Esimesed kuud uues koolis Koolis käimine ei sõltu meie soovidest ega hetkeemotsioonidest, sest kool on koht, kus tuleb käia kõigil. Kool on kui eluetapp, mis tuleb läbida. Käsikäes kooliga avastatakse enda jaoks sihid tulevikuperspektiivid, mille nimel püüelda. Kindlasti saab koolist haridust, mida on vaja rakendada edasises elus. Koolis käimine on kui tulevikuks valmistumine. Just kool arendab meie mõtlemisvõimet ning õpetab meid oma peaga mõtlema kuid samas võib kool õpetada pahaaimamatult ka vastupidist. Kindlasti nagu paljudel , oli ka minul esialgu uude kooli raske minna, väga palju võõraid inimesi, uusi õpetajaid ja uued klassikaaslased kellega tuli tutvust teha ja sõbraks saada. Õnneks selle viimasega mul probleeme pole, sest ma olen suhteliselt
..). Haridusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis püüdis omavalitsusi rahustada, et mida kõike ka gümnaasiumivõrgu korrastamisest ei räägita, kõige olulisemaks peetakse siiski hariduse kvaliteeti, kolme või rohkem pakutavat õppesuunda ning ideaalis võimalust, et iga õpilane saaks koostada endale individuaalse õppekava. (Ilves. Gümnaasiumi...) 16. juunil 2010 allkirjastati eelleping riigigümnaasiumi loomiseks. Lepingu kohaselt pidi Wiedemanni koolimajas alustama 2012. aasta sügisel tööd riigigümnaasium ligikaudu 300 õpilasega. Arvestati nelja paralleeliga nii nagu tol ajal Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumis klasse oli. Kuigi koolimaja oli väga hästi hoitud, siis linnavalitsuse haridusjuhi sõnul nägi Wiedemanni maja teiste renoveeritud koolide kõrval siiski hale välja. Niisiis loodetigi sellele, et riik teeks remondi. Kuid kooli asutamisel tuli leida lahendused paljudele küsimustele: tuli
Järsku oli kuri majas, jõuluvana võtis oma pilli, ja kadus nagu leht lehe kuhja ära. 2.3. Kooli päev Hommikul kell seitse oli üles ärkamine. Hammaste pesemine ja pesus käimine. Oh jumal jälle kooli minema. Riideid pesust välja võtmine ja selga panemine, kooli asjad kokku ja rattale hüppamine. Kooli minema ja ennast hulluks õppima, aga kes oleks arvanud, koolis oli ilge suur kooli pidu. Pidutsesime ja vaatasime filme, jooksime ja kargasime. Kui koolist koju jõudsin, olin väsind nagu oleks päev otsa jooksnud. 4 2.4. Jõulu õhtu Oligi lõpuks jõulu õhtu. Söögid valmis ja välja minemine. Käisime poodides ja kauplustes, et osta endale paar jõulu asja, ja palju jõulu kujulisi präänikuid. Peame pidu sööme kooki,
ka koristaja on amet, mida keegi peab ka pidama. Pärast põhikooli suundusin õppima kutsekooli, et saada endale ruttu keskharidus pluss siis veel amet. Võin öelda seda, et kutsekooli ajal ei õppinud ma mitte ühtegi päeva kodus. Tundus nagu oleks aju nagu imeväel lahti läinud ja ma haarasin kõike seda tarkust linnulennult. Ma olin enda klassis ka üks parimaid õpilasi. Ma üllatasin sellega ka oma vanemaid, kui ma neile oma tunnistust näitasin. Ema esimene reaktsioon oli selline, et see küll nüüd mina pole. See on keegi teine Piia. Vanemad olid väga rahul minu venna õppimisega, kes lõpetas igal aastal kiituskirjaga kooli. Mina seevastu olin hakanud aru pähe võtma. Tundsin, et nüüd aitab. Tahan targaks saada. Ma ei õppinud enam oma vanematele vaid ikka iseenda jaoks. Igasugune uus info, mis tuleb, huvitab mind väga, väga. Olen rohkem selline inimene, kes kuulab, loeb ja vaatab. See, mis on minu jaoks oluline jääb
Enda harimise kõige suurem eesmärk on siiski kuhugile jõuda. Leida endale meelepärane töö, loomulikult võiks olla see ka hästi tasustatud. Samas tahan olla ka oma lastele eeskujuks, et ka nemad suurena otsustaksid hariduse kasuks. Tegelikult on mul olemas ka täiesti negatiivne kogemus kõrgkoolis õppimisest, seda selles suhtes, et enne sotsiaaltöö eriala valimist proovisin õnne ka ärikorralduse erialal. Käisin aasta ära, kui järsku oli motivatsioon kadunud ja selgus kurb tõde, et see aine polnud siiski minu jaoks see, mida olin südames soovinud. Pika kaalumise peale otsustasin selle pooleli jätta ning peale paari aastast kodus olemist ja mõtlemist avastasin enda jaoks sotsiaaltöö. Praegusest vaatenurgast on minu õpieesmärgid paigas ma tean, milleks ma õpin ja millised on minu ootused õpitule. Olen seadnud endale pikaajalised eesmärgid ja püüan visalt nende täitumise poole
Umbes pool sajandit tagasi ellutärkanud IT-teadusest on tänaseks saanud üks aktuaalsemaid inimkonna arengusfääre, mille iseloomustamiseks sobiks kõige paremini kasutada väljendit ,,tormiselt arenev". Tänapäeval ei seostu mõiste infotehnoloogia vaid arvuti kasutamisega, vaid kujutab endast hoopis midagi laiaulatuslikumat, millega arenenud riikide elanikud iga päev kokku puutuvad. Sellesse paeluva ja mõistatuslikku maailma olen minagi astumas, informaatika teaduskonna esimese aasta tudeng. Uute inimestega tutvudes räägin alati, et olen informaatika teaduskonna üliõpilane, mis aga tekitab neil kohe küsimust, miks valisin just selle eriala. Tõepoolest, ühiskonnas on levinud arusaam, et programmeerimine on meeste pärusmaa. Pealegi on mul koolis kõigi ainetega hästi läinud ning nii naljakas kui see ka poleks, aga pea iga õpetaja arvas, et lähen edasi tema ainet õppima. Kuid nii koolis kui ka ülikoolis on aineid, mis õpilast huvitavad ning mille
aidanud mõista, et heaks juhuks olemisel ei piisa panusest ainult minust endast, vaid suur tähtsus on ka inimestel, kellega koos töötada. Firmal ,,SiiDii" on suurepärane meeskond ja suurepärane meeskonnatöö ning seega tahan ma öelda, et kui ma tulevuikus peaksin sisenema ärimaalima, siis kindlasti koos inimestega, kellega koos töötamist ma naudin, sest nemad annavad väga suure ja tähtsa panuse selleks, et mina saaksin olla edukas ettevõtja! Mina ettevõtjana See aasta on mulle ettevõtjana palju kogemusi ja teadmisi juurde andnud. Tänu projektidele olen näinud erinevaid ettevõtteid ja saanud tunda ettevõtte võlusid ja valusid omal nahal. Oma õpilasfirma asutamine oli mulle väga oluline kogemus. Meid visati justkui pea ees tundmatusse vette. Muidugi tegi see mulle ainult head. See arendas minu loovust ja pani mind aktiivselt teistega koostööd tegema. Ei ole nii, et sa lihtsalt teed õpilasfirmat. Sul on vaja
peab suhtuma asjasse tõsisemalt, seetõttu peab rohkem pingutama selle nimel. Vahest võib juhutuda nii, et ma juhuslikult (magan) mõne arvestuse või kontrolltöö maha, aga ma olen enda valikus siiski kindel ja ma ei jäta seda tegematta. Ma tulen ja teen ära selle kas järgmine nädal või järgmine kuu aga teen ära selle kindlasti ja positiivsele hindele. Selge on ka see, et kui tuleb mõni tõsisem haigus mis võib kesta ligi kuu aega ja selletõttu koolis ei saa käia, peab leidma õppejõududega läbi emaili mingid lahendused kuidas saaks arvestused tehtud, kas siis kodus olles või koolis hiljem peale haigust. Seda ette ei tea kunagi mis võib juhtuda sinuga kuu aja pärast, ja kui juhtub olema selline probleem, peab võimalikult kohe teavitama õppejõude, et juhutus selline olukord, eks kõik ole inimesed ja saavad aru. Need ongi minu arvates kõige kriitilisemad
Kõik kommentaarid