50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2018-12-06
Kuupäev, millal dokument üles laeti
8 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
merilin02
Õppematerjali autor
KONSPEKT: Novellist, novelliteooriast ja "Dekameronist" (Toomas Liiv) Kõige pealt nn klassikalisest novelliteooriast Meeldetuletuseks, et novell zanrina tekkis 14.sajandil Itaalias. Rajajaiks Boccacciot oma ,,Dekameroniga". ,,Dekameroni" eeskujuks nimetab Toomas Liiv 13. Sajandi lõpust pärinevat kogumikku ,,Novellino ehk sada vana novelli". Nimetus novell tuleneb itaaliakeelsest sõnast novella mis tähendab uudist, päevauudist ning vihjab lühidusele, teatavale uudsusele, üllatusmomendile, argielule. Liiv arvab, et see arusaam novellist, mida leidub nii õpikutes kui teatmikes, on loonud saksa kirjanikud ja kirjandusteadlased. Nad üldistavad saksakeelset kirjandust ning on mõnikord paratamatult rõhutanud momente, mida ei saa pidada novelille ainuomasteks.
3. Anekdoot - lühike, vaimukas, üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu, millel on kolm proosa põhitunnust: karakterid, süzee ning tegevuse aeg ja koht. Suur osa anekdoote on rahvusvahelised. Rännates ühelt rahvalt teisele, jäävad anekdootide süzeed tavaliselt muutumatuks, miljööd ja tegelasi aga kohandatakse tõepära ja parema vastuvõtu huvides. Populaarsed anekdootide tegevuskohad on kool, hullumaja, mets, sild, tunnel, meri, taevas jt. Tuntumad tüübid on anekdoodid rahvustest (kolm rahvust, tsuktsid), riigimeestest (Hitler, Stalin, Lenin, Breznev), isikutest (Juku, Tsapajev ja Petka), loomadest ja lindudest (elevant, lõvi, karu, kirp, papagoi), hulludest, sadistidest, blondiinidest, politseist jt. Igal aastal ilmub maailmas hulganisti anekdoodikogusid, Eestis välja antud valimikest on üks populaarsemaid Leelo Tungla koostatud "Oi-oi , Juku" (1995). Näiteks: "Aitäh, tädi, kingituse eest
3. Anekdoot - lühike, vaimukas, üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu, millel on kolm proosa põhitunnust: karakterid, süzee ning tegevuse aeg ja koht. Suur osa anekdoote on rahvusvahelised. Rännates ühelt rahvalt teisele, jäävad anekdootide süzeed tavaliselt muutumatuks, miljööd ja tegelasi aga kohandatakse tõepära ja parema vastuvõtu huvides. Populaarsed anekdootide tegevuskohad on kool, hullumaja, mets, sild, tunnel, meri, taevas jt. Tuntumad tüübid on anekdoodid rahvustest (kolm rahvust, tsuktsid), riigimeestest (Hitler, Stalin, Lenin, Breznev), isikutest (Juku, Tsapajev ja Petka), loomadest ja lindudest (elevant, lõvi, karu, kirp, papagoi), hulludest, sadistidest, blondiinidest, politseist jt. Igal aastal ilmub maailmas hulganisti anekdoodikogusid, Eestis välja antud valimikest on üks populaarsemaid Leelo Tungla koostatud "Oi-oi , Juku" (1995). Näiteks: "Aitäh, tädi, kingituse eest
Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. Epigramm- pilkeline salvav luuletus. Epiteet- kõnekujund, mis on lisatud täiendina. Eepos - pikk värsivormiline jutustav teos mille aineks on vägilaste ja jumalate teod. Näiteks sumeri eepos "Gilgame", india "Mahabharata" ja "Ramajana", prantsuse "Rol andi laul", saksa "Nibelungide laul", skandinaavia "Vanem Edda", vene "Lugu Igori sõjaretkest", anglosaksi "Beowulf", armeenia "Sassuuni Davith", hispaania "Laul minu Cidist", soome "Kalevala", läti "Laplesis"
Kirjanduse põhiliigid ja žanrid Eepika - välismaailma kirjeldamine ja jutustamine - huvitutakse välisest pildist - nt. Eepos, romaan, jutustus, novell Lüürika - väljendatakse siseilma mõtteid, tundeid - subjektiivne, isiklik - nt. Luuletused, sonetid, oodid, hümnid Dramaatika - tegevuse vahetu kirjeldamine, otsene kõne ja dialoog - konflikt - nt. Tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng Lüroeepika - liitliik = lugulaulud - lüüriline laad ja eepiline jutustus - nt. Valm, poeem, ballaad. Teema - millest teos kõneleb - trad. teemad: armastus, sõda, isamaa
esitab mitmetähenduslikku suhtlust. Seega saame järeldada, et nagu kujundit saab ka teost mitmel tasemel mõista, ühest teosest on võimalik välja lugeda mitmeid ideid. Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma,
tõstab esile olulist. Raamjutustus, -novell, -romaan kompositsioonivõte; üks jutustus sisaldab endas veel teise jutustuse või terve seeria jutustusi. Tegelaseks jutustaja, kes on kõrvaltvaataja rollis. Jutustaja esinemine ja tema seisukohad, arvamused, mis esitatakse teose alguses ja lõpus, raamivad teost. Nt Boccaccio ,,Dekameron". KIRJANDUSE PÕHILIIGID Liik ehk zanr on väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega kirjandusvorm. Nt eepika zanrideks on eepos, romaan, jutustus, novell jne. Igal zanril võib omakorda olla alazanre ehk zanritüüpe, nt romaanizanril arenguromaan, kiriromaan. 20.sajandil piirid eri zanride vahel sulandusid ning tekkisid uued zanrid, mitmesugused vahe- ja liitvormid ( proosapoeem, lugemisdraama, kuuldemäng, filmistsenaarium, telenäidend ). Eepika põhitunnuseks on jutustaja ja tema poolt jutustatava olemasolu. Jutustaja vahendab kuulajale või lugejale toimuvaid, enamasti juba minevikus toimunud sündmusi. Teose aluseks
anekdoot lühike, vaimukas, üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu, millel on kolm proosa põhitunnust: karakterid, süzee ning tegevuse aeg ja koht. Suur osa anekdoote on rahvusvahelised. Rännates ühelt rahvalt teisele, jäävad anekdootide süzeed tavaliselt muutumatuks, miljööd ja tegelasi aga kohandatakse tõepära ja parema vastuvõtu huvides. Populaarsed anekdootide tegevuskohad on kool, hullumaja, mets, sild, tunnel, meri, taevas jt. Tuntumad tüübid on anekdoodid rahvustest (kolm rahvust, tsuktsid), riigimeestest (Hitler, Stalin, Lenin, Breznev), isikutest (Juku, Tsapajev ja Petka), loomadest ja lindudest (elevant, lõvi, karu, kirp, papagoi), hulludest, sadistidest, blondiinidest, politseist jt. Igal aastal ilmub maailmas hulganisti anekdoodikogusid, Eestis välja antud valimikest on üks populaarsemaid Leelo Tungla koostatud "Oi-oi, Juku" (1995). Näiteks: "Aitäh, tädi, kingituse eest!" "Pole tänu väärt, Juku!" "Seda arvan minagi,
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid