Õiguse Entsüklopeedia I konspekt Õiguse eelastmed (0)

Õiguse eelastmed

Inimeste ja ümbritseva maailma suhted on mitmekesised ja keerulised ja seetõttu vajame korda, mis inimestevahelisi suhteid reguleeriks. Paljudel juhtudel põhinevad need reeglitele ja korrasüsteemidele. Eluta looduse valdkond kui üks fundamentaalne kord. Korra reeglid, mida inimene tahab luua, peab arvestama looduses kehtiva korraga. Inimvaim loob loodusele omaste seaduspärasuste üle oma korrad , kuhu kuulub ka õigus.
MORAAL JA TAVA
Läbi traditsioonide tekib meil ühiskonnas tava. Õigus on oma olemuselt sotsiaalne kord, sest ta reguleerib inimeste vahelisi suhteid. Õigus ei ole esimene sotsiaalne kord. Tava ja moraal on õiguse eelastmed. Moraal ja tava vastavad ühiskondlikule tahtele ja reguleerivad sotsiaalset käitumist. Moraal ja tavanormid on üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud. Normid ei pea olema kirja pandud, need on inimmõistuses.Tava ja moraal olid ühiskonna jaoks alati kindla sisuga. Tava ja moraal kujundas alati elu ise. Algseid inimkäitumise mastaape võib pidada tava ja moraalinormideks. Igat olukorda ühiskonnas saab reguleerida ka individuaalselt –vaatame igat kaasust eraldi, lähtume indiviidipõhisest lähenemisest või normatiivselt-üldkehtivad reeglid, reeglid, mis kehtivad kõigile.Domineeriv on normatiivne .Individuaalne reguleerimine tähendab inimeste käitumise korrastamist ühekordsete reguleerimisaktsioonide teel. Normatiivne reg. Tähendab inimeste käitumise korrastamist üldiste ja üldkohustuslike käitumismudelite abil, mis laieneb alati kõigile samaliiki juhtumitele.
Moraal ja tava on sotsiaalsete kordadena üldkohustusliku iseloomuga. Moraal ja tavakord on ka garanteeritud korrad-on garanteeritud ühiskondlite arusaamade põhiselt. Tava ja moraalikord kehtivad ka tänapäeva ühiskonnas.
TAVA, MORAAL, ÕIGUS, SUND JA VÕIM
Sotsiaalsete normide järgimine on ühiskonna normaalse toimimise aluseks. Iga indiviid käitub siiski oma sisemise veendumise kohaselt. Tugevamatel isikutel on tugevamad isiklikud veendumused ja vähesem sotsiaalsete normidega arvastamise vajadus. Moraal ja tavanormide kindlus on otseselt sõltuv inimeste sisemisest valmisolekust teatud viisil käituda e inimene on justkui valiku ees, et kas järgib tava ja moraalinorme ja kui ei järgi, ,siis järgneb sellele ühiskonna hukkamõist, tugevamate isikute puhul puudub edasine tegevus.võimukorraga. Õigust ei saa samastada ei sunni , võimu ega normidega. Õigus ja ühiskondlik tegelikkus on väga mitmekesistes suhetes ja sõltuvuses.Õigust on ajalooliselt määratletud sunnikorrana. Levinud on õiguse seletamine läbi normide. NSVL samastati õiguskordi .
Õigusel on palju elemente. Õigus on sõltuvuses ühiskondlikust tegelikkusest. Legitiimsus- tunnustatus .
Õiguskord säilitab endas need eelised, mis vastavad valitsevas seisundis olevate ühiskonnarühmade nõudmistele-Aarion .A.
Õiguskord saab toimida kooskõlas ühiskondliku kollektiivse teadvusega. Õigus on alati ühiskonna osa, ilma selleta ei saa õigust eksisteerida.
Õiguskorras on ka sunnil väga selge koht ja funktsioon, mis peab eksisteerima individuaalsest tahtest sõltumata.Riik oma sunnimehhanismina pole midagi muud kui üldine tahe , milles elavad indiviidid on allutanud oma üksiku tahte üldise tahte nimel.
Sundi ei pea alati kohaldama. Piisab kui isikud teavad sunni olemasolust ja selle rakendamise võimalikest tagajärgedest. Õigus kannab endas preventiivset väärtust. Riikliku sunni teostamiseks loob riik institutsioonid , kes valvavad õigusest kinnipidamise või õiguse taastamise üle. Riiklik sund sisaldab läbi õiguskorra eetilist miinimumi. Õiguskorra vaimseteks allikateks on õiguse idee ja ühiskonnas keskmiselt mõistetud moraal. Ühiskonna eetiline miinimum peab ühiskondlikus sunnis olema alati garanteeritud.

Ius non scriptum, Ius scriptum

Kirjutamata ja kirjutatud õigus.Õiguse kujunemine on protsess, mille võib jaotada tinglikult kaheks õiguse eelajalooks ja õiguse ajalooks. On teada, et õigus eksisteeris ka varem kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad. Õiguse eelajaloolist perioodi võib nim. Ius non scriptumiks. Ius non scriptum kui kirjutamata karistusõigus. Õiguse eelajalugu iseloomustab laias laastus see, et õiguskord ei olnud erldunud tava ja moraali korrast. Normatiivsed üldistused olid primitiivsed. Samuti oli primitiivne ka ühiskond ise. Hiljem omandas õiguse üks või teine element domineeriva tähtsuse ja kirjapanduna algab õiguse ajalugu.
Cicero - kirjapandu kujul omandab õiguse sellise tähenduse , mille kohta on kõigil võimalik teavet saada.
Lus scriptum- tõeline õigus. See on formaalselt määratletud ja lähtud riigist kui institutsioonist.
Õiguse normatiiv - regulatiivne mõte seisneb võrdses ja määratletud nõudmises kõigile õiguslikus elus osalejatele käituda vastavalt normis sisalduvale regulatsioonile.
Taoline käitumise kvaliteet annab sellele käitumisele õigussuhete iseloomu.

Õiguse tähistamine

Mis on õigus?
Kust on pärit õigus?-sellele küsimusele on raske leida vastust, raske on üheselt defineerida. Sama raske kui vastata Pilatuse küsimusele, mis on tõde.
Roomlased tähistasid õidust sõnaga ius. Ilmselt on see seotud vande ja tõotusega, mida tähistas sõna iurare.
Eesti keeles sirgejoonelisus, sisaldab kõiki neid termineid ja viitab ka millelegi õigele. Eesti keeles on õigus traditsiooniline, millegi parema , sirgejoonelisema tähendus.Õigus on see, mis on tõde ja tõde on see, mis on õigus.
Esimene üldtunnustatud õiguse tähistus on rooma jurisprudents .
Celsus-just est ars boni et awqui-õigus on headuse ja õigluse kunst
Õiglus ja headus ei ole samased katekooriad. Samas sisaldab õigus endas nii headust kui õiglust. Õigus ei ole reeglite mehaaniliine käsitlus , vaid seisneb huvid ja väärtuste tasakaalustamise kunstis. Celsuse tänapäeva käsitlus: õigus on teadus heast ja õiglasest. Õigusteaduses on kesksel kohal hea ja kurja probleem , tegemist on sügavalt eetilise teadusega.Õigus on kui muinasjutt , alati eksisteerib mingi kurja ja hea probleem.

Tammelo- Tung õigluse poole on omane meile kõigile. Ebaõiglust pelgab igaüks.
Suum cuique- igaüks peab saama selle, mis talle kuulub. Lahtiseks jääb küsimus, mis siis kellele peab kuuluma.
Otsides vastust küsimusele, milline on õiglane õigus, otsib filosoof vastust eetiliselt õigele käitumisele õigusega korrastatud inimkäitumise sfääris.
Õigusteaduses on olulisel kohal õiguslik tegelikkus, kehtestatud või kujunenud käitumise mastaabid ja nende vastavus vähemalt eetilisele miinimumile. Alates XIX sajandi lõpust vastanduvad õiguse formaalsed määratlused materjaalsetele. Õiguse kui normi kehtivus seatakse sõltuvusse tema loomise viisist. Õiguse sisu jäetakse tahaplaanile.
XIX-XX sajandil oli loomise viis seotud eelkõige seadusandja tegevusega , positiivse õiguse loomisega -tegemist ei ole vastuoluga positiivse ja negatiivse vahel, vaid õiguse kehtivuse sõltuvusest e kehtima panemise teest.
A.Comte- teaduslikud käsitluse don ainult väljaspool kogemust võimalikud.
H- Kelsen - puhas õiguse õpetus-õigus peab olema puhas.
Õigus peab olema puhas poliitilistest postulaatidest ja igat liiki väärtusotsustest. Kelsen ei pea neid teaduslikult põhjendatuteks. Õigus on inimkäitumise normatiivne sunnikord. Käituma peab nii nagu see vastab positiivsele õigusele selle kogumis.
Õigust on teatud mõttes ohtlik kui õigust käsitletakse ainult tema loomise viisist lähtuvalt ja jäetakse kõrvale tema sisu. Loob võimaluse ebaõiglase õiguse-me võõrandume ühiskonnast kuna meie õiguse mõistmise süsteem ei vasta sellele, mis ühiskonnas kehtib tekkimiseks. Juristil jääb võimalus ebaõiglase õiguse hukkamõistuks.