Leidsid 17 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Põltsamaa rahvusriided.". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kuub, kuube, jõulu, rahvariided, vanarahva, kanti, puusadega, riie, lipp, vapp, piduliku, peakatte, villane, laiad, rõivaste, kantud, riidest, kuued, tarvitusel, linane, üleriie, kraega, põltsamaalt, karjase, sõi, rukkis, sült, vorst, ühisgümnaasium, koostaja, gerta, juhendaja, rainer, maakonnas, sabaga, käsitöömeistrid, osana, seelikudTütarlapsed põlle ei kandnud. Vöö (üüke). Viljandi naistevööd kooti valgest linasest niidist ja villasest lõngast korjatud kirjadega. Kirivööde tunnuseks oli reljeefne geomeetriline kiri, mis moodustus piki vööd jooksvatest värvilistest villastest lõngadest ja katmata jäänud linasest põhjast. Viljandi kirivöödel olid äärtes ja keskel erivärvi joonekesed, viimast nimetati südameks. Õlakate (sõba, vaip, tekk). 19. sajandi esimesel poolel kanti kogu Viljandis tumepruune sõbasid, mis olid abielunaise pidulikud õlakatted. Nende kõrval kanti enamikus Viljandi valdades ruudulisi ja triibulisi villaseid õlakatteid. Tanu. Viljandi abielunaised kandsid väikest linasest riidest tanu, mille esiääres oli pits teeniga tanu. Tanu valmistati rööpkülikukujulisest riidetükist, mis murti kokku, õmmeldi üks serv kinni ja ümardati veidi tanu nurka. Teine äär kurrutati. Pikk-kuub (vammus, kuub) õmmeldi mustast villasest riidest
k. köösner). Nimede järgi otsustades olid kõnesolevad meistrid sakslased või rootslased. 1397.a. said oma tsunftipõhikirja Riia ja olevat saanud ka Tallinna köösnerid. Tallinna köösnerite tsunfti vanim skraa (põhikiri) aga on säilinud tunduvalt hilisemast ajast, nimelt aastast 1453. Erinevalt Riiast, ei seatud tollal tsunfti pääsemiseks rahvuslikke kitsendusi. Tallinnas otsustas kõik köösneri meisterlikkus. Tallinnas kanti kõige enam oravanahka, kõige hinnalisemaks loeti talvist ehk halli nahka. Oravanahkade kõrval esines sagedamini nugise-, nirgi- ja kärbinahku. Hoopis haruldased olid sooblinahad, mida vene kaupmehed kalli raha eest sisse tõid. Nii olevatki Tallinna raehärrad pidanud nõu, kas mitte naistel sooblinahkade kandmist ära keelata, kuna muidu vene kaupmehed kõik Tallinna kulla ja hõbeda sel moel ära pidid vedama. Nagu 1786. ja 1811.a
rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga. Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad. Mida laiemad varrukad, seda tihedamad olid kurrud värvlite ja õla juures. Naistesärgi rinnalõhik tehti abielunaistel pikem kui neidudel, sest naistel oli pika rinnalõike kaudu parem last toita. Särgi peale, seeliku alla küljelõhiku kohale, sätiti lahttasku, mis õmmeldi erisugustest riidelapikestest. Tarvastu kihelkonnas kanti talvel triibulist villast seelikut ja suvel valget linast pallapoolt. Triibuseelikud valmistati ühelaidsest poolvillasest koeripstehnikas kootud riidest, mille lõim oli linane ja kude villane. Seelik tehti hästi pikk ja lai. Seeliku laiuse kohta valitses arvamus, et mida enam volte, mida laiem ja raskem on seelik, seda toredam. Pikitriibuline seelik kooti valdavalt punase põhjaga ja triibustik ei muutunud oluliselt kogu 19. sajandi jooksul. 19. sajandi teisel poolel asendati mahedate
Varasemad pikitriibulised seelikud tehti ostetud või mõisakangrute kootud kangast. Hiljem hakkasid talunaised ise seelikukangaid kuduma ja seelikute triibustik omandas paikkondlikke erinevusi (Kaarma, Voolmaa 1981). Tori pikitriibulised seelikud on eriilmelised. ERMi kogudes on rohkesti nii pealisseelikuid (piduseelikud) kui ka alusseelikuid (tööseelikud). Pealisseelikud on kirkamad ja mitmevärvilisemad. Alumised seelikud on enamasti kahevärvilised. Teadaolevalt kanti ikka mitut seelikut üksteise otsas, et tüsedam ( loe: ilusam) välja näha. Pealmine seelik oli volti pressitud (kuumade leibade vahel) ja voldiharjade vahe oli 2,5 3 cm (Kaarma, Voolmaa 1981). Värvidest domineerivad madarapunane (varasem) ja erksad punased toonid (hilisem), millele annavad kirevust violetsed, rohelised, kollased, roosad, sinised ja mustad triibud. Seelikud on villased ja enamasti kootud koeripstehnikas. seelik
Varrukasuud on kurrutatud, värvlid kaunistatud sõlmtagidega. Särk kinnitub kurgu alt sõltusega, madalamal kantakse sõlge. 3 Seelik 19. sajandi alguses leidus veel üksikuid ühevärvilise kitsa seeliku kandjaid. Samal ajal levisid kaharad pikitriibulised vabalt langevad voltidega seelikud. Riie kooti linase lõime ja villase koega koeripspindne. 1880. aastate paiku hakkasid mõned naised kandma ka ruudulisi seelikuid. Seeliku laiuseks arvestatakse 3 meetrit, pikkuseks 25 kuni 30 cm põrandast, mõõta tuleb ilma kingadeta. Värvli juures on seelik volditud, voldi sügavus on 5
Tööriided lehekülg 3 Piduriided lehekülg 4 lehekülg 4 Paikkondlikud erinevused Setu naine lehekülg 5 Häädemeeste naine lehekülg 5 Vööd lehekülg 5 Kasutatud kirjanuds lehekülg 6 2 Rahvariided Rõivastus kui sotsiaalne märk. Kuigi rõivastuse puhul on esmane praktiline, s.o keha kaitsev funktsioon, seda samal ajal kaunistades, annab riietusese ühtaegu edasi infot. Ta on nähtav märk soo eristamiseks, ealiste erinevuste esiletõstmiseks, sotsiaalsele grupikuuluvusele osundamiseks. Seega sisaldab rõivas oma kandja kohta informatsiooni tänu rangelt reeglistatud tavadele. Materiaalse vara rohkus ja väärtus osutab jõukusele
Tilsi Põhikool PÕLVAMAA NEIU RAHVUSLIK NUKK Loovtöö Koostaja: Stella Salu Juhendaja: Marika Kõomägi Tilsi 2013 SISUKORD SISSEJUHATUS ...................................................................................................... 1. PÕLVAMAA RAHVARIIDED.................................................................... 1.1 Rahvariiete ajaloost....................................................................................... 1. 2 Põlvamaa naise rahvariided ................................................................................ 1.3 Põlvamaa neiu rahvariided.................................................................................. 2. RAHVUSLIKU NUKU VALMISTAMINE................................................... 2
Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste põhjal võib Eesti rahvariietes eristada nelja suuremat rühma: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Põhja-Eestis ja kohati ka saartel kandsid naised käisteta pikka särki ka selle peal käiseid, mis olid kaunistatud kardlõnga, lilltikandi või pitsidega. Kõige uhkemaid tikandeid sai tellida kohalikult väljaõmblejalt. Mujal Eestis kanti pikkavarrukalist särki, millel olid kaunistatud varrukaotsad, õlad ja kaelused. Naiste seelikud erinesid paikkonniti valmistamisviisi ja värvilahenduste poolest. Põhja-Eestis olid seelikud enamasti pikitriibulised, Lõuna-Eestis kohati ühevärvilised. Saaremaa seelikud olid valdavalt põikitriibulised ning Lääne-Eestis vahel ruudulised. Naisterõivad Tänapäeva mõistes aluspesu talurahvas ei tundnud. Valge linane särk oli otse ihul. Särgile mähiti peale vöö
Esiajaloolistest rõivastest on üldiselt vähe teada. Arvata võib, et nende tegemiseks kasutati villa ja nõgest, hiljem ka lina. Rauaaja algusest on leitud särke ja umbkuubi. Naiste ja meeste pealisrõivastel polnud erilist vahet. Keskmisel rauaajal oli arvatavasti tarvitusel samasugune riietus. Täienes vaid kudumistehnika. Noorem rauaaeg tõi vööd ja põlled. Peakatteks olid linikud, seelikuääri kaunistati pronkstraadist spiraalidega. Jalas kanti sääremähiseid, viiske, pastlaid ja kingi. Ehted olid enamjagu pronksist, aga ka hõbedast. Noorem rauaaeg tõi ka taimevärvid - madarapunase, samblarohelise. Keskajal kehtinud eeskirjad säilitasid rõivastuse üsna muutumatuna. Tulid rõhud nahksete "vaskvöödega". Lõuna-Eestis säilis rättseelik, kuna Põhja-Eestis ja saartel tuli orduaja lõpul kasutusele juba umbseelik. Keskaja lõpul tuli jõukamate eestlaste riietusse välismaine kangas.
sajandil algusel venepärane rüüd. 19. sajandi teisel poolel tuli koos uuemanäolise särgiga kasutusele tumesinine umbkuub. 20. sajandi algul tuli moodi must sukman. 19. sajandi esimesel poolel kuulus setu naiste ja neidude valge ülikonna juurde arhailine valgest linasest puusapõll. Sajandi teisel poolel see kadus, selle asemele ilmus etteseotav poeriidest või linasest põll. Peaehteks oli pidulikul puhul vanik, kuklas rippuvate siidpaeltega. Igapäevaselt kanti valget pearätti. Abielunaise peakate oli pikk käterätikutaoline linik, mille otstes olid värvilised triibud, sissekootud kirjad, tikand, narmad ja pits. Särkide kaunistused olid 19. sajandi esimesel poolel punase lõngaga tikitud või sisse kootud. 19. sajandi lõpul lisandus sellele sissekootud taimornament. Setu naiste uhkuseks olid rohked ja mitmekesised hõbeehted. Need moodustasid kogu varanduse. Sõlg saavutas erakordsed mõõtmed. Lisandusid hõbekeed. Kogu ehtekomplekt kaalus 2-6 kg
Ambla kihelkonna rahvarõivad kuulusid Põhja-Eesti rahvarõivarühma ning mille põhiosadeks olid särk, käised, seelik, vöö, põll (abielunaistel) ja traditsiooniline peakate. Põhiliseks ülerõivaks, ühtlasi pidulikuks rõivaks oli villasest riidest pikk-kuub. 1870.-1880. aastatel levis Järvamaal ruuduliste või ristitriibuliste üleüldseriiete ehk kaapotkleitide kandmine. Samuti tutvustastakse antud töös rahvariiete juurde kantavaid ehteid, jalanõusid, milliseid sukki kanti ning millised olid taskud/kotid. Antud uurimustöö on illustreeritud joonistega, mis annab selgema ja parema ülevaate rahvariiete väljanägemisest ning milliseid mustreid ja tikandeid kasutati. Alljärgneval joonisel on ära toodud rahvariiete komplekt ilma pikk-kuueta. 3 Särk Põhja-Eestis kanti varrukateta alussärki ja selle peal lühikest pihakatet, kolmveerand- pikkuses varrukatega nn käiseid
Vene rahvariiete keskseks elemendiks on sarafan ehk pikk vene pihikseelik. See on unikaalne ja väga kaval riideese, kuna sobib selga igasuguse kehakujuga naisterahvale. Näiteks ei õmmeldud pulmariideid igale neiule eraldi, kuna see oli küllaltki kulukas. Pulmariided anti edasi põlvest põlve ja need sobisid nii pikale kui ka lühikesele, peenikesele või korpulentsemale pikkust sai kergesti reguleerida õlapaelte abil ja lõige varjas kõik keha ebatäiused. Vene rahvariided on ajalooliselt pärit Bütsantsist, kust on pärit ka esimesed Venemaa valitsejate abikaasad. Rahvarõivad vastavad rahvuse olemusele, eluviisile, töö iseloomule. XIIXIII sajandi ajaloolise arengu tingimustest tulenevalt võib Venemaa põhja- ja lõunapiirkondade rahvarõivastes täheldada olulisi erinevusi. Põhjapoolsed piirkonnad (Vologda, Arhangelsk, Novgorod, Vladimir) jäid XIIIXV sajandil rändhõimude laastamistest puutumata ja seepärast arenes sealmail edukalt kunstkäsitöö.
õlad. Kasutati riiete all heintest tehtud padjandeid, et siluett oleks võimalikult mehine. Talje tõmmati rohkem kinni. Visuaalset efekti süvendasid kitsenevad kiiretaolised siilud ja rikkalikud kroogitud laiad varrukad. Kitsad ja liibuvad püksid, mis seni olid eraldi koosnenud, muutusid tervikuks. Mugavuse huvides olid püksid varustatud spetsiaalselt kotitaolise kubemekotiga. Hiljem sukamasina leiutamisega läksid moodi sukkpüksid, mis rõhutasid veelgi meeste mehelikkust. Samas kanti inglismaal aga laiu põlvpükse, veneetsias allapoole põlvi ulatuvad pükse, mille sääred oli kas kitsad või siis rohkem avarad just. Valge linane särk muutus renessaansi ajal oluliseks jõukuse märgiks. Särgi lõige oli lopsakas ja dekoltee suur. Hiljem lisandus särgi kaelusesse pisike kroogitud krae, mis aegade jooksul muutus olulisemalt suuremaks ja kroogete poolest rikkalikumaks. Krookkrae oli tärgeldatud, tugevast materjalist ja hoidsid pead võimalikult püsti
varukateta. Neid kaunistati karusnahaga. Külmemal ajal oli pealisrõivaks keep. Need old kas üle pea aetavad või eest lahti käivad keebid. Keepe sai mitmet moodi kinnitada, kõige lihtsamad võimalused neist olid paelseosed,rõivanõelad või pandlad. Lihtrahva seas oli väga populaarne lihtne kapuutsiga keep ilma kaunistuste ja eheteta. Põhiliseks materjaliks rõivaste valmistamisel olid linane ja villane riie. Aadlike ja linnlaste rõivad valmistati kvaliteetsemast ja peenekoelisematest kangastest. Mida jämedakoelisemat kangast kasutati rõivaste õmblemiseks, seda madalamal positsioonil rõiva kandja oli. Siidist ja puuvillakangast kehakatteid said endale lubada vaid väga jõukad aadlikud ja linnlased. Jõukamad kodanikud kaunistasid oma rõivad tihti ka soobli, hermeliini ja piibrinahkadega. Rõiva kinnitus vahendid
Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite. Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad, mida kanti nii argipäevadel kui pidulikel puhkudel. Eestimaal tähistasid rahvarõivad nii seisuslikku kui rahvalikku kuuluvust maarahvast ja talupoja seisust. Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse. Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest
Seda muidugi eriti rahvaste hulgas, kes elasid teise rahva võimu all. Just Halliste ja Karksi kihelkondadel olid omased kauakestvad rahvarõivaste kandmise traditisoonid. Kui mujal Eestis (v.a. Kihnu saar) kadus rahvaõivaste kasutamise traditsioon igapäevaelus 19. sajandi keskpaigaks, siis Karksi ja Halliste kihelkonnas olid nad kasutusel 19. sajandi lõpuni. Seejuures olid Halliste ja Karksi kandi rahvariided kõige vanemat tüüpi rahvariided Eestis üldse, kuna need polnud mõjutatud moesuundadest. Näide Halliste ja Karksi rahvariiete kohta. Naised kandsid vanemat tüüpi pealinikuid ja rätte, samuti kokkuõmblemata vaipseelikuid, mida seoti vööga. Mehed kasutasid vanapäraseid pikki pükse, mujal Eestis kanti põlvpükse. Naiste seas oli populaarne puusapõll, mis mujal Eestis on nii ammu kadunud, et selle kohta pole säilinud ei kirjeldusi ehk ka ühtegi eset. Kuid Mulgimaa kihelkondades oli puusapõll
Rahvarõivad (rahvariided) on nii argi- kui pidupäevadel kantavad talupojarõivad, mis on iseloomulikud seisuslikule ühiskonnale. Rahvariided märkisid Eestis nii seisuslikku (talupojaseisust) kui ka rahvuslikku (maarahvast) kuuluvust. Nimetust rahvarõivad (esialgsel kujul rahvariided) hakati kasutama ärkamisajal, mil hakati uhkuse rõhutamiseks jällegi taotlema traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel. Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi
annaabi.ee 
