Kontserdi retsensioon (0)

Kadrioru Saksa Gümnaasium Erso: Rahmaninovi kolmas Retsensioon Autor: Karolina Perv 11.2 Tallinn 2019


Mina külastasin 11. jaanuaril, Estonia kontserdisaali, kus käisin kuulamas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri   ehk   ERSO   poolt   korraldatud   kontserti,   sarjast   „Klaverikontsert”   II kontsert. Esitusele tulid Sergei Rahmaninovi Klaverikontsert nr 3 d-moll, Claude Debussy Kolm sümfoonilist eskiisi „Meri” (“La Mer”) ja Maurice Raveli „Valss” ("La Valse”). Kontserdi pianist oli Mihkel Poll, ning dirigendiks oli Mihhail Gerts. Valisin just selle kontserdi, kuna parasjagu õppisime muusikatundides impressionismi ja hilis-romantismi, ning just see kontsert sisaldas nende ajastute heliloojate teoseid. Kontserdi esimeses pooles kõlas Sergei Rahmaninovi Klaverikontsert nr 3 d-moll, kus pianistina mängis suurepäraselt Mihkel Poll. Eriti meeldisid mulle selles palas orkestris mängivad tšellod, neid oli huvitav jälgida ka, kuna istusin täpselt nende juures, teises reas. Pala ise on väga väljendusrikas, kõlav, meloodiline, üpriski tempokas, tunda oli selles tohutut emotsiooni. Meeldis selle juures väike osa, kus kõlasid koos flööt ja klaver. Samuti meenutas klaverikontsert mulle vahepeal filmi „Kariibi mere piraadid“.  Esimese osa lõppedes sai Mihkel Poll tohutu suure aplausi publiku poolt. Samuti oli tal üks suur fänn, kes plaksutas nagu segane rõdult, ning hüüdis „Braavo, braavo!“. Pianist ei saanudki lahkuda  saalist, kuna aplaus ei lõppenud, ning kõigi üllatuseks pani ta lilled klaveri kõrvale maha ja istus uuesti klaveri taha. Istudes maha, jäi saal vaikseks, ning ta ütles: „Tšaikovski „Mõtisklus“ ,“ ja hakkas mängima. Mängis üksi, ilma orkestrita ja terve saal oli lummatud. Peale seda lugu, sai ta uuesti tohutu aplausi ja paljud trampisid ka jalgu vastu maad ja see sama härrasmees rõdult hüüdis kohe peale viimast nooti „Priima!“, ning kogu saal nõustus sellega. Kontserdi teises pooles mängis orkester Claude Debussy „Meri“, mis isiklikult meeldis mulle   selle   kontserdi   juures   kõige   rohkem,   kuna   olen   ise   Debussy   loomingu   kuulaja. Alguses   olid   esiplaanil   just   puhkpillid,   ning   sobiks   see   osa   filmi   „Sõrmuste   isand“. Meeldis   väga   puhkpillide   mäng,   kuna   seda   oli   palju.   Samuti   oli   huvitav   oodata   seda jõulisust ja dramaatilisus, mis tuli peale rahulikemaid kohti, mille ajal tundsid nagu miskit kohe-kohe tuleb.  Lisaks tuli teises pooles esitusele ka Maurice Raveli teos „Valss“. Nagu loo nimi isegi, sobiks see kuskile balli saali, peenete prouade- ja jõukate härrasmeeste peole. Ise on pala selline unistav, samas ka väga jõuline vahepeal, ning suurejoonelise mulje tekitab. Läbi loo kordub sarnane motiiv.  2


Samuti oli põnev jälgida esinejate näogrimasse, seda kuidas nad elasid enda mängitud muusikasse sisse ja oli näha et nad naudivad esinemist. Ma kujutan ette, et neil on ka väike lavaanärv, mis on iseenesest hea ja et neil on esinemise eelsed rutiinid. Kokkuvõtteks   saan   ma   öelda,   et   see   kontsert   oli   kõikidest   klassikalise   muusika kontsertidest minu lemmik, ning just sellepärast, et pianist, Mihkel Poll, suutis ennast nii hästi südamesse mängida oma oskuste- ja oleku poolest. Samuti meeldis väga Debussy „Meri“ ja üle üldse nautisin ma seda õhtut väga. Estonia kontserdisaalist läksin ma ära rõõmsa, kuid samas mõnusa rahuloleva tundega.  3