prantsuskeelsest sõnast rocaille, mis tähendab merekarpi. Sisekujundus 1.seinad kaetud suurte pannoodega, mida eraldasid liistud 2.Liistudest hargnes ebasümmeetriline 3.õrn ja kapriisne ornamentika, mille motiivideks olid naturalistlikud ja lopsakad taimevarred ning lehed 4.Heledad toonid 5.Intiimne ja võluv 6.Mööbel lainjate joontega. Mood 1.barrokilik laad 2.meestemood naiselik (kõrgete kontsadega kimgad, valged sukad, pitsist rinnaesisega särk, parukad ja meigitud nägu). 3.Naised kandsid parukaid, puhvis kleite ülipeenikeseks kokkunööritud pihaga. Skulptuur 1.Levib pilastika 2.mütoloogilised stseenid 3.olmetseenid. Maalikunst 1.armastustemaatika 2.õrnad värvitoonid 3.mänglev kompositsioon 4.õhuline ja peen pintslitöö. KLASSITSISM Tunnused välisarhidektuuris 1.lihtsus, rangus, reeglipärasus 2.ümarkaar ja kuppelehitised 3.järgisid antiikkujusid 4.üle 2-korruse ulatuvad sambad ja sammaspastikud Tunnused sisearhidektuuris 1.sümmeetrilised motiivid 2
Romaani stiili küsimuste vastused. 12.klass 1. Milline oli romaani stiilis ehitiste tüüpilisim tunnus? Romaani stiilis ehitiste tüüpilisim tunnus oli sakraalarhitektuur, basiilika, kitsad väikesed aknad ja uksed. 2. Mille poolest erinevad omavahel kodakirik ja basiilika? Kodakiri: kolmelöövine ja ühise katusega, puuduvad aknad kesklöövi ülaosas. Uksed ehk portaalid asusid tavaliselt kiriku läänepoolel ehk pikiküljel; kaari kandsid piilarid, mitte antiiksed sambad; lööve eraldasid ümarakaarelised arkaadid. Empooride asemel võis olla ka trifoorum e. Kitsas käik, mis oli paksu müüri sisse ehitatud, aga need võisid ka puududa. Basiilikas on löövid erineval kõrgusel eraldatud sammastega ning keskmine osa kõrgem, ülal väikeste akendega. Ümarkaar on üks romaani stiili kõige tähtsamaid tunnuseid; lagedad kivimüürid väikeste
SOENGUKUNSTI AJALUGU Sissejuhatus Soeng tekkis enne rõivastust. Lihtne moodus nahast rihmaga seoti juuksed kinni, et nad ei segaks. Mehed kandsid pikki lahtiseid juukseid, mida seoti vahel kinni. Naised punusid patse või keerasid žgutte. Kaunistati lilledega. Aafrika Lastel tüdrukutel ja poistel aeti juuksed maha. Noormehed ja neiud punusid peenikesi patsikesi. Soengud sõltusid hõimu eluviisidest. SIILIOKKAD, HORISONTAALSED JA VERTIKAALSED READ, OSA PEAD AETI PALJAKS. ABIELLUMISE SOENGUD (juuksepilv) PUURIIT (juuksed keerati ümber puupulga ja asetati ridadesse)
Naist austati ning tal oli vabam asend kui vanaaja maades tavaliselt Teadmised Vana-Egiptuse igapäevaelu kohta pärinevad põhiliselt haudade maalingutelt ja reljeefidelt, vähemal määral kirjanduslikest ja halduslikest tekstidest. Kuigi kujutised pärinevad ülemkihtide haudadest, on neil sageli tagaplaanil kujutatud tavaliste inimeste igapäevatoimetusi RIIETUS Egiptuse rõivastus jaotatakse kolme perioodi. Vana riigi periood ( 2778- 2263 a eKr ) Mehed. Mehed kandsid piklikust riidetükist niudevööd või põlle. Riie mähiti ümber keha ja kinnitati vöökohalt paelaga nii, et üks riide ots rippus lahtiselt ees. Vaaraode rõivastuses arenes lahtine ots rikkalikult dekoreeritud kolmnurkseks põlleks. Õlgadel kanti lahtist katet või loomanahka. Naised. Naised kandsid õhukest kehale liibuvat särgitaolist rüüd, mis ulatus rinnast pahkluudeni. Seda hoidsid üleval üks või kaks õlapaela. Kleit oli kitsas ja võimaldas vaevu liikuda. Kõrgest soost
Setu rahvariided. Setude riietuses avalduvad vene kultuuri ja lõunaeestlaste rõivastuste mõjud, kuid siiski säilis paikkondlik omapära. 19. sajandil oli setude naisterõivastuse põhiosad särk, särgi peal kantav vene sarafani tüüpi rõivas ja vöö. Sajandi esimesel poole kandsid setu naised kitsaste, väga pikkade varrukatega venepäraseid särke. Sajandi teisel poolel asendus see särk laiade, värvli külge kurrutatud ning kaelusteni ulatuvate varrukatega särgiga. Pärimuste järgi on setu naiste varasemasse rõivastusse kuulnud Kagu-Eestile omane valge villane vaipseelik, mille asendas 19. sajandil algusel venepärane rüüd. 19. sajandi teisel poolel tuli koos uuemanäolise särgiga kasutusele tumesinine umbkuub. 20. sajandi algul tuli moodi must sukman. 19
Meeste juuste ja habemete värvimised, lõikused läbi aegade Muinas- Egiptus Sel ajal kandsid mehed parukaid. Kunigapere ja ülikud ajasid pea kiilaks ja kandsid inimjuustest valmistatud parukaid. Muinas-Kreeka 6.saj eKr hakkasid mehed eelistama lühikest lõikust. Pikki juukseid kandsid poisid, noorukid, raugad. Parukad polnud nii moes, kuid kanti siiski. Mehed kui ka naised kasutasid juuste hoolitsemisel parfüüme ja õlisid. 444.eKr hakkasid mehed oma juukseid värvima mahapestava pulbriga. Kasutusel olid ka võltsjuuksed. Juuksed ning habemed olid tol ajal võrdse tähtsusega. Tõsiselt võetav oli vaid habemega mees. Samuti pühendasid mehed palju aega oma keha vormis hoidmisele ning meikisid
Talupoeg uusajal Naised pidid hoolitsema toidu, laste, kodu ja loomade eest. Lisaks sellele pidid nad mehi aitama, ketrama, kuduma, õmbelema jne. Mehed tegid puutööd, käisid metsas ja mõisavooris (mõisniku vilja ja viina vedamine linna müümiseks). Naised kandsid valget linast särki, seelikut, villast kampsuni või vest. Abielunaised kandsid põlle, peas oli neil tanu või rätt. Neiud kandsid paela, pärga või olid mitte midagi. Mehed kandsid pikki pükse, kuubesid, palituid ja pastlaid/saapaid. Peamiseks toiduks oli: leib, naeris, kapsas, kaalikas, kört ja soolasilk. Joodi kalja, mõdu, piima, kevadel kasemahla ning pühade ajal sai juua ka õlut. Tarbiti ka mett. Toidunõud olid puust. Peremees istus alati laua otsas ja jagas kõigile leiba. Tähtsamateks pühadeks olid pulmad, mida peeti talve alguses, jaanipäev ja jõulud.
.....................................................................................................................................11 1.SISSEJUHATUS Soengumood oli muistses Egiptuses, 3000 e.m.a aukohal, seda tõestavad urnidelt, kirstudelt ja hauakambrite seintelt leitud maalid. Muistsetel Egiptlastel oli ka oma juukse jumal. Soenguid läbis geomeetriline figuur- trapets. Kuigi peamine atribuut oli parukas, soeng ikka ie erinenud mitmekesisusega, eriti meestel. Kõik egiptuse elanikud kandsid parukad ning paruka kuju, suurus ja materjal näitasid sotsiaalset päritolu. Parukaid valmistati naturaalsetest juustest, loomade karvadest, siidniidist, köitest, taimekasvudest ja värviti pruuni ja musta värviga, sest need värvid olid mooes. Parukal oli ka peakatte roll, mis oli väga tähtis. 2.MEHED Kõik mehed ajasid habet. Vaarao kandis kunsthabet, see oli maaomaniku märk. Habet kinnitati nööriga
õhukesed kangad. Et riietesse jääksid kaunid voldid, neid tärgeldati. Mõnikord aga kooti kangasse kaunistuseks valgeid niite. (Vana- Egiptus lk.40) Kehakatte kangas paljastas isiku ühiskondlikku positsiooni. Näiteks vaaraode riie tehti kullaga läbi kootust linasest. Lihtkodaniku kehakate valmistati kargemast materjalist, nahast või taimekiust, näiteks pilliroost. Suurnikele õmmeldi riided lõuendist. Preestrid kandsid teatud tseremooniate puhul leopardinahka. Riided pidid olema kuuma kliima tõttu avarad, kerged ja lihtsakoelised. Meeste ja naiste riietumises suuri erinevusi polnud. Meeste riided lubasid liikuda vabamalt. Alumistest klassidest pärit olevad mehed kandsid põlvepikkuseid valgeid puusariiet, skentit. Ülakeha oli neil paljas, vahel kanti ka käisteta särki. Naiste riie oli toruks õmmeldud kangasse, mida kutsuti kalasiriks. ( 1. , Muinas- ja vanaaeg lk.87)
Magdaleena, Nõo, Otepää, Paistu, Palamuse, Pilistvere, Puhja, Põltsamaa, Põlva, Rannu, Rõngu, Rõuge, Räpina, Sangaste, Setumaa, Suure-Jaani, Tartu-Maarja, Tarvastu, Torma, Urvaste, Vastseliina, Viljandi, Võnnu ja Äksi. Talupojarõivastuses püsisid vanad rõivavormid, kuigi rahvariided ise olid ka Lõuna-Eesti siseselt küllaltki erinevad, siis 18. sajandil hakkas kohanema kahar seelik, algul ühevärviline, hiljem pikitriibuline, mis sai üldiseks 19. sajandil. Naised kandsid villaseid või linaseid piklikust kangalaiast õlgkatteid 19. sajandi keskpaigani (või kauemgi), kuigi need olid juba populaarsed muinasajal. Üldiselt kandis Lõuna-Eesti naine pikkade varrukatega, pilu või geomeetrilise tikandiga kaunistatud särki. Abielunaistel kuulus riietuse juurde ka tanu, mis oli tehtud valgest linasest riidest ning mida kaunistasid laubale jääv pits ja siidilindid kuklas. Meestel
roosi kui neitsi Maarja lille. Roosi õielehti pandi peekrisse joogi sisse või käidi õitega kaetud vannis. Roosid, tulbid ja viinamarjad on esimesed taimornamendid, mis kooti ka riietesse sisse. Lisaks kasutati ka tikandit, mis tugevdas õmblusi Jalatsitest levisid pika ninaga n. ö. nokk-kingad või saapad. Õukondlaste jalatsid olid kaunistatud mitmevärviliste nahatükkidega, karusnahaga, paeltega RIIETUS NAISED Naiste rõivastus muutus plastiliseks ja graatsiliseks. 12. saj. alguses kandsid naised väga liibuva pihaosaga kleiti. Alates puusajoonest on seelikuosa laienev. Laiendamiseks õmmeldi seelikuosale vahele kolmnurksed kiilud. Varrukad olid alt tugevasti laienevad ja nii pikad, et nendest moodustus slepp. Vahel seoti varrukate pikad nurgad sõlme. Pea kaeti ovaalse linikuga. Ülerõivana kanti poolringikujulist keepi 12. saj. keskel levis ka naisterõivana bliaut. Alusrõivana kanti kaelusest kroogitud alussärki. see paistis bliauti kaelusest
RIIETUS Kreeka näidendeist võisid osa võtta ainult mehed, kes mängisid tavaliselt mitut rolli. Lisaks kohustusid nad asendama ka naisosi. Et taolise ülesandega toime tulla, kandsid mehed puust või lõuendist maske, mis varjasid esinejate palesid. Maskidele kinnitusid parukad ning vajaduse korral ka habemed. Maskide värvus sõltus enamasti täitvast rollist ning tegelase karakterist. Naismaskid olid eredates ja heledates toonides võõbatud, vastassoo näokatted enamasti tumedates. Lisaks rõhutasid teatud värvid isiksuse iseloomujooni. Purpurpunane tähendas närvilisust ja ärrituvust, oranz kavalust, kollane põdurust jms. Maskikuju olenes näidendiliikidest
muljete lõuendile kandmine tervikuna, valguse, atmosfääri ja värvide mängu kujutamine kogu selle lõpmatus mitmekesisuses ja nüansirikkuses. Monet maalis äärmiselt heledates toonides ja saavutas ennenägematu valguse intensiivsuse mulje. Ta rõhutas valguse tähtsust seeriate maalimisega ühest ja samast objektist: kuidas seda kujutada eri aegadel ja valgusmomentidel varahommikul, pärastlõunal, õhtul jne. Kuulus on näiteks sari Roueni katedraalist 6:)Kuidas kandsid impressionistid värvi lõuendile? milleks nad jätsid varjud?impressionistid loobusid teravatest piirjoontest ja mustadest varjudest. Nad püüdsid edasi anda värvide abil esemeid, ümbritsevat õhku ja valguse-varju mängu. Heledad puhtad värvid kandsid nad vabas õhus lõuendile väikeste komataoliste pintslilöökidega, nii tekkiski mulje kuumal suvepäeval virvendavast õhust. Impressionistid olid kunstnikud, kes tõid suure muutuse maalide ülesehitusse, nad haarasid
riiete värv, kangas ja aksessuaarid. Kuni 14. sajandini oli nii meeste kui naiste riietuses märgata silmnähtavaid sarnasusi. Eelmisele perioodile iseloomulik lendlev ja vaba joon asendus raskelt alla langevate voltidega. Voogavaid rüüsid kandvad inimesed eelistasid talviti mitmekihilist rõivastust. Ka isegi kuumal suvepäeval ei nähtud keskaegsel tänaval kedagi päikese eest hoolega varjul hoitavat piimvalget nahka eksponeerimas. Pealisriietuseks oli kõikidel pikk keep, Alusriietusena kandsid nii aadlikud, vaimulikud, talupojad kui käsitöölised pikka, üle pea selga tõmmatavat särki. Erinevus oli vaid pikkuses, laiuses, materjalis ja lisandites. Vääriskividega kaetud vöö abil toonitati kauneid kehavorme. Tolleaegse silueti rangust tasakaalustasid riiete erksad värvid. Moodsaid riideid ehtisid ohtrad tikandid. Hirmus, et üks tavaline linlane võib sarnaneda rikkale aadlipreilile, keelati lihtrahval sootuks kleitide kaunistamine kulla ja kalliskividega. 2
Liibüa ja Egiptus) Alates 2. sajandist hakkas Rooma riigi territoorium naaberriikide ja -hõimude pealetungi tagajärjel pidevalt vähenema RIIETUS Ehtne Rooma kodanik pidi kandma toogat, mis oli ametlik riietusese, mis koosnes ühestainsast valgest raske villase riide tükist, mida oli tülikas seljas kanda. Mugavam oli tuunika, mis koosnes kahest kokkuõmmeldud riidetükist ja kinnitati keskelt vööga. Tuunikat kandsid ka naised, nemad pidid lisaks kandma avalikes paikades Rooma matrooni rõivaeset stola´t, ilmekat mantlit, mis kattis nende keha üleni Toas kandsid roomlased kannata kingi (socci), õues nahast sandaale (soleae). Tänaval kanti jalas kinniseid nahkkingi (callei). Kes tuli Rooma lõbureisile, võis eirata ametlikku rõivastumistava ja olla riides nagu kõik reisijad: kanda lihtsat tuunikat, mis ulatus põlvedeni, ja selle peal kapuutsiga mantlit (paenula).
kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks ja alamklassile sobivaks, mistõttu käisid alasti vaid lapsed, orjad ja lihtrahvas. Valge linane skenti meeste lühike mähkseelik ja kalasiris pikk liibuv tuppkleit, mida peamiselt kandsid naised ning muud seda liiki lihtsad rõivaesemed olid need, millest tänapäevane rõivas kui selline sai alguse ja hakkas edasi arenema. Rõivaesemete proportsioonid olid mõlema soo puhul peaaegu ühesugused, erinevus seisnes rõhuasetuses. Naiste rüü taljejoon oli viidud kõrgele rinna alla, meeste kehakate rõhutas aga puusapiirkonda. Naiste kalasiris oli tihedalt liibuv, meeste skenti
kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks ja alamklassile sobivaks, mistõttu käisid alasti vaid lapsed, orjad ja lihtrahvas. Valge linane skenti meeste lühike mähkseelik ja kalasiris pikk liibuv tuppkleit, mida peamiselt kandsid naised ning muud seda liiki lihtsad rõivaesemed olid need, millest tänapäevane rõivas kui selline sai alguse ja hakkas edasi arenema. Rõivaesemete proportsioonid olid mõlema soo puhul peaaegu ühesugused, erinevus seisnes rõhuasetuses. Naiste rüü taljejoon oli viidud kõrgele rinna alla, meeste kehakate rõhutas aga puusapiirkonda. Naiste kalasiris oli tihedalt liibuv, meeste skenti
Vana-Egiptuse stiil riietumise suhtes on täielikult vastupidine tänapäeva moele. Kindlasti on ka mingi väike osa vanast ajast tänapäevani säilinud, kuid seda ka üpriski vähe. Vana-Egiptuse riietumisstiil oli väga ilus ja konkreetne. Kanti valgest riidest pikki kleite, mille dekolteedel olid silmapaistvad kaunistused. Neil pidid silma paistma just ehted, seetõttu ka riideid tagasihoidlikumad. Kas neil oli peas mõni ilus võru, käte ümber rõngad või kaelas keed. Mehed kandsid tavaliselt niudevöid, tuunikalaadseid särke ja seelikuid. Naised aga kandsid pahkluuni ulatuvaid tuppkleite koos salli või keebiga jahedama ilma jaoks. Tol ajal oli ka kombeks kasutada palju kosmeetikat. Kõige tuntum ja säilinum meigikunstis on pikk must lainerijoon mööda silmalaugu ning rohke ja särav lauvärv. Kuid lapsed riideid ei kandnudki. Rõivad õmmeldi tavaliselt linasest. Mõnikord kooti kaunistuseks kangasse valgeid niite. Et riidesse jääksid ilusad voldid, neid
Ruhnu naise tanu Marit Nõmmik KUKKB-2 2016 Ruhnu naiste rahvarõivad Rootsi asustusega Ruhnu saare naised ja neiud kandsid pikkade varrukatega särki ning triibulist liistikut. Seelik tehti mustast täis- või poolvillasest riidest. Piduliku ülikonna uhkuseks olid suuremustrilised sitspõlled ning sitsist või siidist õlarätid. Vöö Ruhnu naisterõivastusest puudus. Tütarlapsed ja naised kandsid tanu. Ehteks olid väikesed preesid ja vitssõled, rikkalikult kantihelmeid. Jalas olid tumesinised valge roositud kirjaga sukad ning helekollased pastlad valgete villaste paeltega. Ruhnu rahvarõivad
metallpitsi ning kuld- ja hõbepitsi. Muidugi jätkus pitsitootmine ka teistesse Euroopa riikidesse. Itaalia kunagised nõutud pitsid jäid moest maha ning Itaalia hakkas lõpuks ise pitse tootma. Kangas sai omaette väärtuseks. Vahel hakati kangasse tegema väikeseid sisselõikeid ning kautati helmeid, mis tõstsid kanga struktuuri, mitte ei kandnud kaunistuste rolli. 17. sajandi alguses olid meelismaerjalideks pits, atlass ja samet, kuid keskklass ja alamklass kandsid pigem linast ja villast. Meeste rõivastel kasutati sageli Hispaania ehisnahka. -6- Sajandi lõpuaastatel pitsi populaarsus vähenes ning India musliin tegi võidekäigu. Idamaadest üle võetud kliseetrükk võimaldas kangastele trükkida populaarseid idamaises ja pärsia stiilis mustreid. Lisandid paelad, tressi ja narmad toodi sisse Itaaliast, Hispaaniast ja Prantsusmaalt. 3.3. Ehted 17.sajandi ehted olid lihtsad ja elegantsed
Rangelt oli määratud ka riietus tsunftides, raadi liikmetel, arstidel, juristidel jne. "Te peate hästi ja korralikult riides käima, et teie naised ja lapsed teid armastaksid ja teie kaaskondlased teid kalliks peaksid. Peab kandma riietust ja varustust, mille pärast auväärsed inimesed teid ei süüdistaks liialduses ega noored tagasihoidlikuses."(Louis Püha). Kallimaid riideid võisid kanda kõrgemast seisusest isikud ja madalamast seisusest isikud kandsid tavaliselt odavaid riideid. Mida eredam oli rõivaste materjal ning mida pikem kuub, seda rikkama inimesega oli tegemist. Keskaja mood muutus väga aeglaselt kuna riided olid kallid ja neid pärandati põlvest põlve. Kui riideid ei olnud pärandatud tuli valmistada kodus endale ise riided või osta. 3 Keskaja mehed
Ka levis munkade hulgas juba antiikfilosoofiast pärit mõte, et ihu on hinge vaenlane. Aastal 529 rajab Benedictus Nursiast kloostri Monte Cassinosse ja paneb sellega aluse benediktlaste kloostrite levikule. Benedictuse reegli järgi peab valitsema tasakaal palve ja töö vahel ehk mungad pidid tegelema mõlemaga suhteliselt võrdselt. Munkadel tuli anda vaesuse, kasinuse ja kuulekuse vanne. Mungad ei tohtinud kloostrist ka ilma mõjuva põhjuseta lahkuda. Benediktlased kandsid musta rüüd ja seetõttu on neid nimetatud ka mustadeks munkadeks. Kloostreid rajasid vaiksematesse kohtadesse. Kuulsaim klooster Cluny Prantsusmaal, Eestis benediktlaste kloostreid pole. 1098. aastal rajati Loode-Prantsusmaale Cîteauxsse esimene tsistertslaste klooster. Tsistertslased lähtusid küll Benedictuse reeglitest, kuid nõudsid vahepeal lõdvenenud kommete karmistamist, luksusest loobumist ja järjekindlat füüsilist tööd. Nad rajasid oma kloostreid
6 Linda pisaratest tekkis Ülemiste järv. Ta asub Tallina Toompea mäes. 7 Lindal käis kosjas tuuslar. 8 Tuuslar röövis Linda. Sest Linda ei tahtnud teda kosilaseks. 9 Seda märkas taat Uku. Ta tahtis Linda röövli küüsist ära pasta. 10 Kalevipoeg küsis nõu oma isalt Kalevil. 11 Sest Kalev oli juba surnud. 12 Kalevipoeg läks ema otsima Soomesse. 13 Kalevipoeg kohtas saarepiiga saare taadi ja saare eide. Kalevipoeg ja saarepiiga armusid üksteisse. 14 Nad leidsid: noore tamme mille kandsid koju koplisse , kotkamuna mille panid raudkübarasse ja kandsid koju kambrisse , raudkübara, kala mille panid hõbekausikese ja kandsid koju keldrisse. 15 Tamme raius maha Väike mehike. 16 Tüvest tehti silda, ladvast tehti uhkeid laevu, oksadest sai orjalaevu,laastudesta lastelaevu.
Osa kanga laiusest võis pruukida käsivartele langevate varrukate moodustamiseks Et jätta muljet et tegu oleks pluusi ja seelikuga, kasutati kahte vöörihma, üht vöökohal ja teist puusadel Teine asendamatu rõivatükk oli Himaton, õlgadel kantav nelinurkne riidetükk See keerati vasaku kaenla alt ümber ülakeha ning viidi mõlemad servad ülesse paremale õlale Jalanõud: Siseruumides käisid kõik paljajalu Nii naised kui mehed kandsid sandaale, mida sai jala külge kinnitada mitmel erineval viisil Kõige tavalisem oli kimp rihmu, mis kulgesid varvaste vahelt pahkluu ümber Sõdurid, Kütid ja töömehed kandsid tavaliselt sääremarjani ulatuvaid saapaid Mõnedel saabastel olid paelad, teised püsisid jalas juba saapaninast algava ristirästise rihmpõimingu abil Naised kandsid pikemana näimiseks paksu korktallaga jalatseid Ilu ja hügieen:
Üheksakümnendate stiil Üheksakümnendate stiil oli väga igapäevane ja mugav, näiteks sinised teksad ja t-särk. Levima hakkasid ka tattood ja needistamised. Üheksakümnendatel algas anti-mood ehk siis ''kõik käib'' trend. Varased üheksakümnendad olid hiliste kaheksakümnendate jätk: naised kandsid liibuvaid pükse, teksa-triiksärke, nahkjakke, neoonseid värve, kauboi saapaid, retuuse, sportlikke tenniseid. Kanti ka väga suuri särke. See oli tavaline näha ema käimas ringi samade riietega kui nende tütred. Üheksakümnendate keskpaigas tulid hipi-stiilis lillekleidid, pitspluusid, kõrgete kaelustega pluusid, õlgkübarad, pikad seelikud jälle moodi. Kanti ka merekarbist tehtud ehteid. Hilistes üheksakümnendates kandsid mehed sõjamehemustriga pükse, nahkjakke
Igapäevasesse moestiili on hipid toonud trompetpüksid ja kirkad värvid, pikad juuksed, liibuvad trikoosärgid, heegeldatud murumütsid, vestid, maskiseelikud ja platvormkingad, helesinised kulunud teksad, pärlitest punutud käenöörikeste rohkus, ruudulised särgid, helesinised kulunud teksajakid, teksariidest või värvimata linasest riides õmmeldud ristkülikukujuline pika sangaga ja narmastega kott. Sooline võrdõiguslikus nii mehed kui naised kandsid teksaseid, sandaale või käisid paljajalu. Naised kandsid vähe meiki. Hipid kandsid sageli ebatavalisi ja eredavärvilisi riideid. Lillelapsed Hipide teine nimetus ,,lillelapsed" tuleb lipukirjale kuulutatud armastusest, rahust ja valgusest, mida sümboliseerisid lilled. See tuli ajakirjanduse poolt kasutusele, nimelt sellest, et hipid loopisid demonstratsioonidel politseinikele lilli. Hipide jaoks olid bussid väga olulised, nad
naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi taimedega värvimisel. Hiljem tulid kasutusele vabrikuvärvid ja riided muutusid erksavärvilisteks. Paikkondlikud erinevused Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste põhjal võib Eesti rahvariietes eristada nelja suuremat rühma: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Põhja-Eestis ja kohati ka saartel kandsid naised käisteta pikka särki ka selle peal käiseid, mis olid kaunistatud kardlõnga, lilltikandi või pitsidega. Kõige uhkemaid tikandeid sai tellida kohalikult väljaõmblejalt. Mujal Eestis kanti pikkavarrukalist särki, millel olid kaunistatud varrukaotsad, õlad ja kaelused. Naiste seelikud erinesid paikkonniti valmistamisviisi ja värvilahenduste poolest. Põhja-Eestis olid seelikud enamasti pikitriibulised, Lõuna-Eestis kohati ühevärvilised
Egiptus Niiluse jõgi annab Egiptusele omapäras, mis eristab teda teistest Sahara kõrbe osadest, iga aastased üleujutused uhuvad välja rikkalikult setteid mis tekitab viljaka pinnase ja mida Egiptlased ise kandsid mustaks maaks. Niilus on neile kõik, See andis neile vett, võimaldas põldu harida ja oli tee mis läbis kogu maa. Usuti, et selle tulvaveed pärinevad jumal Hapi põhjatust veekannust. Enamik egiptlasi tegeles põllundusega. Nad harisid Niiluse kaldaid palistavat pinnast ,mida jõgi korrapäraselt üle ujutas. Peamised põlluviljad olid oder ja nisu, neist valmisati leiba ja õlut. Talupojad kasvatasid ka aedvilha. Sibulaid läätsi, ube, kapsaid ja kurke. Puuviljadest
Viirukid ja lõhnaõlid said kõigile egiptlastele kättesaadavaks siis, kui preestrid järk-järgult parfüümide kasutamise eelisõigusest loobuma hakkasid. Veel enam kodanikele tehti lõhnaõli kasutamine vähemalt korra nädalas lausa kohustuslikuks. Inimesed leotasid end lõhnaõlides, sest see pakkus naudingut ja kaitses nende nahka kuivatava päikese eest. On teada, et egiptlaste jaoks oli lõhnaõli niivõrd oluline, et nad kandsid parfüümi sünnist surmani endaga kaasas. Isegi hauakambritesse pandi surnutele lõhnaõlisid kaasa, et see hoiaks nende naha pehmena ja hinge kosutatuna. Võib-olla kõige kuulsamaks Egiptuse valitsejannaks saab nimetada Kleopatrat, kes oli tuntud oma priiskava lõhnaõli kasutamise poolest tema tulekut võis ennustada parfüümipilve järgi, mis enne teda õhus hõljus. Kuid samuti kuulsaks peeti jumalanna Nefertemet kes oli aroomide ja sinise vesiliilia valitsejaks.
Bütsantsist, kust on pärit ka esimesed Venemaa valitsejate abikaasad. Bütsantsi ja Venemaad ühendas ristiusk, mis oli Venemaal vastuvõetud 9. saj lõpus ( Kiijevskaja Rus`). Selle aja naiste riietus koosnes • alussärgist (rubaha) - millele olid eraldi külge õmmeldud käised • sarafanist ( nn käisteta kleit) • varukad olid väga pikad Naiste peakatted olid erinevad. Kõige suurem erinevus oli neiu ja abielunaise peakattel. Tüdrukud kandsid • paela, mis seoti ümber pea • Kokošnikut Kokošnik Abielludes pidid naised katma oma juukseid üleni ja punuma juuksed ühte patsi. Selleks, et juukseid katta, kasutati mütsitaolist peakatet- povoinik. Abielunaised kandsid ka põlle. Kõik need peakatted olid kaunistatud erineval moel: • Tikkimisega • Klaaspärlitega • Pärlitega Neid anti peres edasi põlvest põlve ja nad olid väga kallid. Seelikuid hakti kandma Venemaal suhteliselt hilja-
Kaasa lööma saabus ka hulgaliselt külalisi. Selleks, et ka kõige vaesemad kodanikud etendusele saaksid tulla, hakati Periklese ajal (u. 450- 430 a. e. Kr.) neile teatriraha maksma. Teater oli avatud ka naistele. Teatrisse tuldi kogu perega juba varavalges. Kaasa võeti söök, orjad. Iga vaatajate grupp istus eraldi. Aukülalised istusid esimeses reas. Näitlejaid, kelle mäng publikule ei meeldinud, loobiti vahel toidu või isegi kividega. Näitlejad kandsid laval maske ja olid alati mehed. Mehed mängisid ära ka kõik naiste osad. Teatri tegemine oli kallis lõbu. Tavaliselt määrasid linnaametnikud mõne jõuka sponsori, kes aitas kanda etenduse kulutused. Esimestes näidendites kasutati üht näitlejat ja 12- kuni 15-liikmelist lauljate ja tantsijate truppi, mida nimetati kooriks. Hilisemates näidendites oli rohkem rolle ning lavastustes jagati need kolme näitleja vahel. Koori peamiseks ülesandeks oli orkestral laulda ja tantsida.
Rikkad moehimulised etruskid kandsid väga oskuslikult töödeldud hinnalisi ehteid: käevõrusid, kette ning preese, mis kinnitasid üle õlgade heidetud rüüd. Nende juuksed olid punutud pikkadeks patsideks, nagu seda võib näha paljudel kujudel. Jalanõud olid neil omapärased, näiteks püstise ninaga sandaalid. Naised kandsid koonusekujulisi peakatteid. Küllalt hea informatsioon on meil olemas ka etruskide riietuse kohta. Meie teadmiste allikaks on siin etruskide skulptuurid ja freskod, mis hauakambrites säilinud. Mehe riietuse hulka kuulus peale muu ka lühike ürp, mis tõmmati selga üle pea. See ürp kattis ainult vasaku õla, parem õlg jäi aga paljaks. Ühel freskol, mis kuulub VI sajandisse e.m.a., kannab seda kuningas. Mainitud ürp, mida
KESKAEG Brita ja Danil 2018 MIS ON KESKAEG? Keskaeg on ajaperiood kauges minevikus 500 1500.aastal KESKAJA RIIETUS Naised kandsid: Mehed kandsid: · Kleiti ·Särki ·Kleidi peal vööd ·Pükse ·Tanu ·Vööd ·Keepi või muud õlgadekatet ·Kuube ·Pastlaid ·Peakatet · ·Pastlaid KESKAJA MUUSIKA Kiriku muusika Rahva muusika Rüütlite muusika MUUSIKA Keskajal olid kasutusel väga paljud pillid: Harf Trummid Viiul Kitarr Pasunad MUUSIKA Kiriku muusika https://www.youtube.com/watch?v=k6oM1iLJH6k&list=PLfVANJXgaIdfbu0fEVYaOwFDiaQKrbx5 - Rahva muusika https://www
hakati tegema paremale ja vasakule jalale eraldi, sest ühesugused olid kohmakad ja ebamugavad. Vana-Roomas oli aga jalatsitel suurem tähtsus, nii jõukuse kui ka sõjaretkede poolt. Neil kujunesid välja jalatsid sandaalist säärikuni. Praktilisem jalanõu oli pael- ehk krook-king, meile tuntud kui pastel. Valmistamiseks kasutati pargitud loomanahka kuid ka paksemat riiet. Pastel on ilma tugeva tallata ja kroogetega. Eestis on need tuntud kui talupoegade jalavarjud, aga mujal maailmas kandsid neid ka valitsejad. Pastel on sandaalist parem, sest kaitseb varbaid, ei lase liiva sisse ning alla saab panna paksemaid jalarätte. Tegemine on kõigile jõu- ja oskuskohane. Pastlaid pandi kaasa ka hauda, sest usuti, et teekond parimatele jahimaadele pikk ning kulub mitu paari jalatseid. Enne kingadeks üleminekut olid kasutusel paksust vanutatud riidest poolsaapad. Pikad pehmed sääred seoti kinni paelaga, alla pandi nahast või puust tallad. Karl Suure pojapoja, kuningas Bernardi hauast (9
• 1967. aastal lõpul võeti Eesti koolides kasutusele uus vorm. Kui varased koolivormid olid sarnanenud mujal Nõukogude Liidus kantutega, siis nüüd eristusid Eesti koolilapsed oma välimuselt selgelt teiste liiduvabariikide koolilastest. • Koolitüdrukud hakkasid kandma sinist pihikseelikut või seelikut, poiste koolivormiks oli tume ülikond. Nii poisid kui ka tüdrukud kandsid argipäeviti rohekassinist koolipluusi, pidulikeks puhkudeks oli ette nähtud valge pluus, mis tüdrukutel oli rüüsidega. Põll kadus koolivormist, seda kandsid vaid mõne vene õppekeelega kooli õpilased. Vana vormi lubati edasi kanda, kuni see veel kandmiskõlblik oli. • • • • • Aravete koolilaste pildil, mis on tehtud 1960. aastate lõpul, näemegi
AATRIUM Caroli Sirel 105 MRA ● Aatrium oli Vana- Rooma arhitektuuris elamu keskne ruum. Konstruktsioon ja liigid ● Aatrium oli nelinurkne siseruum maja keskel. Sealt pääses ümbritsevatesse ruumidesse. ● Aatrium oli perekonna ''elutuba''. ● Valgus pääses aatriumisse katuse avast. ● Katust kandsid kaks massiivset puittala, millele oli põigiti paigutatud veel kaks tala. ● Ning katust kandsid omakorda veel sambad või ka piilarid. Katuse kuju ● Aatriumi katust sai ehitada kahte moodi: 1) kui nelinurkne katus oli sissepoole kaldu paiknes katuseava all nelinurkne bassein, kuhu koguti vihmavett. 2) ning juhul, kui aatriumi vihmavett ei kogutud, oli katus väljapoole kaldu. Lundi Ülikooli aatrium Aatrium Roomaaegses majas Prantsusmaal ● Tänapäeva arhitektuuris nimetatakse aatriumiks klaaskatusega kaetud
Õhusahtid Avariitrepid Ülejäänud osa oli vaba ruum Võrdlus Hoone Maailma Tallinna Kaubanduskesk Teletorn us Terast kulus 78 000 tonni 1900 tonni Kõrus 411 m 314 m Korruseid 110 25 Hoonel olid teisaldatavad Vaheseinad Sanitaarsõlmed Kahekordse vahelae sisse oli ehitatud torustik. Vahelagesid: kandsid terasfermid Paiknevad: Tehnovõrk, et hargneda soovitava kohani. Fassaadipostidest Aknaalustest taladest moodustatud terassõrestiktoru Sisemised postid kandsid vaid püstkoormust. Fasaadikatteks oli purunematu peegelklaas koos roostevaba terasega. Tuulemõju suurim hälve püstjoonest oli 28 cm. Lifte oli 104, pikimaks sõiduajaks 2 minutit. Algselt arvati et kogu hoone inimeste
Blondid kiharad olid Muistses Kreekas haruldased ning, et sellist väljanägemist saavutada pleegitati juukseid kaaliumkloriidi, vee -ja kummelitõmmise seguga. Sel eesmärgil kasutati ka peenestatud riisi ja jahu. Eriti pidulikel sündmustel kaunistati juukseid kuldpulbriga. Kreeka ühiskonna arenedes hakati ka inimeste sotsiaalset kuuluvust määrama soengute järgi. Kreeka naiste soengud olid varasemal perioodil lihtsad. Sparta naised kandsid seljal patsi, ateenlannad seadsid juuksed kuklale sõlme. Ajapikku läks soeng keerukamaks, hakati lokkima, karkasse kasutama, juukseid kinnitati ka juuksesidemetega. Klassikalisel ajajärgul kammiti juuksed keskelt lahku, seati lainetesse ja keerati kuklas sõlme. Sõlm meenutas koonust. Periooditi muutus selle asukoht, kord oli ta kinnitatud kukla keskele, teinekord langes kaelale. Kasutati erinevaid lokkimise tehnikaid
Pähe pani ta pidulikul puhul peapaela või pärja. Seelik (kört, körtsik, alune, alus, seelik) kooti Viljandi kihelkonnas koeripstehnikas pikitriibuline, vanem laiema, uuem kitsama triibustikuga. Domineerivaks värviks olid punane ja sinine, harvem roheline. Särk (ame, hame) õmmeldi Viljandi kihelkonnas valgest linasest riidest labase pihaosaga ja põikiriidest takuse alaosa ehk jätkuga (jakk, jak). Põll. Abielunaised kandsid Viljandi kihelkonnas valgest peenest labasest linasest riidest hoolikalt kaunistatud põlle, mis ulatus seeliku allääreni või oli seelikust veidi lühem. Teatavasti oli põlle kandmine abielunaistel kohustuslik. Tütarlapsed põlle ei kandnud. Vöö (üüke). Viljandi naistevööd kooti valgest linasest niidist ja villasest lõngast korjatud kirjadega. Kirivööde tunnuseks oli reljeefne geomeetriline kiri, mis moodustus piki vööd
Suvel saadi ka kasemahla. Vanim pidujook meestel oli mõdu. Kindlasti tehti ka õlut, seda tehti pulmadeks ja jõuludeks.Õlle- tegu oli tavaliselt meestetöö. Talupere sõi ühe pika laua taga, ühes otsas istus peremees ja teises otsas seisid lapsed. Toit pandi lauale mitme kausiga, kust iga sööja võttis toitu oma puulusikaga. Leiba ja liha lõikas peremees, kes seda oma käega jagas. Sööginõud olid kõik puust. Töörõivad pidid olema praktilised, vastupidavad ja mugavad. Naised kandsid pikki särke ja seelikut.Abielunaisel pidi peas olema alati rätt või tanu, samuti pidi ka põll ees olema. Mehed kandsid linaseid pükse ja särke. Meestel kui ka naistel ülerõivas oli linane kuub, talvel kanti nahast kasukat. Jalanõuks olid pastlad.Pidulikud riided on sarnased, kuid neil on muster. Naisteriiete hulka kuuluvad: seelik, kirivöö, põll, jakk ja tanu, sõba ja käised. Mehed kandsid pükse, vesti, kuube, vööd, saapaid ja kaapkübarat.
Kohati tundus nagu seda muusikat esitaks hoopiski mingi orkester. 4 AJASTU KULTUURI KIRJELDUS Selles filmis oli keeruline aru saada kas tegemist on rohkem ilmaliku või vaimuliku kultuuriga. Need, kes olid seotud kloostriga (preestrivennad) olid vaimulikud. Ja niinimetatud poolvennad, kelleks olid siis käsitöölised, teenijad jne olid ilmalikud, aga ei välista ka seda et nende seas vaimulikke polnud. Kloostri omad kandsid musti rüüsid ja poolvennad kandsid halle rüüsid. Mõnel olid jalas nahksaapad, tumedad püksid ja seljas nahkvestid. Sõjasulastel olid ka rõivastel pandlad. Kandsid ka kiivreid ja turvist. Naised kandsid pikki kleite ja rihmikuid. Vaimulikel naistel olid seljas nunna rüüd. Filmist saab aru, et tegemist on keskaja filmiga, kuna riietus, relvad ja üldine olustik filmis on keskajale kohane.
Keskaja linnakodanike riietus Andrea Nigol Anette Jaani 7a Keskaja riietusest üldiselt × Alusriietusena kanti üle pea tõmmatavat särki × Mida eredam oli rõivaste värv, mida peenem ning mida pikem kuub, seda rikkama inimesega oli tegu × Olid paelkingad, rihmkingad, nöörsaapad ja nöörkingad × Lihtinimesed kandsid isevalmistatud pastlaid või käisid paljajalu. Aristokraadid ning rikkad kaupmehed × Särk peenest kangast × Värvikirevad pealisrüüd × Kasutasid kingseppade valmistatud nahast kingi × Kinga ninaosa pikkus sõltus kandja seisusest ja edevusest Naise riietus keskajal × Ilusaks peeti kullaga tikitud punast kleiti kuldkollase aluskleidi peal × Karusnahaga vooderdatud mantel oli sügavsinine ×
kaelaväljalõikesse. 18. dünastia päevil muutusid kaelavõrud laiaks, koosnedes kahest kuni neljast reast metallplaatidest- seda võis soodustada metalli endiselt laiem kättesaadavus. Selle ajastu seinamaalingutel kujutatud helmestest käevõrud või nende eeskujud arvatakse pärinevat Lähis- Idast. Ripatsid ja kõrvarõngad olid sageli hiigla suured ning küllap üsnagi rasked kanda. Kuningliku perekonna liikmed kandsid ohtrasti kuldehteid, suurtes kogustes pandi neid neile kaasa ka manalateekonnale. Et see oli hästi teada hauarüüstajatele, on täielikke kuldehete komplekte leitud väga harva. Itaallasel Giuseppe Ferlinil oli 1834. aastal õnne leida üks selline kuninganna Amenashakheto püramiidist, mis asub praeguse Sudaani territooriumil Meroes. Ehete põhjalik uurimine suutis kulumise põhjal kindlaks teha nende kandmisviisi. Nii näiteks arvatakse,
Kaheosalised seelikud Pealmine seelik polsterdati külgedelt ja tagant traadiga Seelik lõppes pika slepiga Tikitud siidsukad Soengud Meestel pikad juuksed Hiljem tulid moodi lokitud parukad Naistel kõrged ja uhked soengud, mis püsisid üleval traadi ja paeltega Aksessuaarid Ehted lihtsad ja elegantsed Moes briljandid Kindaid kanti ilu pärast, külma eest kaitsesid muhvid Nii mehed kui naised kandsid kaasas paunakesi ja kukruid Eelistati nööridega kokkutõmmatavaid kotte Kottidel hõbe- ja kuldtikandid ning kaunistuspaelad Jalanõud Nii meestel kui naistel moes kontsad Jalatsid kaunistustega Mehed kandsid eelkõige saapaid, naised kingi Ilu ja hügieen Pesti võimalikult vähe Kaasas kanti kõikvõimalikke lõhnarätikuid ning kotikesi Meikisid nii mehed kui naised Aitäh!
· eriti peen läbitikitud siid · taskurätid · kaasavaras ,Fatsoleto' · ampiirstiilis, rind kinni seotud kleidid · mistahes blondi varjundiga juuksed · soeng kaunistatud pärlite ja paeltega · spetsiaalkübar ,Solna' · erinevad viisid juuste pleegitamiseks · pihikust, seelikust ja erinevatest vahetatavatest varrukatest koosnev komplekt · pihik muutub tasapisi korsetiks · palju kive ning ehteid MEHED : · kandsid riiete all rõngassärki, kuna kardeti kallaletunge · noored kandsid seda mis moes, vanad seda, mis kallis · lopsakad mantlid · noortel meestel lühike pluusi osa · tuunikast arenes särk · peal kuub · siiani magati kõige alumises särgis, enam mitte · tuli kasutusele eraldi ööriietus · pükste esiklapp · taskukell · mehed edevad, lastakse teha akvarelle
proportsioonidele Keskajal ülikute ajaviiteks olnud mood sai ka nüüd kesklassi põhimureks. Kui tol ajal oli euroopa riikides erinev riietumisstiil siis renessaansi ajal hakkas kujunema ühtne mood. Ja see kõik tänu transpordi arengule. Inglased oli eriti sellel alal kärmed riietuse üksikdetaile kopeerima ja suvaliselt kokku sobitama. Moodi läks riiete valmistamine kutseliste rätsepate juures. Ilmusid moepilti kroogitud kraed, sisselõiked nii meeste kui naiste riietuses. Mõlemad kandsid rõivaid, mille varrukad olid ära võetavad ja uhkete nööridega seotavad. Võimaldas omada paari kleiti ja kümneid varrukaid, neid soovi korral siis sobitades. Maade avastamine tõi kaasa lehvikud Idamaadest ja ilurätid, mida algu oli kaunistavalt otstarbekas iluasi. Hiljem aga muutus rõivalisandiks. Meeste rõivastus Kõik ülemineku aja vastuolud peegeldusid renessaansi ajastu inimeste välimuses, kostüümides, võttes kummalisi proportsioone liialdatult
Aastatega on tiivad ja sarved kujunenud viikingite sünonüümiks ning nende sobitamisel ideaalseks kujundiks reklaami või muude müüdavasse artiklisse. Selline ikooniline sümboolika on tänasel päeval kasutusel näiteks Minnesota Vikings`i jalgpalli meeskonna sümboolikana. Samuti paljudes teistel illustratsioonidel, kujundustel ning kostüümidel. Samas ei ole olemas ühtegi tõendit, arheoloogilist ega muud tõestusmaterjali selle kohta, et viikingid kandsid sarvi või tiibasid oma kiivritel, kuigi on olemas üks hägune kild, mis võib viidata millelegi taolisele. Nimelt on säilinud Osebergi gobelään 9.sajandist, mis viitab haruldasele tseremoniaalsele kasutamisele, kus tegelikkuses arvatavasti kujutatakse jumalat, mitte viikingite esindajat. (Holck, 20016,186). On teada, et juba Vana-Rooma kui ka Vana- Kreeka kirjanikud on viidanud põhjamaade sõjarditele, kes kandsid seal kiivreid koos sarvede ja tiibadega
· 1974 tulid moodi ka trikood ja liibukad. Need jäid moe tahaplaanile aastakümnendi lõpuni ja siis 80ndatel said need väga moodsaks. · Pükskostüüm oli ka väga moes, öeldi, et nö üks riideese on lihtsam ja, et see rõhutab kõiki õigeid kehaosi. · Teksased olid ikka veel moes, need olid tavaliselt kõrge pihaga ja alt natuke laienevad. · Glamuur oli ka suureks mõjutajaks moes, naised kandsid riided, mis olid kivikestega kaunistatud. · Mehed kandsid ülikondi ja alt laienevaid pükse, mis olid samamoodi kivikestega kaunistatud. · Juukseid kanti pikalt lahti ja enamasti olid need keskelt lahku. · Päeval eelistasid naised kanda naturaalset meiki, see eest dikodel ei hoidnud nad millegagi tagasi. · Moeikoonideks olid Cher, Liza Minnelli ja John Travolta
Mood Vana-Egiptuses Karmen Aasa I HK Riided ▪ Riided õmmeldi tavaliselt linasest. ▪ Kangas näitas inimese ühiskondlikku positsiooni. ▪ Lapsed, orjad ning lihtrahvas liikusid ringi alasti. Naised ▪ Pikk linane kleit mida kutsuti kalasiriks. Mehed ▪ Puusade ümber mähitud seelik mida kutsuti skentiks. ▪ Ülakeha oli paljas. Aksessuaarid ▪ Ehteid omasid nii rikkad kui ka vaesed. ▪ Need sümboliseerisid võimu ja heaolu. ▪ Arvati, et need kes kandsid ehteid olid jumalate silmis atraktiivsemad. Jalanõud ▪ Enamasti käidi ringi paljajalu. ▪ Sandaale kanti üldiselt vaid spetsiaalsetel sündmustel. ▪ Jalatsid olid egiptlase garderoobi kõige väärtuslikumad esemed. Kosmeetika ▪ Kõik inimesed sõltumata klassist kasutasid meiki. ▪ Egiptlased uskusid, et meigil oli võlujõud. ▪ Nii mehed kui naised kandsid musta lainerit mida kutsuti kohliks ning rohelist lauvärvi. ▪ Hennaga värviti huuled ja küüned
Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Kuna juuste eest kanti erilist hoolt, siis kas seetõttu et neid paremini eksponeerida, ei ole veel peakatetel märkimisväärset rolli. Kanti kolmnurkseid triibulisest riidest rätte, mis seoti nii, et nad moodustasid korrapärase voldistiku. Vaarao pere liikmed kandsid ühelt küljelt all rippuvat jämedat patsi ja sinise-kollasetriibulist rätti, mida tohtisid kanda ainult nemad. Vaarao peakate oli Ülem-Egiptuses valge suhkrupeakujuline ja Alam-Egiptuses 4 madal silinder. Esines ka nende kombinatsioone. Vaarao peakatte tähtsaim kaunistus oli absoluutse võimu sümbol kuldne madu otsmikul, kelle hammustus silmapilkselt surmas.
annaabi.ee 
