Lutsu rahvalikult rikas koomikuanne ja seda varjundav nukker alatoon ilmnesid heas kooskõlas ta esimeses ning populaarseimas teoses, koolipõlvemälestustel põhinevas jutustuses "Kevade" I-II (1912-13); sellest kasvas hiljem seiklus- vesteline Tootsilugude-sari. Menukad olid ka varased realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapää", "Ärimehed"). Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Soo" jt.). Tähtsal kohal Lutsu loomingus asub sentimentaal-naturalistlik linnaaineline proosa, melodramaatilise põhikoega moraali- ja karskustemaatilised jutustused ning tragikoomilised ja grotesksed jutustused agulielust. ta on avaldanud ka "Mälestuste" sarja, lastenäidendeid ja -jutte, följetone ja tõlkeid vene keelest. Oskar Luts suri Tartus 23. märtsil 1953. a. Oskar Lutsu majamuuseum (avatud 1964. a.), hauamonument (1954, M. Saks ja E. taniloo) ja mälestussammas (1987, A. Rimm) asuvad Tartus; kihelkonnakoolimuuseum Palamusel avati 1987. a
Menukad olid ka varased, realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapea", "Ärimehed", kõik 1913). Vahelduv edu saatis romantilis-sümbolistlikke draamasid ("Laul õnnest", 1913; dramaatilised visandid "Sinihallik" ja "Sootuluke", 1919). Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Kirjutatud on ...", 1914, hilisemais trükkides "Soo"; "Kirjad Maariale", 1919; "Karavaan", 1920). Tähtsal kohal Lutsu loomingus asub sentimentaal-naturalistlik linnaaineline proosa: süzeelt ja tüübistikult lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustused noorukeist ("Andrese elukäik", 1923; "Õpilane Valter", 1927; "Väino Lehtmetsa noorpõlv", 1935), melodramaatilised moraali- ja karskuseteemalised jutustused ("Iiling", 1924; "Olga Nukrus", 1926; "Udu", 1928; "Pankrott", 1929) ning tragikoomilised ja grotesksed jutustused agulielust ("Tagahoovis", 1933; "Vaikne nurgake", 1934).
(1919) ja "Karavaan" (1920). Seevastu "Kevade" järjed, "Suvi" I-II (1918-1919), "Tootsi pulm" (1921) ja "Äripäev" (1924) tekitasid taas lugejaskonnas püsiva huvi. 1920. aastatel oli Oskar Luts viljakas autor, kirjutas ajalehtede joonealustesse järjekindlalt väikekodanlikku linna- ja olesklevat agulielu aasivaid vesteid. Vesteline laad ja memuaarne aines leidsid väljenduse raamatus "Tulilill" (1924). Oskar Luts avaldas mitu sama miljööd kujutavat sentimentaal-naturalistlikku linnaainelist romaani, mis on süzeelt ja tüübistikult lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustused noorukeist "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Väino Lehtmetsa noorpõlv" (1935). Melodramaatilise põhikoega moraali- ja karskusteemalised jutustused "Iiling" (1924), "Olga Nukrus" (1926), "Udu" (1928) "Pankrott" (1929) ning tragikoomilised ja grotesksed jutustused agulielust "Tagahoovis" (1933) "Vaikne nurgake" (1934)
Kohustslik koolisundlus kehtestati kõige varem 1854a Pilistveres. Eestikeelne kirjasõna Ilmaliku eestikeelset kirjasõna levitasid kalenrid, esimene eesti keelne ajaleht ilmus 1806a „Tarto maa rahwa Näddali Leht“. Püsivale eestikeelsele ajakirjandusele pani aluse J. V. Jannsenn- 1857 „Perno Postimees“ Jutukirjanduses võimutsenud vagakirjandus asendus peagi seiklusjuttude ja sentimentaal lektüüridega. Eestikeelne kirjasõna soodustas ühtse kirjakeele võidulepääsu 19saj II poolel. Eduar Ahrensi koostas 1843a eestikeele grammatika raamatu- põhja-eesti murdelise. Estofiilid ja esimesed eesti haritlased Baltisakslastest eestihuvilised- estofiilid- uurisid eesti keele ja kultuuri, avaldasid ilukirjandus, andsid välja ajalehti ja kooliraamatuid ning asutasid teaduslike seltse. Kreutswalt, Jürgenson, Faehlmann.
annaabi.ee 
