Enesehinnang ettevõtjana (0)

Maailmas elab umbes 6,9 miljardit inimesi ning tore on see, et kõik nad on täiesti erinevad. Üks tahab tõestada oma tööandjale kui püüdlik ta on, teine soovib töötada vaid suures meeskonnnas, kolmandale meeldib aga  tegutseda iseseisvalt, olla iseendale peremees . Kumb rolli valida – kas palgatöötaja või ettevõtte juhataja? Vastata sellele küsimusele pole nii kerge asi.
Mis minusse puutub, ei saaks ma öelda, et olen ettevõtliku inimese tüüp. Lapsepõlves polnud ma kunagi „äriga“ tegelnud ning isegi niisugust mõtet ei olund mu peas. Mitte keegi minu perekonnaliikmetest ega sugulastest ettevõtlusega ei tegele ja seepärast ei oska mulle selles valdkonnas eeskujuks olla. Analüüsides oma iseloomu testide abil, sain ma aru ka sellest, et olen pigem introvert. See aga omakorda tähendab seda, et minu jaoks pole sugugi lihtne uute inimestega tutvuda ning uusi kontakte luua. Kui mul tuleb minna kusagile, kus mina kedagi ei tea, siis tunnen ma end täiesti kaotuna ning selleks, et kellegagi tutvuda saada pean ma hästi palju pingutama. Räägitakse, et ettevõtjale on iseloomulik olla julge ja mingil määral ka üsna riskiv – mina aga olen hoopis teistsugune. Olen ettevaatlik ning pigem kulutan nii palju aega nagu mul on vaja asja sisusse süvenemisele, kui kohe loobun millestki või annan nõusolekut. Ühelt poolt, see ettevaatlikkus ning kalduvus analüüsile on hea, kuna võimaldab väheneda riski, teiselt aga poolt, selle otsustusvõimetuse  tõttu võin ma kõike šanse käest ära lasta. Veel üheks oma iseloomujooneks, mis ei lase mul ettevõtliku tüübiks end nimetada on see, et mul ei jätku enesekinkindlust (ettevõtjate jaoks on see aga põhiomadus). Mina tihti kahtlen tehtud valikutes, ei usu iseendasse ning kunagi ei ole endaga rahul. Tean aga, et soovi korral võib enesekindlustust endas üles kasvatada ja loodan, et tulevikus mul niisugust probleemi ei ole.
Kui aga vaadata teisest küljest, minul on ka iseloomujooned, mis võivad aidata tulevikus ettevõtjaks saada. Esiteks, kuna olen noor, mul on palju eneergiat ning ka soovi elus midagi tähtsat ära teha. Olen füüsiliselt tugev ning töövõme on mul ka kõrgel tasemel. Mina olen väga püüdlik ning töökas – oskan töötada kella vaatamata, olla täiesti protsesi sees. Peale selle, olen vastutav – mulle meeldib täpselt ning korralikult antud ülesandeid täita, õigeks ajaks ja täies mahus tehtud töid esitada. Olen tugeva tahtejõuga inimene ning olen harjunud oma tööd tegema kas hästi või mitte tegema siis üldse. Oma eeliseks pean ma ka seda, et vajaduse korral olen ma suuteline üles näitama liidriomadusi. Kui olukord on kriitiline, võin ma võtta enda peale julgust otsust langetada ning pärast vastutada ka tehtud valiku eest. Vaatamata sellele, et ma ei pea end ettevõtlikuks neiuks, kui astusin gümnaasiumi õppima, hakkasin ma endale ise taskuraha teenima: töötasin inglise keele repetiitorina laste jaoks ( 3 aasta jooksul mul oli 7 õpilast, kellega mina siiani suhtlen ). Arvan, et isegi selline väike töökogemus on ikka kogemus ning tulevikus läheb see mulle tarviks juhul, kui hakkan ettevõtlusega tegelema.
Barjääri, mis takistaksid ettevõtte asuda , pole minu meelest nii palju, nagu tundub. Üks tõsisematest nendest on aga vajalikke teadmisi puudumine: ma ei oska veel korralikku äriplaani koostada, ei tea kuidas dokumente õigesti vormistada ning kelle käest vajaduse korral nõu küsida. Ületada seda takistust on aga üsna lihtne – tuleb vaid õppida õppejõudude abil teooriat ja pärast rakendada selle ka praktikas. Alguses arvasin ma, et kõige raskem on leida ettevõtte rajamiseks stardikapitali – kui aga arutasime seda teemat harjutustunnis, sain ma teada, et alati võib võtta laenu või liisingu ning see pole nii kohutav nagu arvatakse.
Vastades aga praegu küsimusele, kas tahaksin tulevikus saada ettevõtjaks või mitte, ei saa ma vastada kindlat “ei” ega kindlat “jah”. Ühelt poolt, asi on selles, et mul ei ole mingit äriideed, mingit eesmärki mille nimel tuleks tegutseda (ettevõtte rajamiseks aga idee olemasolu on vist kõige tähtsam). Ka selleks, et tunda end õnnelikuna, peab mul olema kindlustustunne: tahaksin tuleviks olla kindel, et mul on stabiilne palk ja kindlaks määratud töögraafik. Seega arvan, et niisugusele inimesele nagu mina olen, rohkem sobiks palgaline töö, kuna nimelt niisugusel töökohal saaksin ma oma potentsiaali paremini avaldada. Testid, mida mina läbi tegin ka näitavad seda, et ettevõtja rollis mina võin midagi saavutada vaid juhul, kui hästi palju pingutan, kuna mul puuduvad need eelistused , mis on teistel tänu nende isiksusetüübile ja võimetele. Teiselt aga poolt, kui tulevikus mul ilmub mingi lahe äriidee, siis soovi korral saan ma kõikide raskustega ilusasti läbi ning saavutan ettevõtjana töötades edu. Selles ma olen kindel – ega see ei ole kõige tähtsam aspekt?!