikast sisemist keelt. Relevantsusteooria sõnastuses antakse inimeselt tõendmaterjali, mille alusel ta püüab järeldada materjali andja kavatsusi (sh kavatsust mingit informatsiooni edasi anda), kasutades selleks igasugust konteksti, mida tarvilikuks peab. Tõendmaterjal on alati poolik, muuhulgas seepärast, et kood on lõplik, maailm lõpmatu. (Umberto Eco väide tekstist kui ,,laisast mehhanismist). Katsed luua ideaalset ühetähenduslikku koodi (Russell jt loogilised positivistid) on luhtunud. Lõpmatut tegelikkust pole koodi abil kunagi võimalik täielikult peegeldada (vastandina mesilaste võrdlemisi lõplikule tegelikkusele, kus on ainult kaks referenti: suund õite poole ja õite kaugus). Kood on lõplik, tegelikkus lõpmatu. Semantiline kolmnurk Tähistaja (,,laud") Tähistatav Referent Detonaat (LAUD) 1
on tähtis inimese igakülgne vabanemine ehk „emantsipatsioon“.Just selline vabanemine on Marxi jaoks ka teadusliku tõe eeltingimuseks, sest inimese saatuse parandamine on teaduse ainus legitiimne eesmärk ja teadust saab teha üksnes sellisest teaduslikust vaatekohast, mis seab eesmärgiks kõikide inimeste tegeliku, see tähendab meeleliselt kogetava materiaalse õnne.Idee,etteaduse mõtteeks saab olla üksnes inimeste õnnelikumaks tegemine- samal ajal sõnastasid selle mõtte ka „positivistid“ Comte ja Mill.Marx oli selle ammutanud Hegeli kriitikast. Marxi arvates inimese kui ühiskondliku(intelligentse) olendi eneseloomise ajalooline protsess kulgeb töö kaudu.Tööga inimene „inimlikustab“ looduse, õppides seda kasutama oma inimlike vajaduste rahuldamiseks.Sealjuures aga võõrandubta oma inimlikust loomusest, tema töö objektid ja selle saadused saavad temale võõraks „objektiivseks“ looduseks ning tema ise saab näiliselt vaimseks“subjektiks“
Jakobson, Ruutsoo, Saarts. Rahvusvahelised suhted (Kirna) – omapärases võtmes. • Normatiivne lähenemine – Vetik, Selg. Sotsiaal-teaduste omapära • Sotsiaalteadused kui debatt – eri koolkonnad ja teooriad pole lõplikku tõde (nt. majandusarengu ja dem seos). • Püüab avada sotsiaalset mitmekesisust, seletada ühiskondlikult/ ajalooliselt/kultuuriliselt olulisi nähtusi/protsesse • Siiski väidatakse (nt. biheivioristid, positivistid), et sots.teaduses tuleb ja saab kasutada samu meetodeid kui loodusteadustes ja see teebki sots.teadused teaduslikuks • Ometi olulisi erinevusi: – Raske formuleerida seadusi ja üldisi seaduspärasusi, sest inimtegevust mõjutab kultuur, ajalugu kontekst – Raske korraldada eksperimente tugevate seoste tõestamiseks. – Raske ennustada ja üldse leida põhjuslikke seoseid, kuna sotsiaalne reaalsus nii keeruline ja mitmekihiline
Whiteheadi loogikast inspireeritud loogilise positivismi ehk loogilise empirismi koolkond. Vormiliselt pandi loogilise positivismi koolkonnale alus 1926. aastal Moritz Schlicki seminarides Viini ülikoolis, ning koolkond püsis Viini ringi nimetuse all kuni 1938. aastani. Viini ringi olulise liikmena võib nimetada Austria-USA semantikut ja filosoofi Rudolf Carnapit (1891-1970). Loogilise positivismi peamiseks tulemuseks on filosoofia kui sellise rolli muutumine. Loogilised positivistid nõudsid, et filosoofia peab olema teaduslik ja keeruliste maailmapiltide asemel tuleb produtseerida selget mõtlemist. Kuigi suurem osa filosoofiat seepärast veel eriti teaduslikuks ei muutunud, hakkasid ometigi tekkima teaduslikkust oluliseks pidavad koolkonnad. Filosoofia taustsüsteem nihkus. Viini ringiga tihedalt seotud Austria-Inglise filosoof Ludwig Wittgenstein (1889-1951) kirjutas oma Loogilis-
11. Sotsioloogilised õigusteooriad. Sotsiloogiliste teooriate loojatena pakuvad huvi positivistide (19.saj. II poole õigusteooria ühe valitseva suuna esindajate) ning realistide käsitlused. Juba ajaloolise koolkonna teoreetikud pöörasid 19.saj. erilist tähelepanu õiguse mõistetele ja nende süsteemile (mõistejuris- prudents). Ajaloolise koolkonna mõistejurisprudents valmistaski ette pinnase õiguspositivismile. 12. Positivistide teooriad. Positivistid tegelesid eelkõige ülipuhaste teoreetiliste konstruktsioonide ja süsteemidega. Nad töötasid läbi teoreetilised probleemid, tänu millele oli võimalik kohaldada tsiviilõiguse mõisteaparaati sellekohaste erisustega avalikus õiguses. Nad lõid kaasaegse avaliku õiguse mõiste süsteemi põhialused. 13. Õigusrealistide teooriad. Õigusrealistide teooriad eitavad positiivse õiguse vahetut seost õigusnormi ja õigusaktiga.
See kehtib ka elementaarlausete vormi puhul. Elementaarlause peegeldab lihtsat asjaolu. Ta koosneb nimedest, mis tähendavad asju, ja nende vahelisest seosest. -) Lause on mõttekas siis, kui ta väidab asja olemasolu või siis olematust. Elementaarlausete ühendamisel moodustub lause tõeväärtus teda moodustavate lausete tõeväärtustest. -) Väide on tõene siis, kui sugeneb "mingi lauses kokkuseatud" asjaolu. -) Uus-positivistid koos Ludwigiga on kritiseerinud seda, et teadus on täis mütoloogilisi väljendusi. Postpositivism * Kui võidurelvastamine tõi inimkonnale ABC relvad (Atom-, bio- ja keemia relvad), siis inimesed, eriti teadlased hakkasid kahtlema, kas siiski teadus on nii hea, kui enne seda arvati olevat. * Postpositivism on positivismi eitav teadusfilosoofia ning postpositivistid jagunesid internalistideks ja eksternalistideks.
loomuõigus). Pole erilist loomuõigust, on vaid riigi kehtestatud positiivne õigus (Fichte). Tõeliselt vooruslik on vaid tegutsemine üldistes huvides, mida tagab riik (lahustunud indiviidide ühendus). Õigus on riigi, mitte rahva tahe ja tuleb uurida kuidas ja miks riik loob õigust. Riik on üldistes huvides totaalne kõlblus, ühendades moraali kui ka õigust (Hegel). P.5. Sotsioloogilised teooriad Sotsioloogilistest teooriatest õiguse kohta pakuvad suurt huvi positivistid - üks valitsevaid suundi XIX saj teise poole õigusteoorias - ning realistid. Juba ajaloolise koolkonna teoreetikud pöörasid XIX saj erilist tähelepanu õiguse mõistetele ja nende süsteemile (mõistejurisprudents). See oli valdkond, mille loomuõiguslased globaalselt püsiva (loomuõigus on igavene ja stabiilne) probleemidega tegeledes koos ajaloolist arengut tunnustamata tahaplaanile jätsid. Ajaloolise koolkonna mõistejurisprudents valmistaski ette pinnase õiguspositivismile.
teise inimese püssist maha. 59 · Kolmandaks osaks on sotsiaalne reageering sellele käitumisele nt legaalne karistus tulistanud inimesele. Teaduslik seletus deviantsusele sõltub tegelikult konkreetselt sellest, millele keskendutakse sotsiaalse hälbekäitumise uurimisel. Nt relativistid keskenduvad esimesele osale ehk sotsiaalsete normide olemasolu uurimisele; positivistid kalduvad keskenduma esimesele ja teisele aspektile ehk sotsiaalsetele normidele ja tegudele. Pragmaatikute lähenemine pöörab tähelepanu aga eelkõige kolmandale punktile ehk sellele, kuidas sotsiaalselt reageeritakse hälbekäitumisele. http://searchwarp.com/swa15930.htm 8.1.2. Erinevad vaatepunktid hälbivusele · Õiguslik vaatepunkt tegu, mille eest on ette nähtud karistus; · Sotsioloogiline aspekt kui pannakse toime tegu, mis ei ole teiste isikute või
annaabi.ee 
