Suvised valimised ehk mis minust saab pärast gümnaasiumi lõppu? (0)

Mul on tore arvuti, mis tiliseb , kui mulle e-mail tuleb. Vahel seda juhtub ja seekord ootas mind kiri, mille pealkirjaks oli “Kallis Abiturient ,”. Tavaliselt ma kustutan need kirjad üsna ruttu, kuid kui keegi mind juba kalliks nimetab, siis peaks ikka läbi lugema. Edasi oli mul võimalik leida kirjast mõtteid selle kohta, kuidas ma ilmselt pean andma aru nii iseendale kui oma lähituttavatele oma tulevikuplaanide kohta ja kuidas mind mõistetakse ja ollakse valmis aitama. Järgmiseks oli tutvustav kiri ühte toredasse ülikooli. Ma ei taha küll olla ülekohtune, aga mõistetakse? Kas tõesti? Miks ma olen skeptiline? Miks ma ei usu? Kohe seletan, miks.
Ma olen hea õpilane. Hea õpilane on hea olla. Ma saan õpetajatega hästi läbi, ma saan oma hinded kätte üsna kerge vaevaga ja need kaks pole üksteisega ülemäära palju seotud. See peaks sisuliselt tähendama seda, et mu elus on vähem stressi ja pingeid, mis paljudel seostuvad õpetajatega suhtlemise ning koolis õppimisega. Mingil määral on see õige. Samas oodatakse ka minult palju rohkem. Ma ei saa lubada endale “tööluusi”, olgu tegemist siis tundidest puudumise, väljasõitude või ürituste organiseerimisega. Inimesed loodavad mulle, sest ma ei vea neid alt. Kes teeb, see jõuab- lihtne ja loogiline. Võibolla Sa mõtled, et miks ma sellest praegu räägin... Tuleb meelde veel üks kõnekäänd: “ Harjutamine teeb meistriks.” Peab paika. Seega, kui ma teen pidevalt paljusid asju, siis ma saan ka aina paremaks paljude asjade tegijaks. Võibolla mitte meistriks igal ajal, aga vähemalt heaks harjutajaks küll. Ma olen väga õnnelik, et mul on olnud võimalusi end väga paljudel erinevatel aladel arendada ja olen tänulik inimestele, kes on minusse uskunud ja selleks võimalusi andnud. Tänaseks seisan ma väga mitme metafoorilise ukse ees. Mõnest on mul võimalik sisse astuda vähema, mõnest rohkema vaevaga, aga peaaegu miski pole välistatud. Valik on raske. Iseendale aru anda on raske, sest “mina ise” on ka segaduses. See aga pole veel kõik.
Ma ei ole elanud neid aastaid, mis ma olen veetnud ennast arendades ja lihvides, kuskil urus ega koopas . Ma olen olnud oma aitajate silme all, kes samuti minult tänasel päeval midagi ootavad . Nagu ei tahtnud ma neid alt vedada tundidest puudumisel, väljasõitude ning ürituste organiseerimisel, nii ei taha ma neid alt vedada ka seekord. Siin ma nüüd siis seisan, nende mitmete ja mitmete uste vahel ja mõtlen, milline otsus teeks õnnelikuks võimalikult paljud inimesed. Ma ei süüdista kedagi, võitlus on minus eneses . Ja uskuge mind, minust on palju PALJU tublimaid ja andekamaid, kellel on veelgi raskem sellist otsust langetada. Me kõik tahame alateadlikult teha rõõmu neile, kes on meil aidanud areneda, sest see on meie viis vastu anda- näidata, et see kõik on midagi väärt. Ma leian, et kuigi tulevikueriala valikul peaksime me mõtlema eelkõige endale, siis see pole koht, kus isekas olla. On väga üllas mõelda ka teistele, ärge keelake endal seda tegemast! Lihtsalt andke endale aru, et see on keeruline otsus ja te ei pea seda oskama teha. Mina küll ei oska.
Jõudes tagasi oma meilboksi, kuidas saab teil, head kirjasaatjad, olla hea arusaamisvõime ja mõistmine minu praeguste valikute suhtes? Jah, te kõik olete olnud kunagi selle valiku ees, aga uskuge mind, selle reaalsus kaob üsna ruttu. Õigemini täpselt nii kiiresti, kui te leiate töö ja hakkate sellega raha teenima . Siis ununeb selle küsimuse tõeline raskus. Ma leian, et kui mulle saadetakse kiri, milles seisneb lohutav sõnum NING sellele järgneb kutse prestiižesse ülikooli, on see vaid vormitäide, formaalsus , pinnapealsus. Miks ma pean minema ülikooli? Miks ma pean otsustama täna, mis minust saab? Ma ei pea. Ma ei pea seda tegema ka homme ega ülehomme. Isegi aasta pärast mitte. Miks ma ei võiks võtta aastat vabaks? Sest ma olin keskkoolis hea õpilane? Sain peaaegu hõbemedali? Sest ma jõudsin palju? Ilmselt ma saaksin sellega hakkama ka edaspidi, otseloomulikult . Ma ei jätaks ülikooli minemata, sest see oleks minu jaoks raske või ma kardan , et ma ei peaks pingele vastu. Ma ei jäta ülikooli minemata, sest ma kardan vastutust. Ma ei jäta minemata isegi sellepärast, et ehk ma valin kogemata täitsa vale eriala. Ma olen segaduses, kuid ma ei jäta ülikooli minemata hirmust. Aga ma võin jätta minemata, sest äkki ülikool pole selle mina jaoks, kes ma täna olen. Ma võin jätta minemata, sest ma olen 18-aastane noor naine ja ma tahan peale kahtteist aastat õpinguid ka midagi muud näha, kui nelja auditooriumi seina. Ma võin jätta minemata, sest ma olin hea õpilane ja äkki ma tahan olla piisavalt egoistlik ja naiivne , et arvata, et see teeb mu hetkel ülikooli jaoks liiga heaks. Ma võin jätta minemata, sest ma olen praegu õnnelik teistmoodi. Ja sina võid ka!