Põlemine,põlevaine loetelu, plahvatus,esmaabi põletuse korral (1)

1.PÕLEMINE

Põlemiseks nimetatakse põlevaine ja hapniku ühinemise keemilist reaktsiooni, mille tulemusel eraldub soojus ja valgus. Põlemiseks vajalik hapnik saadakse harilikult õhust. Õhk koosneb mitmest gaasist: lämmastikku on 78%, hapnikku 21% ja muid gaase 1%. Kuna põlemiseks tarvitatakse hapnikku, siis hakkab kinnises ruumis põlemise korral hapniku hulk vähenema. Enamike ainete põlemine lakkab, kui hapniku hulk õhus langeb alla 14%. See tähendab, et kui ruumi ei tule lahtise akna või ukse kaudu õhku juurde, siis mingil ajal lõppeb toa õhus põlemist võimaldav hapnik otsa ning tuli hakkab vaikselt kustuma. Hapnik ise kuskile ära ei kao, vaid põlemise käigus muundub erinevateks põlemisgaasideks.

Põlemine saab toimuda vaid kindlatel tingimustel. Selleks peavad olema põlev materjal (näiteks puit, paber, bensiin jne), hapnik (see on õhus olemas) ja süüteallikas ( tikk , säde jne).

Kõigi nende kolme piisav segu annab tulemuseks põlemise. Kui aga kasvõi üks nendest kuidagi kõrvaldada, siis põlemine katkeb

Kütteaine ja õhu segu peab olema kuumutatud teatud temperatuurini, enne kui see süttib. Põlemiseks vajalik miinimumtemperatuur sõltub kütteaine liigist. Kui säde süütab gaasipõleti, siis lõhub sädeme kuumus kütuse ja hapniku molekulid aatomiteks. Nende aatomite uuesti ühinemine annab põlemisproduktid. Reaktsioonis vabanev soojus on siis võimeline purustama uusi kütuse ja hapniku molekule ja põhjustama jätkuvat reaktsiooni. See vabastab rohkem soojust, nii et põlemisprotsess hoiab ise selle jätkumist.
 
2.PÕLEVAINE LOETELU
Põlevaineid võib leida praktiliselt kõikjalt: hoonetes, kus me elame, töötame või puhkame, kindlasti tööstus- ja majandus tegevuses kasutavates gaasides , vedelikes ja tahketes ainetes.
Vaatamata põlevmaterjalide väga erinevale keemilisele ja füüsikalisele koostisele omavad nad põlemisel ühiseid jooni. Erinevused väljenduvad kerguses, kuidas põlemine võib alata (toimub süttimine), tulekahju leviku kiiruses ( leegi ulatus) ja genereeritavas energias (soojuse eraldumise kiirus).
Põlevainete hulka kuuluvad:
1) tahked põlevad ained:
• tselluloosi sisaldavad (puit, tekstiilmaterjalid );
• kütused ( nafta , kivisüsi, turvas );
• toiduained (teravili, jahu, õlid- rasvad );
• keemilised ained (naatrium, kaalium , väävel ).
2) vedelikud: põlevad tööstustoorained, näiteks piiritus ;
3) gaasid: atsetüleen, vesinik , ammoniaak , propaan -butaan;
4) aerosoolid (vedeliku osakesed pihustatud õhus);
5) tolmud (tahke aine osakesed õhus);
6) gaaside segud õhuga.
Aerosoolid, tolmud ja gaaside segu õhuga võivad olla plahvatusohtlikud sobivates kontsentratsioonides.
3.PÕLEMISPROTSESS
Põlemine toimub kas leegiga või ilma. Ilma leegita põlevad suure süsinikusisaldusega ained ( tahm , koks, puusüsi). Enamik põlevaid aineid põleb leegiga. Nende põlemisel tekib küllaldaselt gaasilisi produkte.
Homogeenne põlemine tähendab seda, et põlevad ained on ühes agregaatolekus. Heterogeenne põlemine tähendab, et põlevad ained on erinevates agregaatolekutes.
Aine põlemistemperatuur – gaasiliste põlemisproduktide temperatuur. Eristatakse teoreetilist ja tegelikku põlemistemperatuuri. Teoreetiline on kõrgem (puidul näiteks 1600 °C), mille saavutaksid põlemisproduktid, kui kogu soojus, mis põlemise juures eralduks, läheks produktide temperatuuri
tõstmiseks; esinevad aga kaod väliskeskkonda ja seetõttu põlemisproduktid saavutavad ainult tegeliku põlemistemperatuuri (puidul – 1000 °C).
Süttimistemperatuur on madalaim temperatuur, millest alates aine süttib impulsi toimel ja põleb edasi pärast süüteallika eemaldamist.
Isesüttimistemperatuur on temperatuur, mille juures aine süttib ilma süüteallikata. Isesüttimine tekib aines toimuvate eksotermiliste (soojuse eraldumisega seotud) protsesside tagajärjel. Kui tingimused sisemistel eksotermilistel protsessidel on soodsad, võib aine temperatuur tõusta kuni ise
süttimistemperatuurini, millele järgneb põlemine. Tuleohtlikud on madala isesüttimistemperatuuriga ained. Isesüttimisele eelneb isesoojenemine.
Leekpunkt ehk plahvatustemperatuur iseloomustab kergsüttivaid ja põlevaid vedelikke või ka tahkeid aineid. Leekpunkt on madalaim temperatuur, mille juures aine ja õhu segu süüteallika toimel süttib üheks hetkeks. Leekpunktile ei järgne vedelike aurude kestvat põlemist, sest vedeliku aurustumise kiirus ning põlemisel vabanenud soojushulk ei ole küllaldased pideva põlemisprotsessi kindlustamiseks.Leekpunkt võib olla ka tahketel ainetel . Teatava temperatuurini kuumenenud
aine laguproduktid – gaasid, aurud – võivad samuti nagu vedelike aurud süttida leegiga kokkupuutel üheks hetkeks, kuid pidevat põlemist sellele ei järgne. Leekpunktiga määratakse, kas on tegemist kergsüttiva või põleva ainega.
4. PLAHVATUS
Plahvatus – on ainete väga kiire muundumisprotsess, milles eraldub energia ja tekivad kokkusurutud gaasid, mis võivad teha tööd (füüsikalises mõttes). See leiab aset kindlates kontsentratsioonivahemikes. Gaasi, auru või tolmu minimaalset kontsentratsiooni õhus, mille puhul võib tekkida plahvatus, nimetatakse antud segu plahvatusohtliku kontsentratsiooni alumiseks piiriks .
Maksimaalset gaasi-, auru- või tolmusisaldust õhus, mille juures antud segu on veel võimeline plahvatama süüteallika mõjul, nimetatakse plahvatusohtliku kontsentratsiooni ülemiseks piiriks. Tolmul võib ülemine piir puududa . Allja ülalpool plahvatuspiiri on segu plahvatusohutu.
Plahvatuspiire on võimalik muuta:
• rõhu alandamisega, seejuures plahvatusintervall kitseneb ja teatud rõhu
juures muutub segu plahvatusohutuks;
• kaitsegaaside kasutamisega (CO2, N2, CCl4).
Lööklaine kiirus plahvatuse puhul on 10–100 m/s, kui aga kiirus ulatub 100–500 m/s, siis nimetatakse sellist plahvatust detonatsiooniks.
Plahvatusohtlike segude puhul eristatavad ülemine ja alumine plahvatuspiir – on vedelike puhul seotud temperatuuriga, sest vedelike kohal on alati aurufaas, mille koostis oleneb selle temperatuurist. Plahvatuspiirid antakse gaasidele ja vedelikele mahuprotsentides, tolmudele g/m3 (grammi ainet kuupmeetri õhu kohta).
Seadusandlusn vedelike aurude plahvatusohtliku kontsentratsiooni piiride määramine kinnistes mahutites (reservuaarides, tanklaevades jne) raskendatud. Sellistel juhtudel kasutatakse vedelike aurude plahvatusohtliku kontsentratsiooni hindamiseks vedeliku temperatuuri.
5.PÕLETUSE ESMAABI
Ulatuslikud põletused kahjustavad kogu organismi elutegevust, eriti närvi- ja vereringesüsteemi funktsioone ning ainevahetust. Põletatud pinnal tekivad valuärritus, närvilõpmete, vere- ja mahlasoonte kahjustus, kudede kärbumine ning infektsioon (pisikute nakkus ). Hirm ja valuärritus ulatuslikul põletuspinnal kutsuvad esile neuroreflektoorse šoki (löögi, rabanduse), mille tagajärjel vererõhk langeb ja ringleva vere hulk väheneb, samuti esineb hapniku vaesus organismis. Tekkinud ainevahetuse ja elutegevuse häired süvendavad vere vedela osa, plasma , kaotust. See raskendab šokiseisundit ja on seepärast eriti kahjulik organismile. Vereplasma väljub ringlevast verest väikeste veresoonte (juussoonte) seinte suurenenud läbilaskvuse tõttu. Eriti intensiivselt väljub plasma põletuse piirkonnas rakkudevahelisse ruumi ja läbi põletuspinna organismist välja. Juba poole tunni möödumisel alates põletuse momendist rakkudevahelise vedeliku hulk kahekordistub. Põletuse piirkonnas tekivad turse ja villid .
Esimese 6-12 tunni jooksul vedelik verre tagasi peaaegu ei imendu. Pärast seda algab järjest kiirenev vedelike tagasiimendumine , kuid vedelik ei lähe tagasi puhtal, väljunud kujul, vaid koos ainevahetuse ja põletatud kudedelagunemisproduktidega. Vedelikus olevad lagunemisproduktid on väga mürgised. Nende imendumine viib organismi pärast šokki uuesti raskesse intoksikatsiooni, s. o. mürgitusseisundisse. Uue raske seisundi kõrgastme moodustavad 3.-5. haiguspäev.Kui suure põletuspinnaga haige on suutnud üle elada need kaks ohtlikku haigusfaasi (šokk ja intoksikatsioon), siis ähvardab teda juba kolmas oht - infektsioon ehk mädapisikute nakkus, mis puuduliku ravi korral viib veremürgituseni. Kui saadakse üle ka kolmandast ohust, on loota põletuse paranemist ja haige tervistumist.
Esmaabi ülesandeks on esiteks põletuspinnas valuärrituse kiire vähendamine ja kaotamine (tuimastamine).
Järgmiseks ülesandeks on kahjustatud kudede vereringe taastamine. See vähendab vereplasma kaotust ja takistab kudede kärbumise jätkumist.
Kolmandaks peab esmaabi takistama pisikute edaspidist sattumist põletuspinnale ja peab võitlema seal juba olevate pisikute paljunemisega.
Kõigepealt tuleb meeles pidada, et põletuste esmaabi võrdlemisi tõhus vahend, külm vesi, on igale inimesele kergesti kättesaadav. Põletatud kehaosa asetamine kohe pärast põletust külma vette või külma vee pidev pealevalamine umbes 30-45 minuti vältel muudab tugevasti haiguse käiku . Kergete põletuste korral väheneb valu või koguni kaob ja ville ei teki. Sellega lakkab põletushaigus. Kahjustatud piirkonnas tekib mõne päeva parast ainult kestendamine.
Täielikuma esmaabi andmiseks asetatakse põletuspinnale 2-3 kihti viinaga immutatud mähist. Leotamiseks on kõige parem 60-70° piirituselahus. Kui aga villid on purunenud , siis suurendab viinamähis tugevasti valu.