Retsensioon - Rigoletto (0)

„ Rigoletto “
Retsensioon
Pühapäeval, 7. mail, käisin rahvusooper Estonia vaatamas G. Verdi ooperit „Rigoletto“. Tegemist oli minu esimese ooperikülastusega ja see jättis mulle väga positiivse mulje.
Muusikaline juht ja dirigent : Arvo Volmer
Dirigendid: Arvo Volmer, Jüri Alperten
Lavastaja : Neeme Kuningas
Kunstnik: Kustav-Agu Püüman
Valguskunstnik: Neeme Jõe
Osades: Urmas Põldma, Rauno Elp, Angelika Mikk , Mart Laur, Juuli Lill, Ülle Tundla , Märt Jakobson, René Soom, Oliver Kuusik , Pavlo Balakin, Valentina Taluma , Vladislav Horuženko, Kristina Vähi
Kestus oli 2 tundi ja 20 minutit.
Etendus oli itaalia keeles eesti- ja inglisekeelsete tiitritega.
 Itaalia helilooja Giuseppe Verdi (1813-1901) kirjutas 26 ooperit, millest esimesena sai tuntuks ajaloolis- heroiline “ Nabucco ”, populaarsemad on veel “Attila”, “ Macbeth ”, “Rigoletto”, “ Luisa Miller ”, “ Trubaduur ”, ”Maskiball”, “Aida”, “Othello”.
Victor Hugo näidendi „ Kuningal on lõbus“ põhjal valminud ooper pajatab loo Rigolettost, kes teravkeelse kojanarrina südametu hertsogi juures leiba teenib. Rigoletto ainsaks aardeks on tema tütar Gilda , keda ta palavalt armastab ning püüab kiivalt maailma kurjuse eest kaitsta.
Kirjutades ooperi, mis koosneb peaaegu täielikult duettidest, unustamata samas itaalia ooperipubliku nõudlust aariate järele, ühendab Verdi oma ooperis kaks ooperitraditsiooni. „Rigolettos“ saavad kokku vana ja uus maailm – traditsiooniline itaalia ooper ning tulevikus Wagneri poolt täiuslikkuseni arendatud muusikaline draama . Ooper on kirjutatud heliloojale väga raskel perioodil, mil ta kaotas mõne aastaga oma kaks last ja naise. Teose süžee puudutas heliloojat tema isikliku traagilise kogemuse tõttu väga lähedalt ning on andnud ooperile erakordse muusikalise sügavuse. 1851 . aasta esietendusest alates on ooperit saatnud tohutu menu ning see on esikteoseks tema kuulsale triaadile, kuhu kuuluvad kõigile tuttavad populaarsed teosed „Rigoletto“ (1851), „Trubaduur“ (1853) ja „La traviata “ (1853).
Ooperi tegi eriliseks see, et mina, kui ooperist mitte midagi teadja, nautisin seda, sest kõik osatäitjad oskasid hästi laulda ja ooper ise oli väga võimas. Sümpaatselt olid lauldud ka kõrvalrollid. Kogu ooper oli väga sünnis ja traditsiooni järgiv. Minu arvates oleksid näitlejad võinud oma emotsioone natukene tugevamalt väljendada. Nende hääl oli rahustav ning seda oli mõnus kuulata. Tegemist on ikkagi läbi aegade ühe parima ooperiga ja see lisas asjale veel rohkem võimsust. See võimsus ja omapärasus tekitasid minus mõtliku tunde.

Minu kindel lemmik oli laul La Dona e mobile , mis ongi arvatavasti selle ooperi kõige tuntum laul. See oli tuttava meloodiaga ja väga kaasahaarav. See läks mulle hinge ja mul tulid värinad seega tekitas see minus veidi hirmsa tunde. Seda laulu olen varem palju kuulnud , osalt sellepärast, et ema on seda kuulanud, kuid ka ise olen vahest telerist kuulnud. Kui see lugu algas, siis oli näha kõigi silmis äratundmisrõõmu ja sain seda laulu täiel rinnal nautida.

Rigoletto oli minule üks viimase aja võimsamaid kontserdielamusi üldse. Estonia teatrisaalis olen ma küll varem käinud, kuid kaunid dekoratiivid ja võimsus on mulle varem märkamata jäänud. Ooper oli uudne kogemus minu jaoks ning see pakkus mõtlemisainet. Igati positiivne. Soovitan kõigil minna vaatama G. Verdi ooperit ooperit „Rigoletto“. Te ei kahetseks seda.