Eesti Kunst 1980-2000 (1)

Eesti kunst 1980-2000

Sisukord

Sisukord 2
EEsti kunst 1980-2000 3
Navitrolla 5
Looming 5
Kolm erinevatest allikatest pärit mõjutajat tema töödes 5
Navitrolla enda kohta 7
Kasutatud materjal 10

EEsti kunst 1980-2000

Küllap kipume juba unustama , et praeguse Eesti kunstielu endastmõistetav mitmekülgsus küpses 1990. aastate teravate kunstidiskussioonide ja järsult muutunud autoripositsioonide virrvarris. Vähem kui kümne aasta jooksul vahetus välja kunsti finantseerimissüsteem, tekkisid mitmed uued kunstist kõnelemise viisid, kujunes kuraatoriinstitutsioon, loodi kommertsgaleriid. Foto ja video läbimurd kunstipilti tõi kaasa maali, skulptuuri ja graafika triumviraadi lõpu ning maalikunsti priviligeeritud asendi järkjärgulise muutumise. Uut tüüpi kunstnik heitis uudishimuliku pilgu ajalooarhiividele, tärkavale reklaamikeskkonnale, moele, psühhoanalüüsile ja subkultuuridele. Autoripositsioonide valik teravdus ja kontseptualiseerus. Näitus "Kogutud kriisid . Eesti kunst 1990. aastatel" keskendub kaasaegse eesti kunsti jaoks võtmelisele aastakümnele.
 
Toime tulemaks seda kümnendit katvate teoste rohkusega, toimub näitus kahes vahetuses ning septembris võib Kumus näha uusi teemasid ja koosseise. Näitusel eksponeeritud teosed pärinevad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Kiasma ja kunstnike kogudest.
 
Mitmed 1990ndate kontekstis murrangulised tööd on korduval reprodutseerimisel, ühelt näituselt teisele rännates ja mitmetes käsitlustes figureerides saanud aja jooksul hittideks, samas kui teised on neid ümbritsenud pingelise diskussioonivälja hajumisel marginaliseerunud. Näituse koostamisel on mõeldud algsete kontekstide ligilähedasele taastamisele nende teemade abil, mis jälgivad 1990. aastate kunsti taustu ja eesmärke. Tegelike ja kultiveeritud kriiside mõiste on üheks võimalikuks traagelniidiks selle kirju kümnendi kokkuvõtmisel.
 
Sõna "kriis" tuleneb kreeka keelest ning tähendab eemaldumist, muutumist, liikumist, katkestust ja nihet. Mõistagi võib rääkida kriisist kogu Ida-Euroopa 1990. aastate kunstis kõige otsesemal, metaforiseerimata kujul ning seda kunstielu institutsionaalse raamistiku ja rahastamissüsteemi tasandil (koos klassikalisse kriisimõistesse kuuluva šoki, reaktsiooni ja läbitöötamise perioodiga). Kuni programmiliselt uuenduslikule kunstile orienteeritud Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ning laiemapõhjalise finantseerija, Eesti Kultuurkapitali loomiseni vastavalt 1993. ja 1995. aastal kehtis tõeline üleminekuaeg, kriisidünaamika šokiperiood.
 
Kunsti senise finantseerimissüsteemi süvenev jõuetus 1980ndate lõpul ning selle kokkukukkumine 1990ndate alguses koos riigikorra muutumisega toimus paralleelselt kunstile senini omistatud eristaatuse kadumisega ning globaliseeruvast kultuuriruumist uute kunstikeelte ülevõtmise ja kodustamisega. Nii oli kriis õigupoolest kolmekordne , leides aset ühtaegu majanduslikul, sümboolsel ja keeleväljal. Kuna kunst ei toiminud uutes tingimustes enam kui poliitilist iseseisvust kompenseeriv kultuuriline mehhanism (nagu seda mõisteti nõukogude perioodil), jookseb kohaliku kunstikultuuri varasemate illussioonide ja uute väljundite vahel põlvkondlik veelahe. Noorem põlvkond tajus kunsti senise sümboolse positsiooni kaotust kui loomulikku lähtepunkti, mida kompenseerisid uut tüüpi kommunikatiivsuse otsingud. Simuleeritud kriiside puhul ei saa me 1990. aastate kunstis kuidagi mööda ka sellest, et kunst elas üha selgemini meediatähelepanu ootuses . Kriis ei piirdunud selles mõttes enam eksistentsiaalsete olukordadega, vaid pigem muutus teistmoodi tõdemuste väljakäimise vabalavaks.

Navitrolla

Navitrolla (kodanikunimega Heiki Trolla ; sündinud 10. augustil 1970 Võrus) on eesti maalikunstnik. Lapsepõlves elas ta Navi külas, millest tuleb ka tema kunstnikunimi. Noorena õppis ta kohaliku graafiku juures joonistamist ja maalimist. Aastal 1993 alustas ta tegevust professionaalse kunstnikuna. Ta sai kiiresti populaarseks oma naivistliku joonistamisstiili tõttu. Aastail 1997–2001 tegeles Navitrolla aktiivselt galeriide pidamisega nii Tallinnas kui ka Tartus, hiljem aga tüdines sellest, kuna pidas paljuks bürokraatia ja ärimeestega tegemisi. Praegu asub ainuke ametlik Navitrolla galerii Tallinna vanalinnas, kus igaüks võib näha tema uuemat ja ka vanemat loomingut. Navitrolla ise elab ja töötab Lõuna-Eestis.
Navitrolla on lõpetanud Viive Kuksi kolmeaastase Kunstistuudio. Osales 1990. aastal rühmitise "Lüliti" asutamises. Näitused aastast 1989 (Tallinn, Tartu, Tampere, Helsingi, London, Lissabon). Ta õppis Tartu Ülikoolis geoloogiat, üritas astuda ka Kunstiakadeemiasse arhitektuuri ja maali õppima, kuid eksamitel põrus läbi.

Looming

Viljelenud maali, graafikat ja tegevuskunsti. Eelmise sajandivahetuse lihtne klassifitseerimine ei sobi tänapäeva ühiskonda, sest kunst on muutunud personaalsemaks ja ka vaataja soovib omada isiklikku arvamust. Navitrolla kunsti on liigitatud küll naivismi, küll sürrealismi äärealadele. Nii nagu tänapäeval kõik seguneb ja nivelleerub, nii on ka Navitrolla kunst omapärane segu minevikust, tänasest ja üldisest globaliseerumisest. Navitrolla on öelnud, et kõige suurem mõte, mida ta vaatajatele edastada tahab, on see, et maalides on ta õnnelik ja selle läbi on ta muutnud maailma ühe inimese võrra õnnelikumaks.

Kolm erinevatest allikatest pärit mõjutajat tema töödes

Visuaalselt ja maalitehniliselt meenutavad Navitrolla maalid omaaegset madalmaade talupojakunsti. Lihtsad olustikulised motiivid, peenelt väljatöötatud detailid ja miks ka mitte teataval määral kompositsiooni ülesehitus

Zen-budistlik kunstikäsitlus. Piltide süžee vihjab, et kunstnik on selle mõtteviisiga kursis, sest piltidel tihti korduvaid stseenid, kus peamine idee, mis pildile mõtte ja ka pealkirja annab, on tavaliselt kusagil nurgas või esmapilgul märkamatu. Navitrolla piltide pealkirjad on orgaaniliselt kujutatuga seotud, et kui üks teisest eraldada, muutub kõik mõttetuks ja looja sõnum kaob (sama võtet on kasutanud jaapani kui hiina budistlikud maalijad ).

Tänapäeva koomiksikunst – kuna koomiksikunst eeldab iseenesest lühikest lugu, mis lõpeb ootamatu puändiga. Navitrolla on koomiksirea lühendanud ühele pildile, samas on talle iseloomulik rahvastevahelisi piire murdev huumor endiselt alles
Navitrolla näituseid on toimunud hulgaliselt nii Eestis kui välismaal. 2008. aasta jaanuaris korraldas ta Tate Modernis näituse oma Londonis maalitud piltidest. Teadaolevalt oli see maailma esimene pop-up näitus.

Navitrolla enda kohta

Sündisin 10 augustil 1970 väikeses Lõuna –Eesti linnakeses – Võrus. Lapsepõlv oli mul õnnelik nagu enamikul meist ning see möödus mul kahes erinevas Lõuna – Eesti maakohas: Trolla külas ja Navi külas. Sellest ka minu naljaka kõlaga kunstnikunimi – Navitrolla.
Maal elades said mulle hästi selgeks kõik maaelu head ja halvad küljed. Igatahes otsustasin juba siis, et ma ei taha maal end lolliks rügada, vaid hakkan parem kunstnikuks . Oli see nüüd õige otsus või mitte aga kuna nii ma otsustasin ning selle ka ellu viisin, siis nüüd ei ole tagantjärgi kahetseda midagi.
Lapsena mäletan ennast joonistamas igal vabal hetkel. Minu sõbrad ja sugulased märkasid seda ja soovitasid mul kunstiga tõsisemalt tegelema hakata. Algul tundus see mõte mulle ohtlik. Olin ju ikkagi maapoiss ja kunstnikuks olemine tundus mulle mu unistusest hoolimata midagi ebareaalset ja ulmelist. Kuid sõprade soovitusele tuginedes võtsin südame rindu ja hakkasin võtma joonistamise ja maalimise tunde kohaliku graafiku juures kes oli PÄRIS KUNSTNIK. Algtõuke kunstiõpingute alustamiseks andis mulle onu, kes nägi minu filigraanselt järele joonistatud 3 rublalist rahatähte.
Kunstniku juures harjutades kasvas minus veendumus , et kindlasti tuleb edasi õppida ja lehmade karjatamine võiks jääda kellegi teise hooleks. Kolme aasta pärast soovisingi astuda Kunstiülikooli arhitektuuri õppima, sest graafikat ei julgenud ma proovida (olin kindel, et selleks olen liiga andetu). Arhitektuuri ma sisse ei saanud ja et mitte nõukogude armeesse teenima minna, astusin ma hoopis Tartu Ülikooli geoloogiat õppima. Peagi aga tüdinesin ma teadusest ja katsusin uuesti kunstiakadeemiasse õppima minna, seekord juba maali erialale , kuid põrusin eksamitel läbi ja üks joonistamise professor ütles mulle: "Kuulge noormees te olete juba KUNSTNIK mida te siit otsite?"
Jah, mõnes mõttes oli see justkui tunnustus, kuid noore otsiva inimesena soovisin siiski õppida, sest vähemalt väljaõppinud kunstnikuna ma ennast küll veel ei tundnud . Järgmiselgi aastal püüdsin saada kunstiüliõpilaseks, kuid paraku polnud mul ka seekord õnne. 1993 loobusin mõtetest saada ametlikult diplomeeritud kunstnikuks ja otsustasin luua kunsti nii nagu oskan. Tundus, et kunstnikuks olemine ei sa ju olla ainult ametnike otsustada, midagi võiks ju tähendada ka see, mida ma loon ja kuidas ma selle käigus ennast täiendan. Pühendusin sellest ajast peale lihtsalt kunstnikuks saamisele ja kunsti õppimisele nii elust kui ka raamatutest.
Noore kunstnikuna oli minu kõige suurem mure kuidas leida oma stiil ja võti inimeste südamete lahtikeeramiseks kui nad mu pilte vaatavad . Olin läbinud Võrus Viive Kuksi (seesama graafik ja päris kunstnik kellest enne rääkisin) juures klassikalise joonistamise kursuse, ka maalimist olin nuusutanud, kuid oskus asju nii kujutada nagu nad on, ei tundunud mulle mingil hetkel enam huvitav ja ma otsustasin leida oma tee. Ma hakkasin otsima , mil viisil võiksid mu pildid erineda teiste kunstnike piltidest ning samas panna vaatajaid mõtlema kunsti suuruse ja võimaluste üle. Alustuseks otsustasin valesti joonistama õppida. Maailm on ju täis kunstnikke, kes suudavad pintsliga fotografeerida, kuid need pildid olid minu jaoks tühjad nagu amatööride fotod perekondlikest sündmustest. Igav. Mingil suvalisel päeval vedelesin oma tuttava juures ja lehitsesin lauale jäetud erootikaajakirju. Tegin enda jaoks huvitava tähelepaneku, et 99% modellidest on piltidel avatud suuga . Arvasin, et see ei ole lihtsalt niisama fakt ja asusin veelgi hoolsamalt pilte vaatama . Poole tunni pärast jõudsin otsusele, et hakkan kujutama oma piltidel ainult lahtise suuga koeri . Koerad tund usid mulle igati sobivamad tegelased olevat kui naised, sest koerad meeldivad peaaegu kõigile ja pealegi ei saaks keegi mind süüdistada poliitilises ebakorrektsuses, antifeminismis või mingis muus jamas. Olin veendunud, et kedagi pole vaja shokeerida oma loominguga, seda enam, et hetkel oli Eestis väga moes kõikvõimalik shokikunst.
Juba esimestel näitustel selgus, et inimesi shokeeris minu piltidel just ärritamise puudumine. Mulle endalegi ootamatult said mu pildid väga kiiresti populaarseks ja nüüd muutus ka Kunstiakadeemiasse astumine täiesti võimatuks, sest paljude näituste käigus oli minu kunstist saanud midagi nö. rahva lemmikkunsti sarnast. Loomulikult ei mahtunud selline ebaakadeemiline lähenemine paljudele mu ametivendadele/õdedele kuidagi hinge ja seetõttu on mu suhted nendega siiani keerulised. On kummaline, kuidas mu kunsti edu seostatakse mingi tohutu vedamise või õnnemänguga ning mind kurvastab väga see, et just kunstnikud ei suuda mu edu taga märgata tööd, eneseohverdamist ja pühendumist. Tõesti kahju. Ma ei ole kokku rehkendanud kui palju näitusi ja ettevõtmisi oma elus korda olen saatnud, kuid aja jooksul on neid kogunenud omajagu. Samuti ei ole ma oma kunsti õigustamiseks või populariseerimiseks mitte midagi muud teinud kui istunud ateljees ja töötanud. Seesama töörõõm ongi mind rõõmsana on hoidnud ja elamiseks jõudu andnud.
Siiamaani tundub mulle veidrana oma tööde eest raha vastu võtta, sest minu jaoks meenutab see olukorda, kus keegi tunneb ennast hästi ja talle selle eest veel ka makstakse. Elu on ikka pagana naljakas asi... aga kui inimesed on nii otsustanud, siis ei taha ma selles küsimuses küll terve maailma vastu võitlema hakata. Ja kui on asju, mille eest võidelda, siis ainus mis on mu võimuses et maailma muuta - on istuda lihtsalt ateljees ja joonistada.
Et see jutt ikka päris elulugu kirjeldava jutu mõõdu välja annaks, siis pean lisama veel mõned faktid oma endisest ja praegusest elust. Olen 1997-2001 tegelenud ka galeriide pidamisega nii Tallinnas kui ka Tartus. Hiljem tüdinesin sellest, sest liiga palju oli tegemist bürokraatia ja ärimeestega. Praegu on galeriipidamise raskuse enda peale võtnud mu kauaaegne sõber Lembi . Galerii on Tallinnas ja igaüks võib seal näha mu uuemat ja ka vanemat loomingut. Elan ja töötan Tartus (pisikeses ülikoolilinnas Eesti keskpaigas). Peale maalimise meeldib mulle üle kõige autoga sõita ja tennist mängida. Mul on ka kolm piraajat - Kurt, Joackim ja Herbert .

Kasutatud materjal

www.google.ee
www. neti .ee
www.navitrolla.ee
10