Novellist, novelliteooriast ja Dekameronist (0)

KONSPEKT: Novellist, novelliteooriast ja “ Dekameronist “ (Toomas Liiv)
Kõige pealt nn klassikalisest novelliteooriast
Meeldetuletuseks, et novell žanrina tekkis 14.sajandil Itaalias. Rajajaiks Boccacciot oma „Dekameroniga“. „ Dekameroni “ eeskujuks nimetab Toomas Liiv 13. Sajandi lõpust pärinevat kogumikku „Novellino ehk sada vana novelli“. Nimetus novell tuleneb itaaliakeelsest sõnast novella – mis tähendab uudist, päevauudist ning vihjab lühidusele, teatavale uudsusele, üllatusmomendile, argielule.
Liiv arvab , et see arusaam novellist, mida leidub nii õpikutes kui teatmikes, on loonud saksa kirjanikud ja kirjandusteadlased. Nad üldistavad saksakeelset kirjandust ning on mõnikord paratamatult rõhutanud momente, mida ei saa pidada novelille ainuomasteks.
Üheks esimeseks novelliteoreetikuks võib pidada Goethet, kes kirjutas puhta žanrinäitena teose „Novelle“ (1828) Ta määratles Goethe novelli nimelt kui ühte erakordset, ent tõestisündinud juhtumust. Goethe seadis esiplaanile tegevuse range ühtsuse novellis, välistades nõnda kõrvalepisoodid- ja tegelased. Saksa romantikutest on novelliteooriasse veel jälgi jätnud näiteks:
- F. Schlegel , 1981 – novell on sobiv esitama mingit sügavalt subjektiivset meeleolu või vaadet kaudselt ja just kaudsus ja sümboolsus võib novellis saavutada oma suurima võlu. Samuti rõhutas ta jutustaja tähtsust, esitus peab köitma, novell kui anekdoot .
- L. Tieck – sõna novell ei tohi samastada juhtumuse, loo, jutustuse ega anekdoodiga. Kõige tähtsamaks pidas ta pöördepunkti, mis tema sõnul eristab novelli teistest proosažanritest.
- F. T. Vischer- võrdles novelli romaani, anekdoodi ja idülliga. Novell annab tema sõnul maailmatervikust vaid väljalõike (romaan annab hõlmava ettekujutuse), ei näita isiksuse täielikku arengut nagu romaan, vaid ühe momendi inimese elust ning novell põhineb sageli traagilisel, mitte koomilisel nagu anekdoot.
- P. Heyse – rajas pistrikuteooria (Falkentheorie), mille järgi peab igas novellis olema pistrik , st juhtmotiiv. Samuti pidas ta oluliseks tegevuse ühtsust, situatsiooni teravust, tegelaste puhul on tegemist valmis karakteritega.
- P. Ernst – novelli saladus peitub vormis, mitte sisus . Novell oli Ernsti arvates kontsentreeriv ja abstraheeriv kunstivorm . (abstra.heeruma- üldmõistena esile tulema , abstraktsiooniks saama)
Short story’st ja E.A.Poe’st – novellist rääkides ei saa aga piirduda ainult Euroopa kirjandusega. Ka Ameerika kirjanduse, eriti E.A.Poe osa novelli žanri arenguloos on märkimisväärne.
Short story’t peetakse Ameerika kirjanduse rahvuslikuks žanriks. See kujunes välja 19. sajandi I poolel. Selle rajajaiks peetakse kirjanikke nagu W. Irving, N. Hawthorne , E. A. Poe. Eelkäijaks arvatakse olevat Euroopa kirjanduse varasem novellitraditsioon. Teisalt pole põhjust pidada short story’t eraldi seisvaks žanriks, sest oma tunnustelt langeb ta ühte novelliga.
Short story teoreetiliseks käsitluse lähtekohaks on tihti E. A. Poe väited, mida ta esitas essees „Loomingu filosoofia“ (1846). Poe toob põhimomendina esile kõikeallutava efekti määrava tähtsuse. Samuti arvab ta, et „mida pikem on teos, seda väiksem on efekti ning mulje intensiivsus“ ning short story olema haaratav ilma katkestuseta.
Samuti on Liiv välja toonud ameerika novellisti O. Henry , kelle loomingu ja E.A.Poe seisukohtade abiga kujundati välja kanoniseeritud „O.Henry tüüpi novell“. Selle tunnustena loetleti tõepärasust, põnevust, intrigeerivat sõlmitust, ootamat lõppu, eredat tegelast, ühtsust ja totaalsust.
Ent H. James märkis 1898 . Aastal, et short story range lühidus võimaldab anda kaks täiesti erinevat efekti: Esimene, tuntum efekt toetub üksikjuhtumile, teravale ning selgele nagu revolvrilask, mis kuulub O. Henry novellide alla. Teine, haruldasem, olevat teataval keerukusel ja jätkuvusel põhineva mulje efekt ehk novell, mis on avatud süžeega – esitatakse näiteks üksnes katkend elust, mitte mõni terviklik osa sellest ning lõpetatus on asendatud lõpetamatusega.
VENE VORMIKOOLKONNA AUTORID NOVELLIST. Et novellis etendab kompositsiooniline külg sageli olulist osa ning on lühiduse tõttu suhteliselt kergesti kirjeldatav, pälvis see žanr vene vormikoolkonna autorite tähelepanu. Kuid Liivi arvates iseloomustab vene žanriteooriat ebajärjekindlus. Suurima panuse on vene vormikoolkonnast Liivi sõnul andnud M. Petrovski. Artiklis „Novelli morfoloogia “ arvab ta, et novell on suletud jutustus, mis peab edasi andma kujutatava elu terviklikkuse. Samuti jagas Petrovski novelli ajatasandid: 1) Minevikutasand- kesksele sündmusele eelnenud tegevus, mida mingil määral kajastatakse 2) Olevikutasand- keskne sündmus 3) Tulevikutasand- kesksele sündmusele järgnenud tegevus, mida kajastatakse. Need ajatasandid andvat novellile totaalsuse, nende puudumisel on tegemist anekdoodiga. Liivi arvates on see kriteerium õigustamata, kuid teisalt aitab paremini mõista novelli olemust.
NOVELLI TÜPOLOOGIAST. Novelli võib tüpoloogiliselt liigitada eri alustelt lähtudes. Üks tavalisemaid on jaotus arenguloolise külje järgi: 1) suletud süžeega novell 2) avatud süžeega lahtiseks novelliks.
Suletud novellis on põhiline oskusliku ja leidliku süžeearendusega loodav põnevus, tegevuse range ühtsus, tõusev pinge ja üllatav suletud lahendus. Sisus võib domineerida traagilisus, kuid nii mõnigi kord on novellil ka ajaviiteline, seltskondliku meelelahutuse maik , nt „Dekameronis“. Tihti on tegelased vaid ühe mõtte, tunde, eesmärgi vallas, inimesed on terviklikud karakterid.
Avatud novellis ei sea esikohale välist sündmustikku,vaid mõne tegelase siseprobleemi, sisekonflikti, millele ühtset lahendust ei anta . Omane on lõpu lahtiseks jäämine ning kalduvus fragmentaarsusele. Sageli on avatud novelliski selgejooneline sündmuse ühtsus, kuid tal puudub tähenduslik lõpetatus.
Samuti võib novelli liigitada R. Koskimiehe ja mahulise ulatuse järgi: 1) conte e teravalt piiritletud üksiksündmusest jutustav novell, mis on teravalt puänteeritud ning tegelaste arengut ei näidata 2) nouvelle e laiemahaardeline novell, mis kujutab pikemat ajalõiku ning mille lõpp ei pruugi üllatav olla ning tegelase kujunemist nidatakse pikemas ajalõigus.
5. Veidi „Dekameronist“. Paljud novelliteoreetilised uurimused on ühe peamise tõestusmaterjalina kasutanud „Dekameroni“ novelle, sest just selles teoses on meisterlikult rakendatud novelližanri võimalusi. Samuti on „Dekameronis“ võimalik vaadelda novellivormi kujunemist: 1) Anekdoot: lühilugu teravmeelsest vastusest, novelli eelvorm, millest võib semantilise tähenduse lisades arendada novelliks. Põhiliselt olevikutasandil. 2) Anekdoodilähedane novell: peategelase elu üks otsustav hetk, mis on tingitud minevikutasandist ning mõjutab tulevikutasandi sündmusi. 3) Jutustuselähedane novell: arvukad seiklused antakse edasi kokkusurutult minevikutasandile kuuludes. 4) Jutustus: sisaldab mitu ühesuguse väljaarendatusega episoodi, mineviku- ja olevikutasand pole märkimisväärselt vastandatud. Olemas on ka sisulis-tegevuslik keskendatus ühele sündmuste arendusele, mis on novellile äärmiselt omane.
Liiv arvab, et rangemalt võttes pole kõik „Dekameroni“ lood siiski novellid, ülekaalus on anekdoodilähedane novell, mille tunnuseks on väike maht, sündmuste range ühtsus ning üldistusjõud. Seetõttu arvab Liiv, et (tsiteerin:) „ „Dekameron“, too novelližanri musterteos ise annab tunnistust liigse ranguse ning jäiga lahterdamise mõttetusest.“
Täienduseks ja kokkuvõtteks. Liiv toob viimasena välja, et eesti kirjandusteadlastest on A. Aspel andnud novellile üsna olemusliku iseloomustuse : 1) Lühidusest järeldub novelli olulisim printsiip: kontsentratsioon. Võib kõnelda ühele sündmusele, ühele meeleolumomendile või ühele arendusele ehitatud novellist, põhiline on üldise perspektiivi koondumine ühe probleemi või nähtuse ümber, D. Palgi sõnadega: et novellis valitseks üks, aga tugevasti. Aspel rõhutab veel novelli esinduslikku tähendust, sümbolijõudu, mis eristab novelli oluliselt anekdoodist, mi annab hetpildi, süvenamata ühe inimsaatusesse.
Eesti kirjanduses kujunes klassikaline rangevormiline novellitüüp välja E. Vilde ja F. Tuglase loomingus. Vabavormilise novelli kujunemine on seotud K.A.Hindrey novellistikaga. Vabavormiline novell: tegevustik ei pea olema eriline ega väliselt tähtis, küll aga tähenduslik. Ühe põhijoonena võib nimetada eelmainitud H. James teise efekti võimalust, mis põhineb jätkuvusel ja komplitseeritusel Samuti on oluline hajutav, mitmesuunaline pingestatus. Võivad esineda ka kõrvaltegelased.
Veel erilisest novellilõpust. Lõpu teravus ja tähenduslik kaal on vahetus seoses pikkusega: lühemates novellides on lõpp suurema tähendusliku koormusega. Puänt on tegelikult üks novellilõpu erijuhtum. Ka ilma üllatuslikkuseta jäävad lõpulaused eelnenut mõtestama.
Struktuuri koha pealt rõhutab Liiv novelli piiratud mahtu, lühidust, kvantitatiivset eripära, mis tingib kvaliteedi. Huvitav fakt oli minu jaoks see, et väidetavalt on novelli pikkuseks 1000- 8000 sõna.
Eepilise proosa žanride täpne ning jäik liigendamine on ilmselt võimatu Nn puhaste žanrinäidete kõrval leidub alati siirdevorme.
Proosažanrite nimetuste kirevus tuleneb žanriliigenduse põhjendamatust põimimisest rahvuslike nimetuste ja tähistamistavadega, arenguloolise küljega.
Kasutatud kirjandus:
Toomas Liiv, 1997. Novellist, novelliteooriast ja “Dekameronist“.- Proosast.Tallinn: Kirjastus AS Virgela. (Esmailmumine: Keel ja Kirjandus 1975, nr 9, lk 513–525.)