Peamised ökoloogilised tegurid (2)

1. Peamised ökoloogilised tegurid
Keskkond – kõik, mis ümbritseb organismi (k.a. laud, toit, sõbrad)
Ökoloogilised tegurid on keskkonna üksikud komponendid, mis võivad mõjutada organismi kas positiivselt või negatiivselt
Ökoloogilised tegurid jagunevad kahte rühma:
1. Biootilised – organismide vastastikmõju. (teised organismid: liigikaaslased, kirbud , bakterid …)
2. Abiootilised – ökotoop: a) kliima
b) elukeskkond: 1) õhk
2) vesi
3) muld
Abiootilised tegurid:
Valguskiirguse mõju organismidele:
1. Taimerakkude fotosüntees (orgaanilise aine moodustamine) võib toimuda vaid nähtava valguse puhul. Fotosünteesivõime on otseses seoses valguskiirgusega. Valgustingimuste halvenedes pidurdub FS ja koos sellega ka glükoosi moodustumine ning hapniku eraldumine.
2. Loomadel on valgus vajalik nägemiseks. Silmadesse jõudvad valguskiired äriitavad nägemisretseptoreid. Kujutise teravus ja värvide eristamine sõltub erinevate organismide nägemisretseptorite ehitusest. Olulise tähtsusega on ka ümbritsevatelt objektidelt peegelduva valguskiirguse iseloom. Hämaras tegutsevatel videviku - ja ööloomadel on välja kujunenud eriti suured silmad, seevastu maa alla elaval mutil on nägemismeel tugevasti taandarenenud.
3. Taimi jagatakse vastavalt kohastumusel valgustingimustega:

• Valguslembelised - niidutaimed
  
• Varjutaluvad – võivad kasvada ka varjulisemates kohtades
  
• Varjulembesed – alusmetsataimed
  

4. Valguse vajaduse järgi jagunevad taimed:

• Lühipäevataimed – neil moodustuvad õied vaid siis kui päevavalgus ei ületa 12 tundi. Nt riis, kanep , daalia…
  
• Pikapäevataimed – nõuavad päevapikkust rohkem kui 12 tundi. Nt. Nisu, oder , hernes, kartul …
  

Soojuskiirguse mõju:
5. Infrapunane kiirgus on soojuskiirgus (valguskiirgus muundub neeldudes soojuskiirguseks).On väga oluline kõigusoojaste loomadele (nt maod ), et nad saaks tõsta oma kehatemperatuuri.
6. Ultraviolettkiirgus on suures koguses kõigile organismidele kahjulik (muundab geene ja denatureerib valke). Väike kogus soodustab D vitamiini teket organismis.
Temperatuuri mõju organismidele:
Enamus Maal elavatest loomadest on kõigusoojased. Nende ainevahetuse intensiivsus ei ole küllaldane, et säilitada püsivat kehatemperatuuri ning seetõttu on nad otseselt sõltuvad väliskeskkonna temperatuurist. Püsiva kehatemperatuuriga on vaid linnud ja imetajad .
Talvisel madalate temperatuuride ajal on meie piirkonna taimedel puhkeperiood.

Biootilised tegurid on organismide omavahelised suhted.

Organismidevahelised suhted
Sümbioos – erinevat liikide vastastikku kasulik kooselu mis on kujunenud evulusiooni jooksul. Koos elavad sümbiondid.
N: vetik - ja seenerakud moodustades sambliku; mügarbakterid aedhernel või hernel aitavad muuta lämmastikku taimedele vastuvõetavaks. Erakvähk kes elab mõnes vanas teokojas. Meriroos kaitseb vähki aga ise toitub vähist ülejäänud toidust.
Kommensalism – erinevat liiki organismide kooselu vorm, mis on ühele osapoolele / kommensiaalile kasulik, teisele kahjutu s.o ei ole sest kasu ega kahju.
N: hai külge end kinni imev imikala, inimese soolestikus elavad bakterid ja protistid.
Parasitism – erinevat liiki organismide kooselu vorm, mis on ühele kasulik, kuid teisele kahjulik s.o parasiit elab peremeesorgani sees või peal, saades ise kasu ja tekitades peremeesorganile kahju.
N: paeluss koera soolestikus, inimese verd imevad sääsed, täid.
Kisklus – on kiskja ja saaklooma suhe. Kiskjad ei saa elada saakloomata.Aga kiskjate hävitamine võib viia ka saakloomade allakäigule. Tippkiskja – toiduahela tipplüli
N: hunt murrab haige loomad maha.Seega ei saa haigused levida
Taimetoidulisus ehk herbivooria – taimetoidulise looma, herbivoori ja taime omavaheline toitumissuhe. Kasulik vaid loomale. ( Herbivoorid : lehetäi, maipõrnikas, viidikas , metskits, põder)
N: jänes sööb talvel puukoort
Konkurents – sama või erinevat liiki organismide vastastikku piirav kooselu vorm. Võitlus kasulikumate keskkonnatingimuste pärast s.o osavõitlus piiratud keskkonna ressurside pärast
N:metsvindi pesad on teineteisest 100 – 2000m kaugusel.Vältides toidule konkurentsi.
Endosümbioos – üks organism elab teise kehas.
N: bakterid, mis lagundavad.
6. Aineringe
Toitumissuhted moodustavad ökosüsteemis tsükli ehk ringe .
Toiduahel – ahel, mille moodustavad toitumissuhete alusel reastatud organismid ja mis iseloomustab väga hästi ökosüsteemis organismide vahelisi suhteid.

Toiduahelate osad:

• Rohelised taimed: tootjad
  

• Taimetoidulised loomad: tarbijad

• Loomtoidulised loomad: tarbijad
  
• Seened, bakterid: lagundajad
  

Koosluste organismid moodustavad enamasti paljusid toiduahelaid. Seejuures võivad samad organismid kuuluda üheaegselt erinevatesse toiduahelatesse.
Moodustub toiduahelate võrgustik ehk toiduvõrk.– keerukas toiduahelate võrgustik ökosüsteemis. Omavahel põimunud toiduahelate kogum. Toiduvõrgustiku kaudu moodustab ökosüsteem isereguleeruva terviku.
Toiduahelas võib eristada nn. troofilisi tasemeid ( troofiline – toitumine → toitumistasemed). Iga järgnev toiduahela lüli ehk troofiline tase reguleerib eelneva lüli arvukust. Seetõttu ei saa ühegi troofilise taseme organismide arv piiramatult kasvada. Iseregulatsioon toimub kõigi järjestikuste troofiliste tasemete vahel. Selle tulemusena püsib populatsioonide arvukus kindlates piirides ja kujuneb välja ökoloogiline tasakaal. Kui populatsioonide arvukus püsib pikemat aega stabiilsena, siis nimetatakse sellist ökosüsteemi seisundit ökoloogiliseks tasakaaluks.
Troofilised tasemed moodustavad troofilise püramiidi ehk toitumispüramiidi:
I
1
Produtsendid
Taimed, mõned bakterid, teostavad fotosünteesi
2
Konsumendid
II
2.1
Primaalsed konsumeerid
Loomad, kes söövad taimi; vastne , püü, tigu, inimene, vesikirp jt.
III
2.2
Sekundaarsed konsumeerid
Taimtoitlaste sööja ehk kiskja; rästas rebane, inimene, koger jt.
IV
2.3
Tertsiaalne konsumeer
Tippkiskjad; ilves, inimene, ahven, haug jt.
Tertsiaarsed KONSUMENDID
Sekundaarsed KONSUMENDID
Primaarsed KONSUMENDID
PRODUTSENDID
Edasi toituvad desturendid ehk lagundajad (mikroorganismid, ussid , teod, lülijalgsed).
Osa produtsentide poolt moodustatud biomassist tarvitavad primaarsed konsumendid toiduks. Seda kasutavad nad uute ühendite sünteesiks ja elutegevuseks vajaliku energia saamiseks. Ükski troofiline tase ei suuda aga kogu toidus olevat ainet muuta oma biomassiks ega ka kogu toiduks sisalduvat energiat kasulikult ära kasutada. Seda seaduspärasust nimetatakse ökoloogilise püramiidi reegel – iga järgneva troofilise taseme biomass moodustab 10% eelneva taseme biomassist.
Miks nii vähe? Sest palju läheb energiat sooja hoidmiseks, hingamiseks, toidu hankimiseks jne. Nii moodustubki ökoloogiline püramiid. Biomassi püramiid on üks ökoloogilistest püramiididest.
Ka energia ülekanne ühelt troofiliselt tasemelt teisele sarnaneb biomassi jaotusega toiduahelas. Toidus olevate orgaaniliste ainete lagundamisel hajub suur osa energiast soojusena ning teatud osa kasutatakse elutegvusprotsessideks. Organismides talletatakse vaid umbes 10% toidus sisalduvast energiast. Järelikult saavad primaarsed konsumendid salvestada ligikaudu 10 % produtsentide biomassi energiast ja sekundaarsed konsumendid ca 10% primaarsete konsumentide energiast.
Sellest järeldub, et biomass ja energia vähenevad ökoloogilises püramiidis kiiresti kõrgemate troofiliste tasemete suunas.
3. Populatsioon
Igal liigil on oma levila ehk areaal . See on territoorium , mida ühte liiki isendid asustavad. Erinevates areaali osades elavad liigikaaslased ei pruugi kunagi kokku puutuda, sest nad on üksteisest looduslikult, ruumiliselt või ajaliselt eraldatud.
Ühisel territooriumil samal ajal elavad ühe liigi isendid moodustavad populatsiooni.
Populatsioon on liigi struktuuriüksus. Näiteks moodustavad populatsiooni ühes tiigis elavad karpkalad , tiigi kaldal kasvavad hundinuiad on aga sama ökosüsteemi teine populatsioon.
Ühe populatsiooni isendid saavad omavahel vabalt ristuda ja on osaliselt või täielikult isoleeritud teistest sama liigi populatsioonidest.
Üheks põhiliseks populatsiooni iseloomustavaks näitajaks on suurus ehk arvukus. Populatsiooni arvukus on ühte populatsiooni kuuluvate isendite arv. Kui mingis järves elab 120 karpkala , siis see ongi selle järve karpkalade populatsiooni arvukus.
Lisaks sellele saab populatsiooni iseloomustada ka populatsioonitihedusega. Populatsioonitihedus näitab populatsiooni isendite arvu pinnaühiku kohta. Mida suurem on tihedus, seda pingelisem on populatsioonisisene kokurents. Maksimaalne populatsioonitihedus on erinevatel liikidel erinev, see sõltub organismi mõõtmestest, nende nõudlikkusest keskkonnategurite suhtes, aga ka teistest samas ökosüsteemis elavatest populatsioonidest.
Populatsioonitihedust arvutatakse järgnevalt:
Kui mingis järves elab 120 karpkala ja selle järve pindala on 2400 m², siis populatsioonitiheduseks on:
120 : 2400 = 0,05 isendit / m² (ehk 1 isend 20 m² kohta).
Kui ökosüsteemi iseregulatsioon lakkab toimimast, muutub ökosüsteemi kuuluvate populatsiooonide arv ja arvukus. Selle tulemusena asendub üks kooslus teisega. Nt. Kuusiku maharaiumisel hakkavad raiesmikul kasvama algul rohttaimed , siis lehtpuud , lõpuks kuused. Kuused sirguvad ja varjutavad valguslembelised taimed ning taastub kuusik .