TARTU ÜLIKOOL SOTSIAAL- JA HARIDUSTEADUSKOND ERIPEDAGOOGIKA OSAKOND Diana Pabbo SIDUSA KÕNE ARENDAMINE SKAP LAPSEL: TEGEVUSUURING ÜHE LAPSE NÄITEL Magistritöö Lisa 8 Juhendaja: Marika Padrik (PhD) eripedagoogika Tartu 2014 Hea lugeja, Käesolev metoodika on koostatud seitsme aastase alakõne III astmel oleva lapse tekstiloomeoskuste arendamiseks. Sorava sidusa kõne arendamine koolieelses eas on tähtis kooliks ettevalmistamisel, sest õppimise aluseks on suurel määral just sidus kõne – õpikutekstide mõistmi- ne, õpetaja sõnalistest juhenditest arusaamine, enda teadmiste väljendamine. (Brown 2001). Mitmed autorid on esile toonud (Karlep, 1998; Sunts, 2002), et viiendal eluaastal muutu
MUIDU AINULT RINGI KÕMBI G L O O B U S J A E L E V AN T KORD GLOOBUS ELEVANDILE TÄHTSALT ÜTLES NII: MU PEAL ON MANDRID, METSAD, MÄED SAARED, JÄRVED, LINNAD, JÕED AUTOD, LAEVAD, LENNUKID JA MAJAD TEHASED JA TEED KUS VAJA SIIS VEEL KAUPLUSED JA KOOLID LISAKS PINGID, LAUAD, TOOLID TÄDID, ONUD, ISAD, EMAD MINU KUKIL ON KA NEMAD ILMA MINUTA EI SAA KEEGI ILMAS ELADA. NII GLOOBUS VANTI ÕPETAS JA JUTU SAMAS LÕPETAS: RASKUSI MA SUURI KANNAN SILMAD SUL´GI ETTE ANNAN KUULAS ELEVANT JA MÕTLES GLOOBUST TUNNUSTADES ÜTLES: TÕESTI TUGEV OLED SA KAS VÕIN SU PEALE TOETUDA? KONN 1 2 KONNA TUTVUSTADA PROOVIN: SILMAD TAL KUI EHTSAD PLOOMID NAHK ON SILE, LIMANE MÕNI KONN ON EMANE KEVADEL NAD KOBARAS ÜKSTEIST RÕÕMSALT KOBAVAD MÖÖDUB MÕNI NÄDAL AGA KONNAL JUBA POJAD TAGA AEGA LÄHEB VEIDI VEEL KUNI SELGE EMAKEEL - OJA KALDAL PEPUD KOOS KROOKSUVAD NAD PILLIROOS ÜRASK
» karjus sapiselt üks vanaeit akna all oleva rahva seast. «Palun väga, tuhat Pariisi naela * missa eest! Pealegi meie, kalanaised turul, peame seda oma maksudest maksma!» «Vait, vanamoor!» hüüdis tüse ja tähtis mees, kes oma nina kinni hoidis kalamüüjast naise poole pöördudes. «Missa oli väga tarvilik. Või tahate, et kuningas jälle haigeks jääks?» «Hästi öeldud, söör * Gilles Lecornu 3, kuninglik köös-ner!» karjus väike skolaar kapiteeli otsast. Kõik skolaarid tervitasid vaese kuningliku köösneri õnnetut nime naerulaginaga. «Lecornu! Gilles Lecornu!» hüüdsid ühed. «Cornutus et hirsutus,» 4 hüüdis teine. 2 Jehan Veskilt (prants. k.). 3 Sarvekandja (prants. k.). 4 Sarviline ja karvane (lad. k.). 6 «Noh, mis neil seal naerda on?» jätkas jõnglane ülalt kapiteelilt. «Auväärt Gilles Lecornu, kuningalossi 13
paremast rõngast. Kui langevari ei avane, lugege veel kümneni ja tõmmake vasakust rõngast. Jään teid lennuväljal autosse ootama ja viin pärast maandumist kasarmusse." Lennuk tõusis õhku, õpilane hüppas välja, luges kümneni ja tõmbas siis paremast rõngast. Mitte midagi ei juhtunud. Ta luges veel kord kümneni ja tõmbas vasakust rõngast. Langevari ei avanenud. "Niisiis võiks arvata," lausus õpilane endamisi, "et see idioot ja tema auto ei ole lennuväljal, kui ma maandun." 9. Ühte dessantväeossa otsustati saata komisjon kontrollimaks sõjalist valmidust. Väeosa juhatusel õnnestus aga sellest eelnevalt teada saada ja peagi olid kõik paanikas - keegi polnud veel kordagi isegi langevarjuga hüpanud! Üks sõdur tegi siis ettepaneku: "Seome õige langevarjude külge jahukotid ja viskame need siis lennukist alla. Kui
peidetud väärtused nii sügaval veidra karva ja vigase kõnnaku all varjul, et tol ajal, kus igaüks oli asjatundja hobuste alal, äratas umbes veerand tunni eest Beaugency värava kaudu sisse sõitnud setuka ilmumine Meung'i linna üldist tähelepanu, mille halb mõju isegi ratsanikuni ulatus. See tähelepanu oli noorele d'Artagnanile (nõnda oli selle teise Rocinante rüütli Don Quijote nimi) seda talumatum, et ta ka ise taipas, kuivõrd naeruväärsena näib ta selle setuka seljas -- olgu ta siis nii hea ratsutaja kui tahes. Seepärast oligi ta isa d'Artagnani kingitust vastu võttes nii sügavalt õhanud. Ta teadis, et see loom oli oma kakskümmend liivrit väärt. Kuid sõnadel, mis seda kingitust saatsid, ei olnud üldse hinda. «Mu poeg,» ütles gaskooni aadlik puhtas bearni murrakus, millest Henri IV kogu eluajal ei suutnud vabaneda, 8 «sellest on juba kolmteist aastat, kui see hobune sündis sinu isa majas ja on kogu selle
kaassõitjad. Pärale jõudnud Indrek mõtles vagunist lahkuda ühes viimsetega, et oleks rahulikum ja rohkem ruumi. Aga nõnda sattus ta just vihma käest räästa alla: tal tuli pidada vihast võitlust sisserühkijatega. ,,Roni, roni, matsipoeg!" karjuti talle kusagilt naljatavalt. Indrek mõtles silmiga otsida rääkijat, aga enne kui ta seda jõudis teha, kärgatati talle tigedalt: ,,Korista end oma kastiloguga teelt, et inimesed sisse pääseks!" Imelikul viisil tõid need sõnad Indreku nagu täielikule meelemärkusele, sest neis tundus midagi kodust, mis harmoneeris tema endaga ja selle värvimata kastiga. Äkki ta märkas läbisegi sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda oleks kergem teda läbi müksleva inimmurru suruda. Varsti leidis ta enda jaamahoone seina äärest. Siia laskis ta kasti langeda, et pisut aru pidada ja inimvoolu hõrenemist oodata
Tom lõi need maha. Järgmisel hetkel veeresid ja rabelesid mõlemad poisid teineteisest kinni hoides nagu kassid sopas; ühe minuti kestel kitkusid ja rebisid nad teineteist juustest ja riietest, tagusid ja küünistasid teineteise nina ning 15 katsid end tolmu ja ausäraga. Siis võttis segadus kindla kuju, ja võitlusmöllust kerkis esile Tom, istudes kaksi-ratsa võõra poisi otsas ja tagudes teda rusikatega. «Ütle «küllalt»!» karjus ta. Poiss püüdis ainult lahti rabelda. Ta nuttis, peamiselt vihast. «Ütle «küllalt»!» Ja materdamine käis edasi. Lõpuks kuuldus võõralt poisilt allasurutult «küllalt», ja Tom laskis tal tõusta, öeldes: «See on sulle õpetuseks. Teinekord vaata ette, keda sa narrima tikud.» Võõras poiss läks ära, puhastades riideid tolmust, nuuksudes ja nuusates. Aeg-ajalt vaatas ta tagasi, raputas pead ja ähvardas, mida ta kõik teeb Tomile «järgmine kord, kui ta tema kätte saab»
pikkades mustades kuubedes. Ilma midagi ütlemata ulatas üks neist mehele kava ja viipas käega saalis viimasele reale, kus leidus tühje kohti. Publik oli mehe poole seljaga ning mehel oli hea enda kohale minna. Ta sammud kõlasid saalis nii kõvasti, et ta jooksis ruttu oma kohale. Kõik mehed ja naised olid saalis hästi pidulikult riides. Oma kohale minnes oli tema kõrval üks noormees kes polnud nii pidulikult riides ja mees tundis kergendust sest ka temal olid üsna tavalised riided seljas. Noormehe nägu näis talle tuttav olevat. Nüüd aga algas uus klaveripala ja mees heitis pilgu kavale ja nägi et see on Mozarti klaveri kontsert nr.26. Klaveri mängijaks oli üks tütarlaps roosas kohevas kleidis, kellel olid lühikesed tumepruunid juuksed. Mees aga ei näinud kusagil orkestrit ja taipas et heli tuleb valjuhääldi kaudu ja et klaver nii imelikult saalis asetseb, arvas mees et ka klaverimäng on trikk. Nüüd sai kontsert läbi ja mehe
Selle saadana küüsis surra! Rumal talupoeg, tõuse, mine ta kallale -- sa oled ise kui käru . . .-Pai Vahur, kägista teda, rebi ta lõhki . . . Näe, tuleb . . . oh jumala ema . . . Vahur, aita, päästa mind, oma hingepäästjat!» Vahur raputas tõsiselt pead. «Parem on kiskja küüsis kui nuhtlejate piitsa all kärvata.» Käru tuli ligemale. Piiskop keksis ühelt jalalt teisele. «Jää siis ometi siia, ma pistan jooksu.» Ja piiskop tahtis punuma panna. Aga Vahur venis püsti ja lausus rahulikult: «Mul on pikemad koivad kui piiskopi-härral.» «Ma ei lase sind nuhelda --» Sulane naeris. «Ma lasen su priiks --» Sulane kuulatas terasemalt. «Ma annan sulle maid päri -- ai, ai, ai -- issand, halasta . . . näe!» Karu ajas ennast kolm sammu eemal urisedes püsti. «Kas härrad annavad pärismaad?» «Annan, jumala eest annan.» «Kas vannuvad selle peale?» «Vannun, vannun, vannun!» Nüüd rebis sulane suure jahinoa piiskopi vöölt ja astus karule vastu, teda teravasti
"Miks mina? Miks ei võiks sina seda teha?" küsis ta hirmunult. "Sest mina käsin!" käratasin nähvates talle. "Hea küll, aga kui ta minu peale vihastab, siis sina vastutad!" ütles ta ja jooksis üles. Kui ta üles jõudis, siis sisenes ta tuppa ja hakkas karjuma ja jooksis alla, nagu oleks tal tuline kartul püksis. "Kas ta oli alasti?" küsis Helen õhinal. "Ei!" vastas ta hirmunult. "Aga, kas ta sai nii vihaseks, et tuli sulle noaga kallale?" küsis Stiiven. "Ei," karjus Stiiv-Maikel meeleheitel. "Noh, mis siis juhtus?" küsisin ta käest. Stiiv-Maikel vastas: "John on surnud!!!" "Sa teed nalja!" ütlesin naerdes. "Ei tee, tõsiselt. Tulge vaadake ise, kui te ei usu!!" ütles Stiiv-Maikel kiiresti. Me jooksime üles vaatama, kas see on tõsi ja oligi, John lamas liikumatult põrandal. Kui politsei hakkas ära minema, siis ütles üks inspektoreid, et see mees suri infarkti. "Ma ei suuda seda uskuda!" ütlesin oma mehele. "Jah, seda tõesti!" ütles ta.
Poiss siis ootas ja luges raamatut, kuni tüdruk temaga juttu ajama tuli. Poiss oleks olnud valmis ootama kasvõi kolm päeva, peaasi, et saaks selle tüdrukuga igavesti ühes ja samas kohas aega veeta. Aga siis tuli kaupmees ja käskis tal pügada 4 lammast, maksis siis poisile villa eest ja palus aasta pärast tagasi tulla. Nüüd lahutas teda sellest külast vaid 4 päeva. Poiss kartis, et see tüdruk on ta unustanud. Väljas hakkas valgenema, karjus seadis sammud koos lammastega päikesetõusu poole. Arutles oma lammastest, kuni lõpuks oma mõtete üle häbi tundis. Arvas, et ehk on see koht nõiutud ja et sellepärast ta nägigi und teist korda uuesti, ja seetõttu tundis ta ka oma kaaslaste vastu järsku viha. Aga sammus kiiremini edasi, kuna pidi enne päikse seniiti jõudmist viima lambad põllule. Poisil oli oma elul kindel eesmärk. Ta eesmärk oli ringi rännata. Kuigi ta vanemad
Päike hakkas juba loojuma, aga Miinal oli veel kolm versta käia. Miina pani käed risti ja tõmbas hinge, ning siis jooksi edasi. Ühekorraga kuulis Miina rattapõrinaid, inimeses, lootes ta abi saada. Lepiku otsast pööras vanker puie vahele, kui Miina okste varjust välja sai, lõid ta silmad särama, Toomaru peremees. Vallavanem peatus, vaatas piigale otsa ja tundis ära et see Tammistu Miina, ning küsis mis ta siin maanteel teeb, riided ligadi logadi seljas, ise lõõtsutades. Miina ütles et kui Talle kohe appi ei minda siis ta satub mõrtsukate kätte, aga vallavanem tahtis teada kes tema, ning Miina rääkis talle teepeal kogu tõe. Vallavanem pööras otsa ümber ja kihutas Nudjaste kõrtsi poole, ise rääkides teepeal et neilt kolmelt mehelt võis seda oodata, ja et nüüd saaks nad kätte, et Taavet alles voodist tõusnud, et pigem kannatagu mina kui Taavet ta veel nii noor, nii
Näiteks: tulla ei riides ega alasti tuleb kalavõrku mässituna; tulla ei hobusega ega jala tuleb siku või sea seljas; tulla ei teed ega teeäärt mööda tuleb teerööbast või kraavi mööda; jääda seisma mitte toas, mitte õues peatub nt. lävel, siku esijalad toas, tagajalad õues. Jutus "Keiser ja abt" (AT 922) küsib keiser vm. ülikõrge ülik küsimusi kelleltki, keda ta peab abtiks vm. keskkõrgeks ülikuks. Tegelik vastaja on aga madal mees (mölder, karjus, kokk, köster vm.), kelle abt on enda asemel proovile saatnud. Küsimuste-vastuste paarid on näiteks: Kui kõrge on taevas? Ühe päeva tee (st. aeg, mis kulus Kristusel taevasse jõudmiseks); Kui sügav on meri? Üks kivivise; Kus on maakera keskpunkt? Siinsamas: kui ei usu, mõõda üle; Kui raske on kuu? Üks nael (s.o. neli veerandit). Jutt lõpeb tavaliselt puäntküsimuse ja -vastusega: Mida ma praegu mõtlen? Sa mõtled, et ma olen..., kuid tegelikult olen...
Ah, latseke, mis sa nõnda palju küsid! (Sõtkub voki jälle vurama. Margus on selle aja sees vokiratta külge tulise söe kinnitanud, tuline rõngas lööb helendama.) MANN (kilgates ja savikult maha karates). Oh, kui ilus! Näin, vaata, kui ilus! PERENAINE (pahaselt). Oi sina vallatu, kas ei ole käest ara! No oota, kui isa 2 koju tuleb! VANAEMA (60-70-aastane poolpime eideke, vana paljas kasukas seljas, kobab kõndides enese ette, - astub tagakambrist sisse ja jääb kuulatama). Kellega sa tõreled? PERENAINE. Margusega! Tulise söepanivokiratta vahele! VANAEMA. Ara tee pojake - süsi kargab kaugele, Laurits lendab lakke. (Kobab oma voodi ääre peale?) Mis sa's ka pühapäeva õhtul selle vokiga jahid! PERENAINE. Ei ole enam pühapäev; tähed juba taevas. Mure ka, inimesed alles väljas! Leiavad nad selle tuisuga teed või ei leia ja eksivad metsa ära. VANAEMA
WILLIAM SHAKESPEARE HAMLET Inglise keelest tõlkinud Doris Kareva ja Anu Lamp Kasutatud on lõike Georg Meri varasemast tõlkest TALLINNA LINNATEATER 1999 I VAATUS 1. stseen Vaheruum. Kroonimistalituselt tulevad pidurõivastes KUNINGAS; KUNINGANNA, HAMLET, POLONIUS, LAERTES, OPHELIA ja õukondlased. NARR: Tulevad! Elagu Taanimaa uus kuningas! KÕIK: Elagu kuningas! KUNINGAS: Ehk Hamleti, me kalli venna surm küll värskelt meeles veel ja sünnis on, et süda tarduks leina sünguses, on mõistlikum meil võita loomusund ning, kuigi tundes kurbust kadunust, meil tuleb mõelda elavailegi. Seepärast senise me õe ja nüüd me k
Mehele: Võtame viina. PIKK FELIX Viina pole. NIKOLAI On küll, ma käisin poes. Joovad PIKK FELIX Ma siis lahkun. 39 NIKOLAI Kuhu? PIKK FELIX Tundmatus suunas. NIKOLAI Ka mina lahkun tundmatus suunas. PIKK FELIX Selge. Head teed. Raudteelane ehk Pikk Felix võtab välja püssi ja laseb kommunisti maha. Lahkub tundmatus suunas. Madonna tormab Täitevkomitee hoonesse. Tal on seljas uks, käes kiri, suur nael ja haamer. Lööb kirja ukse külge. Hakkab lahkuma. NIKOLAI Tervist, preili! MADONNA-MIRALDA JEEDAS Tere! NIKOLAI Mis te siin nüüd siis teete? MADONNA-MIRALDA JEEDAS Peksan kassi. NIKOLAI Et… ahahh… jaa jaaa. MADONNA-MIRALDA JEEDAS No ja vaatan, et ilmad soojad, lähen vist ujuma, kui isa lubab. NIKOLAI Ujumine on hea. Lased end selili vette, kõrvad vee all ja äkki on kõik nii vaikne. Kohiseb. Unustad täiesti ära, et on vaja veel nii palju teha.
Enamasti liikusid nad üksikult, aga vahel ka mitmekesi. Nad tulid kõik sõjaväljalt, habemes ja toored. Mõned kirusid ja hooplesid, Mareti uni oli nii põgus, et ta kuulis toonesepa tiksutust sängisambas. teised olid vait ning rõhutud. Kolmandad kandsid seljas pam-pusid või talutasid käe Peaaegu kunagi ei langenud ta nii raskesse unne, et poleks tundnud oma keha. Ta kõrval väsinud hobuseid, kelle märsid olid topitud täis siidriideid, nähku ja väärt-asju. kohendas liikmeid, mis väsisid, ja kuulis läbi uinaku vaikuse suminat enese ümber. Ta Aga oli ka neid, kes vaevaliselt edasi komberda-sid või külamehe vankri päras istusid,
Mina ise istun siia ja pärast istun sinna. Nii. On sul kõik hästi? Küsi nüüd. Ära karda. Võid täitsa rumalat asja küsida. Küsi. LAURA: Miks te Rolandisse niimoodi suhtute? OSVALD: Kas Roland oli see noormees, kes sinuga kaasas oli? LAURA: Jah. OSVALD: Ma ei oskaks temaga midagi peale hakata. LAURA: Te ei peagi midagi peale hakkama. Inimesed tulid ja palusid abi. OSVALD: Ja said abi. Milleks sulle see noormees nii palju muret teeb. Karusid siin ei ole, paks mantel seljas... LAURA: Ma armastan teda ja tema armastab mind! OSVALD: (paus) Juba räägimegi armastusest. Alles me kohtusime, me ei tea teineteise nimegi, aga juba räägime armastusest. LAURA: Te ei tea temast midagi. Ta on väga tore inimene. Ma olen väga õnnelik. Ta on kõige parem. OSVALD: (paus) Hakkame otsast peale. Püüa aru saada mis toimub. LAURA: Mitte midagi ei toimu! Ma ei saa lihtsalt aru. OSVALD: Kas sa tead, et sa oled juba kuu aega selles toas elanud. Sulle on siin kõik tuttav
LAURA (vaikselt): Appi! LAURA: Te ei peagi midagi peale hakkama. ROLAND (kargab tuppa): Nii! Inimesed tulid ja palusid abi. OSVALD (tõuseb rahulikult püsti): OSVALD: Ja said abi. Milleks sulle see Kukkusin! noormees nii palju muret teeb. Karusid siin ROLAND: Mina jään siia. (Keegi ei lausu ei ole, paks mantel seljas... midagi. Roland väljub.) LAURA: Ma armastan teda ja tema armastab OSVALD (Laurale): Istu. Võta saapad ära. mind! (Osvald paneb saapad kuivama, võtab OSVALD: Juba räägimegi armastusest. villased sokid.) Siin on mõned augud sees. Alles me kohtusime, me ei tea teineteise Kas ma teen teed või kohvi? Ma teeksin nimegi, aga juba räägime armastusest. midagi sooja juua
varjudest elanike ja ohtudega. Lennata sa ei saa, oled liiga väsinud, kõndida aga vaevalt sooni, sest seal neelab raba su igaveseks, ja arvestades seda, et oled surematu ja keegi sind välja aitama ei tule, jäädki sinna kaladega tutvust tegema." ,,Ma pole igavene. Ma olen poolinimene ka." ,,Siis sellepärast sa nii tugev oledki... Jah, nüüd tundub kõik loogiline." ,,Mis tundub loogiline?" Kira alustas kolmandat õuna ja lausus: ,,Kui Hallitiivaline kuuleb või näeb karja juhi käsku tulla, siis sunnib iidne kuuluvusloits teda otsekohe kuuletuma, heites kõrvale kogu töö mistahes tähtsusega. Ta lihtsalt tuleb kohale, ka siis, kui antud kutse vaid petteks oli." ,,Aga mina suutsin seda eirata?" ,,Jah, ja sellepärast sa oledki nii eriline, mu kallis." Kira neelas allesjäänud pool õunast tervelt alla. ,,Mitte elatud sajandid ei loe," lausus Sora mõttessevajunult, ,,vaid puu, millest lõige
NALJANDID JA ANEKDOODID Naljandid ja anekdoodid on koomilised rahvajutud. Sõna koomiline on siin kasutatud tähistamaks ligikaudu kõike seda, mis teeb nalja, paneb naerma, kuulub mõiste "huumor" alla. Huumor ja nali on lahutamatult seotud naeruga. Kuid nende piirid pole kattuvad. Naer on ühest küljest laiem: on olemas nt. "närvinaerud" -- hüsteeriline naer, kõdinaer, naerugaasi-naer, naer, mida kutsutakse esile teatud ajupiirkondade elektrilise ärritamisega. Inimene võib naerda ka lihtsalt rõõmust või elujõudude küllusest. Naer kui viisakusnaer või "kaameranaer" kuuluvad lihtsalt etiketti. Teisalt on naljaga külgnevaid nähtusi, nagu vaimukus, iroonia, sarkasm, mis ei tarvitse esile kutsuda välist naerureaktsiooni. Nalja suhteid kirjanduse ja muu folklooriga Folkloorne rahvajutt eristub siis kõigepealt mittefolkloorsest jutust, nt. Mark Twaini või Eduard Vilde humoreskidest, kuigi folkloori ja autoriloomingu vahe pole ajaloolises plaa
(Laule mudilastele. Kirjastus "Muusika" 2001. Lk 4) Laste laulumäng "Pimesikk" Pimesikk, nüüd tule siia, kõiki meid sa kinni püüa! Mis mu nimi, mõista sa, seo siis minu silmad ka! (R. Eespere, M. Vikat, M. Klaas. Laulik 1.2. kl. Tallinn: Koolibri 1993. Lk 121) "Kop ja plaks" Kop-kop jalaga, Plaks-plaks kätega, La-la laulan ma. Natukene tantsin ka! (I. Joandi, N. Lunjova) Liisusalm "Teen ise!" Ma seon ise kingapaelad, panen ise salli kaela. Selle järel hop, On mul seljas jopp! Inglise lastelaul "Hommikul". Eestikeelne tekst E. Ait 1. Hommikul käsi pesen nii, pesen nii, pesen nii. Hommikul käsi pesen nii, uut päeva rõõmsalt algan. 26 Õpetajaraamat 2. Hommikul nägu pesen nii... 3. Hommikul hambaid harjan nii... 4. Hommikul juukseid kammin nii... 5. Hommikul putru söön ma nii... (A. Kumpas. Väikese lapse laulud. Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 60) 11.6. Minu sõbrad A
Parem on olla halb kui halvaks peetud. W. Shakespeare Kui su ainuke tööriist on haamer, hakkab iga probleem sarnanema naelaga. A. H. Maslow Kõik,mida raha eest saab, on odavalt saadud. E.M.Remargue Tee rahast endale jumal ja ta hakkab sind kiusama nagu kurat. H.Fielding Siin ma seisan ja teisiti ei saa. Martin Luther Pea meeles, et sa oled inimene. Cicero Ainult lollikesed on positiivse ellusuhtumisega Moe Howard Ma ei ole taimetoitlane kuna armastan loomi,olen taimetoitlane kuna vihkan taimi. A.Whitney Brown Nostalgia ei ole enam see mis ta kunagi oli. Pet
# Maailmas on kolme liiki sõpru: sõbrad, kes teid armastavad, sõbrad, kes teist sugugi ei hooli, ning sõbrad, kes teid vihkavad. # Kes sa enda arust oled ? Tuled , lõhud ja lähed . Kuradi hästi arvad endast . # Kui sa ei armasta , siis ära palu seda ka minul teha , sest ma ei taha üksi haiget saada. # See on armastus, kui sa lihtsalt ei suuda teda unustada ! # Sa ütlesid , et ma olen kurb, kuid ise sa ju tegid mu selliseks # Kunagi saan ka mina õnnelikuks lausus väike tüdruk pisarsilmi endale astudes otse kihutava auto ette # Kes minuga ühte mängu tuleks mängima ? - nimelt trips - traps - trulli , minu käe peal , veenide kohal ja klaasikilluga !? - on siis soovi kellegil ? # Sõber on ainus, kellel on lubatud öelda : " Ma ju ütlesin sulle ." # Ära lase väiksel arusaamatusel lõhkuda suurt sõprust. # Kortsud näitavad ainult seda, kus on olnud naeratus. # Ma ei taha enda probleemidest rääkida, kuna keegi ei mõistaks mind niivõinaa.
Ainus põhjus, miks keegi sind vihkab, on see, et nad tahaksid olla nagu sina. Maailmas on vähemalt kaks inimest, kes sureksid sinu eest. Mõne jaoks olete kogu maailm. Keegi, kelle olemasolu sa isegi ei tea, armastab sind. Isegi kui sa teeksid tõesti suure vea, tuleneb sellest alati midagi head. Kui sul on tunne, et maailm on pööranud sulle selja, vaata edasi. Pea alati meeles tervitused, mis sa saad. Unusta vastulöök, märkused. Öeldakse, et HEADEL SÕPRADEL võib olla aegu, kui nad ei räägi omavahel. Siiski, sõprussuhe ei unune ealeski. Kohtudes on need sõbrad nagu oleks näinud viimati eile, hoolimata sellest, kui kaua pole näinud või kui kaugel nad teineteisest elavad. Kui oled nii õnnelik, et sul on vähemalt üks selline sõber, pane see oma seinale. Nad teavad keda mõtled. SADA MÕTET TEELE KAASA Võimatu on olla noor ja vanadega mitte vaielda. Üks ema võib saavutada rohkem kui sada õpetajat. Hari ennast ise ja püüa sellega ,mis sa oled ,tei
Kui korraga nägid mööda teerada meest kõndimas, raske kott turjal mis surub mehe selja lausa kõveraks.Jõudnud taadike lähemale, hakkas hobust paluma, et too viiks ta üle oja. Temal jalad töntsid ja viimaks upub ära ka veel. Hobusel oli küll hea süda, aga nägi eemal rohututikest ja arvas, et ei tema viia saa, sest vaja varsti tööle hakata ja nüüd peab enne seda hoolega sööma. „Kui upud on kahju küll, aga parata pole midagi. Igaüks peab ikka enda eest väljas olema“, lausus hobune. Taat siis pöördus viimses hädas härja poole, et äkki tema aitab ta üle oja. Härg, kes oli muidu pahuravõitu loom, oli lahkesti nõus taati aitama, sest teisi peab ju ikka vahel aitama ja võttis taadikese turjale... Leelo Tungal Kristiina, see keskmine Illustreerinud Kersti Haarde, kirjastus“Eesti Raamat“ 1989 6
'' ,,Olen kaadriparteitöötaja,Aleksei Borissovitš. Alustasin oma kodukülas Novo-Dubrovkas komsomolirakukese sekretärina.Olen olnud tankipataljoni ja seejärel laskurpolgu komsomoliorganisatsiooni sekretär, suurtükipatarei poliitjuht, luuredivisjoni komissar ning lõpuks diviisi poliitosakonna ülema abi komsomolitöö alal. Nii et kogu aeg parteitööl.'' ,,Te olete tõepoolest kaadriparteitöötaja, Lavrenti Jegorovitš!'' lausus Jelissejev rahuldusega. ,,Olete läbi teinud kõik parteitöö astmed tsiviilelus ja sõjaväes. See on väga hea.'' Ta astus uuesti oma laua juurde, puudutas käega pehmet tugitooli seljatuge ja lausus naeratades: ,,Mina aga olen selles kabinetis juba teistkorda. Jaa. Mäletan, kuidas 1916.aastal seisin siin saarte kaitse juhataja ees süüalusena valveseisangus-revolutsioonilise tegevuse eest madruste hulgas. Praegu aga, näete olen siiis ise kaise juhataja...''
Dionysos sündis tulest ning kasvas lapsena vihma hoole all. Meheikka jõudnud D rändas läbi kaugete võõraste paikade. Ta õpetas inimestele veinikultuuri, teda peeti jumalaks. Ühel päeval purjetas Kreeka ranniku lähedal mereröövlite laev. Nad märkasid nägusat noormeest. Mereröövlid sööstsid randa ja võtsid nooruki kinni. Laeval tahtsid nad poisi köitega kinni siduda, aga see ei õnnestunud kuidagi, noormees vaatas mereröövleid muiates. Vaid tüürimees taipas olukorda ja karjus, et tegemist on jumalaga, kes tuleb kohe vabastada. Kapten nimetas tüürimehe lollpeaks ja käskis purjed heisata, kuid laev ei liikunud paigast. Vein voolas ojadena üle laevade, viinamarjaväädid katsid purje. Mereröövlid käskisid roolimehel randa tagasi tüürida, kuid oli juba hilja. Noormees oli muutunud lõviks, röövlid kargasid üle parda ja muutusid delfiinideks, peale hea tüürimehe. Kui Dionysos rändas läbi Traakia Kreeka poole, solvas teda üks sealseid kuningaid, Lykurgos
Kui tore! Me oleme Varenka üle nii uhked! DJAKOV: Ma olen kõige õnnelikum inimene maailmas. ALEKSANDER: (resümeerides) Aga teie vend lõpetab Peeter-Pauli kindluses riivi ja luku taga! Lähme, Djakov! (Lähevad tagasi sisse.) LJUBOV: (Tatjanale) Mida Varenka rääkis? (Mihhail ilmub sigarit suitsetades maja tagant, hoolega jälgides, ega Aleksandrit näha ei ole. Tal on munder seljas.) MIHHAIL: Olete kuulnud? Suurepärased uudised. Ma saan onuks! Noh, muidugi olete kuulnud. LJUBOV: Palju õnne. MIHHAIL: Tänan, tänan. Ma ei ole sellega veel harjunud. Jah, see on imeline tunne onu, lõpuks ometi. Palju õnne sulle ka, Varenka. Ja Djakovile loomulikult. Veel üks ratsaväeohvitser! Minu selja taga, sel ajal
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Mo
poole uut elukohta otsima. Uue elukoha valik ei olnud Vanatühjale kerge, seda näitab meile tema teguviis. Oru vallas Vedra mäel olnud suur kivi. Säält leidnud loomad palava päikese eest varju. Ka öösel paha ilmaga seisnud hobused kivi ääres. Ühel ilusal kuuvalgel ööl näinud hobusekarjane nimetatud kivi otsas hirmus suure sarvedega olevuse. Ta vaadanud säält uue linna poole. Ise pomises endamisi: "Algavad juba kirikuga! Küll ma neid kutsikaid õpetan!" Siis ta astunud kivi päält maha, kahmanud kivi sülle ja visanud selle linna poole õhku. Ise kukkunud sellise mürtsuga pikali, et tuli tulnud suust välja. Hirmunud hobusekarjane jooksnud külasse, ajanud inimesed unest üles, ise karjunud: "Koll tapab linna! Koll tapab linna!" Teisel päeval mindud kivipaika vaatama. Ei sääl olnud muud näha, kui laiaks tallatud loomade pabulad. Pabulad olid pehmed ja libedad, seepärast kukkunud Vanakoll pikali. Kivi ei saavutanud oma eesmärki
AFORISMID 1. Ära üritagi öelda , et sul on kahju või ära ürita teha kõike õigeks . Ära raiska oma hingetõmbeid , sest on liiga hilja , on liiga hilja 2. Kõik need momendid , mis on möödunud me üritame neid tagasi saada ja neid olematuks teha . 3. Ennast korrateski saab olla kordumatu isiksus! 4. Iga kõrkuse taga on oma nõrkus. 5. Kes julgeb ennast kõverpeeglist vaadata, sellele inimesele ei ole ka põhjust näpuga näidata. 6. Taganejagi komistab ja enamasti oma saamatuse otsa. 7. Tulijat iseloomustatakse välimuse põhjal, minejat tegude järgi. 8. Iseloomujooned vajavad soodsat pinnast, et täies hiilguses õide puhkeda. 9. Kergem on näidata näpuga teise inimese kui iseenda peale. 10. Hing saab kergesti täis, rahakott aga mitte kunagi. 11. Enesekiitust ei pea teostama alati kiituse vormis. 12. Mida vähem on meil vigu, seda paremini saame nendest aru ja julgemini oleme valmis neid ka teistele tunnistama. 13. Soovide täit
saatma. Ta otsustas minna täna mägedesse. Ilm oli aga kohutavalt palav ja Lena oli unustanud ujumisriided kaasa võtta. Kedagi ei paistnud läheduses ja Lena ei näinud ka ühtegi maja. Ta otsustas minna riieteta ujuma.Vees olles kuulis ta järsku rohusahinat ja nägi mingit kuju puu kõrval. Ta ronis kähku veest välja ja nägi , et see oli Kostos. Lena tõmbas riided ruttu selga ja jooksis vihaga koju. Tal oli Püksid valetpidi jalas. Kodu jõudes karjus ta mammale , et kostos pole tore poiss. 1.2.9 Vahel oled sa tuuleklaas; vahel oled sa putukas. ( Mark Knopfler ) Carmen vaatas kuidas Krista oma matemaatika ülesannetega mässas. Nad läksid täna isaga tennist mängima. Lydia rääkis telefonis oma pulmadest. Kallis Bee. Skeletise astus täna pärastlõunal jälle läbi. Ta veedab siin pea kõik tunnid kui Paul kodus on. On üsna kurb, et mu ainus rõõm on selle juhmi tüdruku piinamine. Täna
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
