Iseseisva elu algus (0)

Iseseisva elu algus
Alari Toomsalu 10C
See september oli juba selle poolest erinev, et asusin õppima uude kooli, Saaremaa Ühisgümnaasiumisse. Alguses oli vaja ikka harjuda, sest paljud asjad oli teistmoodi kui põhikoolis. Näiteks põhikoolis ei olnud eriti määratud, kuidas peab riietuma , nüüd olen hakanud koolis ülikonnaga käima, mis on kindlasti parandanud minu suhtumist , hoiakut ja käitumist. Ka koolide suurused on väga erinevad, seega ka inimesi on kordades rohkem, mille tõttu on vahetunnid mürarikkad, mul on selle tõttu pool päeva väsimus peal. Enne kooli tulekut oli ka väikene hirm, et kindlasti on õppetöö väga mahukas ja raske, kuid need mõned nädalad on jätnud hea mulje ning see hirm on kadunud. Õpetajad on ka väga tasemel, mis on andnud mulle juurde õppimistahet, sest kui on hea õpetaja, siis on kohe mõnus õppida. Klassikaaslased on samuti väga toredad ja klass on kokkuhoidev, sellest olen kõvasti enesekindlust juurde saanud. Koolis toimub ka väga palju loenguid, iga nädal on ikka üks olnud, need on avardanud silmaringi ning pannud mind rohkem tulevikule mõtlema. Kooli sisse elamine võttis aega ja ega praegugi veel kõik päris selge pole. Klassijuhatajad rääkisid õppeedukuse kohta ka tõtt, alguses see veidikene ikka langes, aga sellest pidi tegema omad järeldused ja tuli õppima hakata, sest kõikide perioodide hinded mõjutavad ju lõpuhinnet ja selleks, et ülikooli saada peavad olema head hinded.
Omaette elamine on ka algul harjumatu, kuigi põhikooli ajal oli ka kordi , kus vanemad olid ära ja tuli ise endaga hakkama saada, kuid see pole päris see. Nüüd näen vanemaid vaid nädalavahetustel, mõnikord siis ka mitte. See tekitab vastakaid tundeid, ise ma tahtsingi iseseisvamaks saada, samas mõnikord kuluks ka vanemate abi ära, selles suhtes ma kadestan linnalapsi, kes saavad keskkooli ajal veel kodus elada. Enda eluga peab ise hakkama saama, õnneks ühiselamus ei ole kütmisega probleeme, selle pärast ei pea ise muretsema, kuid enamus asju on vaja ikka ise korda ajada. Vanematega koos oleks muidugi mugavam, kuid ma arvan, et selline elu annab hea ettevalmistuse selleks, kui olen täiskasvanu ja elan täielikult oma elu. Õnneks elavad mul vanavanemad linnas ning kui on vaja aeg maha võtta, või on vaja rahulikult õppetööga tegeleda, siis saan ikka nende poole minna.
Alguses oli ka see keeruline, et kogu aeg toimub midagi ja su pea kuhjub igasugu asju täis, mõned neist tähtsad, osad mitteolulised asjad ning neis on raske orienteeruda. Muutuseid, mis mõjutavad minu nüüdset elu, on väga palju ja need kõik tulevad korraga. Ma olen püüdnud säilitada rahulikkust, mis minus põhikoolis oli, kuid vahel on tõesti selline tunne, et kõike on liiga palju. Kui ma nii tunnen , siis sunnin end rahulikuks ja hakkan probleemidega ükshaaval ning neile korralikult mõeldes tegelema.
Nagu näha on minus septembris toimunud nii väiksemaid kui suuremaid muudatusi, kuid need kõik on mind mingil määral mõjutanud. Üks tähtsamaid muutusi ongi see, et olen hakanud õppimise tähtsust hindama ja rohkem enda tulevikule mõtlema. Ma õpin ju endale , et ma saaksin edasi minna õppima seda eriala, mida ma tahan tulevikus teha.