kodanikud seaduse ees põhimõtteliselt võrdsed .Kuid Rooma riigikord oli siiski aristokraatlik. Riiki juhtisid igal aastal valitavad riigiametnikud-magistraadid-ja vanemate nõukogu-senat. Riigiametisse pääsesid ainult need, kes olid piisavalt jõukad, et täiel määral riigiasjadele pühenduda, kellel oli poliitilise elu kogemusi ja kes olid avalikkuse ees tuntud.Seetõttu juhtis riiki üsna kitsas perekondade ring, nobiliteet kuhu kuulus nii patriitse kui ka rikkaid plebeisid. Suur osa riigiametnikke ja senaatoreid pärines põlvest põlve nobiliteedi perekondadest. Kuigi riiki juhtisid aristokraatlikud ametnikud, võimaldasid rahvakoosolekud ka lihtrahval riigiasjades osaleda. Magistraadid-valiti enamasti rahvakoosolekul 1 aastaks. Igasse riigiametisse valiti vähemalt 2 meest. Kõrgematesse ametitesse sai kandideerida siis kui madalamad olid juba läbitud. Riigi teenimist peeti kodanike aukohuseks ja seetõttu ametnikele palka ei makstud.
riigiametisse ja senatise nad ei pääsenud abielud patriitside ja plebeide vahel olid keelatud täitsid sõjakohustust ning moodustasid enamuse Rooma sõjaväest PLEBEID Plebeide enamuse moodustasid vaesed talupojad, kes pidid nii mõnigi kord rikastelt patriitsidelt laenu võtma ning neid ähvardas alatasa võlaorjus neid ei lastud patriitside usulistele talitlustele neil puudus õigus kasutada ühismaad õigusteta olukord koormas plebeisid, eriti neid, kes olid jõudnud rikastuda. Eriti raske oli plebeide kehvikkonna seisund, kes kannatas maapuuduse ja võlgade käes. Võlgnikku, kes ei suutnud oma võlgu tähtajaliselt tasuda, võis võlausaldaja arreteerida ja pidada oma kodus ahelais 60 päeva. Kui võlg polnud tasutud ka peale seda, siis võis võlgnikku müüa võõrsile orjaks. PINGED PATRIITSIDE JA PLEBEIDE VAHEL Patriitside ja plebeide suhted olid väga teravad
järgult ning 5.saj keskel kui riigi eesotsas seisis Perikles, oligi Ateenas kindel demokraatlik kord ehk `'rahva võim'' Roomas samal ajal juhtisid riiki igal aastal valitavad riigiametnikud-magistraadid ja vanemate nõugogu-senat. Riigi ametitesse ja senatisse pääsesid vaid tähtsad tegelased,see tõttu juhtis riiki üsna kitsas perekondade ring-nobiliteet, kuhu kuulus nii patriitse kui ka rikkaid plebeisid,suurem osa neist pärines põlvest-põlve.Kuigi riiki juhtisid aristokraalikud ametnikud,võimaldasid rahvakoosolekud ka lihtrahval riigiasjades osaleda. * Kreekas valis rahvakoosolek rikastest ja suursugustest kodanikest nõukogu/riigiametnikud, Roomas aga olid riigiametnikud(magistraadid) ja nõukogu(senat) sagely nobiliteetperekondadest pärinevad rikkad ja tuntud plebedid või patriitsid 2. Rooma 3 tähtsamat riigiametit, nende ülessanded:
Saadud teadmiste põhjal loodi Roomas kaheteistkümne tahvli seadused. Ajaloolaste väitel ei pea see legend paika ning kaheteistkümne tahvli seadus põhineb peamiselt põlisel rooma tavaõigusel (Mousourakis 2007, lk 24) Ajaloolaste hinnangul loodi esimesed kümme tahvlit 451 eKr ,,Consulari Imperio Legibus Scribundis" poolt, kuhu kuulus kümme meest konsulaadist, kellel oli seadusandlik võim. 450. aastal eKr moodustati uus grupp inimesi, kelle hulgas oli ka ,,plebeisid" ning kes lisasid eelmisele kümnele tahvlile juurde kaks. (Mousourakis, lk 25) Kaheteistkümne tahvli loomine tähistas Rooma ,,vabariigi algust" ning uusi seadusi võeti vastu rahvakoosolekutel (Ilus 2007, lk 32). Tahvlid püsisid vankumatult kuni 390 eKr ning siis hävitati need Gallide invasiooni käigus (Mousourakis 2007, lk 24). Allika sisuline analüüs Konkreetse õigustermini ajaloolis-kriitiline interpretatsioon Manus iniectio tähendab otsetõlkes jõu või "käe asetamist"
ehk Rooma rahvast. Oli senaatori seisus ja ratsanikud. PLEBEID- kodanikud, kes moodustasid osa Rooma kodanikkonnast ehk Rooma rahvast. PROLETAARID- lihtrahvas, kodanikud kes olid vabad ja vaesed. Millist rolli mängis nobiliteet Rooma ühiskonnas? Riigiametitesse ja senatisse said ainult need, kes olid jõukad ja sai pühenduda täielikult riigiasjadele, neil pidi olema ka poliitilist elu kogemust ja avalikkuse ees tuntud. Seetõttu juhtiski riiki nobiliteet, kuhu kuulus nii patriitse kui plebeisid. Millistesse Rooma vabariigi aegsetesse kõrgematesse riigiametitesse valiti 2 isikut üheaegselt? Miks? Konsuleid. Selleks, et vältida üksikute riigiametnike võimu liigset tugevnemist. Ka magistraate valiti rahvakoosolekul riigiametisse korraga vähemalt kaks. Selle põhjuseks oli vältida üksikute riigiametnike võimu liigset tugevnemist. Mille poolest erines senaatori staatus magistraadi omast? Senaator oli eluaegne ametikoht, magistraadi koht aga 1 aasta.
Kujundas nii riigi sise- kui ka välispoliitikat, juhtis sõjandust ja rahaasju. kinnitas seaduseelnõud, kontrollis magistraate, poliitika kontroll, juhtis riiki. Rahvakoosolekud võimaldasid ka lihtraval riigiasjades osaleda. Rahvakoosolekul valiti magistraate ja hääletati senatis heakskiidetud seaduseelnõusid. Magistraadid ehk ametnikud kõrge riigiametnik Roomas, kes valiti rahvakoosolekul enamasti üheks aastaks. Rahvatribuunid plebeisid esindavad ametnikud, kelle peakohustus oli kaitsa nende huve patriitside vastu. 1. kaks konsulit (Kuninga asemel) kõrgeim tsivilvõim, sõja ajal juhtisid vägesi. 2. preetor kohtumõistja, õigusemõistja 3. kvestor riigikassa, maksude kasseerimine 4. tsensorid kodaniku loendused ja maksud "Jaga ja valitse" põhimõte - alistatud rahvastega sõlmiti kokkuleppeid, mitte ei surutud peale ühesuguseid alistumistingimusi
4)Diktaator määrati ametisse kuni pooleks aastaks vaid siis, kui riiki ähvardas oht;piiramatu võim,kuid pidi pärast aru andma; 5)Rahvatribuunid (10) kaitsesid lihtrahva huve;vetoõigus. Senat valitsev riiginõukogu; u 3000 liiget (senaatorit); kujundas sise- ja välispol., juhtis sõjandust ja rahaasju;tegelikult juhtis Senat riiki. Nobiliteet kitsas perekondade ring, kes juhtis riiki;sinna kuulus nii rikkaid patriitse kui plebeisid. Rahvakoosolek võimaldas lihtrahval riigiasjades osaleda. Octavianus (I saj eKr) 30 eKr kehtestas riigis ainuvõimualgas keisririigi ajajärk; Octavianus võttis endale nimeks Augustus ja võttis omale aunimetuse princeps=auväärseim senaatori tiitel. Imperaator keisrliku võimu kandja. Keiser tuleb Caesari nimesthääldati ,,kaisar"; isevalitseja tiitel. Divide et impera ,,jaga ja valitse", st
· rahvakoosolekul hääletas klient nii nagu patroon soovis · patroonid olid mõjukad just tänu oma klientidele Kaheteistkümne tahvli seadused · 450 ekr patriitside ja plebeide võitluse tippajal pandi kirja esimesed rooma seadused · 12. pronkstahvlil · nõudsid nende kirjapanemist plebeid, et patriitsid nende õigusi ei väänaks suuliselt · seadused olid karmid: patriitsid ei tohtinud enam võlaorjuse mittetäitmise eest plebeisid tappa. Hiljem siiski muudeti neid. Rooma õigus · Pandi kirja kohtupidamine ning riigikord · kohtus sai otsuseid edasi kaevata ehk apelleerida · kõik pidid alluma seadusele · sai aluse 12 tahvli seadusest · seaduste loomisel arvestati sarnaste juhtumite puhul langetatud otsuseid, see tagas seadusloome järjepidavuse · kerkisid esile seadusandluse väga head tundjad ehk juristid ning tekkis õigusteaduslik terminoloogia
riigiasjadele pühenduda, kellel oli poliitilise elu kogemusi ja kes olid avalikkuse ees tuntu. Suur osa riigiametnikke ja senaatoreid pärines põlvest põlve nobiliteediperekondadest. Magistraat- Iga aasta valitavad riigiametnikud. Igasse riigiametisse valiti korraga vähemalt 2 meest, et vältida üksikute riigiametnike liigset võimu. Iga ametnik pidi arvestama kolleegi arvamusega. Nobiliteet- Riiki juhtiv üsna kitsas perekondade ring, kuhu kuulusid nii patriitse kui ka rikkaid plebeisid. Patriits- Suursuguste suguvõsad liikmed, kelle esiisad usuti olevat asunud Rooma juba Romuluse ajal. Neile kuulusid kõik kodanikuõigused: ainult nemad pääsesid riigi- ja preestriametisse ning senatisse. Enamasti olid rikkad maavaldajad arvukate klientidega. Plebei- Ülejäänud kodanikud. Nende hulgas rikkaid inimesi, kuid oma keskmiselt jõukuselt jäid patriitsidele selgelt alla. Paljud neidt patriitsidekliendid. Enamuse moodustasid vaesed
· Tsensorid, vastutasid tsensuse ehk kodanike loenduse ja maksude eest, jälgisid ka elukombeid. · Diktaator, määrati ametisse väliohu korral, kuid vaid pooleks aastaks. Reeglina valiti ametnikke paarikaupa üheks aastaks. Palka ei makstud, sest see oli auamet. 5. sajandist hakkasid plebeid nõudma oma õigustesuurendamist. Tülid patriitside ja plebeide vahel kestsid paarsada aastat. Alates 490 a eKr hakati valima rahvatribuune. Nad pidid esindama plebeisid patriitside ees ja nende isik oli puutumatu. Nad võisid kokku kutsuda rahvakoosoleku, Nad võisid panna veto magistraatide ja senati otsustele. Rahvatribuunid nõudsid seaduste kirjapanekut võeti vastu 12 tahvli seadused 450 eKr. See oli esimene Rooma seadustekogu. Rahvatribuune valiti esialgu 2, hiljem 10. Aastal 287 eKr kaotati patriitside ja plebeide seisusevahe. Plebeide rikkam osa sulas kokku patriitsidega ja kujunes uus ülemkiht nobiliteet. Sõjaväekorraldus.
(spetsiaalsed ametnikud,kes võisid keelustada senati ja riigiametnike iga otsuse, mis kahjustas plebeide huve) Hiljem keelati võlaorjus, tühistati abielukeeld ning plebeidel võimaldadi pääseda kõigisse riigiametitesse, samuti jagati neile maatükke Itaalias vallutatud aladel. Institutsioonid ja võimu teostamine Riiki juhtisid igal aastal valitavad riigiametnikud magistraadid - ja vanemate nõukogu senat. Sinna said vaid rikkad ja tuntud. Seal oli ka rikkaid plebeisid. Kuigi riiki juhtisid aristokraatlikud ametnikud, sai lihtrahvas siiski ka rahvakoosolekutel sõna sekka öelda. Magistraadid jagunesid: Konsuliteks neid oli 2. Kõrgemad magistraadid. Sõja ajal juhtisid Rooma armeed. Preestoriteks neid oli 8. Võisid vajadusel konsulit asendada. Tähtsaim ülesanne korraldada õigusmõistmist. Tsensoriteks valiti endiste konsulite seast viieks aastaks. Ül kodanike loendus korraldamine ja senaatorite nimekirja koostamine
linn. Pärimuse järgi rajas Rooma linna Romulus.. 10) Rooma vabariik ja selle korraldus res publica, peaaegu terve rahvas võttis valitsemisest osa. Patriitsid ja plebeid moodustasid kodanikkonna ehk Rooma rahva. Kõik kodanikud seaduse ees pmst võrdsed. Riigikord aristokraatlik, eesotsas riigiamentikud magistraadid- ja vanemate nk senat. Riiki juhtisid üsna kitsas perekondade ring, nobiliteet, kuhu kuulus nii patriite kui ka rikkaid plebeisid. Rahvakoosolekud võimaldasid lihtrahval riigiasjades osaleda. 11) Rooma tõus suurriigiks : armee Vallutussõdadega sai Roomast Vahemere ümrbust hõlmav suurriik. Pidevateks vallutusteks oli vaja sõjaväge. Rooma armee koosnes elukutselistest sõjaväelastest. Palgasõdurid kodanike hulgas, sõltusid väepealikust. Edukas väepealik võis senati otsuseid ignoreerida. 12) Keisrivõimu kehtestamine : Augustus Augustus ainuvalitseja.
pandi kirja esimesed Rooma seadused, kuna need kirjutati 12 pronkstahvlile, siis tuntakse neid kaheteistkümne tahvli seaduste nime all. Vabariik Roomlased kasutasid oma riigi kohta nimetust res Publica, sest peaaegu kogu rahvas võttis riigi valitsemisest osa. Riiki juhtisid igal aastal valitavad riigiametnikud- magistraadid- ja vanemate kogu- senat. Riiki juhis üsna kitsas perekondade ring, nobiliteet, kuhu kuulus nii patriitse kui ka rikkaid plebeisid. Magistraadid valiti rahvakoosolekul üheks aastaks.Kõrgematesse ametitesse võis kandideerida siis, kui madalamad ametid juba läbitus, seega ei pääsenud noored mehed kiiresti kõrgetele ametikohtadele. Riigi teenimist peeti kodanike aukohustuseks ja seetõttu ametnikele palka ei makstud o Konsulid (2) kõrgeimad magistraadid
aga seisuslik, mis jagunes senaatori– ja ratsaseisuseks, lihtrahvaks, vabakslastuteks ja orjadeks.1 Rääkides Vana-Rooma aristokraatidest ehk ülemkihti kuuluvatest isikutest, peab konstateerima, et need moodustasid kogu elanikkonnast vaid ühe osa, kusjuures kindlasti vähemuse2. Kodanike õiguslik võrdsus, mida poliitilises või isegi riiklikus mõttes pole kunagi olnud, ei kestnud kaua ka eraõiguse valdkonnas: kuni 3. sajandi alguseni eKr eraldasid plebeisid ja patriitse veel ranged keelud; kohtumõistmises kehtisid isegi keskmise vabariigi ajal suured erinevused vastavalt sellele, kas süüdistatav oli assiduus või proletarius (kõrgemast seisusest või lihtrahva hulgast). Kõige võrdõiguslikum periood oli aga vabariigi viimane sajand, mil vähendati näiteks tunduvalt vabakslastute kohustusi. Keisririigi kehtestamisega tekkis aga tugev vastupidine suundumus, mis sai edaspidi üha hoogu juurde.
omanik oli teadlik orja kavatsustest, määrati talle trahv. Kallaletungi eest määratavad karistused varieerusid. Plebeid said raskema ning patriitsid leebema karistuse. 12 10 12 tahvli seadused 11 Paul Halsall. Ancient History Sourcebook. 1998. 12 12 tahvli seadused 9 3 SEADUSTIKU TÄHTSUS 12 tahvli seadused on suuresti mõjutanud kogu õigusteaduse ajalugu ja arengut. Eelkõige kaitsesid need plebeisid ning magistraadid ei saanud kohapeal olematuid reegleid välja mõelda või suulisi tavasid väänata enda kasuks. Esimest korda ajaloos olid seadused avalikult kirja pandud, millest kõik edaspidi juhindusid. Rooma ajaloolane T. Livius nimetab 12 tahvli seadusi kogu avaliku ja eraõiguse allikaks. Roomlased hindasid seadustiku väga kõrgelt ning veel Cicero ajal õppisid poisid 12 tahvlit pähe nagu vajalikku laulu. 13 Kuigi tahvlitesse pandi
tegelikkuses oli Rooma riigikord siiski aristokraatlik. Riiki juhtisid igal aastal valitavad riigiametnikud magistraadid ja vanemate nõukogu senat. Riigiametitesse ja senatisse pääsesid ainult need, kes olid piisavalt rikkad, et täielikkult riigiasjadele pühenduda, kellel oli piisavalt poliitilise elu kogemusi ja kes olid avalikuse ees tuntud. Seetõttu juhtis riiki üsna kitsas perekondade ring, nobiliteet, kuhu kuulus nii patriitse kui ka rikkaid plebeisid. Kuigi riiki juhtisid aristokraatlikud ametnikud, võimaldasid rahvakoosolekud ka lihtrahval riigiasjades osaleda. Varajane keisririik Vabariigist keisririigiks 6 Vallutussõdadega sai Roomast kogu Vahemere ümbrust hõlmav suurriik, pidevateks sõdadeks ja võimu hoidmiseks vallutatud aladel oli vaja alalist sõjaväge. Selle tõttu moodustati armee elukutselistest sõjaväelastest
Ülejäänud kodanikke nimetati plebeideks, kes võisid osaleda ainult rahavakoosolekutel. Enamasti vaesed, seepärast pidid patriitsidelt laenu võtma ja olid sunnitud elama alaliste võlgade tõttu orjastamise hirmus (võlgnikku, kes ei suutnud oma võlgu tähtajaliselt tasuda, võis võlausaldaja arreteerida ja pidada oma kodus ahelais 60 päeva keskel. Kui võlg polnud tasutud ka peale seda, siis võis võlgnikku müüa võõrsile orjaks). Oli ka jõukamaid plebeisid, nemad taotlesid patriitsidega võrdseid poliitilisi õigusi. Suhted nende kahe grupi vahel olid pigelised ja sageli vaenulikud. Kuna suurem osa kodanikke olid siiski plebeid, oli patriitsidel nende nõudmistele raske vastu seista. Esimene õigus, mille plebeid suutsid saavutada oli õigus enda seast valida rahvatribuunid (tohtisid keelata riigiamentnikke või senatid võtma vastu otsuseid, mis plebeidele kahjulikud olid). Kuna plebeid kartsid patriitside omavoli seaduste tõlgendamisel,
Kuningate ajal kuj välja varase Rooma ühiskonna põhijooned. Vabariigi aeg-roomlased kutsusid oma riiki res publica,sest peaaegu kogu rahvas võttis riigi valitsemisest osa. Rooma kodanikkond e rahvas-patriitsid ja plebeid.Rooma riigikord oli siiski aristokraatlik. Riiki juhtisid igal a valitavad magistraadid ja senat. Riigiametitesse pääsesid ainult jõukad. Seetõttu juhtis riiki kitsas perekondade ring,nobliteet,kuhu kuulus nii patriitse kui plebeisid. Keisririigi aeg-senati istungid jätkusid ja igal a valiti magistraadid. Loobuti rahvakoosolekutest. Riigi tegelik juhtimine valitseja käes,keda nim keisriks. Valitsejal oli korraga mitu ametit.Keiser käsutas kõiki Rooma vägesid ja tal oli vetoõigus kõigi magistraatide otsuste üle. Senatist sai valitseja nõuandja ja magistraadid viisid ellu keisri otsuseid. Senatisse ja
moodustada kuninga nõukogu. Järgmiste kuningate ajal senaatorite arv kasvas 300ni. Kuningas küsis senatilt nõu kõigis poliitilistes ja religioossetes küsimustes. Senat omas moraalset võimu. Vabariigi ajal- senat oli üks kolmest valitsusorganist magistraatide ja komiitside kõrval. Polnud ei täidesaatvat ega seadusandlikku võimum vaid oli kõigest nõuandlik organ, mis tuli kokku magistraadi kutsel. Vabariigi ajab hakatakse senatisse võtma patriitside kõrvalt ka rikkaid plebeisid. Nõutud vanus oli 46 aastat, hiljem langes 30ni. Senaatorid võivad kanda laia punase vööga tuunikat, punase äärisega valget toogat, kuldsõrmust ja spets jalanõusid.enamasti pärinevad senaatorid kõige vanematest ja rikkamatest perekondadest, sest neil on keelatud tegeleda kaubanduslike aladega. Istungid toimuvad kuurias, kuid vüib pidada ka pühistetud paikades, nt templis. Need on publikule keelatud.senati arvamus on kohustuseks: senatus consultus.
järele. e) Diktaator (1): määrati ametisse senati ja konsulite vahelise kokkuleppe tulemusena juhul, kui riiki valitses mingi suurem hädaoht. ½ aastase ametisoleku ajal omas diktaator piiramatud võimu, kuid oli pärast selle lõppu aruandekohustuslik. f) Rahvatribuunid (10 tk): plebeisid esindav ametnik, kelle peakohustus oli kaitsta nende huve patriitside vastu. Rahvatribuunid võisid kokku kutsuda rahvakoosolekuid ning nad võisid panna senati otsustele peale keelu (ld k veto), kui see rikkus lihtrahva huve. g) Senat (liikmeid 300 600): Rooma riiki valitsev riiginõukogu, mis koosnes senaatoritest
korraldada kodanike loendust (tsensust), koostada senaatorite nimekirju ja valvata kodanike elukommete järele. e) Diktaator (1): määrati ametisse senati ja konsulite vahelise kokkuleppe tulemusena juhul, kui riiki valitses mingi suurem hädaoht. ½ aastase ametisoleku ajal omas diktaator piiramatud võimu, kuid oli pärast selle lõppu aruandekohustuslik. f) Rahvatribuunid (10 tk): plebeisid esindav ametnik, kelle peakohustus oli kaitsta nende huve patriitside vastu. Rahvatribuunid võisid kokku kutsuda rahvakoosolekuid ning nad võisid panna senati otsustele peale keelu (ld k veto), kui see rikkus lihtrahva huve. g) Senat (liikmeid 300 – 600): Rooma riiki valitsev riiginõukogu, mis koosnes senaatoritest (ld k senex – vanamees, rauk). Senaatoriteks olid endised ja ametis olevad magistraadid, kes kujundasid riigi sise- ja
korraldada kodanike loendust (tsensust), koostada senaatorite nimekirju ja valvata kodanike elukommete järele. e) Diktaator (1): määrati ametisse senati ja konsulite vahelise kokkuleppe tulemusena juhul, kui riiki valitses mingi suurem hädaoht. ½ aastase ametisoleku ajal omas diktaator piiramatud võimu, kuid oli pärast selle lõppu aruandekohustuslik. f) Rahvatribuunid (10 tk): plebeisid esindav ametnik, kelle peakohustus oli kaitsta nende huve patriitside vastu. Rahvatribuunid võisid kokku kutsuda rahvakoosolekuid ning nad võisid panna senati otsustele peale keelu (ld k veto), kui see rikkus lihtrahva huve. g) Senat (liikmeid 300 600): Rooma riiki valitsev riiginõukogu, mis koosnes senaatoritest (ld k senex vanamees, rauk). Senaatoriteks olid endised ja ametis olevad magistraadid, kes kujundasid riigi sise- ja
kodanike loendust (tsensust), koostada senaatorite nimekirju ja valvata kodanike elukommete järele. e) Diktaator (1): määrati ametisse senati ja konsulite vahelise kokkuleppe tulemusena juhul, kui riiki valitses mingi suurem hädaoht. ½ aastase ametisoleku ajal omas diktaator piiramatud võimu, kuid oli pärast selle lõppu aruandekohustuslik. f) Rahvatribuunid (10 tk): plebeisid esindav ametnik, kelle peakohustus oli kaitsta nende huve patriitside vastu. Rahvatribuunid võisid kokku kutsuda rahvakoosolekuid ning nad võisid panna senati otsustele peale keelu (ld k veto), kui see rikkus lihtrahva huve. g) Senat (liikmeid 300 600): Rooma riiki valitsev riiginõukogu, mis koosnes senaatoritest (ld k senex vanamees, rauk). Senaatoriteks olid endised ja ametis
siis vabariigi perioodi algul olnud plebeide ja patriitside vaheliste vastuolude tulemusena see tavaõigust reguleeriv seadusekogu ka Ladina keeles kirja pandi. XII tahvli originaal keeleks oli vana arhailine Ladina keel, mis aja möödumisel samuti muutus ja edasine tõlgendamine ka uuenevas Ladina keeles toimus. 1.4 Allika autor ja tõlkija XII tahvli seaduste autoriks kui idee algatajaks võib nimetada plebeisid, kes alustasid mässu patriitside vastu, kuna esineses ebavõrdsus ja teadmatus õige ja vale tegutsemise ees, kuna puudus kindel seaduse allikas, millele toetuda. Teisest küljest võime nimetada autoriks patriitse, kes sellist omakasupüüdlikkust karmil viisil plebeide peal ära kasutasid. Siiski kaldun arvama, et siinkohal autoriks on plebeid, kes selle idee välja käisid ja patriitse seadust kirja panema sundisid, mis küll kujutas endast ühte pikemat kujunemis-loomisprotsessi
Need olid põliste suguvõsade liikmed, kellest usuti, et nad põlvnevad kuulsatest esiisadest (patres – isad ladina keeles. Ainult patriitsidel oli õigus olla riigiametnik ja preester, tõlgendada tavaõigust ja kuuluda senatisse. Enamus patriitse olid jõukad maavaldajad ja nende ümber koondus arvukalt kliente. Kodanikud, kes patriitside hulka ei kuulunud, olid plebeid. Neil oli lubatud osaleda üksnes rahvakoosolekul. Enamik plebeisid olid vaesed kodanikud, kes sageli olid toime tulemiseks sunnitud rikastelt patriitsidelt raha laenama ja elasid alalises võlgade eest orjastamise hirmus. Nad polnud oma olukorraga rahul, nõudsid rohkem maad, võlaõiguse kergendamist ja kaitset patriitsidest riigiametnike omavoli vastu. Kuid plebeide hulgas oli ka jõukamaid, kellel olid omad kliendid. Nendele oli kõige tähtsam saavutada patriitsidega võrdsed poliitilised õigused.
366 ekr 1 konsul on plebei. Mõlemad konsulid ei saanud olla plebeid, sest ei saanud autspiitse korraldada. Kõik ametid üheks aastaks. Vabariigi ajal asutati ametid, millel ei olnud imperiumit. Nt sõjatribuun, tribunus militum. Sõjaväes leegionite ülem. Sõjaväeline võim ei kehtinud rooma linna sees, sp ei olnud tal imperiumit. Promeerium- rooma linna müütiline piir. Sellest sees pool sõjaväelased ei tohtinud olla algselt. Rahvatribuun, tribunus plebis/plebei- plebeisid esindav magistraat, ei ole imperiumi, sest võim kehtib ainult promeriumi sees. Kaitses plebeide huve, pidi ise olema plebei. Patriits ei saanud hakata rahvatribuuniks. Arvatakse, et vb 490 ekr. algab plebeide võitlus oma õiguste eest, 4 saj keskel toimub revolutsioon, mille tulemusel 1 kohtunikest saab olema plebei päritolu. Nende võim oli suur, isik ja vara oli puutumatu. Kui keegi pani neile käe külge või varandust varastada, tema kohti öeldi sacer esto ja kuulutati lindpriiks
hiljem tähistas see termin ühiskondlikku vabalikku korraldust Rooma rahva (populus romanus) moodustasid patriitsid ja plebeid Rooma riigikord oli aristrokraatlik riiki juhtisid igal aastal valitavad riigiametnikud magistraadid ja vanemate nõukogu Senat riigiametisse said need, kes olid jõukad, kel oli poliitiline kogemus ja avalikus elus tuntud seepärast juhtis riiki kitsas perekondade ring nobiliteet (nobilis tuntud), kuhu kuulus nii rikkaid patriitse kui ka plebeisid lihtrahvas sai riigiasjade arutamisest osa võtta rahvakoosolekutel Magistraadid: magistraadid valiti üheks aastaks, korraga kaks meest, et vältida ametnike võimu liigset tugevnemist, enne pidi olema läbitud madalamad ametid. Riigi teenimine oli aukohus ja seetõttu palka ei makstud konsulid kaks, olid kõrgemad ametnikud riigis, sõja ajal juhtisid armeed preetorid kaheksa, järgnesid konsulile ja võisid need asendada, tegelesid õiguse mõistmisega, võisid juhtida ka
Ent hääled sellel rahvakoosolekul olid jaotatud nii, et rikkaimad liikmed (- jaotati sõjaväeklasside järgi) equites ja esimene jalaväeklass) olid häälteenamusega. Seega oli nende häältel suurem kaal. Lisaks oli plebeidel ka oma rahvakoosolek, millel võeti vastu seadusejõulisi otsuseid – plebistsiite (plebiscita). 287 eKr muudeti lex Hortensia’ga plebistsiidid kohustuslikult kõigile. Aastal 367 eKr loodi preetoriamet, samuti võis nüüdsest plebeisid konsuliteks valida. Preetoritele anti seni konsulite käes olnud kohtuvõim, konsulitele jäi karistusõigus ning vabatahtlik kohtualluvus, samuti vetoõigus (ius intercedendi) preetori otsuste suhtes. Aastal 242 loodi ta praetor peregrinus'e amet, kelle käes oli kohtuvõim mittekodanike, peregriinide üle. Hiljem, seoses vabariigi suurenemisega ning riiklike ülesannete hulga kasvamisega asutati teisigi ameteid: tsensorid, ädiilid, kvestorid jne. Kõiki valitavaid ametiisikuid nimetati
See andis neile volitused ja kohustuse valvata roomlaste moraali üle, sh manipuleerida senatitega. · Erakorraline oli dictator, selle valisid kaks konsulit ja see määrati 6ks kuuks.. Sel ajal oli tal kogu võim ja riigi piiramatu valitseja. Aga peale valitsust võis teda kohtu alla anda, ehk vastutas oma tegude eest. · Tribuni plebis, algselt 2, hiljem 10, valitud plebeide koosoleku poolt. Ametlikult nad ei olnud riigiametnikud, nad esindasid vaid plebeisid. Nad pidid vaatama, et mitte keegi ei kahjusta lihtrahva huve. Selleks kutsusid nad kokku rahvakoosolekuid ja vetostada ükskõik kelle otsus, va diktaatori, kui see kahjustab rahva huve. Vetoõigust pärssis, et nad said ka oma vetot vetostada, seega pidid nad olema üksmeelsed. Nad valiti plebeide hulgast, kes olid samas ka nobiliteedid. Senat Umbes 300 liikmeline, sinna pääsesid aeilis, praector, consul ja hiljem ka quaestor. Sisuliselt kogu Rooma
Plebeid- Rooma elanikkonda, kes ei kuulunud patriitside sugukondlikku kogukonda, nimetati plebeideks. Need olid Rooma kogukonna poolt alistatud suguharud.Plebeid loeti vabadeks, kuid neil puudusid kodanikuõigused: nad ei võtnud osa rahvakoosolekust, ei teeninud sõjaväes, neid ei lastud patriitside usulistele talitustele, isegi nende abielud patriitsidega loeti mitteseaduslikeks. Plebeidel puudus samuti õigus kasutada ühismaad.Õigusteta olukord koormas plebeisid üliväga, eriti neid, kes olid jõudnud rikastuda. Eriti raske oli plebeide kehvikkonna seisund, kes kannatas maapuuduse ja võlgade käes. Võlgnikku, kes ei suutnud oma võlgu tähtajaliselt tasuda, võis võlausaldaja arreteerida ja pidada oma kodus ahelais 60 päeva keskel. Kui võlg polnud tasutud ka peale seda, siis võis võlgnikku müüa võõrsile orjaks. Polis on tüüpiline Vana-Kreeka linnriik, mis hõlmas ühte linna ja seda ümbritsevat maa- ala
annaabi.ee 
