Pastelde valmistamine Eestis (0)

Pastelde valmistamine Eestis Arvatakse, et eestlased kandsid pastlaid juba II aastatuhande algul. Täpsemad 
andmed hakkavad tekkima alles 17. sajandist, kus erinevad autorid nagu A. 
Olearius ja T. Hjärne kirjeldavad pastlaid. Enne 19. sajandi teist poolt olid pastlad 
valdavalt nii töö- kui pidupäeva jalanõud, pärast seda muutus pidulikuks 
jalanõuks king. Erandiks olid Põhja-Eesti rannik ja Hiiumaa, kus 19. sajandi 
teiseks pooleks kaotas pastel ka tööjalanõuna oma tähtsuse. Saaremaal hakkasid
uued jalanõuliigid levima juba 17. sajandil.  Nina kuju ja sellest lähtuvalt külgede kõrguse järgi on mitmed uurijad, nagu 
Manninen, Aastel ja Piiri, jaganud Eestis kasutusel olnud pastlad nelja erinevasse 
rühma: terava ninaga pastlad; tömbi ninaga pastlad; kroogitud ja kurrutatud 
pastlad; umbse ninaga pastlad. Terava ninaga pastlad on kõige lihtsama lõikelise lahendusega pastlad, mis on 
valmistatud tasapinnalisest võrdsete pikkuste haaradega trapetsikujulisest 
nahatükist. Terava ninaga pastelde puhul on kõige iseloomulikumaks see, et neil 
jäeti tavaliselt ninapealsed tipud lõikamata, mille abil muudeti nina ots tömbiks. 
Terava ninaga pastlad on eriti iseloomulikud Viljandimaa, Lõuna-Pärnumaa 
piirkonnale ning Ruhnu saarele. Erandiks on pastlad, mis küll liigitatakse terava 
ninaliste pastelde hulka, kuid millele on tehtud mõningad tipud ning neid on 
kantud Kesk-Pärnumaal ehk Audrus, Pärnus ja Toris. Ilmselt on mõjutuseks see, 
et seal piirkonnas on terava ninaga pastelde kõrval kantud ka tömbi ninaga 
pastlaid.  Tömbi ninaga pasteldel on nina poolsesse otsa lõigatud sisse tipud, mille abil 
tõmmatakse need krookesse nii, et pärast labapealse õmbluse tegemist jääb 
pastla nina tömbiks. Neid on kantud valdaval osal Eesti mandri alast, Kihnus, 
Hiiumaal ja Lääne-Eestis rannarootslastega seotud aladel. Eraldi tuleb välja tuua 
hülgenahksed pastlad, mida kanti Kihnus, Ruhnus, Pakril, Osmussaarel ning veise
karusnahksed pastlad, mida kanti enamasti Toris, Pärnus ja Petseris. Kroogitud ja kurrutatud pastlad on oma lõikelt sarnased eelmise tüübiga, ka neil 
moodustub tömp ninaots, kuid välimuselt on need täiesti erinevad. Nende 
lõikeline pinnalaotus on trapetsikujuline ning ninaotsas on tipud. Pinnalaotuselt 
on need pastlad tunduvalt laiemad, kui teised. Seda sellepärast, et pastlad on 
jalalabalt, külgedelt kui ka tagant kõrgemad ning neid on kroogitud tihedalt ja 
korrapäraselt ümberringi. Algselt pressiti pasteldesse kurde sisse hammastega, 
pärast võeti kasutusse tangid. Pastlaid krookisid ja kurrutasid enamasti Vormsi, 
Pakri ja Muhu elanikud. Kuigi neil kolmel saarel on tehtud pasteldele 
korrapärased tihedad kurrud, siis erinevusi saab teha kroogete asetuses ninal 
ning ka pastelde materjalis. Umbse ninaga pastlaid on valmistatud hülge tagumistest loivadest või veise 
tagajala nahast. Mõlemal juhul on kasutatud karvaga parkimata nahka. Selliseid 


pastlaid on valmistatud peamiselt merega piirnevatel aladel nagu Edela-Eesti, 
Muhu, Kihnu ja Ruhnu, veisenahast ka Kagu-Eestis.   Joonis 1.  Terava ninaga pastlad Joonis 2. Tõmbi ninaga pastlad


                                                Joonis 4. Kroogitud ja kurrutatud pastlad Joonis 5. Umbse ninaga pastlad


Kasutatud allikad Viin, K. (2013) Nahast pastelde tüübid Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi I veerandil. 
Seminaritöö. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Rahvusliku käsitöö osakond. Astel, E. 1967. Eesti rahvapärased pastlad XIX sajandil ja XX sajandi algul. – 
etnograafiamuuseumi aastaraamat, nr 22. Viidatud läbi Viin, K. Seminaritöö. Manninen.I. 1929. Jala- ja säärekatted. – ERM aastaraamat, nr 3. Viidatud läbi Viin, K. 
Seminaritöö. Piiri, R. 2004. Talurahva jalanõud ehk mida panna jalga, kui seljas on rahvariided. Tartu: OÜ 
Vali Press. Viidatud läbi Viin, K. Seminaritöö.  Ränk, G. 1998. Vana-eesti rahvas ja kultuur. Tartu: Ilmamaa. Viidatud läbi Viin, K. 
Seminaritöö.