Niguliste kiriku orelipooltund (0)

Käisin 5. detsembril, pühapäeval kell 16.00 kuulama Niguliste kiriku orelipooltundi. Kirik oli gooti stiilis, sellel oli 3 löövi ning sammaste peal olid kunstiteadlase Villem Raami must-valged fotod. Päeval, kui seal käisin, oli kappaltar avatud. Kesklöövis oli kuldseid lühtreid 4 ning need läksid altari juurest alustades kõige väiksemast kõige suuremaks . Minu ees oli Maarja seitsmeharuline põrandalühter, selle taga oli risti löödud Jeesus Kristuse maal ning maali kohal oli suur aken punaste ja siniste mosaiikpildikestega. Seinte peal oli palju mäletustahvleid ehk epitaafe. Meist paremal oli väike orelirõdu ning meie ees kõrgel lae all oli suurem orelirõdu. Suurele orelirõdule tuligi Andres Uibo. Tal olid pikad hallikaspruunid juuksed ning seljas oli hall kampsun.
Esimene lugu oli Dietrich Buxtehude Preludium in C (BuxWV 137). Pala algas pika madala noodiga , loo algus oli väga dramaatiline ja vihane . Mõne aja pärast oli hetkeline rõõmsate nootidega koht ning peale seda läksid noodid taaskord madalaks ja süngeks. Sünged ja rõõmsad noodid olid teoses segamini üksteise taustal. Teose lõpunoodid tundusid olevat rahulolevad.
Kolmas lugu oli Bachi „Von himmel hoch da komm ich her“ (BWV 700) . Teos hakkas madalate nootidega, kurvalt , masendavalt, nördinult, pettunult. Siis tulid kõrgemad noodid, justkui keegi halaks ja oigaks ja jutustaks oma kurba lugu. Teose keskel tulid vahepeal rõõmsad noodid. Kogu see teos maalis mulle silme ette pildi noorest mehest, kes on vihma käes oma armastatu haual ning masendunult ja tühja vaadates ei suuda hoomata kogu seda valu, mis ta sees on. Peale vaikust hakkab mees rääkima, mis juhtus ning jutustab armastatu traagilisest lõpust. Kõrged ja rõõmsad noodid tõid minu ette edasise pildi, kus mees meenutab aegu, mil ta armastatu oli veel elus ja neil pidi koos pikk ja õnnelik tulevik tulema . Peale neid rõõmsaid noote jõuab mees tagasi olevikku ja reaalsusesse ning tulevad taaskord tühjusetunne, meeleheitlikud mõtted koos nutu, halamise ja oigamisega. Teos lõpeb pika madala 10-sekundilise noodiga.
Neljas lugu oli Bachi Fantasie G- Duur (BWV 572). Lugu on kiirete kõrgete nootidega, justkui linnukesed sädistaksid. Umbes pooleteise minuti pärast tulevad natuke madalamad pikad noodid. Lugu oli umbes 10-minuti pikkune . Pala keskmine osa oli üsnagi ühesugune minu jaoks. Teose 2 viimast minutit läksid noodid jälle kiiremaks, kuid olid madalamad noodid, kui teose algul.
Orelipooltund oli mulle väga meeltmööda. Juba Niguliste kirikus oli üle pika aja hea käia ning vaadata seal ringi. Kappaltarit oli ka huvitav uurida, kuna see on siiski ju ainult 3 korda aastas lahti. Orelipooltund ise aga oli mulle täiesti uus kogemus, kuna varem pole ma orelit üksiku instrumendina kuulnud mängimas. Oreli helid olid kaunikõlalised ja võimsad ning ma nautisin lugude kuulamist täiel määral. Iga uue teosega tuli mulle silme ette justkui filmilõik, kõik need palad maalisid mulle erineva loo silme ette. Niguliste kiriku orelipooltund avaldas mulle sügavat muljet ja ma olen kontserdiga väga rahul.