"Loomade Farm" Georg Orwell (5)

Mõtteid George Orwell raamatutest “Loomade Farm”, “1984”

George Orwell on öelnud, et kirjutab antiutoopiaid, et panna inimesi tähele panema elu koledusi. Et pöörata rohkem tähelepanu sellele, mis maailmas tegelikult toimub.
Kui käsitleda sotsialismi idee tasandil, siis Karl Marx töötas välja ülima valitsemiskorra. Ent idee ja pärismaailm lähevad lahku. Võimatu on panna kirjanduslikke aksioome kehtima päriselus. Võimatu oleks reaalse elu ja filosoofia vahele võrdusmärke asetada. Ükskõik kui väga me üritaksime, keti tugevuse määrab tema nõrgim lüli. Kuid nõrkus on vabaduse tunnuseks. Nõrkus olla see, kes sa oled, ihaleda oma unistusi , ükskõik kui irreaalsed nad ka ei oleks. Kui Karl Marx “Kapitalis” kirjutas, et baas määrab ära pealisehitise, siis ta ei uskunud, et baas võib Parteile iseloomulikult olla valmis kasvõi maailma hävitama – kõike võimu pärast. Võim oli see, mis luges . Kuid ometi ei eksisteeri võimu, kui pole neid, kelle üle valitseda .
Elu Loomade Farmis kulgeb mööda tsüklit. Elu aastal 1984 kulgeb mööda lõpmatuid paralleele – mööda rahu, demokraatia, sõnavabaduse paralleele. Kuid paralleelsed sirged - nad jätkuvad ruumis igavesti , ent ei kohtu iialgi. Vahe maailma ja endise Karjafarmi vahel on ehk massis – kui Karjafarm kujutab küll endast miniatuurset maailma, ümbritseb teda siiski endisaegne puhvertsoon, mis annab lootust. Kuid ingsotsi, neobolševismi ja surmakultuse maailm näib lootusetu – kõik, välja arvatud proled, on allutatud režiimile, mida on võimatu murda. Kogu maailm! Puhvertsoon eksisteerib režiimi sees, ent on niivõrd üksik, tundetu, mõistusetu, et ei taipa oma võimalusi, jõudu. Nii Partei, O’Brien, Winston kui ka Goldstein teadsid, et proled moodustavad liikumapaneva jõu, mis suudaks tammid jõe eest lahti murda. Kuid see jõud istub käed rüpes, ega püüagi midagi ette võtta. Kas midagi muutukski, kui “ alamklass ” võimu enda kätte haaraks? Winstoni arutluse kohaselt jääks tema ja kogu partei-liikmeskond endiselt vangiks, võõrelemendiks.
“1984” on ideaalseks näiteks maailma kohta, milline see peaks eksisteerima konfliktiteoreetikute kohaselt. Ka Marx ise tunnistas konflikti ajaloo edasiviiva jõuna. Ent nagu Goldstein selles raamatus arutles, puudub aastal 1984 mõiste “sõda” sellises tähenduses nagu meie oleme harjunud . Sõda peaks endast kujutama vahelüli, ajutist kätket, mis ühendab kaht ajajärku. Sõda ei tohiks kujuneda ajalooks endaks.
Ma ei saa öelda, et ma nautisin seda “muinasjuttu”, milleks Orwell oma jutustust pidas. Kasvanuna üles sojuz multfilmi ja hollywood ’iliku “ happy endide” taustal, lootsin kuni viimase hetkeni Lumepalli tagasitulekusse, Vennaskonna võidutsemisse, prolede eneseteadvuse tekkimisse. Kui aus olla, tundub praegugi, et panin raamatu lihtsalt korraks kõrvale ning hiljem uuesti lugema asudes võin kaasa elada Julia ja Winstoni õnnele, näha nende lapsi sirgumas Kuldse Maa rohelistel niitudel. Ma küsin endalt, miks see raamat niivõrd kohutas, kuigi kohe algusest peale lugedes oli aru saada kuivõrd irreaalne sealne tegelikkus on. Ma ei taha uskuda süsteemi kõikvõimalikkusse. Süsteem on halb! Süsteem on vaenlane !