Ökoloogiliste globaalprobleemide vähendamine (0)

Ökoloogiliste globaalprobleemide vähendamine
Globaalprobleemid on suureks probleemiks kogu inimkonnale ja kõik peaksid tegema midagi, et neid hoida ära. Globaalprobleemide hulka võib lugeda nälga, rahvastiku kasvu, kuid ka ökoloogilisi globaalprobleeme: metsade kadu, erosiooni, kõrbestumist, eutrofeerumist, bioinvasiooni ning veekogude, õhu ja pinnase reostumist.
Metsade üleraie on üks suurimaid globaalprobleeme üldse, hetkel katavad metsad ligi 30% maismaast. Mets on inimesele mitmeti vajalik. Metsast saadud puitu on inimene läbi aegade kasutanud ehitusmaterjaliks, kütteks ja näiteks ka mööbli ja paberi valmistamiseks. Mets on üks peamiseid energiaallikaid ja üks suurimaid maailma hapnikuga varustajaid. Metsade pindala kiire vähenemine võib põhjustada mitmeid teisigi globaalprobleeme näiteks erosiooni ja kõrbestumist. Metsi hävitatakse eelkõige seetõttu, et saada endale põllumaad. Arengumaades on see probleem kõige aktuaalsem, sest seal on toidu ja põllumaade vajadus kõige suurem. Teiseks probleemiks on aga metsavargused, kus siis raiutakse ebaseaduslikult ja ka lohakalt, see tähendab, et pinnase kahjustusi peale raiet ei parandata ja jäetakse kõik kiirustades poolikuks, sest ei mõelda ju muule, kui et ainult saaks puud metsast kiiresti kätte ja hiljem maha müüa. Ise arvan, et metsaraiet tuleb teha mõõdukalt ning paralleelselt tuleks kohe ka uusi metsi istutada. Ebaseaduslikule metsaraiele tuleb samuti suurt tähelepanu pöörata, vähendada seda nii palju kui võimalik ja karistada vargaid karmilt.
Erosioon on maapinna kulutamine, uuristamine, lihvimine vee, tuule ja jää poolt. Erosiooni põhjustajaks ei ole vaid metsade maharaiumine vaid ka liigne loomade karjatamine ja ka väärad maaharimisviisid. Eriti tundlikud erosiooni suhtes on kliimaatilised äärealad ja mägede nõlvad. Väär maaharimine ei ole kindlasti mitte teisejärguline probleem, sest põllualadel kaob erosiooni tõttu aastas 26 miljardit tonni mulda. Parasvöötme kliimas kulub mulla taastumiseks 200-1000 aastat. Mägede nõlvadel on probleemiks see, et ei harita maad õigesti. Laugematel nõlvadel tuleks järgida kõrgenemise suunda ning järsematel nõlvadel tuleb kasutada terrasspõllundust. Mulla viljakuse säilitamiseks tuleb kasutada ka õigeid väetiseid, mis võimaldavad taimedel paremini kasvada ja pinnase kadumine vee ja tuule tõttu väheneks. Ehk minu arvamus ongi, et ka arengumaades, kus teadmised pole nii suured tuleb õpetada juba noori tulevasi talumehi õigesti maad harima ja anda neile võimalus kasutada parimaid väetiseid, sest seal ei pruugi olla alati kõiksuguseid võimalusi. Loomulikult on abiks ka looduslike väetiste kasutamine nagu näiteks loomasõnnik ja kompost , kuid sellest ainuüksi ei pruugi piisata.
Kõrbestumise käigus muutuvad viljakad alad kõrbedeks seega toimub mullastiku hävinemine, kõrbepealetung toimub kõrbe äärealadel ja võib olla tõesti silmnähtav protsess. Tõelised kõrbed katavad praegu u 8 miljonit km² maapinnast, seal on taimkate vee puuduse tõttu väga hõre või puudub üldse. Ehitustegevus ja veokid hävitavad loodusliku taimkatte , mis taastub väga aeglaselt. Metsaraie on samuti probleemiks, kui kõrbe äärealadelt metsad maha võetakse, siis on see roheliseks tuleks kõrbestumisele. Selle tagajärjel laienevad kõrbealad pidevalt. Teadlased on isegi väitnud, et kuuendik kõrbetest maailmas on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Näiteks Sahara kõrbe on rajatud nn. „Roheline müür “- see katab enda alla tohutu ala, kuhu on istutatud suurel määral puid, et liiv ei saaks kõrbest enam välja liikuda , sest Sahara kõrbes on kõrbestumine suurim probleem üldse, näiteks aastatel 1958-1985 laienes Sahara kõrbe piir 100 km ida suunas. Praegu laieneb kõrb ümbritsevatele aladele keskmiselt mõni kilomeeter aastas. Kõrbestumisele aitavad kaasa ka tuule- ja vee erosioon. Taimestiku hävides muutub pinnas vee ja tuule eest kaitsetuks ning hakkab liikuma. Minu arvamus kõrbestumise kaitseks on see, et kõrbete äärealadel tuleb olla väga hoolas taimestikuga ümber käies, püüdes seda igati säilitada, sest mis kasu on sellest, et võtta kõrbe äärealalt mets maha ja teha see endale põllumaaks, kui paari aasta pärast muutub põld ka kõrbe osaks ja ei kasva seal ükski vili ega ei ela ka mitte ükski loom, sest karjamaal puudub taimestik .
Eutrofeerumine on tavaliselt veekogude, harvem maa, rikastumine taimede toitainetega , peamiselt fosfori- ja lämmastikuühenditega. Terminit kasutatakse tavaliselt iseloomustamaks ökosüsteemi esmatootjate suurenenud produktsiooni ehk teisisõnu taimede ülemäärast kasvu ja sellega kaasnevat lagunemisprotsessi, mis toob sageli kaasa hapnikupuuduse ja veekvaliteedi halvenemise, mõjutades negatiivselt kalade ja teiste veeloomade elukeskkonda. Kui toitaineid on palju viib see vetikate vohamiseni mida nimetatakse ka vee õitsenguks. Vee õitsengud on eutrofeerumise esimesi märke. Liigne vetikate mass mõjutab kogu vee elustikku , lagunedes tarbib see mass suurema osa vabast hapnikust vees mis võib põhjustada hapnikupuudust ning teiste veeorganismide, sealhulgas kalade, surma. Eutrofeerumise pidurdamine ja kontrolli alla saamine on keskkonnakaitse üks olulisemaid eesmärke. Väikestel jõgedel, tiikidel ja märgaladel on siin suur tähtsus. Mida rohkem on vee teel põllumaalt lõpp-punkti (suuremad järved, mered ) väikeseid tiike, märgalasid, jõgesid, seda rohkem jõuab vesi puhastuda. Et sellist isepuhastumist soodustada, on oluline reostusallikate (põllud) ja veekogude vahel jätta puhvertsoonid - mets, võsa. Seega eutrofeerumise vältimiseks tuleks säilitada taimestik veekallastel, mis aitaksid ära kasutada liigseid toitained . Eutrofeerumise vastu tuleks veekogude põhjast eemaldada muda , mis aitaks kaasa veeseisundi paranemisele ja elustik vees taastuks. Veekogude ääres olevatel taludel ja tööstusettevõtetel peab olema kindlasti kontroll peal, et sealt tulev reostus ei satuks veekogudesse .
Bioinvasioon on kiire elusolendiliikide sissetung aladele, kus nad looduslikult pole elanud. Inimese abil saavad organismid levida oma algsest kodukohast sinna, kuhu nad looduslikult poleks eales jõudnud. Kõige rohkem loomi, kes kaotavad oma kodud on selgrootud , kes tahtmatult satuvad nt. puuviljakastidesse ja neis satuvad uutesse kohtadesse , seega alati tuleks vaadata import puuviljadelt ega neil ei ole peal ämblikke ega putukaid. Varem oli see põhiliselt lõunapoolkeral leviv mure, kuid nüüd esineb seda ka aina rohkem põhjapoolkeral. Võõrliikde sissetoomist riiki ja siis nende elusloodusesse laskmist tuleb tõhusamalt jälgida, sest võõrliigid mõjutavad elukooslust, võib tekkida konkurents , mis võib omakorda hävitada kohaliku liigi täielikult. Inimestele peab südamele panema , et võõrliigiliste loomade sissetoomine ei pruugi olla parim idee. Inimesi tuleb rohkem ka teavitada, kes on võõrliik ja kes mitte, praegu saab selle kohta infot interneti põhisest andmebaasist.
Veekogu reostumine on suure hulga saastunud vee jõudmine inimtegevuse tagajärjel veekogudesse (järved, jõed, mered, põhjavesi jm). Kuigi looduslikud nähtused, nagu vulkaanipursked , maavärinad ja tormid võivad samuti põhjustada suuri muutusi vee kvaliteedis ja ökosüsteemis, ei loeta neid vee reostajateks. Vett nimetatakse reostunuks kui teda ei saa kasutada mõndadeks otstarveteks. Orgaanilised jääkained, näiteks heitveed, mis on jõudnud mingisse veekogusse, vajavad lagunedes lisa hapnikku, mille tagajärjel võib tekkida veekogus hapnikuvaegus ja see omakorda muuta kogu veekogu ökosüsteemi. Hapnikuvaegus võib tekkida ka tööstusest mingisse veekokku juhitud termilise vee ehk soojussaastega. Oluline veereostuse põhjustaja on ka tööstusvete – mis võivad sisaldada raskmetalle, ravimite jääkprodukte, orgaanilisid mürke, õlisid – jõudmine veekokku. Veekogude reostumise vastu võitlemikse tuleb samuti kasutada lihtsaid, kuid tõhusaid võtteid. Näiteks võiksid tööstused kasutada korduvalt vajaminevat vett. Väga ettevaatlik tuleb olla, aga tänapäeval tuumaelektrijaamades basseinides oleva radioaktiivse veega, õnneks sellega pole viimasel ajal midagi tõsist juhtunud, kuid kui peaks juhtuma, et sealne vesi satub kuskile elukeskkonda, siis on elukoosluse hävimine garanteeritud. Seega tuleb jätkata jäätmevabade tehnoloogiate arendamist ja puhastada oma reostunud vett enne selle loodusesse laskmist.
Õhu saastumine on tänapäeval üks kõnekamaid jutuaineid, selle vastu võideldakse ka kõige rohkem ja samuti ka osoonikihi säästmine on tähtis, sest selle lõhkumine toob kaasa ka kliimasoojenemise. Kõige rohkem saastavad õhku autod ja tehastest tulnud mürgid. Suured autotootjad võistlevad pidevalt omavahel, kes teeks kõige keskkonnasõbralikuma auto, mis on ökoloogilisest vaatevinklist ääretult tõhus. Heitgaasid segunevad veeringesse, mille seguks tuleb happevihm . Tuul võib happevihmad teab kui kaugele viia. Kui happevihmad maha sajavad, tekitavad need ulatuslikku kahju. Happevihmad ei hävita ainult metsi, vaid ka inimeste poolt loodud esemeid nagu skulptuurid , ehitised ja teed. Pidevalt räägitakse süsinikdioksiidist, mis pidavat rikkuma osoonikihti kõige märgatavalt, kuid kunagi ei räägita metaanist, mis kaasneb loomade väljaheidetega, nt. lehmade väljaheited sisaldavad kõige rohkem metaani, seega lehmad rikuvad osooni kõige rohkem. Samas on võimalik, seda metaani täiesti jõudsalt ka kütusena kasutada. Õhu saatumise vastu on samuti lihtsad meetodid, miks mitte sõita ühistranspordiga, miks mitte osta võib-olla vähem võimas auto, kuid keskkonnasõbralikum.
Pinnase saastumist põhjustavad happevihmad, reoveed, olmeprügi ja prügimäed. Reostusest lahtisaamiseks tuleks pinnast kobestada ja pinnast väetada loodulike väetistega ( sõnnik, muld ja saepuru ), et kiirendada jääkide lagunemisprotsessi. Praegusel hetkel hävinevad paljud taimed pinnase reostuse tõttu ning ka põhjavesi on ohustatud. Üha rohkem pööratakse tähelepanu prügi sorteerimisele, kuid ikka ei sorteeri veel paljud inimesed prügi absoluutselt. Ma ei tahaks küll kiidelda, kuid ma siiski märgin, et kui kõik inimesed käituksid nii nagu meil peres, siis poleks see probleem sugugi nii suur, nimelt sorteerime me kodus kõiksugust prügi: kõik mis mädaneb läheb komposti, kõik mille põletamine ei tekita õhusaastet läheb põletamisse, kogu taara viime kokkuostupunkti, kõik tekkinud metallid (konservikarbid, vanade juhtmete sees olev vask) sorteerib isa ära vastavalt metallile ja viib metalli kokkuostupunkti, ise nimetab ta seda heaks äriks, sest prügimäele viimise eest maksaks ta ise, kuid sinna viies makstakse talle selle eest. Kilekottide asemel kasutame riidestkotte ja praegused kasutusel olevad poekotid on juba aastat 5 vanad ja korralikult hoitud, kes teab kui palju kilekotte selle ajaga oleks ära raisatud. Seega arvan, et kui inimestel on endal kodus korralik süsteem ja hoolivus maailmast olemas, siis selle probleemiga ei ole sugugi mitte nii suur häda käes.