Kontserdiarvustus Louis Armstrong (0)

Laupäeval (07.04.2012) diivanil istudes ja televiisorit vaadates märkasin ma ühel kanalil olevat temaatilist õhtuprogrammi, kus parasjagu meenutati kuulsaid jazz palasid ja artiste. Sel õhtul näidati Louis Armstrongi kontserdit, mida ta kunagi Kopenhageni linnas koos oma bändiga andis. Uurides asja lähemalt, otsustasin just selle kontserdi kohta teha arvustuse. Esiteks pani mind imestama see, et juba tol ajal jäi kontserte filmides heli ka peale. Lindi vaatamine oli minu jaoks isegi päris huvitav elamus ( uurisin riietust, vähesel määral kuulasin ka ameerika inglise keelt, mida tol ajal räägiti).
Kontserdist lähemalt. Kontsert oli lindistatud Louis Armstrongi Euroopa tuuri ajal Kopenhagenis. Kogu kontserdi nimetust ma ei teadnud , kuna magasin kõik tekstid maha.
Esimese loona mängiti "Go down moses"-t. Lugu meeldis mulle väga. Algus oli hästi aeglane ja instrumente seal üldse polnud - oli kuulda ainult naise hääli laulmas esimesi ridu. Kui nad nendega ühele poole jõudsid, hakkasid äkiliselt mängima ka instrumendid. Nad liitusid naiste häälega väga järsult, mis tekitas väga põneva muusikalise kombinatsiooni. Instrumentideks olid: trompet , klaver , trummid , kontrabass . Tempo on suhteliselt aeglane ja helihüppeid eriti polnud - mängiti ja lauldi suhteliselt samal kõrgusel kogu loo vältel.
Teine lugu oli "Summertime", mida originaalis lauldakse koos Ella Fitzgeraldiga. Lindil Ellat ei ole, aga sellest ei kõlanud lugu halvemini. Tempo on aeglane ja pala ise on väga rahulik. Filmides mängib selline muusika tavaliselt sõnadeta stseenides. Instrumentideks on trompet, viiul , kontrabass, trummid. Suurt osa mängib laulmine ja lüürika, kuna muidu oleks sõnadeta see laul väga igav. Naislaulja ja Louis laulavad korda mööda ühe salmi kaupa ning selline kombinatsioon kõlab väga mõnusalt ja elavalt .
Kolmas lugu oli "Saint Louis Blues ". Pala on üsna pikk (peaaegu 9 minutit pikk) ja enamjaolt instrumentaalne - ainult vahetevahel kuuleb Armstroni laulu. Lugu on väga meeldiv kuulata, kuna tempo on mõnusalt keskmine ja instrumentide kooskõla on hästi läbi mõeldud ning lugu ise on osavalt komponeeritud. Vahest on kuulda ka naishäält koos Louisega laulmas. Instrumentideks on trummid, trompet, klaver, kontrabass.
Järgmise loona kõlas " Basin Street Blues". Selles loos võib eristada rohkem muusikainstrumente, kui teistes. Selles palas on kuulda trumme, trompetit, klarnetit , trombooni ja basskitarri. Meloodia on üsna rütmikas ja kiire tempoga. Vahelduseks on sellist lugu väga hea kuulata, kuna pidev aeglane tempo väsitab ära - on vaja ka alternatiivsust. Palas on kuulda ka erinevaid instrumendisoolosid (näiteks trummidesoolo loo lõpus).
Viies lugu oli "When The Saints Go Marching In". See lugu on väga kuulus. Pillikoosseis on sama, mis eelmises loos. Lugu on väga lõbus ja sõnad korduvad (ilmselt on sõnad seal loo enda kaunistamiseks mõeldud) tihti. Tempo on kiire ja meloodia on väga rütmikas. Seda lugu on maailmas väga hulgaliselt ümber lauldud/mängitud, kuid mulle meeldib originaal kõige rohkem.
Kuuenda loona mängiti "Blueberry Hill "-i. Ilmselt on mustikamarjade küngas seotud kuidagi tema enda kirkade mälestustega, kuna pool ühest salmist selles loos koosneb sõnadest Blueberry ja Hill ning kõik realõpud on alati Hill-iga riimis. Loo tempo on aeglane. Pillidest mängivad trummid, klaver, trompet, klarnet ja kontrabass.
Kuna ma olen juba Louis Armstrongi loominguga juba varem tutvunud, siis teadsin ma enne algust, mida kontserdilt oodata. Ja minu ootused ei läinud raisku. Nautisin õhtut kuulates meeldivaid jazz-palasid.