"Noored muusikas" (1)

Retsensioon
’’Noored muusikas’’
12.novembril kell 19.00 käisin vaatamas Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli ja Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri kontserti. See kontsert leidis aset Vanemuise kontserdisaalis. Sümfooniaorkester koosnes noortest muusikutest, nagu ka nimi ütleb ning seda juhatas Mikk Murdvee. Oli nii soliste, kes esitasid teoseid orkestri saatel, aga oli ka ainult palasid, mida esitas kogu orkester. Kontserdi eesmärgiks oli see, et näidata teistele noortele, et on ka muid tegevusi kui ainult näiteks linna peal hängimine või arvuti taga mängimine ja taheti näidata et suudetakse, kui seda ise ainult tahad.
Esitati väga erineva sisu ja karakteriga palu ning mitmekesisust oli palju. Aga kõige üle oli ikka avalugu, mida mängiti sissejuhatuseks tervele kontserdile. Väga palju pakkus juurde ka solistide lavaletoomine, sest kui neid poleks olnud, siis oleks võib-olla kontsert tundunud natuke igav. Kui mõnele tunduski see kontsert igava ja tüütuna, siis mina nautisin seda kontserti väga.
Esitatud teosed olid väga värvikad ja mitmekülgsed. Oli nii aeglase ja rahuliku sisuga lugusid kui ka kiireid ja rütmikaid palu. Üks sümpaatsemaid oli ’’Qui Es’’, mida esitatigi kogu orkestriga esimest korda ning mille autoriks oli sellel aastal Tõnis Kaumann. See pala tekitas kuidagi teistsuguse tunde, kui ülejäänud.
Kuid solistid olid oma ettekannetega väga silmapaistvad ja mängisid oma esitatava pala väga ilusti ära. Väga jäi meelde tsellist Silvia Ilves, kes esitas Dmitri Šostakovitši kontserti tšellole ja orkestrile, mis oli esitatud Es-duuris ja pärineb oopusest number 107. Ta oskas kuulata seda, mida ta mängis ning tema mänguviis oli kindlasti väga silmapaistev ja väga heliloojale iseloomulik. Ja kindlasti arvestades seda, et see sama noor neiu on meie vanune, siis selle esituse kohta võib kindlasti öelda, et see oli väga originaalne ja kindlasti polnud pettumus.
Väga meeldisid ka kitarrist ja poiss saksofoniga. Kitarristi pala oli väga ilus ja ta näpud liikusid ka väga oskuslikult et kõik selle pala nüansid ilusti välja mängida.
Tema esitas H. Villa-Lobose kontserti kitarrile ja orkestrile ning sealt mängiti esimest Allegro preciso osa. Ja saksofonist , no kuna mulle endale väga meeldib saksofon, siis ühtegi halba sõna kohe ei oskagi öelda. Pala oli väga meeldiv ja erines kindlasti oma meloodia poolest teistest just ka selle poolest et autoriks oli eestlasest Hillar Kareva , kes on tänapäevaks kahjuks surnud, kuid kelle looming on väga värvikas. Ta on kirjutanud päris palju kontserte erinevatele pillidele, näiteks kontserdid viiulile, tšellole, metsasarvele, klaverile ja ka klarnetile või sooloflöödile. Ta kirjutas palasid ka kooridele, mille sõnade autoriks võis olla tema abikaasa Doris Kareva, kes on Eesti üks silmapaistvamaid kirjanikke just oma süngete ja dramaatiliste luuletustega. Üldse ei saakski öelda, et oleks olnud pettumus, kuna arvestades kõikide noorte vanuseid ja õpinguaastaid, tuleks ainult kiidusõnu öelda, et neil on olnud aega ja tahtmis oma eriala pilli õppida.
Kindlasti veel üks asi, mis silma jäi oli harf . Kuna Eestis on üleüldse väga haruldane pill harf ja selle mängijaid pole palju, siis oli väga mõnus kuulda mõnes loos ka rohkem harfi mängu.
Kokkuvõttes oli selline kontsert midagi muud üldse sellest, kus ma olen muidu käinud või kuulanud. Korra varem olengi kuulnud orkestrit mängimas ja just seal samas Vanemuise kontserdisaalis, kuid kuna see kontsert jäi mulle kindlasti rohkem meelde, kui varajasem, siis pidi see olema lihtsalt nii hea. Kindlasti sooviksin selliseid kontserte veel kuulamas käia ja näha omavanuste noorte saavutusi ja oskusi.