PIHLAKAS ehk pihelgas, pihlak, pihl või pihlapuu. Kui teaduslikult täpne olla, siis pihlakal ei ole marju, tema viljad on nagu väiksed õunad ja botaanikud nimetavad neid õunviljadeks. Eesti esineb 3 liiki pihlakaid. Pooppuu ehk Rootsi pihlakas kasvab läänesaartel ja looduskaitsealune tuhkpihlaks ainult Saaremaa lääneosas. Harilik pihlakas on tavaline ja temast ongi järgnev jutt. Pihlakas kasvab väikese puu või põõsana siin ja seal, omaette metsi ta ei moodusta. Kasvupaiga suhtes on pihlakas väga vähenõudlik. Joonis. 1 Pihlapuu õhtupäikeses Pihlaka koor on sile ja läikiv. Lehed koosnevad
v=b2qWWg0yQXM Pihlakas on roosilaadsete seltsi õunapuuliste sugukonda kuul uv puude perekond. Maailmas leidub üle 100 pihlakaliigi. 2000. aasta puu Eestis oli PIHLAKAS. Pihlakad kasvavad Euroopas Aasias Põhja-Ameerikas Pihlakas on vähenõudlik ja kohanemisvõimeline puu, mis kasvab mitmekesistel pinnastel ja erinevais ilmastikutingimusis, sirgudes umbes 15 m kõrguseks. Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakaid: harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) pooppuu (Sorbus intermedia) tuhkpihlakas (Sorbus aria) Kasutamine Pihlakas on õue- ja õnnepuu ning rahva uskumustes alati olnud tähtis ravi- ja tõrjemaagias. kasvatatakse ilusate õite ja viljade tõttu ilupuuna viljad kõlbavad süüa ja on tervislikud.( Võib süüa toorelt, neist võib teha moosi, dzemmi, kisselli, marmelaadi ja zeleed, neist saab teed ja neid marineeritakse. Kuivatatud marjadest
pedagoog. Ta on tuntud oma meloodilise ja romantilise laululoomingu poolest. Aastatel 1965-1976 töötas ta Eesti Televisiooni muusikatoimetajana ja ETV ansambli juhina. Põhiosa loomingust moodustavad umbes 200 levilaulu, millest peaagu kõik on loodud tema enda sõnadele. Paljud tema lauludest on võitnud võitnud auhindu eesti lauluvõistlustel. Tema lauludest populaarsemad on "Tule, tuul", "Ei kustu lootus", "Kevad tuleb, sinililled käes", "Taas punab pihlakaid", "Trummitüdruk", "Mu süda oled sa", "Anna andeks", "Tantsulaul". Tuntuimad tema laulude esitajad on Jaak Joala, Ivo Linna, Tarmo Pihlap, Heidy Tamme ja Helgi Sallo. Kustas Kikerpuu suri 20. oktoobril 2008 Tallnnas. Ehkki seitsmendas klassis haaras noort Kustast hoopis raadiote ehitamise vaimustus. "Kui krapist kostis "Siin Tallinn", oli see ikka tõeline ime. Teadsin täitsa kindalt, et lõpetan seitse klassi ära ja lähen õppima raadiotehnikuks
suurtesse õisikutesse, mis asuvad okste otsas * Õitel on tugev eriline lõhn * Õies on emakatümbritsev õiepõhi arenenudõietupest ja õiekroonist. Tolmukaid ja emakaid on palju ning nad asuvad kolmes reas * Vili on kerajas väikeste seemnetega õun. Noorelt on see rohekas, küpsedes muutub algul oranziks ja siis erepunaseks * Õun on väga hapu, terava kirbe maitsega. Liigid Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakaid: v harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) v pooppuu (Sorbus intermedia) v tuhkpihlakas (Sorbus aria) Harilik Pihlakas Tuhkpihlakas Pooppuu Kasutamine Pihlakas on meetaim. Tema vilju võib süüa toorelt, neist võib teha moosi, dzemmi, kisselli, marmelaadi ja zeleed, neist saab teed ja neid marineeritakse. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse pirukatesse.
Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel. Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida. Sageli võib pihlakaid kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade ilu tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud veel tavaliselt erkpunane leherüü. Kuid õunaaedade läheduses ei ole ta soovitud puu, sest pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased ning pihlaka kahjurid on samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks
Sügisel ja talvel koosneb siidisabade menüü puuviljadest ja marjadest. Siidisabad neelavad suurtes kogustes põldmarja, viirpuu, ligustri või musta leedri vilju, samuti söövad nad pihlakaid. Siidisaba on väliselt liikumatu, lühikeste jalgadega lind, ent toidu hankimisel näitab ta üles südikust. Sageli ripub ta oksal pea alaspidi, et maitsvate marjadeni jõuda. Siidisabad neelavad marjad tervelt alla.
Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid. Marjadele valatakse klaas keevat vett ja seejärel lastakse sellel tund tõmmata. Pärast kurnamist võib lisada maitse järgi suhkrut. Juua tuleb kolm või neli korda päevas pool klaasi korraga. Kui teed teha vaid kibuvitsamarjadest, siis soovitatakse neid esmalt veerand tundi keeta, seejärel aga lasta veel ööpäev seista. Sel juhul tuleb kibuvitsa viljadest rohkem toimeaineid välja. Kibuvitsa tee teeb inimest ka lihtsalt tugevamaks ja peletab väsimuse
põletamise asemel neid hoopiski matma. Muinaseestlaste suhe loodusega oli väga tihe. Inimesed austasid loodust ja kõike sellega seonduvat sügavalt, uskudes, et loomadell, lindude, putukate, kividel, puudel jne on oma hing. Sellist hingestamist nimetatakse tänapäeval animismiks. Oluline koht oli ka ohverdamisel, mida peeti selleks, et jumalatele,vaimudele ja haldjatele meelejärele olla. Pühadeks puudeks, kus ohvritalitlused aset leidsin peeti enamasti pärnasid, tammesid kui ka pihlakaid. Teisteks pühapaikadeks olid ohvrikivid, mille pealispinnal olid enamasti, kas looduslikud või inimese poolt uuristatud lohukesed.. Samtui olid olemas veel ohvriallikad, kus allika nimi tähistas sageli allika või sealse vee omadusi.. Kõige sobivamaks nädalapäevaks peeti neljapäeva, mis sarnaneb tänapäeva pühapäevaga. Sel ajal ohverdati enamasti, kas piima,liha,verd või vilja. Äärmisel juhul ka inimesi kuid nendeks olid esmajoones vangistatud vaenlased.
Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid. Marjadele valatakse klaas keevat vett ja seejärel lastakse sellel tund tõmmata. Pärast kurnamist võib lisada maitse järgi suhkrut. Juua tuleb kolm või neli korda päevas pool klaasi korraga. Kui teed teha vaid kibuvitsamarjadest, siis soovitatakse neid esmalt veerand tundi keeta, seejärel aga lasta veel ööpäev seista. Sel juhul tuleb kibuvitsa viljadest rohkem toimeaineid välja. Kibuvitsa tee teeb inimest ka lihtsalt tugevamaks ja peletab väsimuse
tegutses ta Eesti Televisiooni ja Eesti Reklaamfilmi muusikatoimetaja ja ansamblijuhina ning orkestri "Levimo" dirigendina. Kustas Kikerpuu on töötanud G..Otsa nim. Muusikakooli pop-jazz osakonna juhataja ja teoreetiliste ainete õpetajana, samuti jazzteoreetiliste ainete õppejõuna Eesti Muusika ja Teatriakadeemias. 2006. a., ilmus temalt ka suurepärane dsässiteooria õpik "Jazzharmoonia". Kikerpuu on kirjutanud sadu estraadihitte, sealhulgas sellised väga tuntud laulud nagu ,,Taas punab pihlakaid", "Meie kaks", "Hororskoop", ,,Matise laul", ,,Ammu tunnen sind", ,,Langevate lehtede aegu" jpt. Lisaks muusikat filmidele ja telelavastustele ,,Verekivi", ,,Uued sõbrad", ,,Vembu ja Tembu" jt. Uno Naissoo (1928 1980) oli eesti helilooja ja muusik. Asutas 1949. aastal, kui jazz oli juba ametlikult keelatud, ansambli Swing Club. 1949. aastal oli ta Tallinnas toimunud esimese Eesti jazzifestivali üks algatajaid. Ta lõpetas 1952. aastal Tallinna
Arne Oit´i ja Heldur Karmo- ,,Unustuse jõel" muutis mu tunded hetkeliselt vastupidiseks. Tundsin, et vaatamata selle laulu tegelikult kurvale meloodiale ja sõndadele oli just sel hetkel seda laulu vaja, see laul tekitas publiku ja Estonia esibaritoni vahel hämmastava, väga, väga tugeva tunde, mina vähemalt tundsin, et sel hetkel ei olegi peale minu ja Zahharovi mitte kedagi saalis, see oli õnnis tunne ning kontserdi lõpetas Kustas Kikerpuu ,,Taas punab pihlakaid", selle laulude ajal käis nii mitmedki korrad minust läbi värin ja jällegi oli tõestatud: tal on ikka väga võimas ja hea hääl. Pärast viimast laulu, kuuldes, et lisalugu plaksutatakse küsis Jazzi Zahharov publikult ehk meilt, mida me kuulda soovime. Paljud vastasid, et Arne Oit´i ja Heldur Kaarmo ,,Tsirkust" ja jällegi laulis rahvas kaasa. See oli hea tunne, arvan, et igaüks seal saalis tundis ühtekuuluvust tänu Zahharovi esitatud laulule.
vaasides, aga ka näiteks objektidena kaartidel. KOKKUVÕTE Maailmas esineb kokku 85 eri liiki pihlakat. Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakat (kuigi mitte ühesuguse levialaga): harilik pihlakas, tuhkpihlakas ning pooppuu. Kõige väiksem nendest on tuhkpihlakas, mille puhul ainult viljade läbimõõt küündib teiste pihlakate omani. Samas on kõigile kolmele pihlakaliigile omane lehtede kahevärvilisus ja õite valge ning viljade punaka varjundiga värvus. Üks kaunimaid pihlakaid Eestis asub Paistu vallas Savikülas. Lisaks ilule on see pihlakas üks Eesti jämedamaid. Pihlakaid rakendataksegi väga palju haljastuses ja iluaianduses. Kasutust leiab ta veel ka näiteks mööblitööstuses. Lisaks välisele ilule omab pihlakas ka muid rakendusi. Nii sisaldavad tema erinevad osad pajusid vitamiine ja kasulikke aineid ning marjadest tehakse näiteks keediseid ja mahlasid. Pihlakal on ka mitmeid erinevaid raviomadusi
Mulla nimetus: Leostunud muld Ko. Kasutussobivus: Väga hea huumushorisondi tõttu sobib põllumaaks. Informatsioon Maa-ameti mullakaardi andmebaasist: Mulla nimetus: Ko Lõimis: v°_3sl40/v_3ls_1 Huumushorisondi tüsedus: 30 cm Võrdlus Maa-ameti ja meie andmete kohta: Andmed langesid kokku mulla nimetuse osas. Ei langenud kokku huumushorisondi tüseduse osas. Mulla profiil: Sügavkaeve nr 5 Asukoht: X 6475953; Y 655702 Maakasutus: Metsamaa. Taimkate: Valdavalt okaspuud (mänd), aga ka pihlakaid. Madalamas taimestikus valdavalt mustikad, vähemal määral ka metsmaasikaid. Reljeef: Lainjas maastik. Horisondid Tüsedus (cm) Lõimised Happelisus (pH) O 0-5 AT 6-7 Bh 8-20 sl 4,0 Bf 21-65 sl C 66-... Kihisemine: Puudub kõikides mullahorisontides. Koreselisus: Puudub.
Seitsmes rahukevad märksõnad - laps ja ema läksid pihlakaid korjama moosi jaoks kodust kaugemale niidetud põllupeenrale, teel sinna korjati ka veidi herneid ja mööduti koertest ja lehmadest, sadas vihma - II MS järgne aeg, pihlakaid korjates laius ümberringi sõjajärgne Eestimaa, lennukid lendasid üle pea, kuid ema sõnul polnud need ohuks, riik kaitses - tee läbi metsa, lapsel hirm, kõhe, leidis metsavendade keedupoti - ema oli vaene, elas oma venna ja õega, kes teda ja tütart ülal pidasid - tütar armastas ema, väljendas seda trampides, tembutades, ema kaelas rippudes ja tema kodust ära minnes nuttes - tütar usub, et pihlakad kaitsevad teda vanakurja eest
happeline. Puistutest esinevad hõredad puhtmännikud. Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik on liigivaene, rohkesti kanarbikku. 1.1.3. Palumetsad Pohla kasvukohatüüp - esineb reljeefi kõrgematel osadel. Muld nõrgalt või keskmiselt leetunud harilik või huumuslik leedemuld või sekundaarne leedemuld. Kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline. Puistutest domineerivad männikud. Alusmets puudub või on hõre, leidub üksikuid kadakaid ja pihlakaid. Alustaimestikus pohl, mustikas, kanarbik. Pohlamännikud on reeglina väga kvaliteetse puiduga. Mustika kasvukohatüüp - palumetsades reljeefi madalamal osal. Esinevad gleistunud leede või huumuslikud leedemullad, mullareaktsioon on happeline. Enamasti männikud või kuusikud, ka kuuse-männi segametsad. Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus. Alusmets puudub või on hõredalt nt. paakspuud ja kadakat. Alustaimestikus tihe samblarinne, puhmad, kilpjalg. 1.1.4. Laanemetsad
annab pärnaõitele farnesool), flavonoide, saponiine, park ja mõruaineid. Vitamiinidest sisaldab pärnaõis Cvitamiini ja Aprovitamiini. Kibuvitsatee Rohkesti tarvitatakse kibuvitsade marju. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid. Marjadele valatakse klaas keevat vett ja seejärel lastakse sellel tund tõmmata. Pärast kurnamist võib lisada maitse järgi suhkrut. Kui teed teha vaid kibuvitsamarjadest, siis soovitatakse neid esmalt veerand tundi keeta, seejärel aga lasta veel ööpäev seista. Sel juhul tuleb kibuvitsa viljadest rohkem toimeaineid välja. Kibuvitsa tee teeb inimest tugevamaks ja peletab väsimuse. Koos teiste taimedega aitab see isegi viirushaiguste ja veresoonte lupjumise vastu. Naistepuna
tähelepanu lossi taga kasvav hiigeltamm ( kõrgus 28 m, läbimõõt 170 cm), mida rahvasuus tuntakse Peetri tammena ( olevat Peeter I istutanud). Aastakümneid tagasi ähvardas tamme lõhenemisoht ja selle vältimiseks pandi ümber harude raudklambrid. Puus on ka mitmeid õõsi, kus pesitsevat kodukakud. Lossilähedases pargis kasvavad mitmesugused harilikud lehtpuud: tammed, pärnad, vahtrad, kased. Nende seas on ka hõberemmelgat, sangleppa ja jalakat. Leidub üksikuid pajusid, toomingaid, pihlakaid, iidseid lehiseid, gruppidena nulge ja elupuid. Lossi ees seisabki kaks gruppi paljudest tüvedest koosnevaid elupuid. Põlised puud toonitavad sobivalt punastest tellistest hoonete ansamblit ja gootipärast vertikalismi. Põõsastest kasvab lossipargis sarapuu, harilik sirel ja harilik ebajasmiin, suur läätspuu ja tähk- toompihlakas, tiikide kaldail metsistunult pihlenelas. Varemeid ja lossiseina katab kohati harilik metsviinapuu
Suvel hakkas jant piirikraavi üle kuna pearu hakkas seal vett paisutama, ja sellega seose andrese maid üle ujutama. Kuna pearugakraavist ei saanud asja hakkas andres omale isiklikku kraavi kaevama. ,,ma ju ütlesin küll, et üksi tuleb kraavikaevamine odavam kui pearuga kahasse, aga sa ei uskunudseekord, ütles madis". Viiendal kevadel oli Andres oma kauaaegse soovi täitnud. Eespere aias oli kümmekond noort õunapuud, kirsi- ja ploomipuid, marjapuid, toomingaid ning pihlakaid. Näide: Andres oli mõnikord oma noorte puude keskel nii rõõmus, et oleks tahtnud seda rõõmu kellegagi jagada, aga ikka pidi ta üksinda olema, sest Krõõt kandis suure vaeva ja murega oma neljandat last rinna all. Kümne aasta möödudes sai Andres Mariga oma esimese lapse, mis Andresele uut elujõudu süstis. Näide: Mariga esimese lapse saanud, tundus Andresele, nagu algaks ta oma elu uuesti. Ometi oli Vargamäel alles kõik vana. Talus sibas seitsmehingeline
Mulla lähtekivimiks on enamasti tüsedad liivad. Muld nõrgalt või keskmiselt leetunud leedemuld või leetmuld. Põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline. Puistutest domineerivad männikud II-III bon. Jänesekapsa-pohla alltüübis esineb ka kuuske, peamiselt II rindena. Kohati tungib kuusk ka I rindesse. Männid on enamasti hästi laasunud ja sirge tüvega. Alusmets puudub või on hõre, leidub üksikuid kadakaid ja pihlakaid. Alustaimestikus pohl, mustikas, kanarbik. Niiskemates kohtades saavutab ülekaalu mustikas - mustika-pohla alltüüp. Samblarindes peamiselt palusammal ja laanik. Esineb laialdaselt, eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis. Umbes 7% metsadest. Pohlamännikud on reeglina väga kvaliteetse puiduga. Mustika (ms) - esinevad palumetsades reljeefi madalamal osal. Mulla lähtekivim liiv või moreen. Põhjavesi toitainetevaene, seisev ja ulatub periooditi kõrgele
Mustikaid korjati peamiselt ravi eesmärgil ning neid säilitati kuivatatult. Murakate säilitamise viis veidi üllatas mind. Nimelt pandi murakat veekindlasse tünni ja uputati rabas laukasse ja hiljem nööriga välja tõmmati. Enim kasutati endistel aegadel metsmaasikaid, jõhvikaid, mustikaid ja pohli,vähem muulukaid, põldmurakaid, lilla-kaid, murakaid, sinikaid, vaarikaid. Puude viljadest söödi toorelt toominga ja pihlaka marju ning metsõunapuu külmunud õunu. Pihlakaid hoiti oksakobaraga talveni, mil marjad läbi külmusid ja magusaks muutusid, siis anti need lastele maiuseks. Veel on teada, et hariliku kukerpuu marju kasutati kapsa hapendamisel ja tammetõrusid kohvilaadse joogi tegemisel. Pähklid olid väga levinud söögi kõrvalpala. Pähklitest tehti kooke ja kasutati jõulude ajal laste jõulumängudes. Puumahladest on vast kõige tuntum kasemahl, mida joodi nii värskelt kui ka hapendatult. Kasemahla kasutati ka iluraviks
Mustikaid korjati peamiselt ravi eesmärgil ning neid säilitati kuivatatult. Murakate säilitamise viis veidi üllatas mind. Nimelt pandi murakat veekindlasse tünni ja uputati rabas laukasse ja hiljem nööriga välja tõmmati. Enim kasutati endistel aegadel metsmaasikaid, jõhvikaid, mustikaid ja pohli,vähem muulukaid, põldmurakaid, lilla-kaid, murakaid, sinikaid, vaarikaid. Puude viljadest söödi toorelt toominga ja pihlaka marju ning metsõunapuu külmunud õunu. Pihlakaid hoiti oksakobaraga talveni, mil marjad läbi külmusid ja magusaks muutusid, siis anti need lastele maiuseks. Veel on teada, et hariliku kukerpuu marju kasutati kapsa hapendamisel ja tammetõrusid kohvilaadse joogi tegemisel. Pähklid olid väga levinud söögi kõrvalpala. Pähklitest tehti kooke ja kasutati jõulude ajal laste jõulumängudes. Puumahladest on vast kõige tuntum kasemahl, mida joodi nii värskelt kui ka hapendatult. Kasemahla kasutati ka iluraviks
● Pani aluse estraadilaulude võistluskontsertidele (pärast surma A.Oidi nim lauluvõistlused); ● MK – Me pole enam väikesed, Mis värvi on armastus, Suveöö. Ülo Vinter: ● Loonud laule, sümfoonilist muusikat, filmimuusikat (Mehed ei nuta, Noor pensionär), lavamuusikat; ● MK – Laul põhjamaast. Kustas Kikerpuu: ● Helilooja, interpreet ja dirigent; ● Tema ansamblid mängisid paljudes telesaadetes (nt Entel-tentel); ● MK – Taas punab pihlakaid, Anna andeks Olav Ehala: ● Helilooja, pianist; ● Pikk koostöö olnud Linnateatriga ja Kiigelaulukuuikuga; Praegu õpetab Muusikaakadeemias vaba klaverisaate kujundamist; ● Kirjutanud muusikat paljudele nukufilmidele (Naksitrallid, Ramsese vembud, Lotte)ja loonud mitmeid muusikale (Kaotajad, Nukitsamees). ● MK – Vaid see on armastus (2017 NMK repertuaaris laulupeol), Kodulaul, Rahalaul, Siin on oja. Rein Rannap:
Jooksuaeg ja sigimine Mai ja juuni on jooksuaeg. Karud sigivad üle kahe aasta. Järeltulijaid on reeglina 2-3, harva 4 ja üliharva 5. Karupojad on sündides 300 g ning sünnib magava ema nisa küljes – täiesti kaitstud. Toitumine Kõigetoiduline Mida põhjapoolsem karu, seda lihatoidulisem on. Eesti karu on pigem taimetoitlane. 8 Eesti karu sööb marju (pohli, jõhvikaid, pihlakaid, vaarikaid) ja rohelisi taimi – olenevalt aastaajast ning ka meest. Võib lõhkuda ka sipelgapesi. Suvel sööb raipeid – mida rohkem haiseb, seda parem on. Kui ta murrab ühe looma, siis ta matab selle sambla alla ning kui maetud loom on omandanud haisu, siis alles sööb. Suvel (hilissuvel) tulevad karud põldudele kaera ja nisu sööma. Suvekuudel sööb põdravasikaid. Kevadel ka täiskasvanud põtru. Levik
Esineb ka kahekihilisi lähtekivimeid, kus moreeni katab liiv. Muld nõrgalt või keskmiselt leetunud harilik (L) või huumuslik (L(k)) leedemuld või sekundaarne leedemuld (L(s)). Põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline (3,5-5,0). Puistutest domineerivad männikud II-III bon., raieküpse puistu tagavara 250-350 m 3 /ha. Kuuske leidub vähesel määral järelkasvuna või teises rindes. Alusmets puudub või on hõre, leidub üksikuid kadakaid ja pihlakaid. Alustaimestikus pohl, mustikas, kanarbik. Niiskemates kohtades saavutab ülekaalu mustikas - mustika-pohla alltüüp. Samblarindes peamiselt palusammal ja laanik. Esineb laialdaselt, eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis. Umbes 7% metsadest. Pohlamännikud on reeglina väga kvaliteetse puiduga. Jänesekapsa-pohla alltüübis esineb ka kuuske, peamiselt II rindena. Kohati tungib kuusk ka I rindesse. Männid on enamasti hästi laasunud ja sirge tüvega.
Esinevad hõredad puhtmännikud. Alusmets: üksikud kadakad või puudub. Alustaimestik: kanarbikk, kukemari, leesikas, samblad, samblikud (Põhja-Eesti, saared). Palumetsad metsakõdu umbes 10 cm tüsedune, millele järgneb huumus- või leethorisont. Domineerivaks on männikud, kaaspuuliigiks kuusk. 1) Pohla kasvukohatüüp esineb reljeefi kõrgematel osadel, domineerivad männikud, kuuske võib leida teises rindes. Alusmets: puudub või on üksikuid kadakaid ja pihlakaid. Alustaimestik: pohl, mustikas, kanarbik. (Lõuna ja Kagu-Eesti). 2) Mustika kv - paiknevad reljeefi madalamal osal, esinevad gleistunud ja leedemullad. Põhiliselt männikud ja kuusikud. Alusmets: puudub, või on pihlakat, kadakat ja paju. Alustaimestik: samblad, mustikas, pohl, leseleht, kilpjalg. Levinud kõikjal, eriti lõuna-eestis. Jänesekapsa (mustika alltüüp) muld on viljakam, huumushorisont kuni 25 cm paks. Domineerivad kuusikud võib esineda ka kaasikuid ja
Talvel on hea pihlakat teistest puudest eristada pehmete karvaste pungade järgi, eriti ilusad ja suured on ladvapungad. Pihlaka noored oksad on üpris tumehallid, nii on neid kasutatud isegi musta värvi saamisel. Kasutatud on ka pihlaka puitu. Temast tehti kauni punaka läikega mööblit. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida tema libeduse tõttu ei olnud vaja määrida. Sageli võib pihlakaid kevadiste õiekobarate ja sügiseste marjade ilu tõttu leida haljasaladelt. Sügisel kaunistab puud veel tavaliselt erkpunane leherüü. Kuid õunaaedade läheduses ei ole ta soovitud puu, sest pihlakas ja õunapuu on lähedad sugulased ning pihlaka kahjurid on samad, mis õunapuul. Ka vilju nimetatakse mõlemal õunviljadeks. Kõige rohkem on aga inimestel kasu pihlakamarjadest. Tegelikult on nad ka paljudele lindudele sügiseti asendamatuks toiduks. Linnud annavad aga
Mulla lähtekivimiks on enamasti tüsedad liivad. Muld nõrgalt või keskmiselt leetunud leedemuld või leetmuld. Põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline. Puistutest domineerivad männikud II-III bon. Jänesekapsa-pohla alltüübis esineb ka kuuske, peamiselt II rindena. Kohati tungib kuusk ka I rindesse. Männid on enamasti hästi laasunud ja sirge tüvega. Alusmets puudub või on hõre, leidub üksikuid kadakaid ja pihlakaid. Alustaimestikus pohl, mustikas, kanarbik. Niiskemates kohtades saavutab ülekaalu mustikas - mustika-pohla alltüüp. Samblarindes peamiselt palusammal ja laanik. Esineb laialdaselt, eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis. Umbes 7% metsadest. Pohlamännikud on reeglina väga kvaliteetse puiduga. 71. Iseloomusta jänesekapsa kasvukohatüüpi. Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) - esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval
kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid 10 see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid. Marjadele valatakse klaas keevat vett ja seejärel lastakse sellel tund tõmmata. Pärast kurnamist võib lisada maitse järgi suhkrut. Juua tuleb kolm või neli korda päevas pool klaasi korraga. Kui teed teha vaid kibuvitsamarjadest, siis soovitatakse neid esmalt veerand tundi keeta, seejärel aga lasta veel ööpäev seista. Sel juhul tuleb kibuvitsa viljadest rohkem toimeaineid välja. Kibuvitsa tee teeb inimest ka lihtsalt tugevamaks ja peletab väsimuse
Moodustavad 6% metsadest, eriti levinud Kagu- ja segapuistusid (kuused kannatavad juurepessu Kuuske leidub vähesel määral järelkasvuna või Lõuna - Eestis. kahjustuste all), tootlikkuselt kuuluvad puistud III- teises rindes. Alusmets puudub või on hõre, leidub Sinilille (sl) kasvukohatüüp - levinud positiivsetel IV boniteedi klassi. Esineb ka kaske ja tamme, üksikuid kadakaid ja pihlakaid. Alustaimestikus pinnavormidel (lainjatel moreentasandikel, kuid nende kasv on aeglasem ja nad on enamasti pohl, mustikas, kanarbik. Niiskemates kohtades voortel). Mulla lähtekivimiks on karbonaatne kõveratüvelised. saavutab ülekaalu mustikas - mustika-pohla moreen. Muld on Alusmetsas domineerivad sarapuu, kadakas, alltüüp
Mulla lähtekivimiks on enamasti tüsedad liivad. Muld nõrgalt või keskmiselt leetunud leedemuld või leetmuld. Põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline. Puistutest domineerivad männikud II-III bon. Jänesekapsa-pohla alltüübis esineb ka kuuske, peamiselt II rindena. Kohati tungib kuusk ka I rindesse. Männid on enamasti hästi laasunud ja sirge tüvega. Alusmets puudub või on hõre, leidub üksikuid kadakaid ja pihlakaid. Alustaimestikus pohl, mustikas, kanarbik. Niiskemates kohtades saavutab ülekaalu mustikas - mustika-pohla alltüüp. Samblarindes peamiselt palusammal ja laanik. Esineb laialdaselt, eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis. Umbes 7% metsadest. Pohlamännikud on reeglina väga kvaliteetse puiduga. 31 Mustika (ms) - esinevad palumetsades reljeefi madalamal osal. Mulla lähtekivim liiv või moreen
....6 cm paks, A2 horisont kuni 20 cm tüse. Mulla pH KCl on 3,5 kuni 5,0. Põhjavesi asub sügavamal kui 2 m, muld perioodiliselt kuiv. Puistutest domineerivad keskmise produktiivsusega II - III boniteedi männikud, harva leidub kuuske järelkasvuna või II rindes. Männid on hästi laasunud ja hea tüvekujuga. Puistud on keskmiselt produktiivsed, raieküpse männiku tagavara küündib 250-350 tm hektarilt. Alusmets puudub või on hõre, leidub üksikuid h. kadakaid ja h. pihlakaid, häiludes kasvab h. vaarikat (Rubus idaeus). Alustaimestikus domineerib harilik pohl, h. mustikas (Vaccinium myrtillus), kanarbik. Rohttaimi üsna vähe, palu-härghein, karvane piiphein (Luzula pilosa), leseleht (Maianthemum bifolium) ja võnk-kastevars. Samblarindes peamiselt palusammal, kaksikhambad, laanik jt. , samblikke kasvab vähesel määral. Raiestikel suureneb kõrreliste osakaal (võnk-kastevars, jäneskastik (Calamagrostis epigeios) ja lamba-
hooga, ja kui karjub rääk ning tuhat soolindu käo väsides. Astud ainult nagu poolunes ja kogu keha täidab magus uim, millest võpatad, kui üle tee hüppab heidutatud jänes või haugatab kuski värava taga äkki koer. Päike on juba ammugi loojas, aga taevas on alles avar ja kõrge, nii kõrge, et temani ei küüni ükski aur, mis tõuseb helevalgena põldude äärest niitudelt. Jõuab küll paiguti rukkini, jõuab küll mõne taluõueni, kus ahmib sülle õitsvaid sireleid ja pihlakaid, aga taevani ei jõua, väljamäe kõrgema tipunigi ei jõua, kust on ikkagi veel tükk maad taevani. Ka Indrekust hoidub ta pelglikult eemale, nagu oleks ka temas pisut seda kõrget taevast. Näed, et seisab teine kuski nõlvaku ääres teel, aga niipea kui saad sinna, on ta juba läinud -- ootab ja hukutab sind teises paigas. Sügisel, siis laseb ta ligi, siis tuleb ta ise sulle vastu ja kahmib su sülle ühes halli taevaga, nagu
annaabi.ee 
