novell - tiheda sündmustikuga ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga, lõpus on püant. Liigseid detaile pole, tegelased loo käigus eriti ei muutu. Giovanni Boccacio - novellizanri looja. Novellikogu "Dekameron" koosneb 100-st novellist, raamjutustus. Eriti lühike novell - novellel Eesti raamjutustus: August Gailit "Toomas Nipernaadi", Mehis Heinsalu Novelli liigid: *suletud ehk taskaana *Gervanteslik novell - vabama ja lõdvema struktuuriga *tsehhovilik ehk avatud: 19 saj. lõpul - ei pruugi olla puänti *Pärast II ms- i novell veelgi avatum - suurenenud huvi inimsuhete vastu. Kaadrid vahetuvad kiiresti, filmilikus, argipäevane, kõnekeel, eluprobleemid Edgar Allan Poe "Vaat amontilladot", Anton Tsehhov /"Ametniku surm" ja "Paks ja peenike"/, Peet Vallak, Friedebert Tuglas Mati Unt "Helgi Sallo lahkumine" puänt puudus Tunnused:
Novell Novellitüübid Arengulooliselt võib novelle jagada kaheks: 1) Klassikaline, suletud süzeega novell (nimetatud ka toskaana ja anekdootnovelliks).Tegevus esitatakse enamasti kronoloogiliselt, pinge tõuseb aste- astmelt, saades selge lahenduse üllatavas pöördepunktis ning puändis. Tegelased on muutumatud ja terviklikud, esile tuuakse vaid paar iseloomujoont. 2) Avatud novellitüüp (nimetatud ka tsehhovlikuks novelliks vene kirjaniku Anton Tsehhovi järgi), milles ei ole esiplaanil niivõrd väline sündmustik kui tegelaste sisemaailm, meeleolud, raskelt sõnastatavad sisekonfliktid
Tavaliselt (tuleneb kreekakeelsest sõnast epos - ´lugu, jutustus, laul´) on jutustav kirjanduse piirdutakse ühe vaatepunktiga, ühe teema ja väiksema arvu tegelastega kui romaanis, põhiliik. Põhitunnuseks jutustaja ja jutustatava olemasolu. Peegeldab elu jutustamise vorm novellist hajusam, pole nii tihe, sündmused rahulikumad, väldib fantastikat. kaudu. Teosed jutustavad inimestest ja sündmustest, millest inimene osa võttis, inimese Novell eepika väikevorm (novella jutt). Pühendub inimese elu üksikule sündmusele, käitumisest, elamustest eri situatsioonides, suhtumisest mitmesugustesse nähtustesse, ei anna, mis juhtus enne või pärast. Lühike periood seega tuuakse esile vaid olulised, tegelikkuses või fantaasiaga loodust. Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem tüüpilised jooned. Zanri rajas Giovanni Boccaccio "Dekameroniga", milles nn suletud e kui dramaatika
Vallaku "Maanaine" Idee - kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse, tegelastesse. Ilukirjandus - üks kirjanduse põhiliik publistika ja teaduskirjanduse kõrval. Ilukirjandus rahuldab inimese esteetilisi vajadusi. Pakub kujutelmi, elamusi ja kogemusi. Ilukirjanduses ei kujutata tegelikku maailma vaid esitatakse selle tõlgendusi. [Romaan, jutustus, novell, näidend, luuletus] Intriig - põhitegevuse arenemine romaanis või draamas; tegelaste avalik või varjatud võitlus oma eesmärgi saavutamise eest. Isikustamine - personifikatsioon on metafoori erikuju, mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Jutustus - novelli ja romaani vahepealne zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Süzee ei keskendu ühe peamise sündmuse kujutamisele ega ole sedavõrd pingestatud nagu novellis
mitte nii mahukas kui romaan. Kujunes kirjanduse põhizanriks 19. Ja 20. Sajandil (M.Twain .(""Tom Sawyeri seiklused", E.Bornhöhe "Tasuja Novell lühike proosajutustus ühe süzeeliini ja ühe teema või konflikti ümber keskendatud väheste tegelastega. Juba 13.sajandil hakati Itaalias kirjutama lühikesi rahvalikke jutustusi, mida nimetati novelladeks. Giovanni Boccaccio arendas selle zanri kunstilise täiuslikkuseni. ("(F.Kafka "Metamorfoos", F.Tuglas "Siil .Suletude klassikaline novell tiheda sündmustikuga lühijutt, Boccaccio 13.sajand Cervanteslik novell vaba ülesehitusega .Avatud e tsehhovlik novell lõpplahendus puudub, jäetakse lugejale edasimõtlemisvõimalus :Novelli ülesehitus Sissejuhatus tegelaste ja tegevuspaiga tutvustamine .1 : Sõlmitus algsündmus, mis vallandab järgmised .2 Arendus sündmustiku areng, aste-astmelt pingestuv .3 Kulminatsioon teema haripunkt pingelisem hetk, järgneb pööre lahendusele .4
novellist ulatuslikum, 4+4+3+3 järgi, inglise draama tõsise sisuga romaanist tagasihoidlikum soneti värsiskeem on näidend · ei keskendu ühe peamise 4+4+4+2 · keeruline konflikt sündmuse kujutamisele · eluline sündmustik · ei ole sedavõrd LÜROEEPIKA - · ühendatud koomiline ja pingestatud nagu novell Ilukirjanduse segaliik, traagiline · tegelasi kujutatakse milles põimuvad lüürika ja · uuritakse tegelaste arengus eepika; jutustava sisuga psühholoogiat · miljöö võib hõlmata pikki lüüriline luule. · kõige hilisem dramaatika ajavahemikke ja erinevaid zanr (kuj alles 18. saj) tegevuskohti · Eduard Vilde ,,Tabamata
Stroof- luuletuse sisu tervilik osa ning vormi põhiline väljendaja. Stseen- lavateose väikseim tervilik osa; etteaste. Sümbol- võrdkuju, mis tekib abstaktse mõiste asendamisel seda kujutava märgiga. N: koit- nooruse Sünonüümid häälikuliselt erineva ehitusega, kuid tähenduselt sarnased sõnad. N: nägu- pale Süzee- kirjaniku kuntsikavatuslikest eesmärkidest lähtuv teose sündmuste tegelik järjestus. Kuus põhilist koostisosa: 1) ekspositsioon teose sissejuhatav osa. 2) sõlmitus sündmus, mis toob esile tegelastevaheliste vastuolu.3) Dispositsioon- teose arendus.4) Kulminatsioon- tegevuse pinge haripunkt. 5) Pööre- sündmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse lõpplahenduseni. 6) Konkulusioon- teose lõpetus. Zanr- ajalooliselt välja kujunenud traditsiooniline kirjandusvorm. Teema- teose käsitletav nähtuste ring. Tegelane- teose sündmustiku kandja või selles osaleja.
KONSPEKT: Novellist, novelliteooriast ja "Dekameronist" (Toomas Liiv) Kõige pealt nn klassikalisest novelliteooriast Meeldetuletuseks, et novell zanrina tekkis 14.sajandil Itaalias. Rajajaiks Boccacciot oma ,,Dekameroniga". ,,Dekameroni" eeskujuks nimetab Toomas Liiv 13. Sajandi lõpust pärinevat kogumikku ,,Novellino ehk sada vana novelli". Nimetus novell tuleneb itaaliakeelsest sõnast novella mis tähendab uudist, päevauudist ning vihjab lühidusele, teatavale uudsusele, üllatusmomendile, argielule. Liiv arvab, et see arusaam novellist, mida leidub nii õpikutes kui teatmikes, on loonud saksa kirjanikud ja kirjandusteadlased. Nad üldistavad saksakeelset kirjandust ning on mõnikord paratamatult rõhutanud momente, mida ei saa pidada novelille ainuomasteks.
varjatud kujul rea tundemärke, mille põhjal see tuleb ära arvata 29. Müüt - usundiga seotud fantastiline jutustus, mille tegelasteks on jumalad või pooljumalad ning mis räägib maailma ja elu tekkimisest, loodusnähtustest jmt 30. Naljand - rahvaluule liik; lühike, humoristliku või satiirilise sisuga rahvajutt. Naljandite sündmustik on valdavalt tõsieluline. Olulisel kohal on liialdused, sõnamäng ja koomika 31. Novell - tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega lühijutt, mis piirdub harilikult ühe keskse, teemaga. Klassikaline novell põhineb kindlal süzeeskeemil. 32. Ood - pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, ajaloosündmusele, loodusnähtusele, ideele vms. Oodile on iseloomulik sinavorm ja retooriline pöördumine. 33. Pastoraal - karjaselaul või muu karjase- ja maaelu idülliliselt kujutav kirjandusteos.
Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. 11. Eepos - Näiteks sumeri eepos "Gilgames", india "Mahabharata" ja "Ramajana", prantsuse "Rolandi laul", saksa "Nibelungide laul", skandinaavia "Vanem Edda", vene "Lugu Igori sõjaretkest", anglosaksi "Beowulf", armeenia "Sassuuni Davith", hispaania "Laul minu Cidist", soome "Kalevala", läti "Laplesis". 12. Epopöa - antiikkirjanduses eepos või eepiline poeem. Tänapäeval ulatuslik (paljude tegelastega ning
Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. 11. Eepos - Näiteks sumeri eepos "Gilgames", india "Mahabharata" ja "Ramajana", prantsuse "Rolandi laul", saksa "Nibelungide laul", skandinaavia "Vanem Edda", vene "Lugu Igori sõjaretkest", anglosaksi "Beowulf", armeenia "Sassuuni Davith", hispaania "Laul minu Cidist", soome "Kalevala", läti "Laplesis". 12. Epopöa - antiikkirjanduses eepos või eepiline poeem. Tänapäeval ulatuslik (paljude tegelastega ning
Deduktsioon on järeldamine, mis suunatakse üldreeglilt üksikfaktidele ,,Eesti kultuur on saksa kultuur, mida viljeldakse eesti keeles" Eesti ja saksa kultuur on tugevalt põimunud tänu sellele, et eestlased on ajalooliselt olnud saksa valitsemise all üsna pikka aega. Palju sakslasi leidis siit endale eesti rahvusest elukaaslase ja jäi siia paikseks. See süvendas saksa kultuuri imbumist eesti kultuuri. Novell 1)eepika 2)lüürika 3)draama Novell on kindlate vormitunnustega lühijutt. Novell on keskaja lõpus tekkinud kirjanduszanr, mis üllatas oma uudsusega. Novellis keskendutakse kindlale sündmustikule ja sündmused esitatakse kronoloogilises järjekorras. Tegevuspinge kasvab järkjärgult kuni novelli lõpus tuleb ootamatu lõpplahendus. Inimestes tuuakse esile vaid mõni üksik iseloomuomadus. Luuakse niinimetatud valmistegelane, kes tegutseb alati mingi kindla mõtte või tunde ajel. Ekspositsioon- tutvustatakse tegevuspaika ja tegelasi
Üks süzeeliin, aga kõrvalekalded ja mitmed sündmused, tegelasi rohkem kui novellis, vähem kui romaanis, tegelasi kujutatakse arengus, hõlmab pikki ajavahemikke, erinevaid tegevuspaiku. Näiteks Bornhöhe ,,Tasuja". NOVELL on proosalühivorm ühe süzeeliini ja ühe teema või konflikti ümber keskendatud väheste tegelastega. Novell on tihedalt läbi komponeeritud ja lõpplahendus on ootamatu ja üllatuslik ehk puänt. Novelli struktuur: sissejuhatus, sõlmitus, arendus, kulminatsioon, pööre, puänt. Zanri rajaja G. Boccaccio (14. saj It) ,,Dekameron". Kuulsaid novelliste ja nende novelle: Tsehhov "Daam koerakesega"; Eestist Tuglas ,,Toome helbed", Tammsaare ,,Tähtis päev" VALM tegelasteks loomad, kelle all mõeldakse inimloomusi (nt rebane kaval jne), lõpus alati moraal ehk õpetussõna. Nt ,,Rebane ja hapud viinamarjad" MINIATUUR lüürilise sisuga lühijutt, esitatakse mingi pilt, lühike sündmus, tähtis on meeleolu. Nt Tammsaare ,,Poiss ja liblik" 4
Eepika põhitunnuseks on jutustaja ja jutustatava olemasolu. Jutustava teose kolm põhitunnust: Süzee ehk tegevustik karakterid ehk erinevate tegelaste iseloomustamine miljöö ehk tegevuse aeg ja koht Eepika zanrid(alaliigid): Eepos, roman, jutustus, novel, reisikiri, päevik, miniatuur, memuaristika. 1)Tutvustatakse tegelasi, kohta ja aega. 2)Sõlmitus sündmus, mis käivitab tegevustiku 3)Teose asendus- avanevad tegelastevahelised 4) kulminatsioon e haripunkt kõige pingelisemhetk suhted ja nende areng. 5) Pööre pinge langeb 6) Lõpplahendus probleemide ja konfliktide lahendus. Ulmekirjandus ehk teaduslik fantastiline Ulmekirjanduse elemente on esinenud kirjanduses läbi aegade. Läbimurdeks sai Mary Shelley roman `'Frankenstein'' 19.saj. Esimese ulmekirjanduse kiiret
Reaktsioon poliitilisele, sotsiaalsele ja kultuurikriisile. Inimsuse, väärikuse rõhutamine. Jõuline stiil. Lühikesed laused. Hakitud rütm. 3)Sümbolism argimaailma taga asuva nähtamatu ideedemaailma avastamine ja kujutamine. Mitmetähenduslike sümbolite kasutamine. Erinevate aistingute liitmine (ntx: näen lõhna, kuulen värve). Muusikaliste vahendite kasutamine (riim, rütm, meloodia). Igasugused assotsiatsioonid. Klassikaline Novell Tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega lühijutt, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga ja põhineb kindlal süzeeskeemil. Klassikalise novelli tunnusjooned: 1)Lühike 2)Vähe tegelasi 3)Sündmuste esitamine ajalises järgnevuses 4)Süzeeskeem: Sissejuhatus Sõlmitus Arendus Kulminatsioon Puänt
Alati ei selgu kohe, kes on pea-,kes kõrvaltegelane.Peategelane võib olla nimetatud pealkirjas, seega on ta ka nimitegelane(nt. Kunksmoor A.Perviku samanimelises muinasjutus, 1937) Sündmustik-e süzee- kirjandusteoses aset leidvatate sündmuste jada nende esitamise järjekorras (vrd faabula). Süzeed konstrueerided valib autor loo seisukohalt olulised sündmused, ignoreerides teisi, Süzeed hoiab koos pinge ja konflikt. Tavaliselt koosneb sündmustik järgnevatest osadest: sissejuhatus e ekspositsioon, kus tutvustatakse tegelasi ja tegevuskohta; sõlmitus, millest hakkab arenema loo pealiin; dispositsioon, mille käigus sündmustik areneb ja pinge tõuseb; kulminatsioon e tegevuse haripunkt, millest pinge on tõusnud kõrgeimale astmele; peripeetia e pööre, milles olukord hakkab liikuma lahenduse suunas; konklusioon e lõpplahendus, milles sõlmitakse lahtised otsad või viidatakse uuele algusele. Süzees esinevad sündmused võib jagada tuumsündmusteks (süzee arengu
Intriig teose sündmuste kulg tegevuste ja vastutegevuste ahelana Moto teisest kirjandusteosest valitud juhtmõte, mis selgitab peatüki või kogu teose ideed, tõstab esile olulist. Raamjutustus, -novell, -romaan kompositsioonivõte; üks jutustus sisaldab endas veel teise jutustuse või terve seeria jutustusi. Tegelaseks jutustaja, kes on kõrvaltvaataja rollis. Jutustaja esinemine ja tema seisukohad, arvamused, mis esitatakse teose alguses ja lõpus, raamivad teost. Nt Boccaccio ,,Dekameron". KIRJANDUSE PÕHILIIGID Liik ehk zanr on väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega kirjandusvorm. Nt eepika zanrideks on eepos, romaan, jutustus, novell jne. Igal zanril võib omakorda olla alazanre ehk zanritüüpe, nt romaanizanril arenguromaan, kiriromaan. 20.sajandil piirid eri zanride vahel sulandusid ning tekkisid uued zanrid, mitmesugused vahe- ja liitvormid ( proosapoeem, lugemisdraama, kuuldemäng, filmistsenaarium, telenäidend ).
1. eepika-on üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Ainestiku ja selle ulatuse, kujutamislaadi järgi jaguneb eepika zanrideks: eepos, romaan (suurvormid) ja jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid). 2. lüürika-on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. 3. dramaatika-Dramaatika ehk näitekirjandus ehk draamakirjandus (varem draama) on üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval.Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama.Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis
keskaegsete elunormide üle. Abielu rikkuma paneb Boccaccio novellide tegelasi enamasti abielupoolte ebasobivus (sundabielud, n-ö majanduslikud abielud). Ta õigustab ka erootilist armastust ja seksuaalset kirge, kuigi see tema kaasajal ja hiljemgi paljudele siivutu tundus. NOVELL lühike proosajutustus, kus on vähe tegelasi, kes on keskendatud ühe süzeeliini, ühe teema või konflikti ümber. Zanri rajas Boccaccio oma novellikoguga "Dekameron". Suletud ehk toskaana novell sündmustiku arenedes põnevuse üha kasvab, kuni jõuab ootamatu ja üllatusliku lõpplahenduseni (puänt). See novellitüüp on levinud ka tänapäeval. Peagi tekkis toskaana novelli kõrvale vabama struktuuriga novell cervanteslik novell. Miguel de Cervantes Saavedra järgi, kellelt pärinevad "Õpetlikud novellid" (1613). 19. sajandi lõpul tekkis tsehhovlik ehk avatud novell (vene kirjaniku Anton Tsehhovi järgi), mis ei pruugi lõppeda puändiga. NB! Loe läbi G
esitab mitmetähenduslikku suhtlust. Seega saame järeldada, et nagu kujundit saab ka teost mitmel tasemel mõista, ühest teosest on võimalik välja lugeda mitmeid ideid. Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma,
Taassündi. 3. Nimeta renessanssiaegseid eri maade kirjanikke, nende teoseid, zanrid. Shakespeare(Inglismaa) ,,Romeo ja Julia" ; Petrarca(Itaalia) ,,Africa" ; Boccaccio(Itaalia) ,,Dekameron" ; Cervantes(Hispaania) ,,Don Quijote" 4. Petrarca sonett Koosneb kahest katräänist, kahest tortsetist, esineb süli- ja ristriimi. Shakespeare'i sonett Koosneb kolmest katräänist, ühest kaksik värsist, viieteist kuue jambisest. 5. Boccaccio novell Keskendub ühele sündmusele, inimese kujutis on staatiline, suletud lõpp. Tsehhovi novell Sündmustik pole oluline,esiplaanil on suhted, tegelastel on sisepinged, avatud lõpp. 6. Raamjutustus Ühe põhijutustuse raamidesse on paigutatud vähemal või suuremal hulgal teisi terviklikke jutustavaid tekste. 7. Teemad, millest luuletas Shakespeare. Armastus, aja hävitav toime, ilu surematus. 8. Teemad, millest luuletas Petraca.
Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. Epigramm- pilkeline salvav luuletus. Epiteet- kõnekujund, mis on lisatud täiendina. Eepos - pikk värsivormiline jutustav teos mille aineks on vägilaste ja jumalate teod. Näiteks sumeri eepos "Gilgame", india "Mahabharata" ja "Ramajana", prantsuse "Rol andi laul", saksa "Nibelungide laul", skandinaavia "Vanem Edda", vene "Lugu Igori sõjaretkest", anglosaksi "Beowulf", armeenia "Sassuuni Davith", hispaania "Laul minu Cidist", soome "Kalevala", läti "Laplesis"
vastuvõtmiseks valmis.) Humanistid vastandusid teoloogidele ja vaimulikele, kes olid keskajal ainukesed õpetlased. Kuid juba õige pea, alates Petrarcast (1304–1374), hakkas humanism tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese vabastamist kiriku, seisuslike normide, maise võimu orjusest. Seepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Petrarca, Boccaccio, Shakespeare, Cervantes), kes n-ö võitlesid inimese õnne eest. Maadeavastused 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses (nt Kolumbus avastas Ameerika 1492) võimaldasid kujutleda maailma tervikuna. Hoogsalt arenesid loodusteadused, mille mõjul hakati ka inimest tajuma kui osa lõpmatust ja harmoonilisest loodusest. Teadmiste kiiret levikut soodustas sakslase Johannes Gutenbergi leiutatud trükikunst (1440). Raamatud leidsid laiema lugejaskonna, kaasa arvatud keskklass.
toimumisjärjekorras. Katekismus – lühike kristliku usuõpetusega käsiraamat. Ood – pidulik luuletus, ülistuslaul pühendatud kellegile või millegile. Pastoraal – karjuselaul. Eespos – pikk värsivormiline jutustav teos, mille aineks on vägivaldsete ja jumalate teod. Allegooria – mõistujutt. Komöödia – maljamäng. Situatsioonikoomika – naljakas olukord. Novelett – lühinovell. Ekspositsioon – teose sissejuhatus Sõlmitus – sündmus, mis toob esile tegevustevahelise vastuolu. Dispositsioon – teose arndus Kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt Pööre – sündmused, mis langetavad pinge Konklusioon – eose lõpetus. Puänt – novelli, anekdoodi, epigrammi ja soneti üllatav,kuid loogiline lõpplahendus. Kõne – mingi aktuaalse teemaga esitlus, eesmärgiga kuulajaid veenda.
Renessanss Renessanssi algus. 8. aprill 1341. a Rooma senaator andis Kapitooliumi mäel luuletaja Petrarcale loorberipärja. See autasustamise viis oli mitu sajandit unustusehõlmas olnud. Humansim ja humanistid. Itaalias iga renessansi sajand omaette ajajärk: trecento -14. saj (alates 1300. a) quattrocento -15. saj cinquecento -16. saj. · Humansimi ajalugu Itaalias renessansilku mõtte sünniga seotud parimate lootuste täitumine ja järgnenud pettumus. · Esimene renessansi uurija Sveitsi filosoof ja kunstiteadlane Jacob Burckhardt, raamatu ,,Itaalia renessansikultuur"(1860) autor. renessanss kui vabanemine kristlikust dogmatismist. ! Uus ajastu algas humanismist (renessansi filosoofia). · Esimesena kasutas sõna ,,humanism" Leonardo Bruni (1374-1444) ühendas ettekujutuse õpetatusest inimese harituse ja kõlbelise väärikusega. · Humanistid pühendusid teadmisele maiste asja
o Tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, erinevate ajastute tragöödiad o Algne struktuur – vaatused ja stseenid o Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog o Tegelaste kõne – isiksuste erinevused o Konflikt o Ekspositsioon > konflikti areng > kulminatsioon Eepika o Nii proosa kui värsivorm o Žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, laast, essee, autobiograafia o Klassikaliselt värsivorm, tegelasteks kangelased o Kolmandas isikus, pikem narratiiv o Välismaailma kirjeldamine o Keskmes objektiivne, väline pilt, olnud või arenev sündmus Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika,
teos kuulub. Antiikkultuurist pärit põhižanrid: 1) lüürika(sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka) Tähtsus suurenes romantismiperioodil Luuletaja kogemuse vahendus, Sisemaailma elamused, Subjektiivne, isiklik, Lüüriline luule: üks mulje, idee või sündmus), Narratiivne luule (lüroeepika): süsteemselt arendatud süžee 2) eepika (proosa). Nii proosa kui värsivorm Žanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast, Proosažanrid: romaan, novell, laast, essee, autobiograafia, Klassikaliselt värsivorm, tegelased: kangelased. Kolmandas isikus, pikem narratiiv, Välismaailma kirjeldamine, Keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus 1 3) dramaatika (tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka
Monoloog ehk ühekõne. Tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid. Seda võtet kasutanud oma teostes J.Smuul ja J.Kross. Remark näidendi autori selgitav märkus, juhis lavastajale, näitlejale või lavakujundajale. Stseen - lavateose väikseim terviklik osa; etteaste. Stseenis ei muutu näitlejate koosseis laval. Näitlejate paigutust ja liikumist stseenis nimetatakse misanstseeniks. Süzee ehk sündmustik .Süzeel on kuus põhilist koostisosa: 1. ekspositsioon-teose sissejuhatus. 2. sõlmitus-sündmus-käivitab tegevuse. 3. dispositsioon-teose arendus-pinge tõus-probleemi. 4. kulminatsioon-tegevuse haripunk. 5. pööre,sündmused-pinge langeb,juhib lõpplahendusele. 6. konklusioon-teose lõpetus.Lahendus. Võib jääda ka avatuks.Lõpplahenduseks võib olla ka püant-ootamatu. Tegelane-teose sündmustiku kandja või selles osaleja
Nad magasid kõrvuti, Huhuu sasis Popi pead ning Popi lakkus Huhuu käsi. 7.Kommenteeri järgmist tsitaati: „Ja ta leppis uue Isandaga. Ta oli harjunud kedagi kartma ja austama. Ta oli vana, haige ning ogar. Temale sai sellestki isandast.“ (Tuglas 1971: 259) Ta leppis uue Isandaga, sest tal polnud harjumust üksi hakkama saada, ta oli harjunud kellegi peale lootma, kedagi austama. Ta oli liiga vana ja ei jaksanud Huhuule vastu hakata, lihtsam oli temaga leppida kui uue Isandaga 8. Kuidas novell lõpeb? Mis saab Popist ja Huhuust? Maja plahvatas, tõenäoliselt oli tegu gaasiplahvatusega. Huhuu arvas et gaasiballooni näol oli tegu alkoholianumaga ja kui ta seda lahti ei saanud viskas selle kärsitusest vastu maad. Mõlemad loomad lendasid vastu seina ning maja vajus kokku. 9.Missuguste iseloomuomaduste koosmõju viis katastroofini? Mis saaks ühiskonnast, kui Popi ja Huhuu sarnased valitseksid maailma? Katastroofinin viisid Huhuu kartmatus, häbematus, kannatamatus ja Popi
elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? uuritakse zanrilisust eraldi ilukirjanduses ja massikirjanduses Milline on zanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus)? Populaarsed zanrid (detektiivromaan, vestern, kriminaalromaan jne). Need on
· tavaliselt kirjutatud värsirea lõpus. Asendi järgi koomikavõte, mis põhineb proosas stroofis jagunevad riimid tegelaste karikeeritud · avar elukujutus paaris- (aabb), süli- (abba), kõnel · mitmeplaaniline ristriimideks (abab). · karakterikoomika tegevustik täisriim täielik häälikute koomikavõte, mis põhineb · keerukas sündmustik kokkukõla (maid-said); tegelaskuju naljakal, · probleemirohkus irdriim häälikute osaline veidral välimusel ja kõnel · arvukas tegelaskond kokkukõla (lint-kink). · Eduard Vilde ,,Pisuhänd" · pika ajavahemiku sonett 13. saj Itaalias tragöödia kurbmäng, kujutamine loodud luulezanr kurva sisuga näidend
Selle kaudu antakse edasi teose tegevuslik ning kangelaste tunded ja mõtted. Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu. Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asendavad remargid autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põhikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Teose tegelased esindavad vastandlikke pooli.
Mille järgi tunneme ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Mis perspektiivis me näeme tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Mida mõistetakse sündmustiku all? Kuidas sündmustik ja tegevuse aeg omavahel suhestuvad? Enamasti antakse sündmustikku edasi jutustades. Jutustamismeetod rõhutab sündmustikku.Eristada saab järgmisi tasandeid: väline sündmustik (saab ka filmis kujutada); sisemine sündmustik (nt sisemonoloog). Kuidas moodustub kirjanduslik tegelaskuju? Tegelaskujud moodustuvad mitmete elementide koosmõjus:jutustamismeetod, otsene kõne, positsioon jutustatavas maailmas, nende seos tegevustikuga. Millised on tegelaskõne vormid?
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
