Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Mürgised marjad". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
mürgistus, roots, marjad, oksendamine, kõhulahtisus, salu, õied, rootsu, põõsas, mürgised, laane, lodu, rohttaim, õiekate, lühikese, tipuga, pruunid, varjus, kobarahtlehed, tupp, putk, krambid, maavits, jugapuu, näsiniin, maikelluke, leseleht, ussilakk, kerajas, salumetsades, kiirenemine, kasvukohtades, putuktolmleja, varrel, hingamishäired.........................................6 Kasutatud kirjandus ............................................................................................7 2 Botaaniline iseloomustus Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda murakas. Mitmeaastane suvehaljas kahekojaline rohttaim. Kõrgus 5...30 cm. Rahvapärased nimed on kaarlad, kaarmed, kaarnad, käbalad, muuramed. Õis Ühesugulised, viietised, kuid sageli ka 4 kroonlehega õied, mille õiekate on kaheli, lahklehine. Õied asuvad üksikult varre tipul 4...6 cm pikkustel õieraagudel. Isasõite(Lisa 2) läbimõõt 3 cm, emasõied (Lisa 1) veidi väiksemad. Tolmukad on pikad,õitseb mais ja juunis. Leht Tupplehed on munajad, liht- ja näärmekarvadega kaetud. Kroonlehed valged või roosaka varjundiga, äraspidi munajad, tupplehtedest natuke pikemad, pikkus 10...12 mm, laius 9...10 mm. Püstisel varrel on 2...3 cm ümarneerjat voltis lihtlehte, mis on 5..
oktoobri lõpuks. Pakasekindel. Eelistab parasniiskeid viljakaid muldasid. Varjutaluv. Võib esineda hiliskülma ja tormikahjustusi. Hea hekitaim talub hästi kärpimist. Haljastuses kasutatakse erinevaid võravorme. Kasvatatakse peamiselt puidu ja vaigu saamiseks, ka jõulupuudeks. Harilik jugapuu (Taxus baccata) Sugukond: jugapuulised (Taxaceae) Igihaljas kuni 15m kõrgune okaspuu. Peale seemnerüü on kõik puu osad Vahel kasvab ka põõsakujulisena. väga mürgised! Väga pikaaeline 20004000 aastat. Hävimisohus ja vähese leviku tõttu Looduslikult kasvab peamiselt Lääne kaitse all. Eesti saartel. Väga hea hekitaim. Okaspuudest ainuke vaiguta puuliik. Puit sobib nikerdustöödeks. Okkad pealt tumerohelised ja läikivad, alt heledamad. Pikkus 1,83,5cm. Asetsevad oksal ühekaupa. Helepunane marikäbi valmib tolmemisaasta sügiseks. Viljakad huumusrikkad mullad. Väga hea varjutaluvusega
Õitseb mais, viljad - luuviljad - valmivad augustis. Leesika helepunaseid kobaras asuvaid vilju võib pidada pohladeks kuni maitsmiseni. Siis selgub, et maitse on teine - jahukas ja maitsetu ning suure lapiku seemnega. Seemnetega paljuneb harva, vegetatiivselt läheb edasi varreharude abil. Kasutamine: marju üldiselt ei kasutata, üksnes Norras ja ka Venemaa põhjarahvaste hulgas on leesika marju lisatud leivataignale. Marjad kuivatatakse ja jahvatatakse, nii saadakse leesika jahu. Lehed leiavad kasutamist meditsiinis. Leesika lehtedest valmistatud teed kasutatakse põie- ja neerupõletiku, neeruliiva ja -kivide korral. Tööstuses on lehti kasutatud pehmete nahkade parkimisel ja värvimisel, kuna need sisaldavad parkaineid. Tubakavaestel aegadel on leesikat kasutatud ka tubaka aseainena. Haljastajad peavad leesika dekoratiivvormidest lugu tema vähenõudlikkuse
Asetsevad varrel vahelduvalt. VILI - Korrapäratult avanev ümar kuni munajas umbes 6 mm pikkune ja 5¼8 mm laiune helepruun kupar, mis on enam kui poole ulatuses ümbritsetud tupplehtedega. Seemned krobelised, kiiluga, tumepruunid kuni mustad. MAA-ALUNE OSA - Taimel on pikad roomavad maa-alused võsundid, mis harunevad ja moodustavad arvukaid lisapungi. Tungib mullas väga sügavale. Õis Mõlemasugulised kaheli õiekattega viietised õied. Tupp lahklehine, kroon liitlehine. Tupplehed kileja ripsmelise servaga. Kroon lehterjas, viie tipmega, mis on sageli vähemärgatavad. Värvuselt valge või roosa, roodude kohal tumedam. Õie läbimõõt kuni 3,5 cm. Sigimiku alusel on oranzikaskollane nektaarium. Õied asuvad pikkadel raagudel lehekaenlais, üksikult või sagedamini 2¼3-kaupa (viimasel juhul on õieraag harunenud). Õieraol 2 kitsast kandelehte. Õitseb juunist septembrini. Putuktolmleja. Välimus
valmida ja mitte lasta neil õitsema minna. Päikesepaistelise ilmaga on karuputkega kokkupuude ohtlikum kui vihmasel või jahedal päeval. Karuputked kuuluvad sarikaliste hulka, mida Eestis kasvab mitukümmend liiki. Sarikalised on näiteks aiataimed till, porgand või petersell, aga samuti surmavalt mürgised mürkputk ja surmaputk. Mürgine putk põhjustab inimesel vaevusi peamiselt temaga otsesel kokkupuutel. Mõnele allergilisele inimesele võivad mürgised putked aga juba distantsilt halvasti mõjuda. Putk kõrvetab ja tekitab raskelt paranevaid vesiville, kui teda palja käega murda või katsuda või minna putkedest paljaste säärtega läbi. Kui kogemata on putkega kokkupuude olnud, peaks minema arsti juurde. Äärmuslikul juhul võib karuputkega kokkupuutunu ka teadvuse kaotada. Surma võivad tuua Eestis kasvavad mürkputk ja surmaputk. Iseloomustus: kaheaastane rohttaim, juur käävjas, seest täis. Vars ümmargune,
Eestis on väga sageli kohtav, seega ta ei kuulu kaitstavate taimede hulka. Peamised kasvukohad on: sega-, leht- ja okasmetsades, kadastikud, puisniidud, metsaservad ja jõekaldad. Piibeleht on putuktolmleja. Ta ilu ja hea lõhn meelitavad kohale putukaid, kes tolmeldavad tema õisi. Vastutasuks saavad putukad nektarit. Seepeale hakkavad viljades arenema seemned. Punakasoranz mari jääb kergesti silma. Kuigi maikellukese kõik osad, eriti aga marjad ja seemned on inimesele väga mürgised, loomadele mõjub see mürk vaid väga harva ja ta mari on paljudele loomadele toiduks. Suurema osa aastast elab maikelluke maa all. Vaid mõneks kuuks tulevad lehed maapinnale. Kui paljastada tema maapinnalähedane risoom, siis võib näha, et sada või rohkemgi lehepaari võib kuuluda ühele taimele. Lehepaari alusel on risoomi püstine osa, millelt saab välja lugeda palju taime elu kohta. Kõigepealt on näha pisikesi ringikesi ümber varre. Neid moodustub igal aastal
html Eesti taimede levikuatlas, 2005 Lõhnav kannike- Viola odorata Etümoloogia Legendi kohaselt armus Zeus kaunisse neidu nimega Io. Varjamaks teda oma armukadeda naise Hera eest, muutis ta Io lehmaks. Maapinnast võrsusid Io toiduks taimed, mis said temalt ka oma nime. Kirjeldus Taime kõrgus on 10–15 cm. Lehed peaaegu ümmargused või neerjad, südaja alusega, lühikarvased. Abilehed munajad, vahel serval lühidalt narmastunud. Tugeva meeldiva lõhnaga umbes 2 cm läbimõõduga õied võivad olla nii lillakas- sinised kui valged. Õitseb aprillis-mais 25 päeva, võib sügisel ka kordusõitseda. Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.[1] Levila ja kasvukoht Liigi looduslik levila on Vahemere maad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja- Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga kasvukohti. Pikaajalise inimkaaslejana suudab ta kasvama jääda kunagise
tolmeldavaid putukaid. Nii saab nurmenukust meie lauale maitsva mee. Toiduks kõlbavad ka nurmenuku noored lehed. Neid võib tarvitada värskelt salatina, nii nagu kõiki teisi köögivilju. Kuivatatult on nurmenuku lehed ja õied maitse- ning värviaineks mitmesugustele alkohoolsetele jookidele. Seejuures on huvitav teada, kui kasulikud nad on. Üheski meie looduslikus taimes ei leia me nii palju vitamiin C-d kui nurmenuku lehtedes. Ainult mõne
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
nimi Rahvapärased nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja nimed Süstemaatiline Kuulub sugukonda nõgeselised, perekonda kuuluvus nõges. Mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus (13) 30...100 (150) Eluvorm cm. Värvuselt tume, hallikasroheline. Ühesugulised lihtsa õiekattega väga väikesed õied. Emasõite õiekate on roheline, väheste udejate karvadega, isasõitel roheline, pruunikas või lillakas, üksikute kõrvekarvadega. Õied on koondunud pöörisjasse Õis õisikusse lehekaenaldesse. Õisikutega varreosa pikkus on tavaliselt 20...40 cm. Emasõisikud vajuvad pärast viljastumist rippu, isasõisikud jäävad enam-vähem horisontaalseteks. Õitseb juunist septembrini
Keskmine vesikupp-hübriid järvedes, tiikides, aeglase vooluga jõgedel ravimite valmistamine (valuvaigisti, palaviku alandaja) risoom on kergelt mürgine äärmiselt leplik vee suhtes 2)Valge vesiroos (Nymphala alba) sugulasliik:Väike vesiroos III kategooria kaitse lehed 10-30cm, ümmargused, leheroodud ühinevad lehe servas suured õhuruumid leherakkude/leherootsude sees (võimaldab liikuda vee alla ja üles) õied on lõhnatud kasvavad magevees õiekell-sulgeb oma õie enne vihma või siis kui päikest pole eelistab seisvat/aeglase vooluga vett kosmopoliit-levinud kogu maakeral mürgine valge ja väike vesiroos annavad hübriide risoom naha parkimiseks viljatüübiks on kupar nt part toitudes temast, levitab ka seemneid (õhuruumid) 3)Kollane võhumõõk (Iris pseudacorus) kasvab veekogude kallastel pikad püstised, erkkollased lehed pikkus 1-1,5m
Mahl on suhkru- ja vitamiinirikas. 7 8 Eestikeelne nimi arukask Ladinakeelne Betula pendula Roth. nimi Rahvapärased arukõiv, maarjakask, raudkask, õmmik nimed Süstemaatiline Kuulub sugukonda kaselised, perekonda kask. kuuluvus Eluvorm Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, ühekojaline. Kõrgus kuni 30 (35) m, vanus kuni 150 a. Lahksugulised õied on koondunud silinderjateks urbadeks, noorelt on need rohelised, valminult kollakaspruunid. Isasurvad moodustuvad sügisel, on rippuvad, 5...8 cm pikad. Õis Emasurvad tekivad kevadel enne lehtede puhkemist, on püstised, valminult 2...3 cm pikad, läbimõõt kuni 1 cm. Õitseb mais. Tuultolmleja. Vili on veidi pikliku kujuga kahe laia tiivaga pähklike, seemned valmivad juuli lõpus või Vili
Referaat Harilik võilill (Taraxacum officinale) Tallinn 2010 Harilik võilill (Taraxacum officinale) on mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Taksonoomia: Hõimkond: Õistaimed Klass: Kaheidulehelised Selts: Astrilaadsed Sugukond: Korvõielised Perekond: Võilill Liik: Harilik võilill Rahvapärased nimed Piimarohi, piimaohakas, võismalilled, võikann, põrundhaigerohi, Eluvorm Ühekojaline mitmeaastane rohttaim. Kasvab 5...70 cm kõrguseks. Taimedel on valge piimmahl, mis võib olla mürgine. Võililled alustavad õitsemist mais, kui paiselehtede aeg läbi saab. Õis Taimel esinevad ainult keelõied, mis koonduvad tihedasse paljuõielisse korvõisikusse. Õisikul on kuni 2 cm pikkune hallikas- kuni puhasrohelistest süstjatest lehtedest (neist osal kilejas ääris või vööt) koosnev üldkatis. Õied on kollased, keskosas pikakarvalise krooniga. Äärisõitel esi
Küpressiliste sugukond: Küpressiliste sugukonda kuulub 20 perekonda 130 liigiga, nad on ühe- või kahekojalised igihaljad puud ja põõsad. Perekondadeks eraldatakse lehtede, käbide alusel vist (pk elupuu käbisoomused avanevad, pk kadakas käbisoomused lihakad ega avane). Lehed on soomused või okkad, käbid väikesed. Kasutatakse haljastuses, puitu ning kadaka marju. Hiibapuu Thujopsis dolabrata Pärit Jaapani mägedest. Eestisse sissetoodud. 1-3,5 meetrine põõsas. Eelistab niiskemaid muldi ja suurt õhuniiskust, tahab poolvarju. Ei talu avapäikest. Võrsed laiad, okkad soomusjad, lamedad, läikivad rohelised. Käbid võrsetel püstised, pruunid, kerajad, 1,5 cm pikad. Kasutatakse haljastuses alusrinde põõsana. 16. Perekond elupuu Lehed soomusjad, emas- ja isasõisikud võrsete tipus. Käbid väikesed, ovaalsed. Igihaljad, ühekojalised puud ja põõsad. 6 liiki (harilik, hiigelelupuu). Levinud Ida- Aasias ja Põhja-Ameerikas
Koldnõges on putuktolmleja. Vili Äraspidimunajad Kolmekandilised Mustjaspruunid pähklid Pikkus 2.5...4 mm ja laius 1.2...2 mm Valmivad alates juunikuust Leht Munajad, väheste karvadega või peaaegu paljad rootsulised vastakud liitlehed. Lehe alus kiiljas või veidi südajas, lehe tipp ümardunud, ogarteravikuga, lehe serv täkiline kuni saagjas. Lehelaba pikkus 1...5 cm ja laius 1...4 cm, rootsu pikkus 1...3 cm. Ülemised lehed on kitsamad, teravama pikemalt teritunud tipuga ja saagja servaga. Vars ja maaalune osa Maapealsed varred jagunevad õitsevateks ja mitteõitsevateks, viimased tekivad alles õitsemise lõpul. Õitsevad varred on püstised, kuni 0,5 m pikad, mitteharunevad. Mitteõitsevad varred on mööda maad roomavad ja juurduvad, kuni 65 cm pikad, kõik varred on kaetud valgete karvadega.
HARILIK PÕÕSASMARAN Lääne-Euroopa, Skandinaavia, Uraalist Kaug-Idani, Põhja-Ameerika Päritolu 0,5-1,5 m Kõrgus püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas Kasvukuju siidkarvased punakaspruunid, väga peened Võrsed külgpungad munajad kuni piklikmunajad. 0,4-0,6 cm pikad, karvased Pungad vahelduvad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, Lehed tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad Õied õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates
endistel lagendikel. Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt, sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. Õied ja hiljem valmivad käbid on aga üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid, kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas. Teiseks sisaldavad ka halli lepa lehed rohkesti lämmastikku, need varisevad maha ja kõdunevad väga kiiresti ning hästi. Lämmastik on aga kõikidele taimedele kasvuks vajalik.
õitseb Perekond Prunus Mandlipuu viljad Virsiku viljad Amuuri toomingas viljad Valgusnõudlikud ja kuivalembesed taimed Äädikapuu Rhus typhina AREAAL Põhja-Ameerika idaosa. SUURUS 10-12 m. VÕRA Kõrge põõsas või ümara võraga madal puu. KOOR, VÕRSED Tüvekoor tumepruun, sile. Noored võrsed jämedad, kaetud tihedalt punakate näärmekarvadega. Pungad oranžid, soomusteta, kumerad. LEHED Vahelduvad paaritusulgjad liitlehed, kuni 60 cm pikad. Lehekesi 11-31, piklikmunajad, terava tipuga, hõredalt saagja servaga, 5-12 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt karvased, leheroots karvane. Sügisel lehed punased.
Kändudest ja koortest saadakse vaiku. Koort kasutatakse ka parkainete saamiseks. Levinud puu haljastuses, enamasti hekkidena. Harilikul kuusel leidub looduses väga palju erinevaid dekoratiivseid vorme. Laialt kasutatav jõulupuu. Harilik kadakas (juniperus communis) KD: 1. Levila: Kasvab peaaegu kogu Euraasias, Põhja-Aafrika ja Põhja-Ameerikas, Eestis tavaline, eriti sageli kasvab Loode-Eestis ja saartel. 2. Suurus: Kuni 10 (15) m kõrgune igihaljas puu või 13 m kõrgune põõsas. Enamasti kahekojaline, harva esineb ühekojalisi taimi. Võib elada üle 100 aasta vanaks. 3. Tüvi, oksad, võrsed: Koor on hallikaspruun, kestendav. Noored võrsed on punakaspruunid. Oksi on väga palju, nad paiknevad rõhtsalt või püstiselt. Võra sammasjas, munajas või laiuv. Sageli mitmetüveline. 4. Lehed ja pungad: 1-3 kaupa, lineaalsüstjad, teravad, pealt sinakashallid, alt rohelised, 1-2 cm pikad. Püsivad puul kuni 4 aastat. 5
Juur: horisontaalsed väheharunevad risoomid, millel tekivad lisajuured Vars: püstine või tõusev ja rohekesti harunenud http://www.looduskalender.e e/sites/default/files/images/ 090725aa259_0.jpg Leht: Lehtede pikkus 4...24 (28) mm ja laius 3...20 mm, munajad või elliptilised Õis: Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, õied asuvad üksikult lühikestel raagudel aastavanustel võrsetel. Vili: Tavaliselt ümmargune, harvem piklik või pirnikujuline, söödav, rohkete seemnetega lihakas mari, värvuselt tumesinine kuni peaaegu must. Paljunemisviis: vegetatiivselt maa-aluste võsunditega Tunnus: madal, roheline, piklike lehtedega, suvel tumedate ümmarguste marjadega. Nimetus: Arukask Kuulub sugukonda kaselised, klassi kaheidulehelised,
asetusega. · Õitseb mais, seeme valmib sama aasta sügisel. Isaspähikud on kollakad, kerajad, asuvad okaste alusel ja moodustuvad sügisel, seemnealgmed moodustuvad samuti sügisel ja asuvad üksikult võrse tipu lähedal. Viljub igal aastal. · Vili on punane, munajas, otsast avatud. Seemet ümbritseb helepunane mahlakas magusamaitseline seemnerüü (arillus), mis on söödav. Seeme, võrsed, okkad ja koor ja puit on mürgised · Puit väga väärtuslik, läikiv, tihe, hästi töödeldav. Puidus ja koores puuduvad vaigukäigud. Euroopas kasvavatest puudest on jugapuu puit, maarjakase (Betula pendula var. carelica) puidu kõrval, ainus puiduliik mida mõõdetakse turustamisel massiühikutes. 22. Perekond kukerpuu (Berberis) Kukerpuu perekonda kuuluvad heitlehised või igihaljad põõsad, harvem madalad puud. Perekonnas on kuni 450 liiki, mis levinud peamiselt põhjapoolkeral
Lõpuks saab aga söök otsa ning nad närivad end seni kaitsnud kestast välja ning alustavad oma elu järgmist etappi. Eestikeelne harilik sarapuu nimi Ladinakeelne Corylus avellana L. nimi Rahvapärased pähklipuu, pähkmepuu, sarap, sarakas nimed Süstemaatiline Kuulub sugukonda sarapuulised, perekonda sarapuu. kuuluvus Eluvorm Rohkesti harunev heitlehine ühekojaline kõrge põõsas. Kõrgus 5...8 m. Ühesugulised õied. Isasõied moodustuvad õitsemiseelse aasta suvel, koondunud rippuvatesse urbadesse, mis õitsemisel pikenevad tunduvalt. Emasõied on suletud Õis punga, millest väljub tumepunane kuni roosakas emakasuue. Õiekate on vähemärgatav, sigimikuga kokku kasvanud. Õitseb märtsis ja aprillis, enne lehistumist. Tuultolmleja.
Seeme umbes 1 cm pikk, lennutiivata, söödav. Kääbus-seedermännil on Kaug-Ida loomastiku toiduahelas väga suur tähtsus - puu seemnetest (seedripähklitest) toituvad nii sooblid, oravad, karud kui ka taigalinnud ja inimesed. Inimesed koguvad meeleldi enamasti küll siberi seedermänni (P. sibirica) ja korea seedermänni (P. koraiensis) seemneid nii toiduks, kui seedriõli valmistamiseks. Kääbus- seedermänd on juurekaelast tugevasti harunev kuni 3 m kõrgune põõsas, või vahel ka madal, kuni 6 m kõrgune puu. Kasvab jõgede orgudes, alusmetsas ja mägede nõlvadel kuni 3000 m kõrgusel, tihedate läbipääsmatute põõsastikena. Talve saabudes koolduvad põõsaste oksad vastu maad ja jäävad enamuses lume alla talvituma. Kääbus-seedermändi saab kasutada haljastuses samuti nagu mägimändi, ta on sama vastupidav kuivusele, kehvadele kasvutingimustele jne. Teda võib ka kärpida ja istutada varjulisematesse kohtadesse kui mägimändi
Pika rohtse, poolpuitunud või puitunud varrsega taimed, milla pikkus ületab mitusada Liaanid kuni kümme tuheat korda varre läbimõõdu; vajavad vertikaalseks kavamiseks tuge. Sambucus (punase Mitmeaastane heitlehine kõrge põõsas või Leeder leedri näitel- madal puu. Võrsed hallikaspruunid, sageli Sambucus racemosa) looklevad. Daphne (Hariliku Mitmeaastane heitlehine püstine põõsas. Näsiniin näsiniini näitel- Võrsed rohekashallid, ümarad, sitked, väga Daphne mezereum) painduvad.
Seeme umbes 1 cm pikk, lennutiivata, söödav. Kääbus-seedermännil on Kaug-Ida loomastiku toiduahelas väga suur tähtsus - puu seemnetest (seedripähklitest) toituvad nii sooblid, oravad, karud kui ka taigalinnud ja inimesed. Inimesed koguvad meeleldi enamasti küll siberi seedermänni (P. sibirica) ja korea seedermänni (P. koraiensis) seemneid nii toiduks, kui seedriõli valmistamiseks. Kääbus- seedermänd on juurekaelast tugevasti harunev kuni 3 m kõrgune põõsas, või vahel ka madal, kuni 6 m kõrgune puu. Kasvab jõgede orgudes, alusmetsas ja mägede nõlvadel kuni 3000 m kõrgusel, tihedate läbipääsmatute põõsastikena. Talve saabudes koolduvad põõsaste oksad vastu maad ja jäävad enamuses lume alla talvituma. Kääbus-seedermändi saab kasutada haljastuses samuti nagu mägimändi, ta on sama vastupidav kuivusele, kehvadele kasvutingimustele jne. Teda võib ka kärpida ja istutada varjulisematesse kohtadesse kui mägimändi
Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast.
ligikaudu kera. Tüvi on jäme, 1–1,5 m läbimõõdus, kuid vana puu võib olla ka märksa jämedam. Puukoor on hallikaspruun, paks ja sügavate pikilõhedega ehk korpas. Noore tamme koor on hall ja sile. Lehed on äraspidimunajad, 7–40 cm pikad, kummastki servast kolme hõlmaga. Talvel lehed kuivavad, kuid erinevalt teistest lehtpuudest suur osa lehti ei varise, vaid jääb puule kevadeni. Tamm on ühekojaline puu, kuid õied on ühesoolised. Õied on väikesed, kuni 2 mm läbimõõdus. Isasõies on 6–10 tolmukat. Õitseb mais. Page 12 of 14 Tallinna Ehituskool Vili on tõru. Tõrud küpsevad septembris-oktoobris. Nad on pruunid, 1,5–3,5 cm pikad ja asuvad rohelises hoidikus, mis neid kinni hoiab, kuid katab ainult umbes veerandi ulatuses. Tõru on pika, 3–8 cm pikkuse varre otsas.
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
Lehed on munajad, sinakasrohelised; lehe pikkus on tavaliselt 8...20 mm ja laius 4...20 mm. Noortel taimedel võivad lehed püsida ka üle talve. Sinikas õitseb mais-juunis. Õied on kahesugulised. Õied on valkjad või roosakad, pikliku kupja 4...6 mm pikkuse krooniga. Õied asuvad 1...3-kaupa longus raagudel. Tolmeldajateks on peamiselt mesilased ja liblikad. Suhteliselt hea meetaim. Mari on sinine, kaetud valkja vahakirmega, veidi pikergune, paljuseemneline. Marjad valmivad juulis. Sinikas on hea saagikusega. JÕHVIKAS Harilik jõhvikas ehk kuremari on kanarbikuliste sugukonda kuuluv igihaljas kääbuspõõsas, mis on tuntud oma hapumaitseliste punaste marjade poolest. Jõhvika hapu maitse tuleneb sellest, et ta sisaldab palju sidrunhapet, vähesel määral ka C-vitamiini. Jõhvikates leidub bensoehapet, mis on tugeva antibakteriaalse toimega. Harilik jõhvikas eelistab kasvukohana happelise pinnasega märgalasid ning teda võib leida
Eestis on ta arheofüüt. Seoses intensiivpõllunduse ja herbitsiidide kasutamisega on ta arvukus Eesti 6 looduses oluliselt vähenenud. Iseloomustus Rukkilill on ühe- või kaheaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 15 cm kuni 1 meeter. Õied moodustavad korvõisiku, mis koosneb õisiku keskel asuvatest mõlemasugulistest putkõitest ja steriilsetest kellukjatest äärisõitest. Värvuselt on õied enamasti sinised, kuid võivad olla ka sinivioletsed, harvem purpurpunased, lillakasroosad kuni valged. Korvõisiku läbimõõt on 2,53,5 cm. Õisikul on munajas kuni 1,5 cm pikkune üldkatis. Korvõisikud on koondunud peaaegu kännasjaks liitõisikuks. Õitseb juunist septembrini (oktoobrini). Taim on putuktolmleja. Rukkilille viljad on äraspidimunajad veidi karvase pinnaga keskmiselt 4 mm pikkused helehallikad või kollakad seemnised. Seemnistel on 33,5 mm pikkune ruugjas pappus
Hall lepp - nimetatakse ka valgeks lepaks. Hall lepp on mitmeaastane lehtpuu või kõrge põõsas ja on varju taluv. Kõrgus on tavaliselt kuni 15m ja harva kuni 25m. Kasvab kiiresti, sureb vara. Eestis levinud puuliikidest on hall lepp kõige lühemaealisem. Eluiga on tavaliselt 50-70 aastat kuid võib olla ka erandeid, nagu kõige puhul. Hall lepp on meil tuntud võsapuuna ja kasvab sageli mitmetüvelisena, sest annab rohkesti juurevõsusid. Noorelt kasvab hall lepp hästi kiiresti. Puidu kvaliteet hakkab halvenema juba 40 aastaselt. Sagedasti
Noored võrdsed on alguses karvased ja hallikaspruunid, hiljem paljad. Võrsete pungad on pihlakale iseloomulikult kaetud siidjate karvakestega. Lehed on paaritusulgjad, 11¼15 lehekesega liitlehed. Lehekesed saagja või kahelisaagja servaga, teritunud tipuga, läiketa, tumerohelised, alt hallikad, noorelt karvased. Lehekese pikkus 3¼8 cm ja laius 1¼2 cm. Kinnituvad võrsele vahelduvalt. Harilik pihlakas õitseb mais ja juunis, kusjuures õied on väikesed, valged ja koondunud suurtesse tihedatesse kännasõisikutesse lühivõrsete tippus. Õisiku läbimõõt 510 cm. Õie läbimõõt 0,81,5 cm. Harilik pihlakas on putuktolmleja. Paljuneb eelkõige seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega, uus taim võib alguse saada ka mullaga kaetud okstest. Vili on marjataoline õunvili, mille värvus on punane või oranz ning mis valmib septembris
annaabi.ee 
