oli ta kirjutanud alles päev enne filmi valmimist, Moskvast rongiga Tallinna poole sõites. Sven Grünbergi loomingust meeldis mulle kõige enam filmist ,,Hukkunud alpinisti hotell" tuntuks saanud laul ,,Nimetu" Sandra Nurmsalu esituses. Esitusele tulid loomulikult ka Olav Ehala lood filmist ,,Nukitsamees". Ehala on kirjutanud muusika ka filmile ,,Karoliine Hõbelõng", kuid sellest filmist antud kontserdil lugusid esitusele ei tulnud. ,,Nukitsamehe" muusikast aga nautisin kõige rohkem ,,Rahalaulu" ja ,,Kodulaulu" ning otseloomulikult ,,Vitsalaulu". Kuna need on pärit lastefilmist ning ka valgustus nende laulude ajal oli väga ergas, rõõmsameelne ja ilus, tekitasid need publiku seas lõbusaid ja meeldivaid emotsioone. Suurel Filmimuusika kontserdil ei jäänud muidugi esitamata ka muusikapalad filmist ,,Viimne reliikvia" (1969). Nende heliloojateks on isa ja poeg Uno ja Tõnu Naissoo. ,,Viimse reliikvia"
Retsensioon Märtsikuus Võru kultuurimajas kuulasin meile kõigile tuntud superstaari Otti ning noorte seas popolaarseks saanud Koit Toomet. Oodata sai ka üllatusesinejat. Õhtu jooksul esitati nii vokaal- kui ka instrumentaalmuusikat ning peamiselt esitati pop stiilis muusikat. Ott Leplandi olen varem juba esinemas näinud, ta oli etendusel ,,Keskkoolimuusikal" peaosas ning tema esinemist nautisin juba tol korral, kuid Koitu ma näinud veel polnud. Esimesena astus lavale Koit Toome lauludega: ,,Nädalalõpp", ,,Mälestused", ,,Kaugele siit" ja veel teistegi lugudega, kuid need on laulud, mis kõige enam meelde jäid. Sõnade poolest meeldis kõige rohkem laul ,, Mälestused", sest see laul paneb mõtlema enda mälestustele. Lisaks bändis laulmisele mängib Koit ka klahvpille. Bändis mängib trummide taga Reigo Ahvel, akustilisel kitarril on Priit Jääger ning
see näitus oli vapustav. Mulle imponeeris kõige rohkem selle erinevus teistest. Näitus koosnes mitmetest ekraanidest ning kastidest, kus sees aatomid liikusid pealtnäha korrapäratult. Ryoji näitus põhines CERNi tööl ning avastustel. (CERN on tuumafüüsikajaamade kogumik) Kohati vilkuvad ekraanid ning veerevad aatomid tekitasid natuke õudse ning natuke väikese tunde. Tuli ka tahtmine füüsikat õppida, aga õnneks see taandus kiiresti. Kokkuvõttes nautisin Ryoji Ikeda näitust väga ning sooviks veel tulevikus Kumu külastada.
Kallis Maret Kõigepealt sooviksin vabandada sinu ees, et ei rääkinud sulle oma naisest. Olin sinusse sügavalt armunud, ja olen seda veel praegugi. Kartsin, et kui räägin sulle oma naisest, ei taha sa minust enam midagi kuulda. Nautisin iga hetke mille sain veeta koos sinuga. Olen õnnelik selle aja eest, mil sain elada sinu juures. Võlusid mind juba meie esimesel kohtumisel. Kui aus olla, siis pole mul oma praeguse naisega just kõige paremad suhted. Need pole juba ammu enam endised. Tunded on muutunud ja tema kõrval aastaringselt olla on võimatu, sellepärast ka minu ringi rändamised. Eks elu näitab, mis meie suhtest naisega saab.
Kokku sai kuulda Piirivalve orkestri Big Bandi poolt 10 lugu, millest pooled olid esitatud koos solisti Eve Pärnsaluga. Esitatute hulgas mainiks ära Roosa Pantri, Pika Ingliska, Kurjuselaulu ning Okay, Alright, You Win' i. Enamus lugudest olid dzass- stiilis ja need olid suuremjaolt dirigent Siim Aimla enda aranzeeritud. Orkestris oli 12 puhkpilli, 2 elektrikitarri, ühed trummid ning dirigent ja solist. Orkestrist tooksin esile eriti Jaak Vasara trompetiga. Arvamus: Nautisin seda kontserti täiel rinnal. Algas dzassilikult, kuid lõpp meenutas juba vägagi rock'n'rolli. Kõige parem oli minu arvates Pikk Ingliska, mis algas väga mõnusalt sellise omamoodi rütmiga, mis läks üle saksofoni sooloks. Sellele järgnes jällegi see rütm ning siis trompeti soolo. Vahepeal läks lugu vaiksemaks, kuid järsku liitus tugev trummimäng ja niimoodi kõik pillid ükshaaval. Lõpuks mängisid kõik jälle koos ja siis tuli uhke lõpp.
Kammerorkestrit jpm. Peterburi Maria Teatri Sümfooniaorkester on teinud palju koostööd maailma olulisemate ooperimajadega nagu Metropolitan Opera, London Royal Opera, San Francisco Opera, Theatre Chatelet Paris, La Scala jpt. Orkester on olnud edukas ja sagedased kontsertturneed on andnud neile tiitli kui "maailma esimene globaalne orkester". Taolistele kontsertitele satun ma väga harva. Õnneks sai see viga üle pika aja parandatud ning tulemus oli positiivne, mida ma nautisin algusest lõpuni. Kontsert oli väga võimas ja suurejooneline, millega jäin ma igati rahule.
muusikas ning konstrueeris oma teoseid füüsika ja matemaatika reeglite-valemite järgi. Kuigi Xenakis seisis eemal kaasaegse muusika põhivooludest, on mitmedki tema ideed nüüdismuusikasse jõudnud ja saanud tänaste heliloojate tavapäraseks kompositsioonitehnilisteks võteteks. Xenakis peamiseks stiiliks oli elektrooniline muusika. Minu arvamus Phaidra oli minu jaoks esimene kaasaegne ballett ja ma nautisin seda väga. See oli huvitav ja uudne. Mulle väga meeldis tantsu ja muusika kombinatsioon, mis andsid edasi väga hästi Phaidra müüdi traagilisust. Ka oli teistsugune nähe baleriine tantsimas löökpillide järgi. Sellele lisas vürtsi muidugi Juuli Lill vokaalse poolega, mis oli väga ilus. Löökpillide muusika ja vokaalmuusika moodustasid minu arvates väga huvitava ja laheda koosluse. Minu jaoks oli selle etenduse valik tehtud ka seetõttu, et peaosas oli Kaie Kõrb. Ma polnud teda
Näitlejatel olid ka väga ilusad kostüümid ja neid vahetati pidelvalt.Ma vahepeal imestasingi, kuidas nad seda nii kiiresti suutsid teha. Muusikalil oli väga hea aura juba enne algust, sest rahva käest küsiti küsimusi ja seda tehti väga veidral moel. Minu arvates oli see muusikal tipptasemel ja ei usu, et see ameeriklaste omale alla jääb. Lavakjundus, näitlejad, lauljad, orgester, lavastaja kõik need tegid kokku väga hea muusikali. Mida ma ka täiesti nautisin. Võin julgelt väita, et see muusikal oli parim, mis ma siiani näinud olen. Ma loodan, et selliseid muusikale tuleb veel.
milline vanglas elu on. Tantsud olid ka väga omanäolised ja kogu selle muusikali üldmulje oli väga positiivne. Alguses oli natuke hirmutav, et muusikal räägib homoseksuaalist ja vägistajast. Mõtlesin, et äkki on kogu muusikal negatiivne ja halvas valguses. Kuid tegelikult oli ka positiivsust ja nalja sai ka omajagu. Muusikal meeldis väga ja andis positiivse elamuse. See oli üks parimaid muusikale mida näinud olen. Muusikal haarab kaasa ja nautisin seda lõpuni välja. Soovitan minna seda vaatama ja ma olen kindel, et ei kahetse seda.
tähele, sest olin ametis Helen Lokuta kuulamisega. Saateks kasutatud pillide valik oli hea Kontsert toimus kirikus , mis andis ka omamoodi pühalikkust ja eripära juurde.. Kontsertil loeti isegi Meie Isa Palvet. Meel läks natukene kurvaks, aga kontsert mulle tegelikult isegi meeldis. Kontserti lõpus lasti veel mingeid sulgi õhku, mis oli ka väga vahva ! Mulle meeldis see kontsert väga. See ei olnud minu jaoks taavaline kontsert , teose mõte jõudis väga hästi minuni ja ma nautisin selle kontserti vaatamist. Kuigi mul on selle üle natuke hea meel , et ma seda päris oma silma-kõrvaga näinud- kuulnud pole , sest vist muidu oleks meeleolu tükk aega kurb . Kuigi elamused oleksid palju suuremad.
Reedesest päevast olin koolimõtetest ja probleemidest väsinud ning otsustasin vanaema ja vanaisaga kampa lüüa ning käia ära kontserdil, mis osutus väga rahustavaks. Enne kontserti sain ka piletimüüjalt kava, millest sain infot palade ja natuke ka Toomas Kutteri ja Helin Kapteni elust. Väga paljud lugude pealkirjad ei ütelnud mullle midagi, aga oli ka selliseid pealkirju, kus olen ühe kõrvaga midagi kuulnud, aga täpselt ei tea ega mäleta. Kuid sellest hoolimata nautisin pooleteist-tunnist kontserti huviga. Kontserti alguses esimese loo ajal, milleks oli "Laula väike karjus", käisid mul judinad üle seljai, kuna Toomas Kutteril oli tõeliselt võimas hääl ja mina isiklikult polegi varem sellisel kontserdil käinud, kus inimene laulab ilma mingisuguse võimenduseta. Esimene osa kontserdist ei jäänud mulle eriti hästi meelde, kuna lood olid minu jaoks tundmatud ja võibolla ka keerulised. Kontserdi teises osas oli juba veidi rõõmsamad
Minu arvates oli see täielik ajaraisk ja häbiväärne, et sellist kontserti selle arvelt pikemaks venitati. Kontserdi puhul mulle meeldis mulle selle lihtsus ning pikkus. Enamasti mulle tunde kestvad kontserdid üldse ei meeldi, niisiis oli see just paras. Kontserdil esitatud teostest oli mulle kõige meelepärasem "Ungari rapsoodia" kuna sel on väga meloodiline viis. Samuti oli see ainuke esitatud muusikapala, mida olin varem kuulnud. Kokkuvõtteks võib üelda, et ma nautisin kontserti hoolimata ebameeldivustest. Minu arvates on hea, et klassikalise muusika kuulajad pole kuhugi kadunud, ning on mida neile ette kanda.
Etendus oli pühendatud endisele priimabaleriinile ja pikaaegsele silmapaistvale balletipedagoogile Tiiu Randviirle 80.nda juubeli puhul. Nii nagu ooper, on ka ballet muusikaline lavateos. Ühendatud oli mitu kunstiliiki: tants, muusika, kirjanduslik süzee ning kujutav kunst lavakujunduse ja kostüümide näol. Kava mida esitati oli huvitav ja koosnes vaid klassikalisest muusikast. Kava oli 2h40min pikk ja oli 1 vaheajaga. Kava kuulates ja vaadates ei hakanud kordagi igav ning nautisin esitust kuni selle lõpuni. Hindasin endise profitantsijana kogu graatsiat ja tantsukavaga mängimist vastavalt muusikale. Kõige rohkem tundsin ära Tsaikovski Luikede Järve Valss, olles ise mitmeid kordi tantsinud selle järgi. Koreograaf Toomas Edur kes oli samuti ka lavastaja, oli imelist tööd teinud tuues välja võitluse hea ja kurja vahel. Dirigent Vello Pähn suutis tekitada mulje, et palad vahetusid nagu hästi õlitatud autol käigud ja
mida sai nautida teatris No. 99. Selles elamuses oli minu jaoks väga palju positiivset kuid olid ka mõningad asjad, millest ma eriti aru ei saanud vms ja need liigitan ma negatiivsete külgede alla. Üle pika aja teatrisse sattudes oli see väga meeliülendav kogemus. Etenduse juures meeldis mulle enamasti kõik. Paljud ehmatasid ja läksid näost valgeks nende püssipaukude peale k.a. mina, aga samas ma ka nautisin seda. Need hetked külvasid minus ootamisärevust ning hirmu, mis tõstsid adrenaliini ning peale käratusi vapatasin ma publikuga ühes rütmis üles-alla, paremale, vasakule. Peale vaheaega sain ma jälle selles väikeses saalis etendusele kaasa elada. Teine vaheaeg ei olnud küll nii hoogne ja särav, kui seda oli esimene. Samas lõid minu silmad väga särama, kui peale kardinate alla laskmist sain ma näha kaht säravat neidu rütmika
esindajad, vaid moodustavad ühtse, kuid bipolaarse maailma. Neil on sarnane kõnepruuk, nii politsei kui ka kriminaalid tegutsesid koos, lisaks võivad nad kergelt sattuda teisele poole kujuteldavat piirjoont. Näiteks leiab nooriminspektor Sander end ühel hommikul kainerist. Minu arvates ei saaks ka Ekskavaator oma käitumisega tavaühiskonnas hakkama. „Punane elavhõbe“ oli minu esimesi kriminaalromaane ja ma nautisin selle lugemist. Teos on väga kaasahaarav, sest tekib kogu aeg tahtmine teada saada, mis järgmiseks juhtub. Soovitan seda teost nii tütarlastele kui ka poistele. Karl Johan Leichter
Sellel aastal võtsid sellest osa: Eda Ines Etti, Uku Suviste, Kaire Vilgats, Maiken, Susan Lilleväli, Lauri Pihlap, Rolf Junior, Bert Pringi, Ott Lepland, Taavi Immato, Marian Saar, Norman Salumäe. Dirigendiks oli Anneli Pilpak. Laule esitati laiv bändi saatel. Kontserdi tunnuslauseks on ,, Valge gospel toob sõbrad kokku". Kontsertetendus algas võimsa ja raske gospellauluga divano. Kohe kui lauljad suu avasid ja laulma hakkasid siis nautisin seda kontserti kuni lõpuni. Igal aastal müüakse kohad kõik välja, sest igaüks tahab nautiga nii võimast etendust nagu see on ,,Valga gospel". Eestis teebki seda ainult WAF koor koos Eesti tuntud lauljatega. Mujalmaailmas eriti Ameerikas on gospel laulud ja üritused tavapärased, sest Ameerika on suur ning taolisi etendusi tehakse palju. Kui Eestis tehakse ükskord aastas ning tänu sellele on istekohad alati väljamüüdud.
„Bel-Ami“ Guy de Maupassant „Bel-Ami“ on kirjutatud Prantsuse kirjaniku Guy de Maupassanti poolt. Esimest korda ilmus raamat avalikkusele 1885. aastal Prantsusmaal. Teos räägib sellest, kuidas peategelane kasutab naisi ära, et saada haljale oksale. Guy de Maupassant kujutas tihtipeale inimesi pahelistena, keda juhivad instinktid. Teda peetakse moodsa novelli kirjutamise isaks. Ta on kirjutanud nii stiilis kui ka fantaasialugusid. Teda huvitas psühhiaatria, millest saadud teadmiseid kasutas ta oma töödes. Romaan räägib peategelase Georges Duroy elu Pariisis. Ta on tüüpiline noormees, kes on läinud Pariisi, et pürgida kõrgklassi. George puudub kindel töökoht, kuid kõik muutub totaalselt, kui ta kohtab oma vana sõpra, kes pakub talle tööd kohalikus ajalehes. Kuid noormehe ainuke soov on olla rikas ja kuuluda heasse seltskonda. Tema taktikaks on panna rikkad naised endasse armuma, ja neid ära kasutada nii rahaliselt kui ka ...
Laulude vahele tehti väga palju huumorit ja räägiti erinevaid lugusid, mis neil teistel kontsertitel juhtunud on. Kontserdi lõpus laulsid kõik Vesternid koos- Tanel, Jalmar, Ott ning Karl-Erik. Ja pärast seda said kõik fännid nende käest autogramme ning pilti teha, kui tahtsid. Kontsert oli väga lahe ja mõnus. Publikuga suheldi palju ning isegi publik pandi kaasa laulma. Mulle endale väga meeldis, sai palju naerda ja laulda, nautisin väga. Kindlasti soovitan kõigile nende kontserteid vaatama/kuulama minna.
sujuvalt vaikne. Tempo on suhteliselt aeglane. Diktsioon on selge. Laul ,, Kuu on päike" on kiire rütmiga ning laulu heli kõrgus on väga muutlik. Diktsioon on selge. Mina arvan, et kui artist naudib laval olekut siis ta teeb selle esinemise võimsalt ära siis on ta ka tasemel ja seda nad ka olid, seda oli nende pilkudest näha kuidas neile meeldis vaadata rahvast karjumas ja kaasa laulmas see annab artistile väga palju juurde.Esitlust nautisin tõesti, sest see on ju hea Eesti rokk-muusika. Muusika mida teeb bänd Tanel Padar & The Sun on sageli kiire rütmiga palasid teinud , kuid on ka rahulikke laule nimelt ,, Täna öösel" ja ,, Üksinda üksinduses". Kuna teatsin mõnda laulu juba enne ja laulsin neid ka kaasa aga mõned olid päris võõrad , kuigi oli huvitav kuulda neid laule ka live's. Kui võrrelda seda kontserti teiste kontsertitega siis see oli nende
Käisin kaks korda aitamas filmi teha, kutsumisel. Filmi aluseks on Sass Henno teos ning filmi pealkiri on Esimene arest. Minu kaasategemine piirdus vaid massiga. Selle eest sain ma sealt endale uusi tutvusi. Uusi teadmisi, kuidas see toiming käib, ma ei saanud, sest olen varemgi kaamera ees olnud. Põhiliselt tegingi seda vaid kaunilt ja meelitavalt esitatud kutse peale. Kokkuvõtteks võib öelda, et mu vaheaeg läks oodatust paremini. Algul ei saanud käima ning seejärel pidama. Nautisin iga hetke sellest, väljaarvatud pohmakaid. Glamuur ja tähesära on mind alati lummanud ning ma loodan, et see kõikvõimas pidutseja leegitsev süda ja hing ei kustu ega kuiva nii pea.
.. Sol nascente" KV 70 (61c) (1767-69) Solist oli Kädy Plaas. Loo peateemaks on peapiiskop Sigismund von Schrattenbachi sünnipäev, suur põhjus rõõmutsemiseks. Mozart kirjutas selle kõigest 11-aastaselt piiskopi auks. Esines nobedaid muusikalisi võtteid nagu crescendo ja tõusvad helikõrgused- kirjeldatakse muusikaliselt päikesetõusu. Teises aaria osas on Mozarti muusika kui kõhklev ja ei keskendu konkreetselt kiidulaulule. Nautisin solisti esitust. Ta kasutas huvitavat nüanssi, kus ta vähehaaval hakkas aina kõrgemaks ja kõrgemaks minema. Ta kasutas selleks häälelist võtet, mis kõlas kui naermisena, kuid sellel oli viis. Selle aaria laulis ta puhtalt ja ilmekalt ära ning tal on imestamapanevalt lai hääleulatus. Mulle valmistas rõõmu, et ka solist ise nautis väga oma tööd. Kolmas Mozarti loomingust oli neljaosaline Sümfoonia nr 7 D-duuris KV 45 (1768), mille hulgas olid
Suvevaheajaks tööle Suvi algas nii ootamatult ja ma olin valmis kõigeks. Ma olin mõelnud, et otsin siinsamas kodukohas natukene tööd, et taskuraha teenida. See plaan ellu äratada oli mul juulis. Juhtus aga teisiti. Oli suve algus ja ma nautisin puhkamist. Ma tegin plaane, mida järgmistel kuudel ette võtta ja istusin päevad läbi arvutis, käisin metsas jne. Ma poleks arvanudki, et suurem osa plaanidest ma see suvi ei jõua täita. Meie külas elab üks mees nimega Mart, kellel on siin suvila. Tema naise nimi on Ruti ja neil on kaks last. Ühel päeval tuli Mart meilt läbi, et printida välja üks kuulutus. Kui ta sai prinditud ja hakkas lahkuma, siis minu toa uksel ta peatus ja
luige, kellesse ta kiindus. Ta palus temalt vabandust, kuid äkitselt ilmus sinna von Rothbarth, kes noori kogu oma jõuga lahutada püüdis. Rothbarth ei suutnud aga noorte tugeva armastuse vahele end suruda ja hukkus. Kui kogu ballett kokku võtta, saab öelda, et tegu oli väga ilusa ja sisuka teosega. Mulle andis Luikede järv väga palju inspiratsiooni. Tsaikovski muusikapalad tekitasid mõnusaid emotsioone, millest üks oli ka tundmisrõõm. On hea öelda, et olen väga rahul ja nautisin iga nooti ja graatsilist liigutust mida kuulda ja näha sai. Triin Pajanen, 10.Reaal
efekte, mis süvendasid laval toimuvat emotsiooni. Näiteks kohas, kus Faust Mefistofelest välja kutsus oligi muusika sünge ja vali, mis näitas, et midagi halba juhtub kohe. Kuradit mängis Tanel Saar, kelle ülesanne oli olla võimalikult hullunud ja psühholoogiliselt ebastabiilne tegelaskuju. Ta sai sellega hästi hakkama. Esiteks ta kõnemaneer oli veidi kõhedust tekitav. Teiseks tema õudsad grimassid olid väga head ja sobisid perfektselt rolli sisse. Mina nautisin lavastust "Faust", sest midagi selletaolist polnud ma varem näinud ja see pakkus ülendavaid emotsioone. Meisterlikkust oli näidanud nii lavastaja kui ka näitlejad.
laule, mida sai kaasa ümiseda. Arensburgi päikeseterrass on minu meelest ideaalne koht sellise mõnusa õhtu veetmiseks. Sealne õhkkond oli mõnus ning sooja jooki nautides tekkis väga hubane tunne. Samuti polnud rahvast väga palju, tänu millele sujus kõik rahulikult ja mõnusalt. Jäin rahule kõikide esituses olnud lugudega, kuid nüüd retsensiooni kirjutades ja laule meenutades tulid mul meelde lood, mille kuulamist eriliselt nautisin. Üheks selliseks looks oli “Hold back the river”, mis originaalis on James Bay lugu. Lugu ise oli juba mõtteliselt kaunis ja edastas ilusa sõnumi. Loo alguses oli meloodia mahe ning mulle meeldis, kuidas Andreas suutis ka rahuliku laulu muuta oma häälega jõulisemaks. Lugu oli ise esituses kontserdi lõpu poole, kuid meelde tuli mul nüüd esimesena. Esinejate lavaline olek ja kogu esitus ise tõid mulle külmavärinad peale ning suu kiskus naerule.
Martin Kuut. Hetkel on ta pühendunud uuele materjalile, sealhulgas Martti Helde filmi "Skandinaavia vaikus" heliriba loomisele. Pedaja üksi loodavat muusikat võib kirjeldada kui segu ambient’ist, akustilisest folgist ja new age’ist, kus loodushääled kohtuvad hõljuvate kõlamaastike ja helimustritega. Mehe enda sõnul on tema muusika inspireeritud eelkõige inimestest tema ümber, loodusest, tunnetest ja olemisest üleüldse. Kontserdil nautisin Mick Pedaja harukordselt mõnusat ja omapärast muusikat. Ma isiklikult ei ole varem Micku kontsertidel käinud ega osanud midagi oodata. Esineja tundis ennast laval väga mugavalt ning suhtles publikuga vabalt. Muusikat mängis ta kas arvutist või ise kohapeal kitarril. Dekoratsioonideks oli lava ette maha pandud patju, kus said pealtvaatajad mõnusalt istuda. Laval seisid laud, kus peal oli arvuti, ning tool, millel laulja istus. Maha oli ka küünlaid pandud, see muutis saali väga hubaseks
Kõik oli tehtud just selliseks, et inimestel oleks hea muusikat kuulata. Kuna polnud lauljannast varem kuulnud, pani mind imestama, et nii palju huvilisi oli kohale tulnud. Esinejad suutsid luua täpselt vastava atmosfääri ümbrusega, rahulik ja hea oli kuulata nende laule samal ajal nautides restoranis pakutavaid hõrgutisi. Jäin rahule kõikide lauljanna esitatud lugudega, kuid nüüd retsensiooni kirjutades ja laule meenutades tulid mul meelde lood, mille kuulamist eriliselt nautisin. Üheks selliseks looks oli Eivør´i lugu "True love". Lugu ise oli juba mõtteliselt kaunis ja edastas ilusa sõnumi tõelisest armastusest. Loo alguses oli meloodia mahe. Lõpu poole läks lugu aga rütmikamaks ja võimsamaks, mille tulemusena muutus ka rahvas elavamaks. Minu meelest sobisid Eivør´i kõlav hääl ja laulu rütmilisus imehästi kokku. Meeldis väga tema lavaline olek ning esitus ise tõi juba külmavärinad peale.
Väga kaunis oli seevastu ,,Lume värv", see tõi tagasi rahuliku talvemeeleolu ja meloodilisuse. Järgnevalt kaasati publik muusika tegemisse plaksude ja jalamatsude tegemisega ning Jan Uuspõld demonstreeris oma steppimisoskust muusika saatel. Igal kontserdil esitab koosseis sooviloo. Otepääl oli selleks Mariah Carey ,,All I want for Christmas is you", mida trio esitas ka Ringvaates kontserti tutvustava palana. Kuljused andsid sellele kaunile jõululaulule viimase lihvi ning nautisin esitust väga. Kontserdi lõpetas jõuluklassikaks kujunenud ,,Talvevõlumaa" . Eksperimendid pillide ja tuntud jõululugudega olid põnevad ning kuna esitati tuntud laule, oli palju äratundmisrõõmu. Kuigi kontsert kestis kaks tundi, ei väsinud ma sellest ära, sest laulud ja stand-up pakkusid üksteisele vaheldust. Kokkuvõtteks mulle kontsert meeldis ning jõulutunde loomisele aitas kaasa ka õrn lumevaip õues. 12. klass
“BUTTERFLY EFFECT”, kuna see pole nii hyped lugu kui teised lood. Kontsert ise oli väga energiline ja hea meeleoluga. Kontsert oli väga hästi teostatud üleüldiselt ja väga vinge. Publik oli samuti väga energiline ja laulsid kaasa. Ma arvan, et sinna kontserdile läksid ainult need kellele Travis Scott meeldib ja sellepärast oligi seal nii hea atmosfäär. Ma olen väga kurb, et minul endal pole kunagi olnud võimalust minna tema kontserdile, kuid läbi ekraani nautisin ma ka seda kontserti väga. Ainuke asi mis ma ütleksin, et võiks parem olla on see, et oleks võinud rohkem lugusid olla. Üleüldiselt väga hea kontsert ja oleks tahtnud ka seal olla.
liikmeskond endiselt vangiks, võõrelemendiks. "1984" on ideaalseks näiteks maailma kohta, milline see peaks eksisteerima konfliktiteoreetikute kohaselt. Ka Marx ise tunnistas konflikti ajaloo edasiviiva jõuna. Ent nagu Goldstein selles raamatus arutles, puudub aastal 1984 mõiste "sõda" sellises tähenduses nagu meie oleme harjunud. Sõda peaks endast kujutama vahelüli, ajutist kätket, mis ühendab kaht ajajärku. Sõda ei tohiks kujuneda ajalooks endaks. Ma ei saa öelda, et ma nautisin seda "muinasjuttu", milleks Orwell oma jutustust pidas. Kasvanuna üles sojuz multfilmi ja hollywood'iliku "happy endide" taustal, lootsin kuni viimase hetkeni Lumepalli tagasitulekusse, Vennaskonna võidutsemisse, prolede eneseteadvuse tekkimisse. Kui aus olla, tundub praegugi, et panin raamatu lihtsalt korraks kõrvale ning hiljem uuesti lugema asudes võin kaasa elada Julia ja Winstoni õnnele, näha nende lapsi sirgumas Kuldse Maa rohelistel niitudel
massistseen nõuab, siis peale esimest massistseeni minu kartus kadus. Kõikide lauljate hääled olid väga kõlavad ning selged, mis tegi muusikali vägagi nauditavaks. 2 Leian, et kõige paremini õnnestusid muusikalis massilaulmised, kuna mitmete hääletämbrite segunemine lõi võimsa üldmulje. Sooloesinemistest nautisin enim Ott Leplandi esitusi, kuna minu arust on ta hääles selline mõnus kargus, mis toob kananaha ihule. Kõige paremini õnnestus esinejatel lõpulaul ,,Me oleme kõik selles koos". Muusikal oli kindlasti väga õnnestunud, kuna publik plaksutas lugude lõpus väga kõvasti ning lõpus saadeti noored esinejad lavalt ära selget tänu avaldava aplausi ja hõigetega. Kuigi mõningad stseenid tekitasid igavust ning küsimuse ,,millal see ometi läbi saab?", jäin
Bella hüppas kaljult alla ning sai surma. Bella võtab ette teekonna Edwardi päästmiseks, mis aga seab ohtu tema suhted Jacobiga, kes, tuleb välja, on libahunt, vampiiride ainuke vaenlane. Filmi lõpus Bella päästab Edwardi ning nad naasevad koju. Jacob lõpetab suhted Bellaga ja Edward esitab Bellale abieluettepaneku. Sellega lõppeb teine osa. Minu arvates oli film tegelikult hea. Kuna olen ka raamatut lugenud ja samuti näinud ning vaadanud ka esimest osa sain ma hästi aru ning nautisin filmi. Kuid film oli väga sisukas, kuna raamat oli pikk, paljude sündmustega, tuli filmgi välja samugi pikk ja keerukas. Raamatutu lugedes saab aru Bella ning Edwardi tunnete sügavusest ning sõltuvusest. Filmis aga ei tule see nii hästi välja. Filmis pole aru saada kuidas Bella tegelikult on hakanud Jacobit armastama, ning kui valusalt elas ta üle lahkuminekut. Filmis saab sellest aru kui vaid sügavast armastusest, raamatut lugedes aga mõistab, et Bella kardab, et unustab Edwardi
Kõrval helesinisel valguval kellal istub kärbes. Ma lihtsalt jumaldan seda maali. Dali ise on selle maali kohta öelnud, et ,,Sulanud aeg" ei ole midagi muud kui paranoiakriitika, pehme, ekstravagantne ja ainulaadne camembert ajast ja ruumist. Taldrikud, temast endast, hobune, silmad, karikatuurid, huuled, elevant kaelkirjaku jalgadega, kellaga maal originaal, sahtlid, elevandid, rotid, vähid, kell, rätik, allkiri, mosaiik, galerii räämas, ees poeke, Abraham Lincoln, MM Ma tõesti nautisin seda näitust, kuid mul oli siiralt kahju, et meil oli aeg piiratud. Oleksin võinud maale, skulptuure ja fotosid temast vaadata tunde ja tunde. Nüüd olen ma oma silmaga näinud väikest käputäit tema ca 1500 maalist. Salvador Dali oli, on ja jääb mu üheks lemmikumaks kunstnikuks
,,Metallica" Retsensioon Pühapäeval 18. aprillil 2010 käisin Saku Suurhallis vaatamas maailmakuulsat rokkmuusika legendi Metallica kontserti. Kuigi minu lemmik zanriks ei ole heavy metal, kuulan seda vahest, ja nautisin ka kontserti täiel rinnal. Metallica on USA heavy metal bänd, mis alustas oma tegevust 21. oktoobril 1981 ja tegutseb siiani. 1980. aastatel oli ta ülipopulaarne tõsiusklike hevirokkarite seas, alates 1991. aasta "Black Albumist" on ta liikunud mainstreami poole ja saanud üle kogu maailma väga tuntuks. Eestit on külastanud Metallica nüüdseks juba kolmel korral. 29. juunil 1999 ja 13. juunil 2006 anti kontserdid Tallinna Lauluväljakul. Kolmas kord külastas bänd Eestit
Kui see ,,kütus" on hea kvaliteediga, püsib meie organism enamasti töökorras ehk terve. Igaüks tahab meist olla vormis ja terve kehaga. Tervislikust toitumisest koos tervislike eluviisidega sõltub ka inimese eluea pikkus. Kuigi me pöörame sellele tänapäeval vähem rõhku, sest meil pole aega oma tervise jaoks, meil on vaja tööd rügada ja nii ka meie tervis halveneb. Tervislik toitumine ei tähenda minu jaoks seda, et oleksin pidanud kõigest sellest loobuma mida ma varem nautisin. See ei ole mulle tähendanud mitte ainult porgandi ja kapsa näksimist. Ka igasugused väikesed muutused toitumises omavad märkimisväärseid tulemusi. Oma elus olen püüdnud jälgida, et minu toitumine oleks mitmekülgne. Alustuseks olen püüdnud ma alati meeles pidada seda, et peaksin sööma tihti ja väikestes kogustes korraga. Lisaks sellele, et sööksime tihti ja väiksemates kogustes, tuleb silmas ja
Metallica Retsensioon 18. aprillil 2010 käisin Saku Suurhallis vaatamas maailmakuulsat rokkmuusika legendaarset bändi Metallica. Kuigi minu lemmik žanriks ei ole heavy metal, kuulan seda vahest ja nautisin ka kontserti täiel rinnal. Metallica on USA heavy metal bänd, mis alustas oma tegevust 21. oktoobril 1981 ja tegutseb siiani. 1980. aastatel oli ta ülipopulaarne tõsiusklike hevirokkarite seas, alates 1991. aasta "Black Albumist" on ta liikunud rohkem mainstreami poole ja saanud üle kogu maailma väga tuntuks. Eestit on külastanud Metallica nüüdseks juba kolmel korral. 29. juunil 1999 ja 13. juunil 2006 anti kontserdid Tallinna Lauluväljakul. Kolmas kord
see juurde kleebitud tükk ei rikkunud pilti. Näitlejanna Maria Avdjusko on mulle alati meeldinud, niiet võib-olla jäi see pilt mulle ka sellepärast meelde. Ta on väga kaunis naine ning mängib ühes mu Eesti lemmikfilmis ,,Kuldrannake''. Foto on aastast 1992 ning tol ajal oli ta veel kaunim, kui ta on praegu. Tänu nendele kolmele näitustele avastasin ma, kui palju ma tegelikult kunsti naudin. Veetsin KUMUs ise märkamatult 4 tundi ning nautisin kogu seda aega. Teadmiste poolest kunsti kohta sain lihtsalt parema arusaama erinevatest tehnikatest nagu näiteks graafiline kunst, popkunst, modernism ja hüperrealism. Kõige rohkem jättis mind külmaks Kadriorg, kuna seal polnud minu jaoks midagi nii erilist. Muidugi on seal kõik vapustavalt ilus, kuid näiteks Navitrolla maale vaadates tean, et need on eestlase poolt loodud ning see tekitab juba hoopis teise tunde. KUMUs näeb samuti palju eestlaste poolt loodud maale ning
muusikasse sisse ja oli näha et nad naudivad esinemist. Ma kujutan ette, et neil on ka väike lavaanärv, mis on iseenesest hea ja et neil on esinemise eelsed rutiinid. Kokkuvõtteks saan ma öelda, et see kontsert oli kõikidest klassikalise muusika kontsertidest minu lemmik, ning just sellepärast, et pianist, Mihkel Poll, suutis ennast nii hästi südamesse mängida oma oskuste- ja oleku poolest. Samuti meeldis väga Debussy „Meri“ ja üle üldse nautisin ma seda õhtut väga. Estonia kontserdisaalist läksin ma ära rõõmsa, kuid samas mõnusa rahuloleva tundega. 3
andekate tantsijate ja ilusate tantsude, vaid ka lava ees mängiva orkestri poolt. Jälgides, kes mängis, leidsin end kohati pööramas tähelepanu muusika detailidele, pillidele, mis muidu kuulates võisid taustale jääda. See polnud lihtsalt ilu vaatamine ja kuulamine, vaid balleti, muusika ja kogu selle kunsti läbi elamine, tunnetamine, samal ajal ka analüüsides. Oleksin kui uppunud, vajunud sügavale võlu sisse, unustasin viivuks oma argipäeva mõtted, mured ja lihtsalt nautisin. Lugematul arvul kordi tundsin, kuidas judinad jooksevad mööda selga ning kananahk tekib ihule. Tegemist polnud aga ebaõnnega õhukonditsioonis, vaid ootamatult tugev lummus ,,Luikede järve" visuaalse ning veel enam musikaalse ilu vastu. Kealan McLaughlin, kes oli esimest korda prints Siegfriedi rollis, mängis oma osa väga meisterlikult välja, tema solo-tantsunumbrid olid kihvtid ja hästi teostatud. Alena Shkatula,
Kolmandana tuli esitusele duett Mozardi ooperist „Don Juan“. Sellest saigi mu kontserdi lemmiklugu. Esiteks oli huvitav see, et nad laulsid kahekesi ja tekkis selline omavaheline tugev kokkusulamine muusikas, tunnetasid teineteise laulu ja samuti pean kiitma pianisti, kes järgnes neile, ta jälgis hoolega mõlemat solisti. Tegemist oli väga ilusa teosega ja rahvas aplodeeris tugevalt. Järgnesid Puccini, Leoncavallo, Puccini, Offenbachi, Rahmaninovi muusika , mida nautisin täielikult. Kontserdi viimaseks teoseks esitati kaks Tšaikovski teost, neist kõige viimane oli mu teine lemmik sellel kontserdil. Tegemist oli aariaga ooperist „Jegveni Onegin“, mida esitas jällegi bariton Andrejs Krutojs. Siiamaani olid mulle meeldinud rohkem teosed, kus kaks solisti koos laulsid, aga nüüd läks hinge baritoni vaikne aeglane esitus, klaver sillerdas taustaks. Kui üldse soliste omavahel võrrelda, meeldis mulle bariton rohkem. Võibolla ka sellepärast, et
kutsuv sellele teosele. Tegelikult sattusin vaatama seda tänu sellele, et isa pidi kuskile ära minema, kuna piletid olid ostetud kahele inimesele, siis läksimegi emaga kahekesi. Teose algus oli juba väga naljakas ja eriliselt kaasakiskuv. Ainukesena häiris mind tool, sest sellistes kohtades hakkab mul alati selg valutama. See juhtus ka nüüd, kuid see ei peatanud mind kordagi tükki vaatamast, nautisin seda edasi kuni lõpuni. Eriti lahe oli Veiko Tääri ja Andero Ermeli näitlemine, kuna mõlemad pidid kehastama naisi, siis olin alguses natukene skeptiline, kuna kartsin, et nad ei suuda oma rolle ära mängida. Kui mu kõhklused olid asjatud, need kaks meest on juba nii ,,vanad" näitlejad, et nende kulm ka ei liikunud, kui nad inimesi naerma panid ja imetlema anusid. See oli lihtsalt vapustav, kuidas need kaks
aastaga oma kaks last ja naise. Teose süzee puudutas heliloojat tema isikliku traagilise kogemuse tõttu väga lähedalt ning on andnud ooperile erakordse muusikalise sügavuse. 1851. aasta esietendusest alates on ooperit saatnud tohutu menu ning see on esikteoseks tema kuulsale triaadile, kuhu kuuluvad kõigile tuttavad populaarsed teosed ,,Rigoletto" (1851), ,,Trubaduur" (1853) ja ,,La traviata" (1853). Ooperi tegi eriliseks see, et mina, kui ooperist mitte midagi teadja, nautisin seda, sest kõik osatäitjad oskasid hästi laulda ja ooper ise oli väga võimas. Sümpaatselt olid lauldud ka kõrvalrollid. Kogu ooper oli väga sünnis ja traditsiooni järgiv. Minu arvates oleksid näitlejad võinud oma emotsioone natukene tugevamalt väljendada. Nende hääl oli rahustav ning seda oli mõnus kuulata. Tegemist on ikkagi läbi aegade ühe parima ooperiga ja see lisas asjale veel rohkem võimsust. See võimsus ja omapärasus tekitasid minus mõtliku tunde.
jaoks. Teose 2 viimast minutit läksid noodid jälle kiiremaks, kuid olid madalamad noodid, kui teose algul. Orelipooltund oli mulle väga meeltmööda. Juba Niguliste kirikus oli üle pika aja hea käia ning vaadata seal ringi. Kappaltarit oli ka huvitav uurida, kuna see on siiski ju ainult 3 korda aastas lahti. Orelipooltund ise aga oli mulle täiesti uus kogemus, kuna varem pole ma orelit üksiku instrumendina kuulnud mängimas. Oreli helid olid kaunikõlalised ja võimsad ning ma nautisin lugude kuulamist täiel määral. Iga uue teosega tuli mulle silme ette justkui filmilõik, kõik need palad maalisid mulle erineva loo silme ette. Niguliste kiriku orelipooltund avaldas mulle sügavat muljet ja ma olen kontserdiga väga rahul.
Muusikakoolis. Kavas olid järgmiste heliloojate teosed: Frederic Chopin (1810-1849), Johannes Brahms (1833-1897) ja Maurice Ravel (1875-1937). Kontserdi esimene pool oli täielikult pühendatud 19. sajandi heliloojale Frederic Chopinile, kes oli romantismliku muusika üks silmapaistvamaid esindajaid maailmas. Kõlasid tema kaksteis etüüdi ning tema Andante spianato et Grande Polonaise Brillante Es-duur op. 22. Chopin on üks mu lemmikumaid heliloojaid ja sellepärast nautisin eelkõige just kontserdi esimest osa. Peale vaheaega oli kuulda teise tuntud 19. sajandi helilooja Johannes Brahmsi teoseid. Ka tema oli üks juhtivaid romantismiajastu muusikuid. Taal esitas Brahmsi loomingust tema kaks eepilist rapsoodiat. Ülejäänud kontsert oli pühendatud 20. sajandi heliloojale Maurice Ravelile. 20. sajandi esimesel kümnendil andis Maurice Ravel märkimisväärse panuse pianistliku tehnika ja väljendusvahendite uuendamisse
õhtu, öö, liiv, vesi Luulekogud § "Olematus võiks ju ka olemata olla" (1968) § "Luule" (1976) § "Väike luuleraamat" (1984) § "Päikesepillaja" (1997) § "Alliksaar armastusest" (2002) Laskumine Kui pilget täis on hüljat mägiteed me armastuse närbund võidupärgi, ja mälestuste tontlik defilee, aet süüme tormidest, käib minu järgi. Et nautisin, kui ime tundub see, Su kallistuste kuldseid mesikärgi. Suur õnneviirastuse kevade mu hinge jättis kustumatu märgi. Aeg, vahemaa ja surm on näivus vaid, ma hälbin keset võõraid sadamaid, kesk mere raevu otsin ulualust. Ent pole puhkepaika väsind laul, ja nagu kirglik palve on mu laul, Su poole tõusev igatsuse valust. Tsitaate Et väiksed sõnad säiliksid, on vaja toredat marmorit. Suuri sõnu säilitab õhkki.
Õppisin veel näitusel seda, et ekspressionism on tegelikult palju laiem kunstivool, kui enne arvasin ja pole nii piiritletud. Lisaks sain teada, et saksa kunstnike peamiseks inspiratsiooniks oli looduslähedus ja loomad, kui enne oli mulle just tundunud, et selleks on linnaelu. Kõige suurem üllatus oli see, et Vassily Kandinsky läheb ka mingil määral ekspressionismi alla, kui enne ta tundus mulle rohkem abstraktionistina. Igatahes nautisin näitust väga ja sain palju inspiratsiooni. Näituse kontseptsioon: Detmar Westhoff (Westhoff Fine Arts) Ralph Keuning (Museum de Fundatie Zwolle) Cora Faßbender Liis Pählapuu (Kumu kunstimuuseum) Kuraatorid: Detmar Westhoff, Eva Knels (assistent, Westhoff Fine Arts) Liis Pählapuu (Kumu kunstimuuseum) Näituse kujundus: Terje Luure (ruum), Mari Kaljuste (graafika) 2
või arvuti taga mängimine ja taheti näidata et suudetakse, kui seda ise ainult tahad. Esitati väga erineva sisu ja karakteriga palu ning mitmekesisust oli palju. Aga kõige üle oli ikka avalugu, mida mängiti sissejuhatuseks tervele kontserdile. Väga palju pakkus juurde ka solistide lavaletoomine, sest kui neid poleks olnud, siis oleks võib-olla kontsert tundunud natuke igav. Kui mõnele tunduski see kontsert igava ja tüütuna, siis mina nautisin seda kontserti väga. Esitatud teosed olid väga värvikad ja mitmekülgsed. Oli nii aeglase ja rahuliku sisuga lugusid kui ka kiireid ja rütmikaid palu. Üks sümpaatsemaid oli ''Qui Es'', mida esitatigi kogu orkestriga esimest korda ning mille autoriks oli sellel aastal Tõnis Kaumann. See pala tekitas kuidagi teistsuguse tunde, kui ülejäänud. Kuid solistid olid oma ettekannetega väga silmapaistvad ja mängisid oma esitatava pala väga ilusti ära
Susi Ann Kaljas, Kristiina Raahel Uiga, Katariina Renate Parksepp, Sirelin Timmermann. Kontserdi tegi eriliseks minu arust näitlejate meisterlikkus. Osavõtjaid oli väga palju ja nende koostöö oli väga hea. Kindlasti suur au lavastajale. Ma olen rahul, et käisin seda muusikali vaatamas siis kui Mariat mängis Hanna-Liina Võsa, sest ta on väga kogenud artist ja üks minu lemmik lauljaid. Ma nautisin väga etendust ja jäin sellega rahule. Kogu publik oli peale etendust väga õnnelik ja aplodeeriti püsti seistes. Lugu, mis mulle kõige rohkem meeldis oli Do re mi.Esitluse tase oli väga hea. Ma ei ole muusikas kõige tugevam seega, ei oska välja tuua, kas nad laulsid seda puhtalt või mitte aga väga kaasahaarav oli see küll. See lugu sobis väga hästi antud konteksti, sest selle lauluga hakkaski nagu kogu õige lugu pihta
Laupäeval (07.04.2012) diivanil istudes ja televiisorit vaadates märkasin ma ühel kanalil olevat temaatilist õhtuprogrammi, kus parasjagu meenutati kuulsaid jazz palasid ja artiste. Sel õhtul näidati Louis Armstrongi kontserdit, mida ta kunagi Kopenhageni linnas koos oma bändiga andis. Uurides asja lähemalt, otsustasin just selle kontserdi kohta teha arvustuse. Esiteks pani mind imestama see, et juba tol ajal jäi kontserte filmides heli ka peale. Lindi vaatamine oli minu jaoks isegi päris huvitav elamus (uurisin riietust, vähesel määral kuulasin ka ameerika inglise keelt, mida tol ajal räägiti). Kontserdist lähemalt. Kontsert oli lindistatud Louis Armstrongi Euroopa tuuri ajal Kopenhagenis. Kogu kontserdi nimetust ma ei teadnud, kuna magasin kõik tekstid maha. Esimese loona mängiti "Go down moses"-t. Lugu meeldis mulle väga. Algus oli hästi aeglane ja instrumente seal üldse polnud - oli kuulda ainult naise hä...
olulisem - osariigi naisi endeid. Pean kurbusega tõdema, et isegi kui teadus ja tehnika arenevad, siis mõned riigid siin planeedil on oma moraalsete ja eetiliste tõekspidamistega endiselt 20. sajandi alguses. Knut Hamsuni “Maa õnnistus” on kirjutatud 20. sajandi alguses, kuid ometi võib seda lugeda ka tänapäeval ja tuua paralleele praeguse olukorraga. Teos kajastab nii naiste allasurutust ühiskonnas kui ka tõelist armastus. Isiklikult nautisin teost väga ning seda oli kerge lugeda. Lisaväärtuse andis raamatule minu jaoks see, mida tähendas teose pealkiri - Iisak pidas oma naist Ingerit õnnistuseks, mille andis talle maa.
annaabi.ee 
