vaatuses. Olen juba lasteaiast saadik kuulnud sellest kuulsast teosest ning samamoodi ka on teada viis „Dance of the Litte Swans.“ Seda meloodiat kuulates tuli naeratus suule ning äratundmisrõõm oli võrratu. Kuigi võib olla oleksin ma natuke enam sellest oodanud, kui lihtsalt nelja luige käest kinni tantsu. Balleti koreograaf-lavastaja oli Tiit Härm, kes oli kasutanud osakesi ka Lev Ivanovi ja Marius Petipa koreograafiast. Ta on samuti koreograaf olnud „Romeo ja Julia“s. Luikede järve muusikaline juht ja dirigent oli Arvo Volmer, kaasdirigentideks Mihhail Gerts ja Risto Joost. Nemad andsid suurepäraselt edasi Tšaikovski võrratult ilusa muusika. Kujunduse ja kostüümid tegi Eldor Renter. Mängis Rahvusooper „Estonia“ sümfooniaorkester. Vene helilooja Pjotr Tšaikovski näol on tegemist minu meelest ühe väga andeka romantistliku perioodi heliloojaga. Teda võib pidada kahtlemata Venemaa au ja uhkuseks. Ta on loonud 6
prints Siegfried põgenes reaalsest elust fantaasiamaailma salapärasesse muinasjuturiiki. Ta oli oma kujutluses loonud pelgupaiga, kuhu ta ikka ja jälle põgenes igapäeva kohustuste eest. Printsi ei huvitanud poliitika ega valitsejakohustused. Toolil istudes ja unistades sattus ta jälle oma kujutluste maailma, kus asus järv luigeparvega ja imeilusa luigeprintsessi Odetteiga. Prints Siegfruid kujutas oma nägemuses luiki ette kaunite neidudena. Luikede järve printsessi Odettei`i näol õnne ja armastuse ideaalkuju. Saades täisealiseks, pidi prints vastu võtma trooni ja valima oma seisusele vastava abikaasa. Fanfaarid teavitasid lossiväravas suurest ballist. Ballile saabus külalisi paljudest maadest Ungarist, Hispaaniast, Poolast jne. Esitati iga riigi tantse. Prints pidi tantsima kõigi oma mõrsjakandidaatidega, kes kõik kandsid oma maad esindavaid imeilusaid rahvariideid. Prints tundis, et ta ei ole siiski mõrsjavalikuks valmis.
Pjotr Tsaikovski Luikede Järv Pjotr Tsaikovski Luikede järv Odette/Ottilie : Galina Laus Koreograaf-lavastaja: Tiit Härm Muusikaline juht ja dirigent: Arvo Volmer Prints Siegfried: Maksim Tsukarjov Dirigendid: Mihhail Gerts, Risto Joost Kujundus ja kostüümid: Eldor Renter Valguskunstnik : Airi Eras Andrei Mihnevitch Andrus Laur
mööda kahte harru valguda, see suur trepp, 1Sõna «gooti» ses mõttes, nagu seda tavaliselt tarvitatakse, pole sugugi täpne, küll aga läbilöönud. Koos teistega võtame ka meie ta vastu ja omaks, et sellega iseloomustada keskaja teise poole arhitektuuri, mille põhialuseks on teravkaar, selle kaare järglane, mis oli keskaja esimese poole stiili tunnuseks. (Autori märkus.) 7 ütlen ma, voolas vahetpidamata alla platsile nagu kosk kuhugi järve. Karjumine, naer ja tuhandete jalgade trampimine tekitas suurt müra ja kära. Aeg-ajalt see müra ja kära suurenes, vool, mis kogu seda rahvahulka suure trepi poole viis, hoovas tagasi, läks segi ja keerdu. Selles oli süüdi mõni müks ammukütilt või prevotee-seersandi hobuselt, keda korrapidamiseks siiasinna tantsitati. -- kena traditsioon, mida prevotee pärandas konnetaablitele *, need ratsapolitseile, ratsapolitsei aga meie Pariisi sandarmeeriale.
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid