Jassi Zahharovi kontserdiarvustus (0)

Kontserdiarvustus
13. detsembril 2007. aastal laulis rahvusooperi Estonia esibariton Jassi Zahharov (53) Vändra Kultuurimajas Eesti estraadiklassikasse kuuluvaid palasid. Zahharov, keda nimetatakse torkivate silmadega meheks, ei hoia publiku ees tagasi ühtegi emotsiooni. Ta esineb südamega nii kultuurimaja saalis kui rahvusooperi lavalaudadel. Ka mina sain jällegi tõdeda ( olles kolmandat korda tema kontserdil ), et mees laulab südamest südamesse.
Jazzi Zahharov ( sündinud : 29. V 1954 Tartu ) on laulja, täpsemalt bariton . Lõpetas 1979.a Leningradi Music - Hall´i stuudio , on täiendanud end Riias K. Zarinši juures. Laulis 1972–75 ,,Vanemuise” teatri kooris ( vaheaegadega ), olnud 1980-97 ,,Vanemuise” ja aastast 1997 ,,Estonia” solist, esinenud ka oratooriumi- ( Orffi ,,Carmina burana ”, Tobiase ,, Johannese Damaskusest”) ja kammerlauljana.On saanud endale G.Otsa preemia 1994, Suure Vankri auhind 1996. Tähtsamaid rolle: Pimpinone ( Telemanni Pimpinone ), Maletesta ( Donizetti Don Pasquale ), Rigoletto, Nabucco ja Jago ( Verdi Rigoletto, Nabucco ja Othello ).
Jazzi Zahharovi ilmumisega ruumi täitus saal koheselt siiruse ja rõõmuga. Esimesena “tõmbas ta rahva käima” Arne Oit´i ja Heldur Karmo lauluga ,,Tsirkus”. Kaasalauljaid oli palju igast vanusest . Ka kõige kurvemal vanadaamil sai bariton naeratuse näole. Õnneks olin istunud esiritta tänu millele sain tema emotsioone väga lähedalt tunda. Järgnesid samuti head laulud : Silvio Pace´i ja Kustas Kikerpuu – ,,Oled teinud mind õnnelikuks”, mida kuulates tundus mulle, et oleksin ajas tagasi rännanud ja viibiksin kuskil tantsusaalis; Uno Naissoo ja Heldur Karmo – ,,Nüüd astub hobu omapead”, mis sai väga rõõmsalt ja kelmikalt Zahharovi poolt lauldud, tekkis tunne nagu ma oleksin suves ; Arne Oit´i ja Heldur Karmo – ,,Suveöö”, see laul oli minu arust üks kaunim laul sellel kontsedil, laul pani minu südame kiiremini käima ja tundsin mitu korda oma näol tõelist rõõmu naeratust ; Lembit Veevo ja Helga Tõnson´i – ,, Romanss ”, mis tõi nii mõnelgi vanaproual pisara silma, see laul oli muidugi eriti romantiliselt ehk emotsionaalselt lauldud; Arne Oit´i ja Heldur Karmo – ,,Minu südames sa elad ”, selle lauluga tõstis bariton publiku tuju jälle lakke , rahvas plaksutas, laulis kaasa; seoses Arne Oit´i ja Heldur Karmo lauluga ,,Ära võõrks jää” tundisin,et see muserdas natuke mind, teine liiga tõsine laul juba, kuigi Zahharov oskas sellegi väga veenvalt ja kaasakiskuvalt esitada, segas see tõsidus mind ikkagi; Arne Oit´i ja Heldur Karmo- ,,Unustuse jõel” muutis mu tunded hetkeliselt vastupidiseks. Tundsin, et vaatamata selle laulu tegelikult kurvale meloodiale ja sõndadele oli just sel hetkel seda laulu vaja, see laul tekitas publiku ja Estonia esibaritoni vahel hämmastava, väga, väga tugeva tunde, mina vähemalt tundsin, et sel hetkel ei olegi peale minu ja Zahharovi mitte kedagi saalis, see oli õnnis tunne ning kontserdi lõpetas Kustas Kikerpuu – ,,Taas punab pihlakaid”, selle laulude ajal käis nii mitmedki korrad minust läbi värin ja jällegi oli tõestatud: tal on ikka väga võimas ja hea hääl.
Pärast viimast laulu, kuuldes, et lisalugu plaksutatakse küsis Jazzi Zahharov publikult ehk meilt, mida me kuulda soovime. Paljud vastasid, et Arne Oit´i ja Heldur Kaarmo – ,, Tsirkust ” ja jällegi laulis rahvas kaasa. See oli hea tunne, arvan, et igaüks seal saalis tundis ühtekuuluvust tänu Zahharovi esitatud laulule .
Pärast kontserti jagas bariton rõõmuga autogramme ning küsis ka kuidas kontsert meeldis ja vastas hea meelega küsimustele. Küsimusele,,Hindate elus siirust ja ausust, valskust ei salli. Kui teil oleks võimalik maailmast ära kaotada üks negatiivne asi, siis mis see oleks?” vastas Jazzi Zahharov ise esialgu tõsiselt mõttesse jäädes: ,, Kurjuse saadaksin minema. Kurjus on väga lai mõiste, kurjuse alla käib palju asju. Saadaksin kurjuse ära siit. Minema. Saadaksin ära ebavõrdsuse inimeste vahel. Valelikkuse, sõja ja kõik need asjad. No, kurjuse, ma ei oska muudmoodi öelda.
Halba ei tohi olla, peame selle vastu iga päev võitlema. Väikluse ja ahnuse vastu, mis meid ükskord hukutab. Kunagi tuleb see päev, maailma lõpp, ja meid hukutab ahnus . Näete, kõik võitlevad selle vastu. No, nad räägivad ületarbimisest, kuid see pole midagi muud kui ahnus.” Minu arust on lisaks siirusele ja lauluhäälele tal ka head mõtted.
Olen õnnelik, et sain jälle ühe hea kontserdielamuse poolest rikkamaks . Kuigi mulle meeldis siiski varem nähtud kirkukontsert rohkem, ( kõla pärast ) lähen ma kindlasti veel Jazzi Zahharovi kontserdile ning soovitan soojalt seda ka teistele.