Religiooni mõju muistsete eestlaste igapäevaelule - lühikirjand (0)

Religiooni mõju muistsete eestlaste igapäevaelule
Muinasaja eestlaste elus oli väga tähtis roll usulisel osal. Siiski ei saa me rääkida mingist kindlast usu suunast .Peame arvestama, et olemasolev usund muutus pidevalt, olles mõjutatud nii kristlikku kiriku kui ka vene õigeusu kiriku poolt, mis üritas järk-järgul ennast sisse seada ning mõjupiirkonda laiendada. Usuliised erinevused olid ka tingitud eri piirkondadest, kus näiteks rännikurahval, kalastajad , ja sisemaa elanikel, jahimehed, olid erinevate elulaadide tõttu mitmeti erinevaid põhimõtteid looduse ja selle elutsükli kohta. Üheks muinasusu põhi elemendiks oli vägi, mis ei olnud niivõrd seotud füüsilise jõuga. Väge omasid kõik elusolendid . Väge oli ka samuti teatud obektides,paikades, sõnades ja taevas. Taeva puhul oli näha väe avaldumist äikese ajal. Sõnu kasutati loitsimiseks,nõidumiseks ja ravimiseks. Inimesi, kes sellega tegelesid nimetati tarkadeks või nõidadeks. Nad oskasid enamasti loodust paremini tähele panna ja seda tõlgendada andes uskumusi ja oskusi põlvestpõlve edasi. Elusolendites ei olnud väge kõikjal samal määral, täiskasvanutes, eriti aga meestes oli väga rohkem kui naistes ja lastes. Loomadel, inimestel oli väge kõige rohkem peas, südames, veres, küüntes, juustes ja hammastes. Näitsikutel enamasti lõigati juuksed enne naitumist lühikeseks ning samamoodi aeti orjad kiilaks, et nende väge vähendada. Mujalt sai väge juurde juues teatud looma verd või süües teatud elundeid.
Teine väga tähtis element usundis oli hing, mis oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks. Enamasti lahkus hing kehast une ajal suutes sell ajal rännata ning siseneda isegi teistesse kehadesse. Peale surma, aga oli hinge lahkumine kehast lõplik. Siiski arvati mõnelpool, et peale surma siirdub hing putukatesse. Peale surma käidi enamasti lahkunu haua juures, et nö sidetpidada ning suhelda, jättes sinna nii mõnigikord liha tükk või leivakäär pruukostiks.
Matuse talitluse juurs on ka nähe lääne kiriku mõju, mistõttu hakati mõninga aja pärast surnute põletamise asemel neid hoopiski matma .
Muinaseestlaste suhe loodusega oli väga tihe. Inimesed austasid loodust ja kõike sellega seonduvat sügavalt, uskudes, et loomadell, lindude, putukate, kividel, puudel jne on oma hing. Sellist hingestamist nimetatakse tänapäeval animismiks. Oluline koht oli ka ohverdamisel, mida peeti selleks, et jumalatele,vaimudele ja haldjatele meelejärele olla. Pühadeks puudeks, kus ohvritalitlused aset leidsin peeti enamasti pärnasid, tammesid kui ka pihlakaid. Teisteks pühapaikadeks olid ohvrikivid, mille pealispinnal olid enamasti, kas looduslikud või inimese poolt uuristatud lohukesed.. Samtui olid olemas veel ohvriallikad, kus allika nimi tähistas sageli allika või sealse vee omadusi.. Kõige sobivamaks nädalapäevaks peeti neljapäeva, mis sarnaneb tänapäeva pühapäevaga. Sel ajal ohverdati enamasti, kas piima,liha,verd või vilja. Äärmisel juhul ka inimesi kuid nendeks olid esmajoones vangistatud vaenlased.