Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi. Olustvere 2012 Metssiga pesitseb Metssiga on Euroopas laialt levinud, puududes Inglismaal ja enamikus Skandinaavias. Neid leidub veel Aafrika ja Aasia lõunaosas. Eesti alale on ta viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses, olles siin oma levila põhjapiiril. Täielikult puudus ta siin 17. - 19. sajandil valitsenud külmemal perioodil. Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult
Admiral Tutvustuseks Nimetus ,,admiral" tekkis prantsuse keelest väljendist ,,admirable", mis tähendab ,,imetlusväärne". Inglased aga kutsuvad admirale mõnikord ,,aldermaniks" (raehärra). Kauni värvusega admiral on päevaliblikas. Kindlasti on ta üks suurimaid ja värvikamaid põhjapoolkera parasvöötmes elutsevaid liblikaid. Elu iga on umbes 10 kuud. Tiivaulatus 55- 64 mm, punased ristivöödid ja valged tähnid mustal taustal. Eesjalad on lühikesed ning harjataolised. Liblikas kõnnib kahe tagumise paari abil. Paljunevad kevadeti ja nende munade arv on kuni 100 muna. Munad arenevad 2 7 päeva ja sellest järgnev etapp on rööviku areng 2 3 nädalat. Admiral kuulub koerliblikate sugukonda, neid esineb kogu maailmas, alates Assooridest ja Kanaari saartest läbi Aafrika põhjaosa ja Euroopa kuni Väike-Aasia ning Iraanini. Põhja-Ameerikas ulatub levila lõunas kuni Guatemala ja H...
Läänemere linnud Läänemeres puuduvad täielikult ookeanilised linnuliigid ja mereliste liikide arv on tunduvalt väiksem kui Põhjameres. Siiski ei ole Läänemere linnustik liigivaene. Mereliikide arvu vähesust kompenseerib mageveeliikide juurdetulek (eriti kirde- ja põhjaosas). Merelinnud Hahk on Läänemeres laialt levinud, eriti kesk- ja põhjaosas. Pesitseb kaljusaarekestel ja lamedal kaljurannikul, seega on arvukas Soome ja Rootsi ranniku skäärides. Tegutseb suurtes salkades rannikulähedase madalmerealal, peamiselt limustest (rannakarp). Eesti vetes pesitseb hahk ainult Vaika kaljusaarekestel Saaremaa Lääneranniku lähedal. · Tüüpiline merelind · Pesitseb maismaal kolooniatena · Toiduks on karbid ja pisivähid · Poegade eest hoolitsevad peale oma ema ka teised linnud
puudub iseloomulik tutt, räägehääl, täielikult kohastunud vee, kuival maal ei liigu, pessa ronimine vaevaline, ujuvpesa. Haudeaeg 22-23 päeva. Keha tagaosas asetsevad jalad, head ujujad ja sukeldujad, toit kalad putukad ja koorikloomad, harv haudelind 3 kaitsekategooria. Jääkoskel 1,3 kg 90 cm tiibade siruulatus, valdavalt hele, tumeroheline pea, selg on must, emane on halli kehaga ja heleda pugualaga, nokk on hambuline ja otsas konksuga, kalatoiduline. Saabuvad märtsis, pesitseb puuõõnes, järvede jõgede ääres, suured pesakonnad -10 poega. Pojad seljas. 60-70 päevaselt pojad lendavad, lasteaiad, mitme pesa pojad. Siseveekogudelt lahkuvad isased suvel, emased lahkuvad novembris, jääga, talvituvad merel. Väiksearvuline eestis. Jahiliikide nimistus. Lauk 700-900g Siru 70-80cm. Nõgimust, nokk ja laup on valge. Punane silm, kolmas neljas elukuu saavad mustaks. Segamini ajada Taidaga. Saabuvad märtsilõpul, pesas on 5-12 muna, haudumine 22
.. Eestisse jõuab rohunepp aprilli teises pooles, lahkub augustis või septembris. Välimus - Rästast kogukam, pika sirge noka , jässaka keha pikkade peenikeste jalgadega ja pruukikirju sulestikuga lind. Rinnal, kõhu all tugev ja selge vööditus; tiiva ülaosal on tume pikivööt, mida raamivad valgetipulised tiivakattesuled, tiivaalune tumedam. Ka maas seisval linnul on selgelt näha valge tiivavööt. Välimised sabasuled on laialt valged. Levik ja rändamine. Rohunepp pesitseb kohati Skandinaavia põhjaosas, Soomes, Poolas, Baltimaades ja Venemaal.Vähemalt pooltuhat haudepaari pesitseb Poolas ja Ukrainas. Erinevalt teistest nepiliikidest on rohunepp pikamaarändur, kelle rändeteed ulatuvad Aafrikasse – üle Sahara kõrbe, kuid teda on talviti kohatud ka Edela-Euroopas ja Loode-Afrikas. Kus võib kohata... Suuremad ja elujõulisemad asurkonnad Eestis paiknevad suurtel jõelammidel – Suur-Emajõe, Kasari, Soomaa ja Mustajõe niitudel
· Arvukus. Eestis 40-80 tuhat paari. Euroopas 6,8-10 miljonit paari · Välimus.Kaljutuvi keha on tuhkhall, tiibadel kaks musta tiivavööti. Enamik kodutuvisid on pärinud selle halli põhitooni, kuid kodutuvi salkades on väga eriilmelise mustri ja värvusega linde. Tiibade alaküljed on heledamad, tiivaotsad seevastu tumedamad. · Pereelu.Kodutuvi on võimeline pesitsema aastaringselt ja munema 5-6 kurna. Meie kliimavöötmes pesitseb ta siiski ainult vahemikus märtsist septembrini ja muneb 2-3 kurna. Nagu kõigil tuvidel on neil kurnas ainult 2 muna. Mune hauvad mõlemad vanalinnud 16-19 päeva. Pojad saavutavad lennuvõime tavaliselt kolmenädalastena, kuid mõlemad vanemad toidavad neid kuni viis nädalat. Piiritaja e. piirpääsuke · Kus võib kohata.Kõikjal Eesti,suured Pereelu. Mai lõpus-juuni alguses muneb metsamassiivid.
Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti.
KANAKULL Kanakull on haukaliste seltsi, haugaslaste sugukonda ja haugaste perekonda kuuluv kulliline. Sellel keskmise suurusega röövlinnul on märkimisväärne suguline dimorfism: emaslind on märksa suurem (kaal 8202054 g) kui isaslind (5171170g), ka sulestiku erinevused on sugude vahel olemas, kuid mitte väga silmatorkavad. Kanakull pesitseb hajusalt üksikpaaridena, hõivates selleks pesitsusterritooriumi ala, mida kaitstakse teiste sama liigi isendite eest. Pesitsusterritooriumi olulisimaks osaks on pesapaik väiksem pesaehituseks sobiv piirkond, kus asub üks või mitu pesa. Pesitsusterritoorium ning seda ümbritsevad toitumisalad moodustavad ühe kullipaari kodupiirkonna. Kanakull elab Põhja-Ameerikas ja Euraasias. Euroopas pesitseb ta peaaegu kõikjal, kuid vähem on teda Lääne- ja Lõuna-Euroopas
REFERAAT BIOLOOGIA Tallinna Polütehnikum KALJUKOTKAS R.R TA-09 Õp. Eha Lõoke Tallinn 2010 SISUKORD 1.Eesti kotkad 2. Välitunnused 3.Pesitsemine looduses 4. Toitumine ja saagi püüdmine 5.Levikja arvukus 6.Kaljukotkaste kaitse 7.Kasutatud kirjandus 8.Pildid Eesti kotkad Eestis pesitseb 222 linnuliiki, neist 24 kuuluvad röövlindude hulka. Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Suuremaid, laiade tiibadega, võimsaid päeval tegutsevaid röövlinde kutsutakse kotkasteks. Eestis pesitseb 6 liiki kotkaid. Eesti keeles "kotka" nime kandvad linnud ei ole lähisugulased. Ühist perekonnanime
pesitsuspaigale soole. Eestis leidub palju soid, aga ka külasid ja mägesid, mis on tema järgi nime saanud. Värvuse järgi kutsutakse teda veel hallkureks ning muude tegutsemispaikade järgi ka mets-, põllu-, kesa-, niidu-, külvi- ja rukkikureks. Hulgaliselt on teada sookurega seotud rahvajutte ja ilmatarkusi. Sookurge on läbi aegade austatud, kuigi samal ajal ka jahisaagina ihaldatud. Pesitsusasurkondade suurust on raske hinnata, sest liik pesitseb hajusalt raskesti ligipääsetavatel märgaladel. Euroopas kokku pesitseb hinnanguliselt ligikaudu 80 000 paari ja maailmaasurkonna suurus on umbes 100 000 paari. Sookurg pesitseb üksikpaaridena mitmesugustel märgaladel, peamiselt soodes. Kui nelikümmend aastat tagasi pesitses sookurg üksnes loodusmaastikel, siis viimastel aastatel on ta muu hulgas levinud inimtekkelistesse elupaikadesse ning levila on tunduvalt tihenenud. Sookure pesapaiga- ja sünnipaigatruuduse kohta teatakse veel vähe
1 Kilingi-Nõmme Gümnaasium Laurits Meinson TIHASED Referaat Juhendaja: Urve Jõgi 2018 SISSEJUHATUS Tihaslased (ladina keeles Paridae) on lindude (aves) klassi, värvuliste (passeriformes) seltsi, tihaslaste sugukonda kuuluvad väiksed kiired ja üsna jässaka pisikese nokaga värvulised. Tihaslasi pesitseb Eestis tavaliselt kuus liiki (Rasva-, Must-, Sini-, Tutt-, Salu- ja Põhjatihane), kokku on aga tihaslasi kaheksa liiki. Minu töö eesmärk on leida tihaslate ja eri liikide kohta võimalikult palju infot. kasutades selleks raamatuid ja veebilehekülgi. Tihaslased Välimus Väiksed, tüsedad ja pisikese nokaga. Elupaik ja pesitsemine Tihased pesitsevad metsaservades, parkides ja aedades ning on talvel toidumaja tihedad külastajad
Hallhaigur Georgi Kevorkyan 5.B Peetri Kool 2017 Välimus • Linnu üldpikkus: 90–98 cm • Tiibade siruulatus: 175–195 cm • Linnud kaaluvad: 1–2 kg • Hallikasvalge sulestik • Tugev roosakollane nokk • Lendavad aeglaselt ja hoiavad pikka kaela • Tüüpiline eluiga on 5 aastat Elupaik • Hallhaigrid asuvad Lõuna-, Kesk- ja Ida-Eesti metsades veekogude läheduses.. • Hallhaigur pesitseb parasvötme Aasias ja Aafrikas • Pesitsevad kolooniates. Pesitsemine • Hallhaigur pesitseb parasvötme Aasias ja samuti Aafrikas • Suur pesa asub puuladvas ja koosneb kuivanud okstest. • Emane hallhaigur muneb märtsis- aprillis pessa 3-5 muna. • Noorlinnud saavad lennuvõimelisteks 55 päeva vanuselt ja suguküpseks 2 aastaselt. Toit Sööb peamiselt: • prügikalu • putukaid • vähke ja konni
sõnumitoojateks esivanematelt. 4. Levik ja arvukus Valge-toonekurg elab Euroopa ja Aasia mandri metsavöötmes ning Lõuna-Aafrikas. Valge-toonekurg on rändlind. Esimesed valge-toonekured saabuvad märtsi lõpus.Enamus jõuab kohale aprilli keskel. Isaslinnud saabuvad sageli varem varem kui emaslinnud.Eesti on tema leviala põhjapiir. Valge-toonekure koguarvukus maailmas on hinnanguliselt 500 000520 000 lindu. Eestis pesitseb hinnanguliselt 40005000 paari ja nende arvukus kasvab pidevalt. 5. Elupaigad Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava- ja kultuurmaastikke, jõeluhtasid, samuti inimasulaid ja nende lähemat ümbrust. Pesa rajatakse puu, korstna, telefoniposti või elektripoisti otsa, katusele.Meelsasti kasutavad ka tehisaluseid. Pesapuuna eelistavad valge-toonekured kuuske, ka kask ja lehis on küllaltki sagedased pesapuud. Teistel puuliikidel pesitsevad valge-toonekured harvem
Linavästrik Ta on umbes varblase suurune ja ta kuulub värvuliste lindude hulka. Tal on ka pikk saba. Ta on tuntud kogu Euraasias, välja arvatud Põhja-Jäämere saartel, poolsaartel ning Araabia poolsaarel. Pesitseb ka Loode-, Lõuna- ja Ida-Aafrikas. Linavästrik on rohkem inimeste seltsis. Elab ava- ja poolavamaastikul, eelistab kultuurmaastikke, sageli veekogude läheduses. Enamasti tegutseb maapinnal või peatub madalatel kohtadel. Maapinnal jookseb väga osavalt ja kiiresti. Linavästrik on ka lendaja, tema lend on madal ja lainjas. Iseloomulik on tema mängulend koos lauluga. Eestis elab linavästrike kuni 100 000 paari. Linavästrikud toituvad mardikatest, tõukudest,
soolast vett. Seda vimaldavad nende erilised soolanrmed, mis vljutavad joogi ja toiduga saadud leliigsed soolad organismist. Peamised ohud merelindudele on inimtegevusest tulenev hirimine, elu- ja toitumispaikade kadumine (nt tuuleparkide vi muude ehitiste rajamise tttu), lireostus, kalavrkudesse takerdumine ja toiduvarude vhenemine. Lnemere res pesitsevad linnud : Khmnokk-luik. Khmnokk-luik on vga vaikne lind. Luik pesitseb Phja-, Lne-, Kaspia- ja Musta mere rsetel aladel. Merikotkas. Merikotkas eelistab veekogudelhedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse- segametsad ja mnnikud. Jkoskel. Jkoskel tegutseb avaveel, ainult pesitsema siirdub ta metsadesse, parkidesse ja isegi inimasulatesse Merikajakas. Teda vib kohata ainult merel, sisemaale ei tule ta kunagi. Aul. Aul on viksemat sorti sukelpart, kes kaalub tavaliselt 600-700g. Aul pesitseb tundravtmes, kuid talvituma lendab luna poole. Kirjuhahk.
vulgaris L. Rahvasel on neevl temast palju nimesi. Näiteks Kuldnokk, rästas, türgi varblane, puurivarblane ja neid on veel ja veel. Tiivade pikkus ulatub koguni 13-14 cm-ni. Keha mass on kesmiselt 53-67g. Levinud on nad peaaegu üle terve euroopa. Kuid meil vedas, meil eilavad kuldnoka üle terve Eesti. Vahepeal üks pilt ka siis. Nüüd te teate kuidas näeb välja kuldnokk. Ilus onju? Kahjuk nende arvukus 20 viimaste aastate jooksul on tugevalt vähenenud. Praegu pesitseb meil 20 000 kuni 50 000 paari. Tema väldib paksu metsi ja avamaastiku. Eelistab segametsa, metsaservi ja puisniite. Pesitseb aga paaridena. Elab päevase eluviisiga. Ta on rändlinn, tagasi tuleb juba veebruari lõpus või märtsi alguses. Eesti kuldnoka tavaliselt lendavad ära Hollandisse või Belgiasse. Mõned üksikud jäävad meile talvituma. Ta on segutoiduline, loomadest sööb ta putukaid, teosi, usse ja taimedest seemneid, marju ja taimepungasi
Nad leiavad puude eri osadest toitu ja varjepaiku. 14.Millele reageerivad jänesekapsa lehed? 14.Valgusele, temperatuurile ja niiskusele. 15.Mis on nende laanemetsa tüüpiliste rohttaimede nimetused? 15.Laanelill ja leseleht. 16.Mis on selle laanemetsa tüüpilise sambla nimetus? 16.Laanik. 17.Mida kuklased söövad? 17.Taimede seemneid, lehetäide nestet, kahjurputukaid 30 m ulatuses kuhilpesast. 18.Kes ohustavad metsakuklasi? 18.Linnud roherähn, imetajad metssiga. 19.Kuidas käbilind pesitseb? 19.Ta pesitseb ainsana kevadtalvel, kui käbid on küpseks saanud, kuid seemned pole välja pudenenud. Pesa teeb kuuse otsa oksaraagudest ja vooderdab. 20.Kes on see pesakastis või puuõõnsuses pesitsev putuktoiduline metsalind? 20.Must-kärbsenäpp. 21.Kes on see meie kõige väiksem, umbes 5 g kaaluv metsalind? 21.Pöialpoiss. 22.Mida orav sööb? 22.Kuuse- ja männiseemned, marjad, pähklid, tõrud, seened, linnumunad ja pojad. 23.Kes on orava looduslikud vaenlased? 23
Heleda tüübi jahipistriku sulestiku üldine värvus on valge, ülapoolel on laiguline või vöödiline pruunikashall muster. Alapool on valge ja mõnikord kahkja hallikaspruuni triibustusega. Tumeda tüübi sulestik on hallikaspruun, ülapoolel sinihalli või valkja vöödistusega , alapool valge tumeda mustriga. Jahipistrik on suurim pistrikulane, Eestis võib jahipistriku kohata haruharva rabades, soodes ja avamaastikel. Jahipistriku eluiga on keskmiselt 9-12 aastat. Jahipistrik pesitseb tundras ja taigas. Ta on erakliku eluviisiga lind ning pesapaigana eelistab ta raskesti ligipääsetavaid kohti. Pesa rajab ta kaljudele ja veekogude kallastel olevatele rannajärsakutele. Harvem pesitseb ta puude otsas, kasutades selleks teiste lindude, peamiselt kaljukotka ja ronga, pesa. Ise ta puu otsa pesa ei ehita. Saaki püüab jahipistrik mitmeti, sealhulgas madalal lennul maa kohal, lennul saaki väsitades või sööstes
· Sulestik on ülalpool sinkjasmust, metalse läikega. · Suitsupääsuke eelistab pesapaiga valikul kultuurmaastikke. · Suitsupääsukese kutsehüüd on "vidiitvidiit", laul on enamasti kiire ja pikk, meenutades vidinat. · SUITSUPÄÄSUKE ON EESTI RAHVUSLIND !!! Kiivitaja Vanellus Vanellus · Kiivitaja on 2831 cm pikk. · Sulestik on mustvalge ülalpool roheka läikega. · Kiivitaja pesitseb madala taimestikuga avamaastikes nt: põldudel, rohumaadel ja soodes. · Kiivitaja toiduks on selgrootud putukate valmikud ja vastsed, limused. · Kiivitajat on nimetatud tema iseloomuliku häälitsuse ning agressiivse käitumise järgi. Pöialpoiss Regulus Regulus · Pöialpoiss on Eesti ja Euroopa väikseim linnuliik. · Kehapikkus on 9 cm, kaal 47 g. · Elupaigana eeslistab pöialpoiss kuusikuid.
Juhendaja: Ülli Toomemäe Kabala Lasteaed-Põhikool 2013 SISUKORD Koolibri (Cynathus latirostris) Koolibri veedab peaaegu kogu oma elu õhus. Ta lehvitab õhus nii kiiresti tiibu, et suudab ühe koha peal seistes lillelt nektarit korjata. Koolibri kasutab päeval väga palju oma energiat ja sellepärast langeb ta öösel tardumusse. Cynathus latiorostris elutseb rohkem põhjapool kui enamus koolibri liike. Ta pesitseb Mehhikost kuni Arizionaseni Ameerika Ühendriikides. Koolibri eelistab kuivi ja kiviseid piirkond ja ka kõrbesid. Tihti leiab neid kanjonitest ja sügavatest jõe orgudest. Koolibri Cynathus latirostris veedab suurema osa päevast õhus, seetõttu vajab ta hulgaliselt energiat sisaldavat toitu. Õienektarit imevad koolibrid lennu ajal. Tiibu kiiresti liigutades "peatub" ta õhus lille ees ja pistab oma pika ning pisut kõvera noka õietuppe. Siis aga liigub edasi järgmisele õiele.
Luik Eestis elavad luikedest: laululuik, väikeluik ja kühmnokkluik. Luik oli 2007.a. Eestis Aastalind. Luikedel on väga lihaseline kael, mistõttu nad suudavad nokalöögiga purustada ka inimese luid Kühmnokk-luik: On Eesti suurim lind. Ta on rändlind, ning pehmetel talvedel pesitseb Eestis. Kühmnokkluik eelistab elupaigana taimestikurikkaid merelahtesid ja rannikujärvi, harvem lagedaid meresaari. Pesitsemist alustab aprilli teisel poolel ja mai algul. Kurnas on 4...8 suurt rohekashalli muna. Koorunud pojad näevad väga rääbakad välja ega meenuta sugugi seda lindu, keda ilu pärast tiikidel peetakse. Pojad lennuvõimestuvad septembri algul. Looduslikke vaenlasi täiskasvanud luigel praktiliselt ei ole. Kühmnokkluik on üks raskemaid lendavaid linnuliike
· Produtsendid: sookail, kanarbik, jõhvikas, sookask, soopihl. · Tipptarbijad: hunt, karu, inimene, kotkas, rebane · Karnivoorid: rebane, karu, mäger, rabakonn, kurg, sääsk. · Herbivoorid: hall-jänes, lehetäi, põder, mardikas, metskits. Pilt 8: põder Pilt 9: rabakonn Ökoloogiline püramiid Joonis 4: siirdesoo ökoloogiline püramiid Populatsiooni näide · Sookure arvukus on kasvav, suuresti tänu uute elupaikade tekkimisele. · Eestis pesitseb aasta 200. seisuga ca 6000 paari sookurgi. Läbirändajate hulk küündib kümnetesse tuhandesse. · Euroopas pesitseb umbes 74000-110 000 paari ning talvitub umbes samapalju paare. Pilt 10: sookurg Inimmõju · Inimesed ehitavad rabadesse ja soodesse matkaradasid, vähesel määral võivad reostada soid. Pilt 11: matkarada Kasutatud allikad · Pilt 1: http://blog.devion.ee/kastemarg-johvikas · Pilt 2: http://tigupilt.blogspot
ussid, putukad ja nende vastsed. Eelistatumateks toitumispaikadeks on metsaojade ja -kraavide pehmed kaldad, veeloike ääristav muda ja üldse vesisemad kohad, kust saab toitu hankida nokaga mudas songides. Pesitsemine: Suve jooksul pesitseb kaks korda, mistõttu mäng kestab vastavalt aprilli keskelt mai keskpaigani ja juuni keskelt juuli alguseni. Mängulennul lendab isaslind lagendike ääres puulatvade kõrgusel ja toob kuuldavale piiksuvaid või krooksuvaid häälitsusi. Pesa on kurvitsale tüüpiline - kõrtega väheselt vooderdatud maapinnalohk varjavate põõsaste või noore puu all. Täiskurnas on 4 kreemjat hallide koorelaikude ja ruugete väikeste pealislaikudega kirjatud muna
Kalakotkas muneb 23 muna, millest kooruvad pojad saavad lennuvõimeliseks juuli lõpus. Lennuoskusest saagipüüdmiseni kulub aga veel tükk aega õppimist. Tänu keskkonna (eelkõige veekogude) vabanemisele kloororgaaniliste ainete (nt DDT) saastest ja osaliselt ka tehispesade ehitamisele on Eesti kalakotkaste produktiivsus (s.o pesitsevate paaride keskmine poegade arv) maailma üks kõrgemaid. Levik ja arvukus Kalakotkas elab pea kõigil mandritel. Meil pesitseb ta eelkõige Ida- ja Lõuna-Eestis ning levib tasapisi lääne poole. 2005. aasta seisuga pesitseb Eestis 5055 paari kalakotkaid. Veel 1985. aastal teati meil pesitsevat ainult 5 paari, seega on veerand sajandiga kalakotka arvukus tõusnud 10 korda. Kuidas meie kotkastel läheb?(Uudised 2007) Merikotkad olid sel aastal Eestis edukad. Pehme talv soodustas energia kokkuhoidu ja kevadine jahedus suure linnu puhul mõju ei avaldanud iga pesitsema asunud paari kohta kasvas üles 1,12
peab selle juures ka ise söönuks saama.Kui keegi leiab kotkapesa, mis asub puu ladvas nagu valge-toonekurel, siis on see tõenäoliselt kalakotkale kuuluv. Muuseas Ameerikas ongi kalakotkas pesitsemas sarnastes kohtades, nagu meie valge-toonekurg. Kalakotkas muneb 2-3 muna, millest kooruvad pojad saavad lennuvõimelisteks juuli lõpus. Lennuoskusest saagipüüdmiseni kulub aga veel tükk aega õppimist. Kalakotkas elab pea kõigil mandritel. Meil pesitseb ta eelkõige Ida- ja Lõuna-Eestis ning levib tasapisi lääne poole. 2002. aasta seisuga pesitseb Eestis 50-55 paari kalakotkaid. Kui veel 1985 teati meil pesitsevat ainult 5 paari, siis järelikult on veerand sajandiga arvukus tõusnud 10 korda. Ülevaate arvukuse muutusest saate siit.
karusammalt. Harilik karusammal Harilik laanik Laanekuklased Kuklased on sipelgaliik, kes ehitavad kuhilpesi, millest pool paikneb maa sees. Kuklaste toiduks on taimede seemned, lehetäide neste, metsaputukate vastsed ja valmikud. Kuklased kaitsevad puid kahjurputukate hävitamisega. Nende vaenlased on roherähn, metssiga, inimene. Laanekuklased on looduskaitse all. Linnud laanemetsas Must kärbsenäpp on laululind. Pesitseb puuõõnsuses või pesakastis. Toitub metsa kahjurputukatest. Must kärbsenäpp on rändlind. Linnud laanemetsas Käbilind on varajane pesitseja pesitseb hilistalvel või varakevadel kui käbid on küpsed, kuid seemned ei ole veel käbist välja pudenenud. Pesa punub kuuse okste vahele. Loomad laanemetsas Karu on segatoiduline loom. Sööb rohttaimi, marju, tammetõrusid, pähkleid. Liha sööb peamiselt kevadel ja sügisel. Karu ei ole enam Eestis looduskaitse all.
antarktika kastevars ja antarktika padikann. Antarktika kastevars Antarktika samblik Loomastik Väga karmide kliimatingimuste tõttu pole Antarktise loomastik kuigi mitmekesine. Antarktise mandrilt puuduvad seal püsivalt maismaal elavad selgroogsed loomad. Selgrootutest loomadest on enamik mikroskoopilised ning elavad mullas ja taimestikus. Nende hulgas on esindatud ainuraksed, keriloomad, loimurid jm. Teadaolevalt pesitseb Antarktisel vaid neli lennuvõimelist linnuliiki: antarktika änn, lumi- tormilind, lääne-tuppnokk ja lõunatiir. Pingviinilisi ehk lennuvõimetuid linnuliike pesitseb mandril neli liiki: adeelia pingviin, eeselpingviin, keiserpingviin ja valjaspingviin. Mereloomadest on esindatud sinivaalad, mõõkvaalad, hiidkalmaarid, merileopardid, merikarud, hülged jm. Keiserpingviinid Lumitormilind Toiduahelad Paljud Antarktise rannikuvetes elavad veeloomad
SUURMAINA SUURUS · Pikkus: 25cm. · Saba pikkus: 8cm. · Tiivaulatus:50-55cm. · Kaal:200-220 g. PALJUNEMINE · Pesitsusaeg:Aprillist juulini. · Munadearv: 2-3 · Haudumisaeg: 13-15 päeva. · Pajad saavad lennuvõimeliseks: · 21-23 päeva vanuselt. ELUVIIS Harjumuspärane eluviis:Seltsiv lind, puhkab, hangib toitu ja pesitseb väikestse seltsinkutena, partnei valib kogu eluks. Toitumine:Puuviljad, nektar, putukad ja väikesed selgrootud. Sugukond:Kuldnoklased.
merihein, hanehein ja penikeeled (Paal, 1997). Lainetele avatud rannal on pilliroog hõredam ja kooslus liigirikkam kaasnevad veel järvekaisel, soomusalss, randaster, valge kastehein ja meri- mugulkõrkjas. Roostikus leidub ka veel suur tulikas, väike lemmel ja vee sees kasvab männas vesikuusk (Kumari, 1985). Linde on roostikus palju. Matsalu laht on hallhane peamisi pesitsuskohti Eestis. Hallhanesid pesitseb siin umbes 220 paari (Miilmets, 1981). Haned ja kühmnokkluiged mõjutavad lindudest enim roostiku struktuuri lõhkudes pilliroogu (Kumari, 1985). Suurte kolooniatena pesitseb siin naerukajakas. Arvukalt on vesikanu ja partlasi. Tihedamassse roostikuossa hoiab hüüp. Nimetamata ei saa jätta ka loo-loorkulli, sageli võib kohata toiduotsingul viibivat merikotkast. Üldse pesitseb roostikus rohkem kui 8000 paari linde (Miilmets, 1981). Talvel
Linavästrik, ladina keelse nimetusega Motacilla alba on umbes varblase suurune, saledam, aga väga pika sabaga värvuliste seltsi kuuluv lind. Linavästriku alapool on valge, selg tuhkhall, kurgualusel ja rinnal ilutseb suur must laik, kiirul must mütsike. Oma pikkadel peenikestel jalgadel võib ta väga kiiresti ja osavalt mööda maapinda joosta. Linavästrik on tuntud kogu Euraasias (v.a. Põhja-Jäämere saartel, arktilistel poolsaartel ning Araabia poolsaarel). Pesitseb ka Loode-, Lõuna- ja Ida-Aafrikas. Eestis üldlevinud haudelind. Linavästrik elab peamiselt inimasustuse läheduses. Eestis ligikaudu 50-100 000 paari. Kaalub 20...23 grammi. Elab ava- ja poolavamaastikul, eelistab kultuurmaastikke. Linavästriku sugulased, kes meie mail elavad, on alati seotud veega: lambahänilast ja haruldast jõgivästrikku veest eemal ei kohtagi. Linavästrik elab mererannal ning laidudel, jõe- ja
säästis tema, teised aga muutis delfiinideks. Diobysos otsis üles ka oma ema, kelle ta Olümposele viis ja surematuks muutis. Veinijumal võis olla lahke ja heatahtlik, kuid sageli ajas inimesi ka hulluks. Ta võis oma austajatele pakkuda nii rõõmsat ekstaasi kui metsikut brutaalsust. Maailma loomine Kõigepealt oli Kaos, mida kattis pimedus. Siis sündis 2 last: Öö (Nyx) ja Erebos (äraarvamatu sügavus, kus pesitseb surm). Pimedusest ja surmast sündis Armastus. Temast aga Valgus ja ka Päev. Siis tuli Maa (Gaia) ja temast Taevas (Uranos). Nende lapsed olid monstrumid, tohutu jõuga. 3 esimest: 100 kätt ja 50 pead. 3 järgmist kükloobid. Viimased koletised titaanid, mõned neist inimestele heatahtlikud. Taevas vihkas esimesi 3 poega ja pani need Tartarosse vangi. Maa oli pahane ja palus teistelt lastelt abi. Titaan Kronos (Aeg) varitses isa ja vigastas teda. pannes lapse asemel kivi.
a. Vilsandi Rahvuspargiks. 1996. aastal Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitati Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskiri ja piirid. 1997 sai Vilsandi rahvuspark rahvusvahelise tähtsusega märgala (Ramsari ala) staatuse ning sama aasta 6. detsembril avati rahvuspargi külastuskeskus Loona mõisas. Elustik Loodust iseloomustavad eelkõige mereline kliima, rohke linnustik, rannikualadele iseloomulik karaktertaimestik ja huvitav riimveelise mere fauna. Siin on kohatud 247 linnuliiki, kellest pesitseb 114. Soontaimeliike on 520, samblikke ja samblaid ligi 500 liiki, ligi 80 liiki kalu. Läbirändel peatub Vilsandi vetes tuhandelistes parvedes valgepõsk-laglesid, kirjuhahku ja teisi merelinde. Rahvuspargi meresaartel pesitseb kokku 7000 - 8000 haudepaari merelinde. Vilsandil kasvatatakse alates 1997 aastast ka jaanalinde, hetkel on neid seal kuus. (2 isast ja 4 emast) Vilsandi läänerannal paiknevad looduskaitseala tuntuimaid linnusaared - Alumine Vaika,
Ta on väga seltsinguline lind, aga seda jubedam on lugu, kui keegi üritab hallrästa pesale ligidale pääseda. Nimelt siis võivad appi tulla ka ohvri naabrid. Hallrästad võivad nii korraldada rünnaku ka inimesele: algul pikeerivad ja raplevad, siis aga kuhjavad ründaja üle väljaheidete koormaga. Nii hoiavad paljud linnud, kes muidu agarad teiste munade sööjad on, hallrästa pesadest alati kaugele. Hallrästas pesitseb üldiselt kõikvõimalikes puistutes, aga viimasel aja rändab neid üha rohkem linnadesse, kus leitakse sobivad pesapaigad parkides, kalmistutel ja ka lihtsalt teede ääres. Hallrästas on koloonialiselt pesitsev lind, sagedamini on koos 10...30 paari, vahel aga veelgi rohkem. Tihti võib näha ka seda, et kaks või kolm paari on leidnud pesale sobiva koha ühel puul. Pesa ehitatakse nii okas- kui ka lehtpuudele 0...20 meetri kõrgusele, kas tüve ja mõne
Põhja-Kanada Kanada tundravööndis on jaanuari kekmine temperatuus alla -30 kraadi , juulis +5 kraadi. Taimkatte moodustavad nagu mujalgi tundras peamiselt samblad. Kivistel pindadel kasvavad samblikud. Loomadest on esindatud lemming , polaarrebane ja hunt , metsik põhjapõder karibuu- ning mustksuveis. Suvel pesitseb rannikutel hulgaliselt veelinde, meresid asustavad hülged ja põhjapoolkera suurimad loivalised morsad ehk merihobud. Atlandi ookeani loodeosa vetes elavad suured imetajad grööni vaalad. Rahvastiku peamine tegevusala nii talvel kui ka suvel on mereloomapüük ja kalastus. Eskimod saavad enamiku toidust ja rõivamaterjalidest mereloomadelt. Jahil ja koormate veol on vältimatuteks abilisteks erilised , suured ja tugevad eskimo tõugu koerad
..3 muna, järeltuleva põlvkonna eest hoolitsevad mõlemad vanemad, üks mune haududes, teine toitu tuues. Pojad kooruvad juuni teisel poolel ja lennuvõimestuvad alles augusti lõpuks ja vahetult pärast lennuvõimestumist sooritavad praalivaid kärarikkaid kõrgeid õhulende. Kalakotkas kuulub looduskaitse alla. 3 Kalakotka levik ja arvukus Eestis Levik. Kalakotkas on levinud põhiliselt Euroopas ja Aasias (peale tundrate), kuid pesitseb ka Põhja-Aafrikas, Austraalias, Põhja-Ameerikas ning mitmel Vaikse ookeani saarel. Talvitub Indias, Indo-Hiinas ja Põhja-Ameerika lõunaosas (Poole 1989). . Euroopa populatsioon talvitub Lääne-Aafrikas ja mõned ka Vahemere lääneosas. Meil pesitseb kalakotkas eelkõige Ida- ja Lõuna-Eestis, kuid järjest sagedamini tuleb tema kohta teateid Pärnu- ja Läänemaalt, mis on märk selle liigi levimisest lääne poole (25 aasta
KLAMÜÜDIA Kaia Teder K112 Üldine Mikroorganism Liigitatakse bakterite alla Haigustekitaja pesitseb eelistatult kuse- ja sugutraktis Levib sugulisel teel Hävineb kuivamisel, temperatuuri muutusel Eestis- teisel kohal Maailmas- esimesel kohal Avaldumiseni kulub keskmiselt 3-14 päeva. Sümptomid Emakakaelapõletik- avaldub rohkenenud limasmädase vooluse tekkes. Emaka limaskestapõletik võib avalduda tsükliväliste veritsuste ja vahekorrajärgsete kontaktverejooksudena . Sümptomid Bartoliini näärmete põletiku puhul tekib ülivalulik, turseline ja suurenev moodustis
linnukaitsekongressil. Lisaks sellele oli ta aastal 1926 kuni 1930 rahvusvahelises ornitoloogilises komitees Eesti esindajaks. Mihkel Härms oli Eesti esimene kutseline ornitoloog. On kirjutanud „Eesti linnustik“ aastal 1927. (Eesti Entsüklopeedia) 29. Kui suur on Eesti haudeasurkond väike-konnakotkal? (paaride arv, võimalikult kaasaegne info, mitte vanem kui 10 aastat) Väike-konnakotka asurkond on meil Eestis hetkel suhteliselt stabiilne ning heas seisus. Eesti mandriosas pesitseb umbes 500-600 paari. Kõige sagedamini võib neid kohata Lõuna- ja Ida- Eestis, kuna Eesti asub selle liigi levila loodepiiril. Saartel aga pole senini liigi pesitsemist tuvastatud. Väike-konnakotka asustusala pole väga suur- ta pesitseb ainult Kesk- ja Ida-Euroopas ning talvitub Lõuna-Aafrikas. (Looduskalender 2011) Peamiseks ohuteguriks on Väike-konnakotkal nii Euroopas kui ka Eestis pesapaikade hävimine, jahialade kadumine või nende kvaliteedi langus ning see häirib pesitsuse ajal
Pindala on 2,166,086 km² Rannajoone pikkus on 39,330 km Üle 80% Gröönimaast on kaetud igijää ja igilumega, mille paksus on kuni 2300 meetrit Kalaallit Nunaat - grööni keeles "inimeste maad" Jäävaba ala on Saare lõunaosas kasvab madalaid puid ja põõsaid, kanarbikku, kukemarju, mustikaid, samblikke Gröönimaal elavad polaarrebased ja hundid, põhjapõdrad, muskusveised, valgejänesed, jääkarud, rannikul hülged, morsad, vaalad Saarel pesitseb umbes 50 linnuliiki Gröönimaal on kaevandatud sütt, krüoliiti, marmorit, tsinki, tina ja hõbedat Võimalik on nafta, kulla, nioobiumi, tantaali, uraani, raua ja teemantide kaevandamine. Peamine majandusharu on kalandus ja sellega seotud muud tööstusharud Tegeldakse ka hülge- ja vaalajahiga Imporditakse peamiselt masinaid ja seadmeid, muid tööstuskaupu, toidukaupu ja kütust Tulenevalt maanteede puudumisest kasutatakse
Saad teada Milline ta välja näeb? · Kaljukotkas on suur kotkas, kes keha üldpikkuselt on küll merikotkast pikem, massiivsuselt aga viimasele tunduvalt alla jääb. Keha üldpikkuseks on kuni 82 cm. Tiiva pikkus on isalinnul kuni 66 ja emalinnul kuni 69 cm, tiibade siruulatus võib küündida kuni 2,2 meetrini. Kus ja kuidas ta tavaliselt pesitseb? · Pesa kohendamine algab veebruaris ja see on kotkastele kõige õrnem aeg, kuna sel perioodil häiritud linnud hülgavad valitava pesa ning sel aastal sinna enam ei tule. Märtsis on pesas 2 muna, poegi aga kasvab üles enamasti vaid üks. Sageli jääb üks muna mädaks ja nõrgema poja varane hukk pole samuti suur haruldus. Millest ta toitub? · Eestis on kajukotka põhitoiduks jänesed ja tedred. Samuti murrab ta rebaseid,
on 20-25cm ja saba pikkus 20-30 cm.Ta kaalub 170-400g.Ta sööb seemneid , viljasid , selgrootuid ,linnupoegi ning linnumunasid. Talveks varub orav puuõõnsustesse ja oksaharude vahele sarapuupähkleid, tammetõrusid ja seeni. Talviti on oraval sageli nälg ja käbivaesetel aastatel surevad paljud neist. Orava poeg Aastatel , mil kuuskedel on hea käbisaak,sigineb orav aga jõudsalt.Siis võib ühel oravaperel olla korraga pesas ühe poja asemel 3-4 järglast.Orav pesitseb kaks korda aastas.Esimest korda märtsis- aprillis,teist korda suvel.Vastsündinud oravapoeg on tikutopsisuurune.Kaks esimest kuud toitub ta vaid emapiimast ja pesast välja ei tule.Sigima hakkab ta tavaliselt aastavanuselt. Orava pesa Orava pesa asub metsas enamasti kuuseokste vahel.Pesa toetub tavaliselt puu ligidale okstele.Seest on pesa vooderdatud sambla,karvade ,sulgede ja muu materjaliga.Orav võib pesa teha ka puuõõnsusesse või linnu pesakasti.
kiird mustjas ja kulmutriip valge, kuklal on valged tähnid. Sabaalune on nii isasel kui ka emasel valge. Noorlinnul on esimeses sulestikus ülalpool pruun ookerjate ja roostjate suleääristega;kuklal on valged laigud;hoo-ja tüürsuled on helepruunid tumepruunide põikvöötidega;alapool on ookerjas, roostjas või pruunikas, pruuni või tumeruske vöödilise põikmustriga,pugualal ja rinnal on tihti südajaid või tilktähne. Raudkullipaar pesitseb aastaid järjest ühes ja samas piirkonnas, kuid ehitab igal aastal uue pesa vana pesa lähedusse. Pesad paiknevad peamiselt okaspuudel, eriti mändidel. Raudkull muneb maikuul 4-6 muna. Emalind haub mune 35-36 päeva, isalind toob talle ja poegadele toitu. Pojad viibivad pesas 26-30 päeva, peale seda liigub veel pesakond tükk aega koos ringi. Pesitsusajal toitub raudkull väikestest lindudest. Muul ajal sööb ta ka pisinärilisi, hiiri ja uruhiiri, eriti näriliste massiivse sigimise ajal.
PARIKA RABA Kreete Johani Karin Kiilaspä Kadri Sülla Asukohast · Viljandi maakonnas Suure-Jaani ja Kolga- Jaani vallas · Suurus 3426 hektarit · Turbalasundi paksus 3-8m Parika raba · Raba eriilmelise elustiku kaitseks on loodud Parika looduskaitseala · Kaitse alla võtmise aeg: 25.mai 1981 · Pesitseb palju haruldasi ja ohustatud linde: metsised, sookured ja tedred, hallhaigurid · Tähtsamad järved on Parika järv, Parika Väikejärv ja Parika Pühajärv. Raba tähtsus · Mageda vee varumine · Mageda vee puhastamine · Hapniku tootmine, vastavate liikide kasvukoht · Teaduslik · Maastikuline Rabale iseloomulik · Puid vähe · Paks vähelagunenud turbakiht · Saab vett ainult sademetest · Ohtralt väikeseid veekogusid (älved ja laukad)
pikemaks ajaks, jäädes aga kutsehüüdude varal teistega kontakti. Kui aga mõni isend juhtumisi liiga kaugele eemaldub ja oma parvega kontakti kaotab, siis käitub ta otsekui hüsteerilist, lenneldes närviliselt häälitsedes siia-sinna, kui saab uuesti ühenduse teiste tihastega. Jaanuaris tärkab isaslindudes juba lauluhimu. Veebruaris jäävad nad paiksemaks ja märtsis liituvad paarideks. Sel ajal sagenevad isaslindude vahel tülid ja võitlused. Musttihane pesitseb igasugustes puuõõnsustes ning ka puujuurte vahel, kivide all koopakestes ja pehkinud kändudes. Pesakoobast ei uurista ta kunagi ise. Pesa ehitab emaslind kuivadest taimekõrtest, samblast ja taimevillast. Pesalohu vooderdab sulgedega. Pesas olevad munad on valged, roosakate täppidega ja väga väiksed. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastega. Poegade eest hoolitsemisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Peale pesast väljumist jäävad
kariloomade seas või istuvad koguni nende seljas, et sealt siis verdimevaid putukaid püüda. Peamiselt ainult putukatest toitudes, on hänilane kasulik lind kõikvõimalike kahjurite hävitamisel. (Laurits, 2014) 1. 3 Sigimine ja areng Hänilane on rändlind, kevadel saabub ta Eestisse aprilli lõpul või mai alguses ning sügisel lahkub septembris. Hänilane on levinud kõigi oma alamliikidena kogu Euraasia tundra-, metsa-, stepi- ja kõrbevööndis ning mägismaade avamaastikel. Pesitseb vähemal määral ka Põhja-Aafrikas ning Lääne-Alaskas. Talvituvad Aafrikas ja Aasia lõunaosas. Meil pesitsev hänilane talvitub lõunapool Sahaara kõrbe, mille ületavad ilma vahepeatuseta. Ränne toimub salkadena, ööbimiskohana eelistatakse roostikke. (Peksar, 2014) Paar nädalat enne emaseid saabuvad isaslinnud, kes vaatavad välja elupaiga. Kui mõni konkurent väljavalitud valdust tahab üle lüüa, siis kaitstakse seda vapralt. Kui emaslinnud on
vähe, kuid nii kaldal kui ka kaldavees kasvab rohkesti turbasamblaid (Paal, 2007). 3. Liigid looduskaitsealal Meenikunno looduskaitseala on liigiliselt väga mitmekesine. Leidub palju selgroogseid, selgrootuid ja taimi. Lisaks tavapärastele liikidele, pohlad, mustikad, seened, jõhvikad, leidub looduskaitsealalt ka kaitsealuseid liike. Rabast leidub mitmeid kaitsekategooria esindajaid. Esimene neist on rüüt (PLUVIALIS APRICARIA) elutseb Eestis lagerabadel. Pesitseb lagedatel peenar-älves-rabadel. Pesa rajab turbasamblamättale madala puhmastaimestiku varju süvendatud lohku (Renno, 1993). Liigi käekäiku mõjutavad looduslikud tegurid. Sookurg (GRUS GRUS) on Eestis üldlevinud haudelind, kes eelistab pesitsemiseks inimestest vähekülastatavaid lagedailmelisi madal- ja siirdesoid ning älverabasid. Pesa rajab lamedale mättale, keset tümapinnaselist rabaosa, madalsool hõreda pilliroo või põõsarindega aladele (Renno, 1993). Suurkoovitaja
grammi. • Eluiga on kuni 21a. Kodukaku elupaik ja eluviis • Elupaigana eelistab ta kultuurmaastike ja vanu talukohti. • Levikualadeks on tal peamiselt Euroopa, Korea ja Hiina. • Elab paariti Kodukaku Toitumine • Toitub peamiselt närilistest, väikestest lindudest, kahepaiksetest, jms. • Toitu hangib öösiti kasutades oma teravaid küüniseid ja nokka. • Nokk sobib hästi saagi kandmiseks ja tükeldamiseks. Kodukaku pesitsemine • Pesitseb märtsist aprillini • Pesapaigaks eelistab ta õõnsustega puid. • Pesa tunneb ära tema ebameeldiva lõhna ja omapärase vooderduse poolest, milleks on tema enda räppetompude ja kõdunenud puupuru segu. • Muneb tavaliselt 2-5 muna. • Haudumine kestab 30 päeva. • Pojad on pesahoidjad. Kodukaku pojad • Kooruvad eri aegadel. • Väljuvad pesast pooleldi udusulgedes. • Lendama hakkavad 30-35 päevaselt. Kodukaku talvitumine
väiksemad saared ja laiud on vee- ja rannikulindudearmastatuimateks elupaikadeks. Linduderohked on lõunarannikul asuvad suured järved ja nende laialdane soostunud ümbrus. Suure isendite arvu poolest on tuntud Mullutu lahe mustviirese ja väikekajaka ning Linnulahe naerukajakate haudekolooniad. Linnulaht on tõeline lindude laht - Saaremaa sisukamaid veekogusid ornitoloogiliselt seisukohalt. Juba aastakümneid asub siin Eesti üks suuremaid naerukajaka haudeasundeid, kus neid linde pesitseb mitutuhat (3000-5000) paari. Roostikus pesitseb hallhani, mitmeid pardiliike (sinikael-part, luitsnokk-part, tuttvart, punapea-vart jt.), arvukalt vesikanu, kõik meil haudelindudena esinevad pütiliigid, roolinnud jt. Linnulahe kallastel esineb veel terve rida teisi soo- ja niidulinde, eriti kurvitsalisi. Roostikke asustab hüüp ja rästas-roolind. Toitelennul võib kohata roostiku kohal ka üksikuid roo-loorkulle. Mererandade, suuremate
Isalind on hundsulestikus valge kaela ja keha ülapoolega, kukal on roheline, põsed ja kõhualune mustad, rind kreemikas. Emalind, noored ja sulgimisjärgne isalind on tumepruunikollaseviirulise sulestikuga. Nokk ja jalad on hahal rohekad. Hahk kaalub keskmiselt 2,2 kilogrammi. Elupaik ja viis ning levik: Hahk on jaheda kliima lind ja on levinud Põhja Euraasias. Eestis leiab hahka eelkõige LääneEesti saartel ja teda leidub ka Põhja Eesti rannikualal. Sisemaale hahk ei tule. Ta pesitseb peaaegu eranditult väikestel meresaartel tavaliselt rannaroostikus Toitumine: Hahk toitub limustest, eriti tähtsal kohal on rannakarp, kelle levikust sõltub ka haha levik. Areng: Pojad kooruvad juba alates mai keskpaigast ja lennuvõimestuvad juulis augustis. Juunis lahkuvad isalinnud kaugetele meresaartele sulgima. Pesitsemine: Pesa rajab lagedale rannavallile või põõsa alla kraabitud lohku. Pesa vooderdab ohtralt udusulgedega. Kurnas on 38 rohekakoorelist muna. Haudumine
Soopihl Ubaleht Arusisalik Rästik Vaskuss Linnud: Lagesoolinnud: Kiivitaja Sookurg Tikutaja Punajalg-tilder Soo-loorkull Mustsaba-vigle Haudelindudest: Oktoobris, novembris toimub Soorkurg hanede ja luikede läbiränne Kurvitsalised Roolinnud Teder Madalsoodes pesitseb ligi 100 Rukkirääk linnuliiki Metskiur Põõsalinde Tikutaja Sookurg Teder Putukad: Ämblikud: Üle 1500 liigi, kõige Huntämblikud, liigirikkam rühm Hüpikämblik mardikalised Kangurlane Suvel hulgaliselt kärbselisi: Luhasoodes domineerivad viljakärblane, päriskärblane, krabiämblik
Merikotkas Eestis elab ta peamiselt Saare- ja Hiiumaal ning Lääne-Eesti rannikul, kuid ka Peipsi rannikul. Eestis pesitseb ligi 200 paari merikotkaid. Merikotka talvist arvukust hinnatakse 600–900 isendile . Merikotka arvukus Eestis kasvab. Merikotkas on levinud Euraasias peamiselt suurte siseveekogude või merede ääres. Merikotkas on Eesti suurim röövlind. Tema üldpikkus on 77-100 Cm, tiiva pikkus on 57-69 Cm, ja mass on 3-6,5 Kg. Täiskasvanud isendite sulestik on mitut värvi pruun, pea võib olla ookerjas või valkjas. Ta saba koosneb 12 tüürsulest ja on valge. Noorlind, see tähendab alla 4 aasta
annaabi.ee 
