Mis mind motiveerib õppima? (0)

LÄÄNE- VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Majandusarvestuse õppetool
R 12
Keit Kolga
MIS MIND MOTIVEERIB ÕPPIMA?
Essee
Juhendaja : Ave Nukka
Mõdriku
2012
Igal inimesel on palju erinevaid vajadusi, mis vajavad rahuldamist. Näiteks, me kõik tahame kolm korda päevas süüa, sooja tuba ning riideid . Aga kus ja kuidas neid saada? Et kõiki oma soove täita on meil vaja tahet ehk motivatsiooni. Eriti palju vajab motiveerimist õppimine, püüd kuhugi jõuda ning tähtaegadest kinnipidamine .
Tähtis on seada endale kindel siht ja eesmärgid ning siis nende poole püüelda. Vahe eesmärkideni jõudmine annab enesekindlust, tead et saad tööga hakkama ja oled võimeline veelgi enamaks.
Mis mind motiveerib õppima? Raamatupidamist oli mul suur soov õppida juba peale põhikooli. Kuna seda saab õppida ainult gümnaasiumi haridusega ei jäänud mul muud üle kui valida: kas kutsekool või gümnaasium. Valisin kutsekooli ning erialaks laomajandus . Põhjuseid oli mitu: kolm aastat gümnaasiumis tundus mulle täieliku ajaraiskamisena ning kutsekoolis käies on mul kolme aastaga omandatud amet ning ka haridus , mille oleksin omandanud gümnaasiumis. Laomajanduse eriala osutus valituks tänu sellele, et õppekavas oli sees raamatupidamise alused, mille läbisin 30 tunni mahus . Tol ajal motiveeris mind õppima suur soov tulevikus iseseisvalt tööd teha. Kujutasin endale palju kordi ette, kuidas ma istun kontoris laua taga, ees on suur hunnik pabereid ning mul on vaba valik otsustada kuidas ning millises järjekorras tööd teen.
Põhiline motivatsioon, mille nimel ma pingutanud olen ning mille kallal ka teised vaeva näevad, on suur soov lõpetada kool. Kuna tänapäeval on paljudele töötandjatele oluline tulevase töötaja haritus ning ka eelnevalt saadud praktilised kogemused, on igale noorele tähtis omandada eriala mitte ainult lõputunnistusega vaid ka edukalt läbida kutsekvalifikatsioon. Kindlasti mängib rolli ka see, kus ja kellena ma tulevikus töötada tahan. Võibolla teen oma väikese firma, mis tegeleb kaubandusega või pakub raamatupidamis- teenuseid, saan tööd praktikaettevõttes või lähen välismaale. Nii nagu ka teised noored inimesed, tahan ka mina, et saaks hea elu peale: hästi tasuv töökoht paindliku –graafikuga. Kui kindlat sihti silme ees ei ole, on väga raske end tagant utsitada ja õigeid valikuid teha.
Õppimine ei tohi muututa aga liiga üksluiseks ja igavaks. Selle peletamiseks on hea viis teha rühmatöid, kuna grupitööd on tavaliselt teistsuguse ülesehitusega kui harilikud tööd on see heaks vahelduseks, saab rakendada teisi oskusi kui muidu tavapärases õppetöös. Kui rühmas on inimesed keda sa tead ja tead et nendega saab arvestada võib rühmatöö olla väga edukas ja viljakam kui õpilase tavapärane töö. Muidugi ei tohi end ka liigselt üle koormata ning korraga mitut erinevat kohustust enda kanda võtta. Oma aega tuleb osata planeerida. Kui tegevused jaotada nii, nagu meile esimesel nädalal räägiti, jääb aega üle, et sõpradega kinno minna, rahulikult väljas koeraga jalutada või midagi muud teha. Süsteem näeb välja nii: kõigepealt teen ära 1) olulised kuid kiireloomulised asjad, 2) olulised asjad mis pole nii kiired, 3) väheolulised ent kiireloomulised asjad, 4) mitte niivõrd olulised ja pole ka kiireloomulised asjad.
Motivatsiooni puudumisel võib kõik tühise ja tähtsusetuna tunduda. Kui mingi asi kehvasti välja tuleb, kaob tahtejõud ning enesetunne on kehv . Ükspäev, kui mul oli tunnikontroll , ma õppisin selleks eelmisel päeval palju, tegin konspektis olulistele kohtadele märkmed ja uskusin, et töö läheb hästi. Paraku tegin ma neljas ülesandes samad tehtevead. Kokku sain kokku ainult kaks punkti ning pean nüüd uuesti tunnikontrolli tegema minema. Sel hetkel, kui töid kontrollisime oli küll läbikukkunud tunne ja tahtmine minema joost aja kõik sinnapaika jätta. Sellest kogemusest ma sain jälle targemaks, eluks ajaks jääb nüüd meelde, et sotsiaalmaksu liidetakse mitte ei lahutata ning alati usaldan ennast, mitte konspekti.
Silme ees võib olla küll siht, kuhu tahetakse jõuda aga miskipärast ei ole tahmist ning jõudu, et koolitükke teha või raamatuid lugeda. Kahjuks on mul kutsekooli ajast külge jäänud omadus, et õpin alati viimasel minutil. Palju lihtsam oleks, kui teeks referaad ja esseed ette ära ning lühemad kodutööd teeks eelmisel päeval. Minul isiklikult pole kooliaasta alguses kunagi olnud mingit motivatsiooni, et õppida. Asi võib olla ka selles, et esimesed nädalad on uude kohta sisseelamise aeg, tutvutakse teiste noortega ning üritatakse koolimaja keerkäikudest ning iga nädal muutuvast tunniplaanist aru saada.
Ajapikku see kõik muutub, tööde tähtajad hakkavad lähenema ning tunnikontrolle tehakse juba pea iga päev. Siis on aeg end käsile võtta. Nii on ka minu puhul. Õhtuti ja nädalavahetusel õpin ära kõik olulised asjad, kui mitte kõike korraga siis järgmiseks päevaks. Lisaks kooli õpingutele pean end motiveerima ka autokooliks õppima, mille jaoks paraku eriti aega ei jää. Kuid siht on silme ees, soovin enne jõule load kätte saada, et ei peaks bussiga rasket kotti tassima.
Suurimaks motivatsiooniks on tehtud töö eest kiita saamine ning hea enesetunne, et kõik on hästi ning sellepärast ei pea enam muretsema. Kui mul midagi hästi läheb ning tuju on hea, on lihtsam uusi asju alustada. Korraga on peas palju värkseid ideid ning aju töötab, et arusaamatud ained endale arusaadavaks teha.