1.Nikolai Karotamm juunikommunistide juht (juunikommunistid isikud, kes olid Eesti valitsuse vastased , korraldades aastal 1940 21.juunil demonstratsioone ja valmistasid ette Eesti okupeerimist). 2.Karl Vaino EKP Keskkommitee liige. Ei kaitsnud Eesti kultuuri ja vältis eesti keele kõnelemist. 3.Johannes Käbin EKP juht 1950-1978. Kollaborante mujal maailmas 1. Vidkun Quisling Norra poliitik, kes tegi koostööd saksa okupatsioonivõimudega. 2. Philippe Pétain Prantsusmaa sõjaväelane ja riigipea aastatel1940-1944. Toetas Saksamaad, kus oli tal ka eksiilvalitsus. Läks kaasa juutide hävitamisepoliitikaga. 3. Andrei Vlassov Oli Nõukogude liidu suhtes kollaborant. Tema eest vedamisel loodi Vene vabastusarmee olles ise endide Nõukogude kindral. Suhted okupeeriva riigi võimuesindajate ja okupeeritud ala elanikkonna vahel võivad olla :
3. Eestlased võõrriikide vägedes, kus ja miks. Teise maailmasõja käigus osalesid eestlased Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, üksikuid mehi leidus kõigi sõdivate riikide armeedes. VENE vägede (Punaarmee) koosseisus võitlesid eestlased sunniviisiliselt. Kuigi rahvus- vaheline õigus ei lubanud armeesse võtta okupeeritud riikide kodanikke, ei pidanud Vene väejuhatus sellest kinni. Erandiks olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu. Need koosnesid okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Hiljem täiendati neid ka tööliste ja kutsealustega. Punaarmee poolel võitlesid ka 22. territoriaalsesse laskur- korpusesse kuulunud eestlased. Punaarmee ei tahtnud Eesti sõdureid kodumaal kasutada, seepärast viis kogu korpuse Venemaale. Kuna Balti riikide kodanikud ei olnud rindel usaldusväärsed, siis koondati nad tööpataljonidesse. Neid sunniti ehitama raudteid, lennuvälju, tehaseid, langetama metsa ja tegema muid töid. Moskva otsustas luua rahvus-
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teises maailmasõjas osalesid eestlased peamiselt Vene, Soome ja Saksa relvajõudude koosseisus. Üksikuid mehi võis leida aga pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Mehed, kes tegid okupatsioonivõimudega koostööd, saadeti hävituspataljoni. Eesti ohvitseridest ja ajateenijatest moodustati 22. territoriaalne laskurkorpus, mis viidi Venemaale. Uue üldmobilisatsiooniga koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mehed tööpataljonidesse, mis sarnanesid sunnitöölaagritega. Ülejäänud mobiliseeritutega moodustati aga 8. eesti laskurkorpus. Saksa armee lootis sõja algperioodil vabatahtlikele. Vabatahtlikeks olid metsavendade salgad.
Relvastatud vastupanuliikumine *Aastatel 2944-1953 oli vastupanu peamiseks vormiks otsene relvavõitlus- metsavendlus. Samal ajal oodati ja loodeti lääneriigi abile taastamaks Eesti iseseisvust . * Metsa vendade põhi konseptsiooni moodustasid Saksa sõjaväes teeninud mehed, Saksa okupatsioonivõimudega koos tööd teinud inimesed, punaarmee mobilisatsioonidest kõrvale hoidjad ja lihtsalt nõukogude võimu eest pakku läinud inimesed ligi 30 000 inimest, neist aktiivses relvajõus osales kuni 10 000 metsavenda * Kohalikud elanikud toetasid metsavendi toiduga, andsid vahel peavarju ning jagasid informatsiooni. * Aktiivsemad metsavennad old Pärnu-,Viru-ja Võrumaal rünnati julgeolekuüksusi ja hävituspataljone, tapeti nõukogude akktiviste maal, korraldati diversioone raudteele
Selle tagajärjel kaotasime pooleks sajandiks iseseisvuse, selle käigus pidime langetama mitmeid raskeid otsuseid. Maailma ajaloo suurim sõda ei jätnud Eestis puudutamata mitte kedagi. Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida,Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmees osalesid ka 22. maa alase laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldusväärsed inimesed. Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Vabatahtlikud läksid Saksa
ka üks maailma ajaloo suurimatest sõdadest. Teise Maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased sõdida said. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Suurem osa eestlastest oli Punaarmees, kuhu satuti tänu Vene okupatsioonile. Armees olid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sellel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogi eest sõdima, oli vähe. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed koondati tööpataljonidesse, kus olid ainult ehitusväeosad ning nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Peale seda, kui suurem osa Eestist oli langenud Saksa vägede kätte, kehtestati Eestis üldmobilisatsioon. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused
stalinlikku majanduspoliitikat. Maareform Põllumajanduses sai esimeseks põhjalikuks nõukogulikuks ümberkorralduseks 1940. aastal alustatud maareform, mis viidi põhijoones lõpule juba 1945. a kevadeks. Täiendamine ja parandamine jätkus siiski 1947. a suveni. Nõukogulik maareform tähendas esmalt maa sundvõõrandamist ehk riigistamist. Sõjajärgse maareformiga määrati talude maksimaalseks suuruseks 30 hektarit. Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud pered ei tohtinud omada üle 5-6 ha maad. Samuti võõrandati neilt enamik muust varast ning loomadest. Maareformi tagajärjed Maareform ei parandanud maal sotsiaalseid ega majanduslikke olusid, ei paranenud ka inimestevahelised suhted Uusmaasaajate majapidamistest ei kujunenud elujõulisi talusid Maa võõrandamisega muudeti sageli elujõuetuks seni heas korras olnud talud
Kuigi mobiliseerimine oli ebaseaduslik, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941. aastal moodustati ka hävituspataljonid, mille ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu, nad kasutasid põletatud maa taktikat ning said väga kuulsaks oma metsikustega. Tavaliselt kuulusid sinna okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimesed, kuid isegi neid üksusi täiendati sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed
Sõja tulemusena kaotas Eesti üle 20% rahvastikust. Täielikult hävitati Narva, Tallinnas ja Tartus olid ülisuured purustused. Sõja ajal oli eestlastel erinevaid valikuid, kuid ükski neist ei osutunud heaks. Üks eestlaste valikutest oli liituda Punaarmeega. Punaarmeesse värvati eestlasi peamiselt sunniviisiliselt, sest vabatahtlikult kommunistliku ideoloogia eest sõdijaid leidus Eesti piiridest vähe. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale lisaks okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestele, veel sunniviisiliselt mobiliseeritud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Eesti sõjaväe baasil moodustati Eesti ohvitseritest, allohvitseritest ja ajateenijatest 22. territoriaalne laskurkorpus. Punaarmees võitlemist ei saa nimetada eestlaste valikuks ning Eesti Vabariigi heaks ei olnud NSVL-i sõjaväest midagi loota. Nõukogudeliidu armee, enamasti hävituspataljonide vastasteks olid metsavennad. Juba 1940. aasta
Neid sunniti sõdima Saksa ja Punaarmees. Soome armees oli eestlased vabatahtlikult ja paljud põgenesid. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Seal olid eestlastel väga rasked elutingimused ning paljud mobiliseeritutest surid. 1941. Aastal moodustati hävituspataljonid, mille eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest, kuid üksusi täiendati sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Kokkupõrgetes Saksa regulaarvägedega hävituspataljonis hävisid. Punaarmee poolel osalesid ka 22. Territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See oli moodustatud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnesesialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. 20
Sõja tulemusena kaotas Eesti üle 20% rahvastikust. Täielikult hävitati Narva, Tallinnas ja Tartus olid ülisuured purustused. Sõja ajal oli eestlastel erinevaid valikuid, kuid ükski neist ei osutunud heaks. Üks eestlaste valikutest oli liituda Punaarmeega. Punaarmeesse värvati eestlasi peamiselt sunniviisiliselt, sest vabatahtlikult kommunistliku ideoloogia eest sõdijaid leidus Eesti piiridest vähe. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale lisaks okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestele, veel sunniviisiliselt mobiliseeritud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Eesti sõjaväe baasil moodustati Eesti ohvitseritest, allohvitseritest ja ajateenijatest 22. territoriaalne laskurkorpus. Punaarmees võitlemist ei saa nimetada eestlaste valikuks ning Eesti Vabariigi heaks ei olnud NSVL-i sõjaväest midagi loota. Nõukogudeliidu armee, enamasti hävituspataljonide vastasteks olid metsavennad. Juba 1940. aasta
okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Pärast mõistmist leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku odeoloogia eest sõdima. Erandiks olid 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid. Hävituspataljonide ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu, nad kasutasid põletatud maa taktikat ning said kurikuulsaks oma metsikustega. Üldjuhul koosnesid hävituspataljonid okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmee poolel osalesid 1941.aasta lahingutes ka 22.territoriaalse laskukorpuse ridadesse kuulunud eestlased . Korpus oli moodustatud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Punaarmee juhtkond ei söandunud kasutada Eest sõdureid kodumaal vaid viis kogu korpuse Venemaale. Kolm kuud kestnud sõjal sai surma või haavata ligi 2000 eestlast. 20
koostööd. Punaarmees sõdisid eestlasted pealmiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenjatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldus- väärsed mobiliseeritud inimesed. Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke
Põllumajanduses sai esimeseks põhjalikuks nõukogulikuks ümberkorralduseks 1940. a. alustatud maareformi läbiviimine. Vastav seadus 1940. a. maareformi ennistamiseks võeti Eesti NSV Ülemnõukogu poolt vastu juba 1944. a. septembris. Maareform tähendas esmalt maa sundvõõrandamist e. riigistamist: aastatel 1944-1947 võõrandati Eesti NSV-s üle 927 000 hektarit maad. Sõjajärgse maareformiga määrati talude maksimaalseks suuruseks 30 ha. Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud pered ei tohtinud omada üle 5-6 hektarit maad. Samuti võõrandati neilt ka enamik must varast ja loomadest. Maareformi lõpuks oli Eesti NSV territooriumil umbes 136 000 talumajapidamist. Maareform ei parandanud maal sotsiaalseid ega majanduslikke olusid, rääkimata inimestevahelistest suhetest. Uusmaasaajate majapidamistest ei kujunenud elujõulusu talusid, kuna nad olid liiga väikesed, madala tootmistehnilise tasemega ning paljud maaomanikud ei
kooseisus, kuid eestlasi leidus ka teiste riikide armeedes. Punaarmees koosnes peamiselt nendest eestlastest, kes sinna sunniviisiliselt mobiliseeritud olid, ehkki see oli ebaseaduslik. 1941. aastal loodud hävituspataljonid olid erandiks, sest nende eesmärgiks oli võidelda metsavendadega. Metsavendade hävitamiseks kasutati rangeid meetmeid, mille käigus suri ka palju tsiviilisikuid ja kariloomi. Hävituspataljonid koosnesid peamiselt inimestest, kes tegid tööd okupatsioonivõimudega. Hävituspataljonid purustati Saksa vägede poolt. Punaarmee poolel võitles ka 22. territoriaane laskekorpus, mis oli loodud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnes ainult eestlastest, mis ajapikku vähenes. Punaarmee viis selle laskekorpuse 1941. aastal Venemaale, kus eestlastest hukkus ja sai vigastada umbes 2000 ning ligi 4000 andis end sakslastele vangi. Peale seda viidi laskekorpus rindelt tagalasse. 20. juulil 1941 kuulutati Eestis välja üldmobilisatsioon
organisatsiooni. Suuremad lahingud metsavendade ja julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal. Üksikuid lahinguid peeti veel 1957. aastani. Lahingutes langes umbes 2000 metsavenda, vangilaagrites hukkus teist samapalju. Eesti, Läti ja Leedu olid 1940. aastail Punaarmee poolt okupeeritud. Sellest ajast varjas end metsades endisi riigitegelasi või sõjaväelasi, kes oleks muidu vangistatud. Rohkelt hakati ennast metsas varjama pärast massiküüditamist 14. juunil 1941. Okupatsioonivõimudega tehti ka koostööd. Tihti olid koostöötegijateks inimesed, kelle maailmavaated ühtisid võõrvõimu omadega. Alalhoiu instinkt sundis paljusid abistama võime, sest kardeti, et nende lähedased saavad kuidagi kannatada. Oma kasupüüdlikud, kellel ei olnud Eesti ajal eriti hästi läinud, olid väga lahked koostööd tegema. Kuid sellel kõigel olid hoopis teistsugused tagajärjed. Saksa okupatsiooni ajal astusid tuhanded inimesed
juunil 1940, kuid p õhiseaduslikud institutsioonid üritasid veel ka nendes tingimustes m õnda aega tegevust jätkata. Nii ütles näiteks peaminister Jüri Uluots oma pöördumises rahva poole 18. juuni õhtul: «Võimalikkude eksiarvamuste k õrvaldamiseks olgu teada, et Eesti on praegu teotsemas kõiges oma põhiseaduslikus korralduses.» Uluotsa valitsus oli aga selleks ajaks esitanud lahkumispalve ja uus valitsus tuli juba kooskõlastada Nõukogude okupatsioonivõimudega. ENSV ajal loeti kommunistidele oluliseks kuup äevaks hoopis 21. juunit, kui Vene soomukite toel toimusid nn töörahva väljaastumised ning Toompeal v õeti Pika Hermanni tornis maha sinimustvalge lipp, mis asendati punasega. ENSV ise aga kuulutati välja alles 21. juulil 1940, kui olid toimunud alternatiivitud pseudovalimised riigivolikogusse.
Tln, 1972, lk 66), et kollaboratsionist on "reetur". Selline osalt Kominterni antifasismi doktriinile ja Prantsusmaa resistance'i kogemusele rajatud definitsioon oli juba viimase, musta ENE koostamise aegsete (1987-1988) ühiskondlike muutuste taustal pooleldi ebaaus ning on tänaseks seda enam aegunud. Uuemates teatmikes peetakse kollaborandiks aga kodumaa vaenlastega või vastaspoolega koostöö tegijat; II maailmasõja ajal okupatsioonivõimudega koos töötanud isikut. Ka Vilniuse rahvusvaheline antikommunistlik tribunal kirjeldas oma 14. juunil 2000 langetatud mahukas otsuses 'kollaboratsiooni' mõistet, mis on teadlik tegutsemine okupatsioonivõimude juhiste järgi, rikkudes okupeeritud riigi õigusi, suveräänsust ja selle rahva kodanikuõigusi ehk lühidalt -- kollaboratsioon on koostöö anastajaga 1. Poliitiline kollaboratsioon -- sel tasandil on oluline vaenuliku võõrreziimi
rajoniseerimine,mille käigus 13mk kaotati(Läänemaa,Harjumaa,Järvamaa,Virumaa,Saaremaa, Pärnumaa,Viljandimaa,Tartumaa,Valgamaa,Võrumaa,Hiiumaa,Jõhvi mk,Jõgevamaa) ja nende asemele moodustati 39maarajooni.Lühikest aega oli ENSV jaotatud 3ks oblastiks(1952-1953). Relvastatud vastupanuliikumine. A 1944-1953oli vastupanuliikumiseks okupatsiooni-reziimile otsene relvavõitlus-metsavendlus.Metsavendade põhikontigendi moodustasid metsadesse jäänud Saksa sõjaväes teeninud mehed,Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud,Punaarmee mobilisatsioonidest kõrvalehoidjad ja lihtsalt nõukogude võimu eest pakku läinud inimesed.Eesti alal puudusid üleriigilised ja maakondlikud metsavendade organisatsioonid.Suuremates salkades tegutses 50-60meest,enamasti siiski 5-10liiget.Välisabi Eesti metsavennad praktiliselt ei saanud,seetõttu toetasid neid kohalikud elanikud toiduga, vajadusel peavarjuga ja jagasid infot.Salgad tegutsesid üle kogu Eesti,aktiivsemalt Pärnu-, Viru-
( tavaliselt oli metsavendade salgad 5-10 liikmelised, üksikutes suuremates oli ka 50-60 meest. Seal oli inimesi erinevatest ühiskonnakihtidest : kaadriohvitseridest ja jõukatest taluperemeestest kehviktalupoegadeni) Sellel ajal oodati ja loodeti ,et Lääneriigid aitavad taastada Eesti iseseisvust ning pidurdavad NSV liidu ekspansiooni Ida-Euroopas. Sõja lõpuaastal ja pärast seda jäid või läksid metsa rohkesti Saksa sõjaväes teeninud mehi, Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud mehi, Punaarmee mobilisatsioonidest kõrvalehoidjaid ja lihtsalt Nõukogude võimu eest pakku läinud inimesed. Erinevatel aegadel võis ühtekokku metsades olla ligikaudu 30 000 inimest, aktiivses relvavõitluses osales neist umbes kuni10 000. Eestis puudusid üleriigilised või maakondlikud metsavendade organisatsioonid. Nende tegevus oli võimalik ainult tänu kohalike inimeste toetusele- Nad andsid neile toitu, jagasid infot ja vahest andsid ka peavarju
reziimi abistamine ja/või sellega kaasaminek. Kollaborant (ka kollaboraator, kollaboratsionist) on vastavalt kaastöötaja või võõrreziimi kaasajooksik, st reeturlik kodanik, kes oma riigi vaenulikul hõlvamisel ja ohjamisel välisvaenlast abistab. Väike Entsüklopeedia (Tallinn, 1. tr 2001, 2. tr 2006, lk 435) Uuemates teatmikes peetakse kollaborandiks aga kodumaa vaenlastega või vastaspoolega koostöö tegijat; II maailmasõja ajal okupatsioonivõimudega koos töötanud isikut Sellest hoolimata seisis 2009. aastal Vikipeedias märksõna 'kollaboratsioon' juures igijabur seletus: kodumaa vaenlaste, eriti fasistlike saksa röövvallutajate kaastöötaja. Viimati on meie entsüklopeedia, nagu ka "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat" (EKS, II/2, Tln, 1992, lk 397) millegipärast rõhutanud tähenduselt ebamäärast ja sovetiajal ka mitmel moel devalveerunud sõna 'kodumaa':
kartuses 1944.aasta sügisel Natsionaliseerima riigistama Okupeerima oma valdusse võtma EESTI MEHED TEISE MAAILMASÕJA RINNETEL PUNAARMEE Eestlasi sundmobiliseeriti, sest leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941.aastal moodustatud hävituspataljonide ülesanne oli võidelda metsavendade vastu. Nad mõrvasid tsiviilisikuid, purustasid tööstusettevõtteid, põletasid talusid ja tapsid kariloomi. Hävituspataljonides olid okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimesed, vahel siiski täiendati tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Hävituspataljonide riismed evakueeriti Venemaale. 22.territoriialse laskurkorpus moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe basil, ning koosnes algselt Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Vene-Saksa sõja ajal teenis seal ligi 7000 eestlast. Sama aasta juulis viidi kogu korpus Venemaale, 2000 eestlast hukkus, 4000 läks sakslastele vandi nind ülejäänud käputäis viidi tagalasse.
Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus aga pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmeedes võitlesid eestlased pealmiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi okupeeritud riikide kodanike mobiliseerimine okupatsiooniarmeesse oli rahvusvaheliselt keelatud. Erandiks olid 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid. Hävituspataljonide ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu. Nad said kuulsaks oma metsikustega. Üldjuhul koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest mitte mobiliseeritutest. Hävituspataljonid purustati kokkupõrkes Saksa regulaarvägedega. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. Korpus oli moodustatud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Kuigi eestlaste osa korpuses aina vähenes, teenis seal Vene-Saksa sõja puhkedes 7000 eestlast
On ka mõistetav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast aru saamist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. Erandid olid 1941. aastal loodud hävituspataljonid, nende ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu. Nad kasutasid põletatud maa taktikat ja said kurikuulsaks pahateguega. Üldjuhul koosnesid hävituspataljonid okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest, kuid neidki üksusi täiendati. Hävituspataljonid purustati kokkupõrkes Saksa vägedega nende riismed toimetati Venemaale. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. Korpus oli moodustatud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateeniatest. Punaarmee korpus viidi 1941. aastal Venemaale
Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmees olid eestlaselt peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed. Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga
Kergetööstus taastati puuvillakombinaadid, kus vabad töökohad täideti ennekõike sissetuleva tööjõuga. Linnade taastamise ja industrialiseerimisega kaasnes laialdane ehitustegevus. Ehitustööstus kujunes olulisemaks migratsioonipumbaks. Maareform. Nõukogulik maareform tähendas maa sundvõõrandamist ehk riigistamist. Sõjajärgse maareformiga määrati talude maksimaalseks suuruseks 30 hektarit, Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud pered ei tohtinud omada üle 5-6 hektari maad. Võõrandati ka loomi ja muud vara. Maareformi lõpuks oli Eesti NSV territooriumil ligikaudu 136 000 talumajapidamist. Maareform ei parandanud maal sotsiaalseid ega majanduslikke olusid. Uusmaasaajate majapidamistest ei kujunenud elujõulisi talusid, nad olid liiga väikesed, madala tootmistasemega. Maa võõrandamisega muudeti elujõuetuteks ka seni heas korras olnud talud. Maade tasuta ümberjagamine süvendas
Relvastatud vastupanuliikumine 5 Enamik eestlasi suhtus eitavalt nõukogude võimu taaskehtestamisse, see väljendu nii passiivses kui ka aktiivses vastupanud okupatsioonireziimile. Aastale 1944-1953 oli vastupanu peamiseks vormiks otsene relvavõitlus metsavendlus. Loodeti, et lääneriigid aitavad Eesti iseseisvust taastada. Metsavendade põhikontingent: Saksa sõjaväes teeninud mehed, saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud, Punaarmee mobilisatsioonidest kõrvalehoidjad ja lihtsalt nõukogude võimu eest pakku läinud inimesed. Välisabi metsavennad ei saanud, tegevus toimus kohalike elanike toetusega. Metsavendluse aastatepikkune vastupanu nõutas selgelt, et Eesti ei alistunud võitluseta. Võimude vägivallapoliitika Nõukogude võimu vägivallapoliitika oli suunatud erinevate elanikkonnakihtide vastu, et allutada ühiskond täielikult oma kontrollile. 1944.aastal algasid Eestis Saksa
raamatud ümber klassifitseerida. F. Puksoo tegutses ülikooli raamatukogus kuni 1944. aastani, osales 1941 ja 1944 kogude evakueerimistöödel Tartust ning hoolitses ülikooli raamatukogu töölerakendamise eest okupatsioonidevahelisel ajal. 1944. aastast toimus siis ,,vabastamine" ja taas kehtestus nõukodude võim, seekord pikaks ajaks. 1945. aastal arreteeriti Puksoo NKVD poolt ja ta viibis kuni 1954. aastani vangilaagrites. Talle pandi süüks koostööd Saksa okupatsioonivõimudega. Raamatukogu juhatajaks määrati Karl Weltmann. Muu raamatukogu koosseis jäi samaks väikesearvuliseks töökaks kollektiiviks. Neil oli väga palju tööd reevakueeritud raamatute paigale asetamisega ja muidugi ideoloogiliselt väära kirjanduse eraldamisega. Raamatukokku veeti kokku ka õppejõududest maha jäänud raamatukogusid ja arhiive. Paljud õppejõudude raamatud jagati järgnevate aastate jooksul kateedrite vahel ära.
Majandusminister 1949-63 Liidukantsler 1963-66 Majandusime isa Ulbricht 1950-1971 peasekretär Walter Ulbricht kujunes Ida-Saksamaast sotsialistlik riik aastatel 1949–1971 1945. aastal Nõukogude Liidust eksiilist naastest juhtis ta nn Ulbrichti gruppi, tegutsedes Nõukogude okupatsioonitsoonis tihedas koostöös okupatsioonivõimudega. Saksamaa Kommunistliku Partei ja Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei juhtiva liikmena mõjutas ta oluliselt tulevase Saksa DV riigiaparaadi ülesehitust. Aastatel 1950-1971 oli Ulbricht Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee esimene sekretär ning omas kõige kõrgemat poliitilist otsustusõigust. Ulbricht võttis vastu mitmed olulise poliitilised otsused,
määratud karistusi. Ei saa väita, nagu tuleks kõiki Nõukogude julgeolekuasutuste poolt vahistatud ja tribunalide poolt süüdimõistetud isikuid pidada süütuks üksnes sellepärast, et menetlused, mida nende puhul rakendati, olid õigusvastased. Komisjon on seisukohal, et Eesti taasokupeerimine Nõukogude Liidu poolt 1944. aastal oli õigusvastane, ning järelikult oli vastupanuliikumises osalejate võitlus okupatsioonivõimudega õigustatud. Niisuguses kontekstis on kummagi poole kohuseks vähendada miinimumini võitlusest eemalejääjate kannatusi, ning sedavõrd, kuivõrd selle kohustuse täitmist sihilikult eirati, võib kõnelda toimepanijate võimalikust süüst inimsusevastastes kuritegudes. Komisjoni eesmärk on olnud määratleda vastutus inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest, mis pandi toime Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal. Komisjon märgib, et pärast Stalini surma 1953
*1952-1953 oli ENSV jagatud kolmeks oblastiks. *Vägivallapoliitika oli suunatud erinevate ühiskonnakihtide vastu, eesmärgiga allutada kõik oma kontrollile. *Selle poliitika suunajaks oli parteiaparaat ja täideviijaks julgeolekuorganid: nii sise- kui riikliku julgeoleku ministeerium. *Palju eestlasi suhtus NSV võimu taastamisse negatiivselt. 1944-1953 toimus metsavendlus. Samal ajal loodeti lääneriikidele. *Pärast sõda jäi metsadesse veel palju Saksa sõjaväes teeninud mehi, Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinuid, Punaarmee mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid ja lihtsalt nõukogude võimu eest põgenenuid. Kokku oli neid 30000, aktiivseid relvavõitluses osalejaid 10000. Toimusid nende massilised arreteerimised ja nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagritesse. *Eesti alal puudusid üleriigilised ja maakondlikud metsavendade organisatsioonid. Kohalikud elanikud varustasid metsades olijaid toiduga, andsid peavarju ja jagasid infot. Metsavennad
majanduspoliitikat, mille tunnusjooned olid: 1) sundkollektiviseerimine (kolhoseerimine) 2) forsseeritud industrialiseerimine 3) jäiga riikliku plaanimajanduse juurutamine peaaegu kõikidel elualadel. Põllumajanduses sai esimeseks põhjalikuks nõukogulikuks ümberkorralduseks 1940. aastal alustatud maareform, mis viidi põhijoontes lõpule juba 1945. aastal. · Maa sundvõõrandati ehk riigistati · Talude maksimaalseks suuruseks määrati 30 hektarit. · Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud pered ei tohtinud omada üle 5-6 hektari maad. Samuti võõrandati neilt ka enamik muust varast ning loomadest. Kogu majandus/valdav osa majandusest/tootmisvahenditest riigistatud Põllumajandus kollektiviseeritud, st rajatud ühismajandid. Range plaani majandus, st majandust juhiti kompartei poolt kehtestatud plaanide alusel (viisaastakute kaupa). Pearõhk rasktööstuse sh sõjatööstuse eelisarendamisele, mistõttu kergetööstuse/tarbekaupade
hõimude vallutuse tulemus, kes tõid endaga kaasa islamiusu, araabia kultuuri ja keele ning segunesid palestiina rahvastega. Eksiilis elavad palestiinlased loodavad oma kodumaale naasta. Sisemises eksiilis (Iisraelis, sõjaväe võimu all) olevad elanikud tahavad iseseisvust ja vabadust, samas kui välispaguluses olevad inimesed mõtlevad peamiselt oma kaotatud (kodu)maast. Palestiina aladel elavad araablased puutuvad igapäevaselt kokku okupatsioonivõimudega ning soovivad, et neid koheldaks võrdsete kodanikena, mitte enam kui ,,mitte-juutidena". Kui juudid vaatavad tagasi oma hajutatusele, getodele, pogrommidele ja holokaustile, araablased oma türklaste poolsele allasurutusele, lääneriikide murtud lubadustele, Iisraeli riigi loomisele ja 1967. aasta sõja kibedale kaotusele, siis teavad ju mõlemad rahvad, mis on kannatus. Mõlemaid rahvaid on teiste rahvaste poolt karmilt koheldud ja neid on manipuleerinud nende poolt kontrollimatud jõud
lõppenud (1830, 1863, 1905). Leedu oli rõhutud ja halastamatult koheldud tsaarivalitsuse poolt. Leedu rahvas on nüüdsest vaba kõigist sidemetest Vene riigiga. 16. veebruaril 1918 kuulutas Taryba Vilniuses pidulikult välja Leedu riikliku iseseisvuse. - Et kiirendada iseseisvumist Taryba otsustas ise kuulutada ennast iseseisvalt, eirates Saksamaaga sõjalist ja majandusliku liit. Saadeti laiali oma saadikud otsides iseseisvuse tunnustust. Suhted saksa okupatsioonivõimudega- Saksa võimudel olid erimeelsused Tarybaga, mis viisid ajutise sisekriisini. 13. novembril 1917. aasta Berliini protokoll, mis kinnitas Leedu sõltumatuse taotluse, kuid vaid etnograafilistes priidies. Leedu kohustus olema sõjalises, tolli- ja rahaliidus Saksamaaga (keeldus). Saksa survel kuulutati Leedu kuningriigiks - Taryba liikmed ei nõustunud sellega ja mõned neist lahkusid Taryba koosseisust. Kuningas ei pääsenud troonile. Leedulased olid kindlad, et Saksamaa kaotab I MS. 1918
endisi Vene armee luureohvitsere, sõitis Laidoner 23. veebruaril(just üks päev enne Eesti vabariigi väljakuulutamist Tallinnas) siit rongiga Petrogradi. Sama aasta 4.aprillil ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti Ajutine valitus Laidoneri polkovnikuks. Järgnenud aegadel olevat Laidoner olnud Eesti valitsuse volinik eesti sõjaväelaste organiseerumisel Venemaal; ta kohtus ja pidas läbirääkimisi ka punaeestlaste Viktor Kingissepa ning Hans Pöögelmanniga balti aadli ja saksa okupatsioonivõimudega võitlemise asjus. Tagasi kodumaale tuli ta alles siis kui Vabadussõda juba käis. Ta jõudis üle Soome tallinna 8. detsembril 1918, kui punavägi hoogslt meie pealinna poole liikus. Oli teada, et Läänemerele on ilmubud Briti laevastikuüksus, mis pidi tulema Tallinna, kui mis kaotas 6. detsembri öösel Hiiumaa lähistel miinil kergeristleja ,,Cassandra'' ja seetõttu tagasi pöördus. Ning tolleaegse pea- ja sõjaministri Konstantin Pärsi soovil sõitis Laidoner 8
1941. aasta juunis toimunud küüditamine tabas ca 400 juuti ehk 10% siinsest juudi kogukonnast. Need asjaolud tingisid osa juutide otsuse pärast Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõja algust mitte evakueeruda Nõukogude tagalasse, vaid jääda sakslaste meelevalda. Teiselt poolt asus hulk juute Nõukogude okupatsioonivõimude teenistusse, mis andis hiljem hoogu Saksamaa propagandaveskitele. Nõukogude okupatsioonivõimudega koostööd teinud juudid ei pruukinud sugugi olla kommunistlikult meelestatud, kuid vajadus sobituda uude ühiskondlikku süsteemi viis nad koostööle, mis Eesti väikeses ühiskonnas silma torkas. Saksa okupatsiooni aegsed politseiasutused Eestis Juutide vastu suunatud repressioonidega Saksa okupatsiooni aegses Eestis olid seotud mitmed institutsioonid. Esimestel nädalatel pärast Nõukogude okupatsiooni asendumist Saksa omaga arreteeriti
Eesti enamlased. Enamus neist oli põgenenud sakslaste vägede sissetuleku eest veebruari-märtsis Venemaale. Esialgu olid Eestist põgenenud enamlased niivõrd sokeeritud oma võimu kaotusest, et muutusid passiivseks. Alles mais moodustasid VK(b)P E osak KK - allus ülevenemaalisele parteijuhtkonnale. Sinna ei kuulunud ühtegi tuntud nimekat Eesti enamlast. Järk-järgult keskkomitee roll suurenes ja sinna tõmmati ka nimekamaid enamlasi. Teiseks oli salasidemete loomine okupatsioonivõimudega - korraldada okupeeritud Eesti tööliste hulgas kihutustööd, aga see agitatsioon ja propaganda saksa okupatsiooni ajal suurt mõju ei avaldanud, teiseks oli spionaaz. Kolmandaks Eesti Kommunistlike Kütiväeosade loomine - sai alguse juba 1918. aasta märtsis, mil Petrogradis loodi Tallinna kütipataljon. Vene kodusõja laienedes saadeti see Uuralitesse ja al nov koondati see Narva alla.
annaabi.ee 
