Eesti NSV põllumajanduse areng 1944-1985 (0)

Eesti NSV põllumajanduse areng 1944 -1985
Eesti Vabariigi majanduse aluseks oli olnud talumajapidamisele tuginev põllumajandus ning kohalike ressursse ja tööjõudu arvestav tööstus.
Põllumajanduses sai esimeseks põhjalikuks nõukogulikuks ümberkorralduseks 1940. a. alustatud maareformi läbiviimine. Vastav seadus 1940. a. maareformi ennistamiseks võeti Eesti NSV Ülemnõukogu poolt vastu juba 1944. a. septembris.
Maareform tähendas esmalt maa sundvõõrandamist e. riigistamist: aastatel 1944-1947 võõrandati Eesti NSV-s üle 927 000 hektarit maad. Sõjajärgse maareformiga määrati talude maksimaalseks suuruseks 30 ha. Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud pered ei tohtinud omada üle 5-6 hektarit maad. Samuti võõrandati neilt ka enamik must varast ja loomadest.
Maareformi lõpuks oli Eesti NSV territooriumil umbes 136 000 talumajapidamist.
Maareform ei parandanud maal sotsiaalseid ega majanduslikke olusid, rääkimata inimestevahelistest suhetest. Uusmaasaajate majapidamistest ei kujunenud elujõulusu talusid, kuna nad olid liiga väikesed, madala tootmistehnilise tasemega ning paljud maaomanikud ei olnud valmis olema peremeesteks. Maa võõrandamisega muutusid elujõuetuks paljud seni heas
korras olnud talud. Maade tasuta ümberjagamine süvendas inimestevahelisi pingeid.
Talupoegadel olid mitmed riiklikud koormised ja kohustused. Esmatähtsaks oli põllumajandussaaduste riigile müümise kohustused. Nad pidid sümboolse tasu eest andma riigile kindlaksmääratud normis teravilja, kartulit , liha mune jt. põllumajandussaadusi. Suuremate talude koormatus nende normide täitmisel oli märgatavalt rängem kui väiketaludel.
Maareformi läbiviimise ajal hakati Eesti NSV-s moodustama riiklike põllumajandusettevõtteid- sovhoose, masina-traktorijaamu, hobulaenutuspunkte.
Sotsialistliku industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega pääses sõjajärgsetel aastatel Eestis maksvusele majanduspoliitika , mis ei arvestanus siinseid tooraine - ega tööjõressursse, ajalooliselt väljakujunenud tootmistavasid ning vajadusi. Majanduselu allutati plaanimajandusele. Jäik plaanimajandus välistas turumajanduslikku õhiskonnakorralduse ja tähendas üleminekut käsumajandusele. Kõige olulisemaks kaasnenud demograafiliseks tagajärjeks oli sõjajärgsetel aastatel alanud massiline võõrtööliste sissevool. Sisserännanud pärinesid esialgu valdavalt Venemaa loodeoblastitest, kes tulid siia organiseeritud värbamise teel (eriti ehitus- ja põlevkivitööstusesse) , kuid ka omal algatusel või varem kohale jõudnud sugulaste ja tuttavate õhutusel.
1950. aastate alguseks oli NSV Liidu põllumajandus täielikult laostunud. See sundis J. Stalini surma järel võimule tulnud uut juhtkonda korrigeerima ka senist põllumajanduspoliitikat. 1953 . a. alandati põllumajandussaaduste kohustuslikke müüginorme , tõsteti nende varumishindu ja vähendati isiklikel abimajapidamistelt võetavaid makse. 1954 .a hakati kolhoosnikele maksma töötasu osaliselt rahas ning 1950. aastal muudeti see kord üldiseks. Kaotati isiklikelt abimajapidamistelt kohustuslikud riigimüüginormid. Likvideeriti masina-traktorijaamu, masinapark müüdi majanditele, mis aitas kaasa põllumajandustehnika otstarbekamale kasutamisele. See suurendas mõnevõrra talurahva iseotsustamisõigust ja pani aluse põllumajanduse toibumisele kollektiviseerimisjärgsest laosest. Aastate jooksul paranes kolhooside-sovhooside juhtivkaadri ja põllumajandusspetsialistide ametialane ettevalmistus, tänu Eesti Põllumajanduse Akadeemia loomisele ja põllumajandustehnikumide võrgu laiendamisele.
1960. aastatel II poolel algas ulatuslikum põllumajanduse spetsialiseerumine : majandid läksid üle mingi ühe kindla põllumajandussaaduse tootmisele.
1970 .aastad olid suurmajandite ja –farmide loomise ajaks. Väiksemate majandite liitmine tõi kohati kaasa mõningase majandusnäitajate paranemise korralike majanduskeskuste väljaehitamise ning maaelanike olme- ja elutingimuste paranemist. Selle gigantomaania negatiivseteks tagajärgedeks olid:ülepingutamine laostas ajalooliselt välja kujunenud asustuspildi, kurnas viljakad maad ning halvendas keskkonna olukorda.
1970. aastatel ammendusid NSV Liidus tööstuse- ja põllumajanduse ekstentsiivarengu võimalused. Nõukogude majandusmudel püsis eelkõige tänu naftadollaritele. Kuigi Eesti NSV majandusnäitajad ületasid NSV Liidu keskmise taseme, oli ka siin taandareng selgelt tunnetav.
Põllumajanduse areng oli K. Vaino ajal allutatud üleliidulise toitlusprogrammi täitmisele. See tähendas aga Eesti NSV ”panuse” suurendamist liha- ja piimasaaduste tarnimisel üleliidulisse fondi.Samal ajal muutus kohalik tarbimine järjest kesisemaks ning poeletid tühjenesid. Tarbekaupade pideva nappuse kõrval süvenes toiduainetekriis.