tundi . Esimesel kuul olin ma ikka tõsises masenduses ja ega sellest enne kevadet välja ka ei tule . Muutuseid , mis mõjutavad minu nüüdset elu on liiga palju ja need kõik tulevad korraga . Pauhti ja ongi kohal , ei mingit ükshaaval punnimist . Üldiselt ma olen püüdnud säilitada seda rahu , mis minus oli põhikoolis , aga see on raske . Vahel on tõesti selline tunne , et ei suuda enam . Tunnistan endale koguaeg , et ei tohiks olla nii närvis ja pinges koguaeg , sest see mõjub kõik ellu . Egas see vanematest lahus elamine pole ka mingi meelakkumine , selles suhtes ma kadestan linnalapsi , kes saavad keskkooli ajal veel kodus elada . Kõike peab ise tegema , kui koolist koju lähen siis pean ise tule pliidi alla tegema, ise endale süüa tegema . Enda eluga peab ise hakkama saama . Muidugi oleks tore ,et lähed koju , isa on ahju ära kütnud , ema on süüa teinud ja üldse see teadmine , et vanemad on sinu juures kui abi on vaja või mis iganes
Õnneks elavad mul vanavanemad linnas ning kui on vaja aeg maha võtta, või on vaja rahulikult õppetööga tegeleda, siis saan ikka nende poole minna. Alguses oli ka see keeruline, et kogu aeg toimub midagi ja su pea kuhjub igasugu asju täis, mõned neist tähtsad, osad mitteolulised asjad ning neis on raske orienteeruda. Muutuseid, mis mõjutavad minu nüüdset elu, on väga palju ja need kõik tulevad korraga. Ma olen püüdnud säilitada rahulikkust, mis minus põhikoolis oli, kuid vahel on tõesti selline tunne, et kõike on liiga palju. Kui ma nii tunnen, siis sunnin end rahulikuks ja hakkan probleemidega ükshaaval ning neile korralikult mõeldes tegelema. Nagu näha on minus septembris toimunud nii väiksemaid kui suuremaid muudatusi, kuid need kõik on mind mingil määral mõjutanud. Üks tähtsamaid muutusi ongi see, et olen hakanud õppimise tähtsust hindama ja rohkem enda tulevikule mõtlema. Ma õpin ju endale , et ma saaksin
lisaks kõrvalruumi kupatamisele ka paraja vopsu kuklasse. Ei hakka valetama, hirm oli nahas küll korra, aga keda mul ikka süüdistada on kui mitte ennast. Tagantjärgi on ikka naljakas. Kõige rohkem nalja sain kooli vältel oma klassivenna Väikese Markusega. Kui inimesele on kord hüüdnimi antud ega siis sellest lahti enam ei saa. Igatahes, minu jaoks vahvaima asjaga saime hakkama siis, kui pidime suure-suure mati koolist võimlasse tassima. See oli parajalt raske ja mõtlesime, et keerame mati rulli ja veeretame trepist alla on lihtsam. Siis mõtlesime, et poeme ise ka mati sisse, siis on lõbusam ka pealekauba ja no oli, ausõna, lõbustuspark. Koristajale jäime ka keset keerutamist vahele. Mõtlesime, et saame noomida, aga too ütles hoopis, et proovige, äkki järgmise trepi pealt saate suurema hoo
ragistame, seda paremini töötab meie aju vanemas eas. Jah, hirmud olid kuid olid ka ootused, saada juurde uusi ja huvitavaid teadmisi. Minu lõpetamisest on möödas juba kolmkümmend aastat ja mul polnud aimugi, milline oli tänapäeva õppimissüsteem. Paaniline hirm võõrkeele õppimise ees, ei ole mul ju keelte peale eriti annet. Kuid esimene kursus sai edukalt läbitud ja ka võõrkeel tehtud. Minust oli saanud enesekindlam inimene, inimene kes julgeb vajadusel öelda ka ,,ei". Kas minus on ikka niipalju visadust ja jõudu, et õppida ja samas käia ka tööl? Olla lastele hea ja hoolitsev ema ja hea abikaasa? Kuidas jagada oma aega töö, kodu ja õppimise vahel, ei ole ma ju hea aja planeerija. Ega ma pole oma aega eriti kunagi planeerinud, ka mitte koolis käies. Kõik sa tehtud kuidagi iseenesest. Millegipärast ei ole mul kunagi aega. Õppimisele pühendun ma tavaliselt öösel, öövalves olles, kahjuks alati see ei õnnestu. Kuna ma vajan keskendumiseks
Viimane, mida ma tahan rääkida ,et enne, kui hakkan õppima, kirjutan üles selle, mida tahan leida. Seega, kui mul kerkib mõni probleem, siis ma saan leida kiiresti faktid, mis seonduvad sellega. Näiteks kui on vaja iseloomustada mõnda kirjandustegelast, siis lugemisel leian kergesti üles faktid, mis seonduvad just selle tegelasega. Kui loen enne teose läbi ja otsustan pärast mõnest tegelasest kirjutada, siis on faktide leidmine paksust raamatust palju raskem. Kindlasti leidub minus ka õppijana negatiivseid omadusi. Nagu ma juba rääkisin üleval, ma saavutan küll häid hindeid ning saan kõik vajaliku õigeks ajaks õpitud, kuid varsti peale arvestust kipub sellest suur osa ununema. See on kõik selle pärast ,et mõnedel ainetel, mis mulle huvi ei paku, või on mingi teine põhjus, miks ma ei saa aru, olen ma lihtsalt "äraõppija", mis kahjuks on probleem, millega tuleb töötada. Teadagi on see ajakaotus
ainult need sõbrad ja tuttavad kes seal ise juba õppisid. Paljud tegid selle kooli maha ja rääkisid aina ,et seal on nii kerge ja sealt ei saa head haridust, aga mind see üldiselt ei heiduta mida teised arvavad. Mina jään alati enda otsustele kindlaks, et mida tahan ja mida ma teen , kuna iga inimene otsutab ise selle üle mida enda elult oodata . Otsustasin just nimelt selles koolis õppida majutusteenidust . Praegusel hetkel on mul tegelikult raske välja tuua neid muutuseid , mis minus on selle septembri-oktoobri-novembri jooksul toimunud . See kõik on veel värske , et seda analüüsida ja kindlaks teha , kuidas ja millistes asjades ma olen muutunud . Muidugi oleks ka praegu selliseid kohti , näiteks kasvõi see et olen hakanud tähtsustama seda , miks ma õpin . Ma õpin ju endale , et ma saaksin edasi minna õppima seda eriala kellena ma tahan tulevikus töötada . Üldiselt nende kuude jooksul olen ma saanud juba hästi palju uusi tutvusi ja õppinud
28.09.2014 ÕPIOSKUSTE TÕHUSTAMISE ARUANNE 1. Minu õpikäsitlus: mis on õppimine? milline olen õppijana? Mis on tugevusteks ja nõrkusteks minu õpihoiakutes ja -harjumustes? Õppimine on minu jaoks teadmiste ja oksuste omandamine kui ka tegelikult enamus inimeste jaoks. Muidugi õppimine võib olla ka kellegi jaoks suurt pingutust nõudev kohustus või vastupidi, võib pakkuda suurt avastamisrõõmu, kus uued teadmised ja oskused innustavad otsima üha uusi arenguvõimalusi.Mina isiklikult katsun endas leida motivatsiooni õppimiseks. Mulle meeldib õppida ja uusi teadmisi saada. Raskuste või probleemide korral julgen abi paluda kaaslaste käest ja usun, et nad aitavad mind. Olen seadnud endale reaalsed eesmärgid. Loodan, et suudan neid ka täide viia. Õpin tasa ja targu. Katsun oma testide ja ülesannetega hakkama saada. Ma arvan, et minu õpimotivatsioon j
Õpistiilid Olles ise õppija ja samal ajal õpetaja näen seost nende kahe vahel väga palju. Alles see oli kui nühkisin koolipinki ja tunnistan ausalt mind ei huvitanud see õppimine karvavõrdki. Tahtsin olla koos oma sõprade ja sõbrannadega. Põhikooli ajal vedasin ennast kuidagimoodi läbi. Kui õpetaja andis kodus õppida siis mina panin kirja kõik, mida olen oma olukordadest õppinud. Isegi Peter Honey ja Alan Mumford väidavad, et iga inimene õpib teatud kindlatest olukordadest. Nii ka mina. Vanemad on mul alati olnud ranged ja nende meelest pidin ma palju õppima, et mitte koristajana leiba teenida. Ei kujutaks küll ette, et oleksin koristaja, kuid ka koristaja on amet, mida keegi peab ka pidama. Pärast põhikooli suundusin õppima kutsekooli, et saada endale ruttu keskharidus pluss siis veel amet. Võin öelda seda, et kutsekooli ajal ei õppinud ma mitte ühtegi päeva kodus. Tundus nagu oleks aju nagu imeväel lahti l�
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool ST12KÕ1 MINA ÕPPIJANA Essee Õppejõud: MÕDRIKU 2013 Ma alustasin oma õppija staatust 1996-st aastast, kui astusin esimesse klassi aimamata hariduse ja selle vajalikkuse tegelikku tähendust. Sel ajal tundus kõik kuidagi kerge ning jäi kiiresti meelde. Mida rohkem aega edasi seda raskemaks kõik muutus. Kui põhikool sai lõpetatud oli kindel eesmärk saada kätte keskharidust tõendav dokument, mida paljud tööandjad kangesti nõuavad. Nii läksingi ma edasi keskkooli, seal oli kõik hoopis raskem, vahepeal tuli isegi mõte, et milleks mulle kõik see, võinuks minna parem kutsekooli nagu osad põhikooli klassikaaslased oleks saanud veel lisaks keskharidusele ka ameti. Aga mulle on lähedased inimesed alati öelnud, et ma ise otsin endale väljakutseid. Ma pean ise ka ennast õppijana üsna tolerantseks, sest m
ma jõudnud arusaamiseni, et kõik inimesed ei sobi ettevõtjaks. Mõned õpilasfirmad on põrunud, võib-olla just selletõttu, et neil puudub ,,äriinimene". Teised firmad on osutunud veelge edukamaks, kui alguses arvata osati, võib-olla just selletõttu, et neil on olemas juht, kellel on eeldused ettevõtjaks olemisega. Meie firma tegevust ma hindan edukaks, rääkides juba rentaablusest, mis on hiiglaslik. Ma järeldan, et minus on ettevõtja verd. Ettevõtjal peavad olema mõned iseloomuomadused nagu enesekindlus, saavutusvajadus ja inisatiiv. Õpilasfirmaga tegelemine on näidanud, et mul on need olemas. Ma olen ensekindel. Ma ei karda ,,põlemist" alustades millegi uuega. Näiteks toon õpilasfirma. Ma ei kartnud võtta endale juhiroll, ma ei mõelnud kordagi sellele, et mis siis saab, kui me kahjumisse jääme, mis juhtub kui me läbipõleme. Ma olin kindel, et kui koos on
olla võib. Samas kindlalt ka kõrvetavalt kuum. 18) „See onsen, kuhu meie läksime suusatades...“ - Selle kirjutasin just selle sõna onsen pärast välja. Alguses lugesin selle sõna välja kui nonsens, ning lõigu lõppu jõudes, tundus kõik kuidagi imelik ning kui uuesti lugesin, siis alles sain sõna õigesti loetud. 19) „Yübari melonid ehk kas valge on parem kui kollane?“ – Selle lause kirjutasin koheselt välja kui seda lugesin. See tõstatas ka minus küsimust, kuid ega ma eriti ei teadnud ega ka siiamaani tea, mida see Yübari melon üldsegi on, kuid see tundus päris muhe ja omapärane küsimus. Eks meil kõigil tuleb taolisi elus ette erinevates situatsioonides erinevate sõnastustega, mis ei ole praegusega kindlasti üks ühele sama. 20) „Meie ikebanaõpetaja proua Kazuko Ogura oli suur läänefänn.“ – Kui ma nüüd ausalt ütlema peaks, siis mina ei saa sellest lausest kohe mitte mõhkugi aru
Algul tundus see mõte mulle ohtlik. Olin ju ikkagi maapoiss ja kunstnikuks olemine tundus mulle mu unistusest hoolimata midagi ebareaalset ja ulmelist. Kuid sõprade soovitusele tuginedes võtsin südame rindu ja hakkasin võtma joonistamise ja maalimise tunde kohaliku graafiku juures kes oli PÄRIS KUNSTNIK. Algtõuke kunstiõpingute alustamiseks andis mulle onu, kes nägi minu filigraanselt järele joonistatud 3 rublalist rahatähte. Kunstniku juures harjutades kasvas minus veendumus, et kindlasti tuleb edasi õppida ja lehmade karjatamine võiks jääda kellegi teise hooleks. Kolme aasta pärast soovisingi astuda Kunstiülikooli arhitektuuri õppima, sest graafikat ei julgenud ma proovida (olin kindel, et selleks olen liiga andetu). Arhitektuuri ma sisse ei saanud ja et mitte nõukogude armeesse teenima minna, astusin ma hoopis Tartu Ülikooli geoloogiat õppima. Peagi aga tüdinesin ma teadusest ja katsusin
sest kui ma poleks neile olnud lojaalne siis poleks neid enam minu elus. Ma olen suhteliselt kinnine inimene. Ma ei räägi oma tunnetest tavaliselt kellegile. Ma olen kinnine kuna ma ole harjunud enda tunnetest kellegiga raääkima, ma ei tea mis tunne see on kui oled midagi südamelt ära rääkinud, kuna ma pole seda varem teinud. Ja ma ei usaldaks kedagi selle koha pealt. Mul on tavaliselt õpimisega probleeme, eriti õppima asumisega. See viga on mul mul olnud koguaeg mul puudub stiimul õppimiseks ja ma ei oska seda kuidagi parandada ehk omale stiimulit leida. Mul pole uute sõprade leidmisega probleeme tekkinud, kuna ma olen teiste silmis ,,normaalne" ja seega julgevad uued inimesed minuga suhtlema hakata. Kui ma ise tean inimesest nii palju, et temaga ei tasu suhelda siism ma proovin teda võimalikult palju vältida. Mul on selline eriline nagu ,,kuues meel" välimuse järgi inimesi sorteerida, et kas tasub suhelda või ei tasu.
Mäletan nii selgesti oma lapsepõlve, kui olin arg, vaikne, endassetõmbunud, eriti midagi ei rääkinud, küsimusi esitada ei julgenud. Ka minu vanemad on olnud ja on praegugi väga tagasihoidlikud. Samas on minu tagasihoidlikkuse taga alati varjus olnud sõbralik inimene – isegi tahaplaanile hoides oli mul palju sõpru. Pärast põhikooli lõpetamist asusin õppima suures linnas. Olin vanematest eemal ja muutusin enesekindlamaks. Ma ei oleks suutnud muutuda, kui suhtlemisind poleks kuskil minus juba olemas olnud. Nüüd oli lihtsalt selle aeg pinnale kerkida. Hakkasin rohkem oma arvamust avaldama, kritiseerima, ka endale ja oma võimetele teise pilguga vaatama. Kuidagi sattusin ka näiteringi. Juhendaja andis mulle olulisi rolle ja pidin nii suuremale kui ka väiksemale publikule esinema. Ma olen tohutult tänulik, et sain seal osaleda, ennast ületada ja näidata, mida oskan. Mul on meeles üks pöördepunkt, kui oma hirmudest üle astusin. See oli päeval, mil läksime
lihvides, kuskil urus ega koopas. Ma olen olnud oma aitajate silme all, kes samuti minult tänasel päeval midagi ootavad. Nagu ei tahtnud ma neid alt vedada tundidest puudumisel, väljasõitude ning ürituste organiseerimisel, nii ei taha ma neid alt vedada ka seekord. Siin ma nüüd siis seisan, nende mitmete ja mitmete uste vahel ja mõtlen, milline otsus teeks õnnelikuks võimalikult paljud inimesed. Ma ei süüdista kedagi, võitlus on minus eneses. Ja uskuge mind, minust on palju PALJU tublimaid ja andekamaid, kellel on veelgi raskem sellist otsust langetada. Me kõik tahame alateadlikult teha rõõmu neile, kes on meil aidanud areneda, sest see on meie viis vastu anda- näidata, et see kõik on midagi väärt. Ma leian, et kuigi tulevikueriala valikul peaksime me mõtlema eelkõige endale, siis see pole koht, kus isekas olla. On väga üllas mõelda ka teistele, ärge keelake endal seda tegemast! Lihtsalt andke endale
stipendiumi saada. Väga hea on vaadata kuidas kõik pingutavad selle nimel, et sellele kandideerida ja see raha saada , sest see on minu jaoks vähemalt suur summa ja aitab väga palju kaasa.Üldiselt olen ma enda õppimisega rahul ja hinded on piisavalt head. Stipendiumile ma kandideerisin ja saan nüüd ka seda. Kindlasti üks suur muutus, mis selle kooliga seoses kohe meenub on see, et meil on tunnid palju pikemad kui põhikoolis. Alguses oli see väga harjumatu ja koguaeg vaatasid tunni ajal kella, et millal see juba lõpeb. Nüüd oleme juba kõik harjunud sellega ja enam ei saa arugi, et tunnid nii kaua kestavad. Ainult siis on raske kui on neli ühte ja sama tundi järjest. Kolm tundi matemaatikat on näiteks juba piin ja kui need veel järjest on siis on veel raskem. Mina olen rahul, et just selle kooli valisin . Väga hea meel on, et ei kuulanud teiste halbu jutte selle kooli koha ja otsustasin siia tulla. Loodan, et
,,Kuid mu edu oli nii suur, sest et ma kedagi ei kadestanud ja ei võistelnud kellegagi, vaid jagasin heldelt kingitusi ka teisele ja võtsin vastu haigeid, keda teised ravitseda ei tahtnud, ja teadmine oli minule tähtsam kui kuld." See lause käib vägagi minu enda kohta, sest ma ei kadesta kunagi kedagi ning ei võistle kellegagi. Arvan, et see arusaam, et ei pea kõigist kõige parem olema ja, et ei pea end koguaeg kõigile tõestama tuleb vanusega. Kõikidega tuleb olla sõbralik ning heatahtlik, siis ka sinuga käitutakse vastavalt. ,,Ent ma olin üha üksildane ja elu ei pakkunud mulle rõõmu." Vahepeal me kõik tunneme seda tunnet ning see pole üldse meeldiv ning kurb. ,,Tüdinesin ka veinist, sest see ei rõõmustanud mu südant, vaid muutis mu näo mustaks nagu tahm, nii et tahtsin pärast veinijoomist surra
Ta hakkas sülge pritsima ja lõi rusikaga vastu lauda : "Kas mu poeg on hobune?" Eih, loomulikult ei tundunud ma Hasse Borgile hobusena. "Aga miks sa kohtled teda siis sellisena?" "Me ei kohtle teda..." See vaidlus läks niimoodi edasi ja lõpuks mu isa selgitas MFFile, et nad ei näe mind enam. Ma ei mängi ühte sekundit kui minu lepingut ei arutata uuesti läbi. Hasse Borg hakkas muutuma kahvatuks, ma saan aru sellest, ausalt. Sa ei jama isaga, ta on nagu lõvi ja me saime 10 protsenti lepingusse, ning see tähendas palju. Kogu tänu selle eest isale, ning see peaks olema õpetuseks, mis meeles püsiks. Agendid aga olid endiselt vargad ning ma usaldasin Hasse Borgi. Ta oli mu mentor, nagu teine isa. Ta kutsus mind oma farmi maal ning ma sain kohtuda tema koera, laste naise ja loomadega ning ma küsisin tema nõu, kui ma ostsin osamaksega Mercedes Cabrioleti. Aga samal ajal, kuida seda seletada? Olukord oli ääres. Minu eneseusk oli kasvamas ja ma sain julgemaks
Kohtusime kuulsa Collins osalenud ligi 60 veedetud aja vähesust. filminäitlejannaga filmis, lisaks hulgaliselt külalisena teleshowdes tema kodusel ja teleseriaalides, millest aiapeol ja saime ka tuntuim on ,,Dünastia", eksklusiivse kus ta kehastas ühte intervjuu peategelastest Alexist, kellega ta iseloomult Joan Henrietta Collins, sarnaneb päriseluski. kes on sündinud 23. Esimestes filmides peeti mail enne Teist Nüüd sooviks naine teda lihtsalt
hullemate nädalatega, tavapäevad on tunduvalt rahulikumad, samas saab kindlasti ennetada selliseid hulle nädalaid, kui tegevus oleks planeeritud kogu aeg. Töö juures mul ajaplaneerimisega probleeme ei ole, piisav enesekriitika, eneseteostamise vajadus ja ego distsiplineerivad aega kasutama väga efektiivselt. Tööl on kasutusel ,,do-do" list ja kalender pikema aja peale. Kodus on hoopis teised lood. Ajaröövlid on loomulikult kõige suuremad segajad, pigem need röövlid, mis on peidus minus endas. Keskkonnast tulenevaid oskan ma juba päris hästi blokeerida, näiteks ei ole probleem eirata telefoni kõnesid või jätta nutitelefon hääletult kapile, kui millegi olulisega tegelen. Sellega on minu tööandja ja tutvusringkond harjunud, ka perega planeeritud aeg on see, mil kõik mürad kõrvale jätan. Veidi raskem on ootamatute külalistega, mu oma venna perega, kes elab lähedal ja astub igal hetkel uksest sisse. Õnneks on nad nii omas
Miks asusin õppima ehitusviimistlejaks Kõik me tahtsime kunagi saada tuletõrjujaks, politseinikuks, juuksuriks ja isegi kosmonaudid. Asusin õppima ehitusviimistlejaks, sest mind on koguaeg huvitanud ehitus ja ehitusviimistlus tundus huvitav ning samas ka eriline oma mitmekülgsuse poolest. Oli ka mingi mõtte minna gümnaasiumi isegi kui ma oleks sisse saanud arvan,et ma poleks seal hakkama saanud ja oleks mingi poole aasta päras välja kukkunud ja nii oleks üks aasta nii sama raisku läinud ja mu emale ka ei meeldiks kui ma pool aasta kodus istuksin, siis oleks ma pidanud tööle kuhugi minema nii kauaks kuni uuesti kuhugi õppima minna saaksin
3. Enda vigade mõistmine ja tunnistamine see on minujaoks üks olulisimaid punkte, ma õppisin oma vigasid tunnistama (oojaa, alguses oli see nii k***di raske, kuid ma hakkasin tundma selle vabastavat jõudu. Mitte keegi ei käitu kogu aeg õigesti, kuid oluline on oma vigadest aru saada. 4. Andeks palumine ja andestamine Jälle raske punkt, kellegi käest andeks paluda on raske, esialgu tekitas see minus alandust vms tunnet, kuid järjekordselt selle vabastav mõju oli hämmastav. Kui kelleltki südamest vabandust paluda, see tekitab ülihea tunde. Ja andestamine, ei tasu ennast mürgitada vihaga, mina vihkasin oma isa ja nii paljusid asju veel, olen hakanud mõistma oma isa käitumise põhjuseid ja kuigi ükski tema mineviku sündmus ei õigusta ta käitumist, üritan ma teda mõista, kuna ka minu tume minevik ei õigusta minu vigu 5
Pean oma juurte tundmist väga tähtsaks, sest see annab inimesele jõudu, tugevust ja kindlust juurde. Uurimustöö koosneb viiest peatükist. Esimeses peatükis kirjeldadakse isapoolse vanaema Erna Lebrehti juuri. See peatükk on jaotatud kolmeks alapeatükiks: esimeses tuuakse välja andmed vanaema isapoolsest vanaisast ja vanaemast, teises vanaema emapoolsest vanaisast ja vanaemast ning kolmandas vanaema isast ja emast. Teises peatükis räägitakse pikemalt isapoolse vanaema eluloost. See on samuti jaotatud kolmeks alapeatükiks: esimene kirjeldab vanaema lapsepõlve, teine kooliaega ja kolmas on tema tööst ja perest. Kolmandas peatükis kirjeldakse isa elulugu. Peatükk on ka jaotatud kolmeks alapeatükiks: esimene kirjeldab lapsepõlve, teine kooliaega ja kolmas tema tööd ja oma peret. Uurimustöö neljandas peatükis kirjeldan oma elulugu. See peatükk on jaotatud kaheks: esimeses kirjeldan oma koolieelset lapsepõlve ja teises kooliaega
asub ning väiksena meeldis mulle tihti vaadata kuidas ta ,,putitas" oma vana Suzukit või BMWd. Suureks pidupäevaks minu elus sai hetk, kui juba 6-7 aastaselt sai koduhoovi sõita vanaisa süles uhkusega ise rooli keerates. Veidi veel kasvades aitas huvi rahuldamiseks kaasa ka arvuti, kus enam ei pidanud igaval meeter korda meeter vaibal autot lükkama, vaid sai ise, uhkelt laua taga rooli keerata ja näha, kuidas auto käitub kurvis või sirgel. Nii on ,,autopisik", minus olnud juba väikesena sees ning kasvades aina suuremaks kasvanud. Keskkooli minnes avaldus võimalus ka keskhariduse kõrvalt käia õppimas Mehaanika koolis auto mehaanikat. Tallinna Laagna Gümnaasiumis oli hea võimalus, seda kõrval kursustena õppida. Lisaks sellele sain ka load, ning hakkasin igal vabal võimalusel autoga sõitma ja teda parandama, uurides ja õppides nii lisaks koolile palju juurde. Kuigi algselt tahtsin Mehhaanika koolis õppida automaalriks, kuid väheste
jätta. Sellest kogemusest ma sain jälle targemaks, eluks ajaks jääb nüüd meelde, et sotsiaalmaksu liidetakse mitte ei lahutata ning alati usaldan ennast, mitte konspekti. Silme ees võib olla küll siht, kuhu tahetakse jõuda aga miskipärast ei ole tahmist ning jõudu, et koolitükke teha või raamatuid lugeda. Kahjuks on mul kutsekooli ajast külge jäänud omadus, et õpin alati viimasel minutil. Palju lihtsam oleks, kui teeks referaad ja esseed ette ära ning lühemad kodutööd teeks eelmisel päeval. Minul isiklikult pole kooliaasta alguses kunagi olnud mingit motivatsiooni, et õppida. Asi võib olla ka selles, et esimesed nädalad on uude kohta sisseelamise aeg, tutvutakse teiste noortega ning üritatakse koolimaja keerkäikudest ning iga nädal muutuvast tunniplaanist aru saada. Ajapikku see kõik muutub, tööde tähtajad hakkavad lähenema ning tunnikontrolle tehakse juba pea iga päev. Siis on aeg end käsile võtta
SUHTLEMINE Mõned inimesed on introverdid teised ekstraverdid. Kui ollakse seltskonnas, siis on enamasti inimesed, kes veavad vestlust edasi ja teised, kes lähevad lihtsalt kaasa või vaikselt kuulavad. Osad avavad end ainult väga lähedaste tuttavatele, kui sedagi aga mõned on valmis oma isiklikke muresid, läbielamisi rääkima ka inimesele, keda tunneb väga põgusalt. Mina ise võin end pidada avatud inimeseks, leian kiiresti teiste inimestega kontakti. Pole probleemi alustada vestlust mõne võõra inimesega, ning olen isegi teinud tööd, kus on olnudki tööülesandeks võõraste inimestega suhtlemine ning neile toodete müümine, see amet andis mulle väga palju julgust juurde. Kuid on teemasi mida ma räägin vaid väga lähedastele inimestele. Vahepeal unustan end lobisema ja räägin liiga palju, isegi teemadest, mida võiks enda teada jätta. Kipun inimesi liialt ruttu usaldama, mis ei ole eriti hea, sest nii võib tekkida
pühapäev, 7, märts 2010 Aforismid. - Kui sa olemas oled siis nähakse su vigu , kui sind enam ei ole , igatsetakse seda perfektset inimest . - Dont call me, if you need me . - Olen ilus seestpoolt.. Väline ilu on lihtsalt lisavarustus. - Küll on kahju , et ma ei ole selline nagu teised tahaksid , et ma oleksin. Küll on kahju , et olen just selline nagu ma olen. Küll on kahju , et kõik minus pettuma peavad. Kahju on mul ka sellest , et tegelikult ei ole mul millestki kahju. - Mul on ilus elu - head sõbrad , parim poiss-sõber & toetav pere. Kõik on täpselt nii nagu olema peaks... Tegelikult mulle meeldib valetada , & ka see oli vale... Aga ilusat sorti vale. Kõik on tegelikult otsevastupidi , nii nagu olema ei peaks. - Ma ei saa öelda , et armastasin Sind esimesest silmapilgust. Kui Sind esimest korda nägin , ütlen selle ausalt välja , ei sallinud ma Sind üldse
Pean rohkem oma väiteid tõestama ja järeldama. Ning küsimustele vastused leidma. II. Õigekiri Õigekiri on hinnatud rahuldavaks. Kirjandis on 8-11 kirjaviga. · Häälik Proffesionaaliks - proffessionaaliks · Kokku- ja lahkukirjutamine Keskkonna probleeme keskkonnarobleeme, liiklus vahendid liiklusvahendid, päikese energia päikeseenergia, elektri energia elektrienergia, tuule generaatorid tuulegeneraatorid, eksami tulemustega eksamitulemustega, koguaeg kogu aeg, sellejaoks selle jaoks, vabaaja vaba aja, puhke päevadel puhkepäevadel, minuarvates minu arvates, loto võit lotovõit, eestikeelseid eesti keelseid, sellejaoks selle jaoks, meelejärele meele järele, pea asi - peaasi · Suur ja väike algustäht Üle Eestilist üle-eestilist · Vormid Autosi autosid, osad naised osa naisi, peale kooli pärast kooli, hobisi hobisid, minu
kadedus teiste vastu, ei ole veel unustanud, ega andestanud. Kahju oli aga sellest, et Karla ei hinnanud enda naist, kes tegelikult hoolis oma mehest. SASS:" Sul on ju naine! Mis tal häda on? Tubli ja töökas inimene!" KARLA: "On küll jah. Ega mina ka päris ilma ei pidanud jääma. Mõne naise jätavad linnamehed meile kah!" Üheks tüüpiliseks käitumisviisiks toon välja selle, et kõigil on koguaeg nii kiire ning ei ole enam aega ega tahtmist kokkugi saada, rääkimata vabatahtlikult külastada oma vanavanemaid. Teiseks toon välja selle, kus lapsevanemad annavadki lapsed oma vanemate hoolitseda pikad vaheajad, kuigi tegelikult on neil juba oma lapsed kasvatatud. ANDRES: "Ma pole teda mitu aastat näinud. Tema ei käinud kunagi linnas ja mina ei käinud viimastel aastatel enam seal. Ma olen seda maja alati kartnud. Kõik mu lapsepõlve suved möödusid siin. Kuidas ma
RAAMATU ANALÜÜS K……. 10C 2015 KEVAD 1.raamat "Inimesed parvlevad nimelt vale ümber nagu kärbsed meekoogi kallal ja muinasjutuvestja sõnad lõhnavad nagu viiruk, kui ta tänavanurgal loomasõnniku sees istub, aga tõe eest inimesed põgenevad" lk 8 Läbi aegade see nii on ja ilmselt nii ka jääb. Loodetakse alati paremat ning pigem pigistatakse karmi tõe korral silm lihtsalt kinni. “Kes on kord joonud Niiluse vett, see igatseb Niiluse äärde tagasi.” lk 10 Kui olla eemal oma lähedastest, siis kord tuleb ikkagi koduigatsus näpistama. "Ole ettevaatlik naisega, kes ütleb "kena poiss" ja meelitab sind enda juurde, sest tema süda on võrk ja püünis ja tema rüpp kõrvetab hullemini kui tuli." lk 17 Kui ei suuda lõppude lõpuks “EI” öelda, võib olukord oodatust halvemini lõppeda.
figuuri mõista ilma kujutlusvõime abita nii nagu tuhatnurga figuuri; aga [1651] ma võin teda ka kujutleda rakendades [applicando] vaimusilma tema viiele küljele ja ühtlasi nende poolt hõlmatud alale; ja ma täheldan siin ilmselgelt, et kujutlemiseks on mulle vaja mingit eripärast vaimupingutust, mida ma mõistmiseks ei kasuta: see uus vaimupingutus näitab selgesti erinevust kujutlemise ja puhta mõistmise vahel. Lisaks panen tähele, et see kujutlusvõime, mis minus on, niivõrd kui ta mõistmisvõimest erineb, minu enese, s.o minu vaimu olemuse jaoks nõutav ei ole; sest kui ta mul ka puuduks, oleksin kahtlemata samavõrd seesama, kes ma praegu olen, sellest näib järelduvat, et kujutlusvõime sõltub mingist muust asjast kui mina. Ja taipangi kergesti: kui eksisteeriks mingi keha, millega vaim oleks ühendatud nii, et ta võiks end omal suval tema poole suunata justkui jälgimiseks, siis on võimalik,
Osad lihtsalt naeravad ja vaikselt hakkavad kõik talle midagi ebameeldivat ütlema, et kaasa minna nende klassi kõige ülbematega. Täpselt sama tegin ka mina. Ma ütlesin seda mida ma pärast hakkasin kahetsema. Hiljem kodus mõtlesin ma järgi, et miks ma üldse midagi pidin ütlema ta ei ole ju mulle mitte midagi halba teinud. Ma saan ju temaga hästi läbi ja ta on mind ka palju aidanud kooliasjades. Jõudsin järeldusele, et minus pole piisavalt julgust üksi teda kaitsta. Vaevalt keegi ka minu poolele veel tuleks, sest siis jääksime me kahekesi naerualusteks ja terve klass oleks meie vastu. Nad hakkaks meid koos mõnitama ja kiusama. On väheseid inimesi kes võtavad selle riski ja suudavad vahele astuda. Eriti hea näite selle kohta on eesti noored teinud ise filmi ,,Klass" Just selles filmis tuuakse välja mis juhtub selle inimesega kes hakkab vastu ja kaitseb oma sõpra
Maailmas elab umbes 6,9 miljardit inimesi ning tore on see, et kõik nad on täiesti erinevad. Üks tahab tõestada oma tööandjale kui püüdlik ta on, teine soovib töötada vaid suures meeskonnnas, kolmandale meeldib aga tegutseda iseseisvalt, olla iseendale peremees. Kumb rolli valida kas palgatöötaja või ettevõtte juhataja? Vastata sellele küsimusele pole nii kerge asi. Mis minusse puutub, ei saaks ma öelda, et olen ettevõtliku inimese tüüp. Lapsepõlves polnud ma kunagi ,,äriga" tegelnud ning isegi niisugust mõtet ei olund mu peas. Mitte keegi minu perekonnaliikmetest ega sugulastest ettevõtlusega ei tegele ja seepärast ei oska mulle selles valdkonnas eeskujuks olla. Analüüsides oma iseloomu testide abil, sain ma aru ka sellest, et olen pigem introvert. See aga omakorda tähendab seda, et minu jaoks pole sugugi lihtne uute inimestega tutvuda ning uusi kontakte luua. Kui mul tuleb minna kusagile, kus mina kedagi ei tea, siis tunnen ma end täiesti kaotuna
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
