isa või laste arv(Gaius), sugukond (Julius), lisanimi Caesar. Sõjavägi-jõukad ratsanikud, keskmikud erinevate relvadega, vaesed sõjakohustustest vabad (proletaanid). Seisused: senaatorid (aristrokaatia, punane lint, tooga), ratsanikud (kaulevad, patroonid), lihtrahvas (proletaanid), kliendid (vaesed, teenisid patroone), orjad (kõnelevad tööriistad). Valitsemine: vallutatud aladest väljas provintsid (asehaldus), võidetud aladelt 1/3 talupoegadele ja renditi rikastele. Vallutatud maad munitsiipiumi staatuse (kodanikud roomas kodanikeks, säilis omavalitsus). Graechus'te reformid: tahtsid reformida sõjaväge, kehstestada maaavalduste ülempiir. Orjandus: saadi vallutussõdade tulemusena, võlgadest, piraatide tõttu. Müüdi turgudel (Deelos). Riigiorjad (ühiskondlikud tööd.. kaevandused, templid), eraorjad (linnaorjad kokad, õpetajad ja maaorjad mõisates, istandustes), gladiaatorid. Vabastati tänulikkusest, kasuliku töö eest.
vastu kasutatav massiline füüsiline vägivald Leegion- Vana-Rooma sõjaväe suurim üksus, mis keisririigi ajal koosnes umbes 7000 mehest Limes- Traianuse ajal ehitatud teede ja kindluste süsteem Lääne-Rooma keisririik- riik endise Rooma impeeriumi läänepoolsetel aladel 395-476 Magistraadid- igal aastal valitavad riigiametnikud Metseen-rikas inimene, kes toetab rahaliselt teadust, kunsti ja kirjandust; heldekäeline annetaja Munitsiipiumi staatus- võidetud linnadel säilis omavalitsus ja nende elanikele anti Rooma kodaniku õigused Nobiliteet- patriitside ja jõukate plebeide perekonnad,kelle seast on pärit enamik Vana-Rooma riigiametnikke ja senaatoreid. Vana-Rooma aristokraatia Nuumen- vägi või jõud, mis oli jumalates, elusolendites või loodusobjektides Vana-Rooma usundis Panteon- kõigi jumalate tempel antiikajal Patriits- Vana-Rooma aristokraat, tähtsa suguvõsa liige
Niiviisi kehtestati allaheidetud rahvastele ja riikidele erinevad sõltuvustingimused, mis takistasid nende ühist väljaastumist rooma vastu ja võimaldas roomlastel tarviduse korral õhutada nende vahel pingeid ning vastuolusid. Samas jäid vallutatud riikide kultuur samaks. Itaalias võeti võidetult ära osa maast 1/3. Mitmele poole rajati rooma asulaid- kolooniad. Rooma kolooniad olid rooma riigi sõjalised tugipunktid allaheidetud aladel. Osa võidetud linnu said munitsiipiumi staatuses- neil säilis omavalitsus ja nende elanikele anti rooma kodanike õigus. Enamik itaalia linnu ja rahvaid oli rooma liitlased. Vallutatud alad väljaspool itaaliat olid rooma provintsid. Iga provintsi valitses asehaldur, kelleks sai tavaliselt mõni endine magistraat. Nad ei saanud riigilt palka, nad pressised kohalikult rahvalt raha välja ja võtsid altkäemaksu. Muutused rooma ühiskonnas vabariigi ajal. Rooma ühiskond oli valdavalt põllumajanduslik. Enamus olid talupojad
Rahvatribuunid (arvult 10) pidid kaitma lihtrahva huve. Neil oli õigus panna veto(keeld) ükskõik millise riigiorgani otsusele. Senat ehk valitsev riiginõukogu koosnes vabariigi hiigelajal umbes 300 liikmest ehk senaatorist. Senaatroite hulka kuulusid tugevad magistraadid.Ametis olid nad eluaeg. Juhtis sõjandust ja rahaasju. Rahvakoosolekud Seal valiti magistraate, otsustati sõja ja rahu üle ning kinnitati senatis heakskiidetud seaduseelnõusid. Munitsiipiumi staatus : elanikud said Rooma kodakondsuse , kuid linnad säilitasid kohaliku omavalitsuse. Idaprovintsid kuhu kuulusid eeskätt Kreeka,Väike-aasia, Süüria ja Egiptus. Need provintsid eksportisid käsitöötooteid ja luksuskaupu nii Itaaliasse kui ka lääneprovintsidesse. Lääneprovintsid Põhja-Aafrika,Hispaania,Gallia ja Britannia olid enne roomlaste vallutamist suuremalt jaolt alles riigi tekke staatusel. Linnad hakkasid suurenema alles peale Rooma võimu.
Augustuse ajast saati alaline sõjavägi 25 leegionit - piiridel. Värbama hakati ka provintside elanikke. Läbirääkimisi peeti ja kokkuleppeid sõlmiti iga vallutatud maaga eraldi - takistas nende liitumist Rooma vastu, vajadusel sai õhutada vaenu. Allutatud riikide elukorraldus, usk, keeled, kombed (sageli ka valitsusviis) jäeti puutumata. Itaalias võeti ära osa maast (1/3) - Rooma riigi maatagavara. Strateegilistesse kohtadesse Rooma kodanike asulad - kolooniad. Osa linnad - munitsiipiumi staatus - säilis omavalitsus, kodanikele anti Rooma kodanike õigused. Enamik Itaalia linnu, rahvaid Rooma liitlased - pidid andma sõjaväe Rooma käsutusse. Väljaspool Itaaliat - provintsid. Kogu maa kuulus Roomale, maksustatud. Valitses asehaldur - kaitsma välisvaenlaste eest, täitma ülemkohtuniku ülesandeid, koguma makse.
Selle poliitika mõtteks oli pidada läbirääkimisi ühekaupa ja kokkulepped sõlmiti eraldi, kehtestati erinevad sõltuvus tingimused ning elukorraldus jäi puutumata. Itaalias võeti ära osa maast ning sellest moodustati Rooma riigi maatagavara- ühiskondlik maa, mida jaotati vaesematele või anti rentida. Tähtsamatesse kohtadesse rajati Rooma kodanike asulaid- kolooniaid. Need olid sõjalised tugipunktid. Osad linnad saavutasid munitsiipiumi staatuse. Enamik Itaalia linnu ja rahvaid olid Rooma liitlased ning nad pidid oma sõjaväe Rooma käsutusse andma, kuid ei pidanud maksma makse. Väljaspool Itaaliat asusid Rooma provintsid, kellel oli omavalitsus ning võimul asehaldur, kes korraldas sealset elu ja kaitses välisvaenlaste eest, kuid tihti kasutas oma positsiooni rikastumiseks. Muutused Rooma ühiskonnas vabariigi ajal Rooma ühiskond oli põllumajanduslik. Enamuse moodustasid talupojad. Rahvaarv suurenes
Senatist sai keisririigi ajal valitseja nõuandja ja magistraadid viisid ellu keisri otsuseid. Jagati kõikidele vabadele meestele kodakondsust. Riigi juhtis ainuvalitseja keiser. 6. Divide et impera ehk jaga ja valitse Itaalias oli enamik linnu ja rahvaid esialgu Rooma liitlased. Liidulepingu kohaselt pidid oma sõjajõud andma Rooma käsutusse ja loovutama 1/3 maast, millest moodustus Rooma riigi maatagavara. Makse maksma ja muid kohustusi neil ei olnud. Järjest enam linnu sai munitsiipiumi staatuse: elanikud said Rooma kodakonduse, kuid linnad säilitasid kohaliku omavalitsuse. 7. Rooma õigus Kõik Rooma kodanikud olid seaduse kaitse all. Neid ei tohtinud ilma kohtuta süüdi mõista ega karistada. Kõigil kodanikel oli õigus kaevata edasi kõrgemale seadusandjale vabariigis rahvakoosolekule, keisririigis keisrile. Keiser kui kõrgem seadusandja ja riigi ülemkohtunik pidi alluma seadustele ja andma neid välja mitte isiklikest, vaid riiklikest huvidest lähtuvalt
Kõrgeimad kaks konsulit-pidid juhtima sõjaväge. Preetorid tegelesid õigusemõistmisega.Tsensorid korraldasid loendust. Kui riiki ähvardas oht, määrati diktaator. Rahvakoosolekuid kutsuti kokku selleks, et hääletada magistraadi esitatud ettepanekute üle. Rooma riigikord oli aristokraatlik. Kitsas ring patriitside ning jõukate plebeide perekonnad- nobiliteet. Rooma võim vallutatud maades:Itaalias võesti ära osa maast , mitmele poole rajati kolooniaid. Osa võidetud linnu sai munitsiipiumi staatuse-neil säilis omavalitsus ja nende elanikele anti Rooma kodaniku õigused. Enamik Itaalia linnu olid Rooma liitlased. Liidulepingu kohaselt pidid nad andma oma sõjaväe Rooma käsutusse. Makse ega kohustusi peale ei pandud. Vallutatud alad väljaspool Itaaliat olid Rooma provintsid. Kogu sealne maa kuulus Rooma riigi omandusse ja oli maksustatud. Kohalikesse asjadesse ei sekkunud roomlased siingi. Provintsi valitses asehaldur, kes pidi kaitsma provintsi välisvaenlaste eest .
sellele lõpu ja kehtestas ainuvõimu. Riigijuhtimine koondus valitsejate kätte, senatist sai valitseja nõuandja ja viisid ellu keisri otsuseid. Itaalia ja provintsid-roomlased ei surunud rahvastele ühesuguseid alitusmistingimusi peale vaid tehid igaühega eraldi kokkuleppe, et vältida võidetud rahvaste ülestõusu. Itaalia enamik linnu ja rahvaid olid rooma liitlased, nad pidid andma sõjajõud ja osa maast rooma käsutusse. Osa linnu sai munitsiipiumi staatuse e elanikud said rooma kodakindsuse ja linn säilitas kohaliku omavalitsuse. Provintsid said keisririigi ajal raamoa võimust kasu, tagati sisekord ja saadi kaitset välisvaenlaste eest. Armee-algselt kodanikest ja liitlastest koosnev sõjavägi asendus elukutselistest palgasõduritest, ülesehitus, relvastus, võitlustaktika jäi samaks. Roomlased olid head kindluse piirajad, kasutasid katapulte, müürilõhkujaid, piiramistorne. Kujunes piirikaitsevöönd.
... · I Puunia sõda 264-241 eKr. Kartaago ja kreeklaste vahel Sitsiilia pärast -> Rooma võitis · II Puunia sõda 218-201 eKr Kartaagolased tahtsid oma positsiione taastada -> Rooma võitis · III Puunia sõda 146 eKr. Kuna Rooma kartis, et Kartaago saab liiga võimsaks -> Kartaago vallutati. Vallutatud territooriumitel : · Itaalias Võidetuilt võeti ära osa maast. Rajati Rooma kodanike asulaid. Osa linnu said munitsiipiumi staatuse. Enamik linnu ja rahvaid olid Rooma liitlased. · Väljaspool Itaalia Vallutatud alad olid provintsid. Kogu maa oli maksustatud. Provintside linnad säilitasid omavalitsuse ja kohalikesse asjadesse roomlased ei sekkunud. Iga provintsi valitses asehaldur. Roomlased tagasid siserahu ja kaitsesid neid välisvaenlaste eest. Muutused vabariigi ajal: · Varanduslik kihistumine · Talupoegade laostumine · Orjanduse aeg GRACCHUSTE reformid :
Tingimusi arvestav ülemvõimupoliitika=põhimõte ,,jaga ja valitse"(divide et impera), erinevate tingimuste tõttu ei saanud nad ühiselt vastu astuda.Ei muudetud inimeste elu. Soositi aristokraatlikku riigikorda-provintslased tunnistasid meeleldi Rooma ülemvõimu. Vallutatud maade sõjaväed olid Rooma käes ning ka 1/3 maast läks Rooma riigi maatagavaraks, makse ei makstud. Väljaspool Itaaliat alade vallutamiseks kasutati liitlaste vägesid+endi omi. Järjest enam linnu sai munitsiipiumi staatuse(elanikud kodanikeks, kuid kohalik omavalitsus säilis). Vabariigi lõpuperioodil 3 saj kuulutati kõik keisririigi vabad mehed kodanikeks. Vallutatud alad väljaspool Itaaliat olid provintsid, maa oli Rooma riigi omand ja seal maksti makse. Provintsi valitsejaks asehaldur(endine magistraat)-kaitses vaenlaste eest, kodus makse,hoidis ära vastuhakud. Keisririigi aeg pakkus riik kaitset vaenlase eest, tagades provintsides siserahu. Õiguslik erinevus provintside ja
Erandi moodustas siin Põhja-Aafrika, mis juba Kartaago hiilgeaegadest peale oli rikas ja kõrgelt arenenud kultuuriga maa. Itaalia ja provintsid Itaalias olid enamik linnu ja rahvaid esialgu Rooma liitlased. Liidulepingu kohaselt pidid nad andma oma sõjajõud Rooma käsutusse ja loovutama osa maast, harilikult ühe kolmandiku, millest moodustus Rooma riigi maatagavara. Rooma kodanikud olid Itaalia elanike seas pikka aega selges vähemuses. Järjest enam linnu sai munitsiipiumi staatuse: elanikud said Rooma kodakondsuse, kuid linnad säilitasid kohaliku omavalitsuse Keisririigi ajal said provintsid Rooma võimust selgelt kasu, sest Rooma riik tagas siserahu ja pakkus kaitset välisvaenlaste eest. Ka provintside linnad säilitasid omavalitsuse. Armee · Vabariigi algusaegses armees teenisid enamasti Rooma kodanikud ning Rooma liitlased. · Esimese puunia sõja ajal puudus Roomlastel täielikult laevastik.
esitada ja nende tahe võitis harva. Rooma riigikord oli põhijoontes aristokraatlik. Riigiametitesse oli võimalus kandideerida ainult rikastel, sest seal palka ei makstud. Vallutatud maades olid erinevad sõltuvustingimused, mis takistasid Rooma vastu ülesastumist. Rooma jättis puudutamata teiste elukorraldust. Itaalias võeti 1/3 maast ühiskondlikkusse maasse, rajati kolooniaid, osa vallutatud linnu sai munitsiipiumi staatuse. Rooma kodanike arv kasvas pidevalt. Vallutatud alad väljaspool Itaaliat olid Rooma provintsid. Toimus tugev varanduslik kihistumine ja talupoega laostumine. Vallutussõdadega kaasnes orjanduse areng, keda kasutati põllumajanduses peamise tööjõuna. Roomas kujunes orjanduslik ühiskkond. Kuna talupojad laostusid ja nad ei saanud endale sõjavarustust lubada, siis korraldasid vennad Gracchused reformi
Roomlased ei seganud end tavaliselt allutatud riikide siseasjadesse, ei muutnud sealset usku, keelt ega kombeid, kõik roomapärane levis vaid sedavõrd, kuivõrd provintsielanikud seda omaks võtsid. Itaalias olid enamik linnu ja rahvaid esialgu Rooma liitlased. Nad pidid andma oma sõjajõud Rooma käsutusse ja loovutama osa maast, harilikult 1/3ku, millest moodustus Rooma riigi maatagavara. Makse maksma ja muid kohustusi kandma nad ei pidanud. Järjest enam linnu sai munitsiipiumi staatuse: elanikud said Rooma kodakondsuse, kuid linna säilitasid kohaliku omavalitsuse. Vallutatud alad väljaspool Itaaliat olid Rooma provintsid. Kogu maa oli seal Rooma riigi omand ja selle eest tuli tasuda maksu. Provintsi valitses asehaldur, kes pidi kaitsma provintsi välisvaenlaste eest, hoidma ära vastuhakud, täitma ülemkohtuniku ülesannet ja koguma makse. Erinevused riigi ida- ja lääneosa vahel
Sekkuti ainult ülestõusude ja vastuhakkude puhul . Toetuti enamasti suurnikele ja soositi aristokraatliku korda . Itaalias võeti aga võidetult ära üks kolmandik maast , mis jäeti Rooma maatagavara ehk ühiskondlik maa , kust jaotati vaesematele maad , rikkad võisid seda rentida karjamaadeks ja ülesharimiseks . Strateegiliselt tähtsatesse kohtadesse rajasid nad kolooniad , mis olid sõjalised tugipunktid allaheidetud aladele . Osa vallutatud linnu sai munitsiipiumi staatuse- omavalitsus säilis , kuid kodanikud said Rooma kodanike õigused ja linn sai Rooma riigi osaks . Enamik Itaalia linnu jäid aga Rooma liitlasteks , kes pidid loovutama oma sõjaväe aga makse ja muid kohustusi neile peale ei pandud . Itaalia võitlusvõimelised mehed olid kõik Rooma riigi käsutuses ja pidid võitlema ka väljaspool Itaaliat . Rooma kodanikud olid Itaalia elanike seas aga pikka aega vähemuses . Riigile
sõjaväeosade kaupa - eelise said jõukamad kodanikud. Riigikord ARISTOKRAATLIK. Läbirääkimisi peeti ja kokkuleppeid sõlmiti iga vallutatud maaga eraldi - takistas nende liitumist Rooma vastu, vajadusel sai õhutada vaenu. Allutatud riikide elukorraldus, usk, keeled, kombed (sageli ka valitsusviis) jäeti puutumata. Itaalias võeti ära osa maast (1/3) - Rooma riigi maatagavara. Strateegilistesse kohtadesse Rooma kodanike asulad - kolooniad. Osa linnad - munitsiipiumi staatus - säilis omavalitsus, kodanikele anti Rooma kodanike õigused. Enamik Itaalia linnu, rahvaid Rooma liitlased - pidid andma sõjaväe Rooma käsutusse. Väljaspool Itaaliat - provintsid. Kogu maa kuulus Roomale, maksustatud. Valitses asehaldur - kaitsma välisvaenlaste eest, täitma ülemkohtuniku ülesandeid, koguma makse. Ühiskond valdavalt põllumajanduslik. Käsitöö Roomas kõrvaline. Tõusis linna poliitiline tähtsus.
Tingimusi arvestav ülemvõimupoliitika=põhimõte ,,jaga ja valitse"(divide et impera), erinevate tingimuste tõttu ei saanud nad ühiselt vastu astuda.Ei muudetud inimeste elu. Soositi aristokraatlikku riigikorda-provintslased tunnistasid meeleldi Rooma ülemvõimu. Vallutatud maade sõjaväed olid Rooma käes ning ka 1/3 maast läks Rooma riigi maatagavaraks, makse ei makstud. Väljaspool Itaaliat alade vallutamiseks kasutati liitlaste vägesid+endi omi. Järjest enam linnu sai munitsiipiumi staatuse(elanikud kodanikeks, kuid kohalik omavalitsus säilis). Vabariigi lõpuperioodil 3 saj kuulutati kõik keisririigi vabad mehed kodanikeks. Vallutatud alad väljaspool Itaaliat olid provintsid, maa oli Rooma riigi omand ja seal maksti makse. Provintsi valitsejaks asehaldur(endine magistraat)-kaitses vaenlaste eest, kodus makse,hoidis ära vastuhakud. Keisririigi aeg pakkus riik kaitset vaenlase eest, tagades provintsides siserahu. Õiguslik erinevus provintside ja Itaalia vahel
Keisririigi ajal pidid nad aina rohkem piire kaitsma ja nii tekkis piirikaitsevöönd limes Romanus (ld k "Rooma piir"). Peamine väeüksus oli leegion (5000 in) raskerelvastusega jalaväelased. Malelaua üksused. Riiklik korraldus keisririigi ajal Loobuti rahvakoosolekute kokkukutsumisest, riigi juhtimine koondus keisri kätte. Senat oli valitseja nõuandja ja magistraadid viisid otsuseid ellu. Senatisse tõusid Itaalia aristokraatia esindajad. Munitsiipiumi staatus linnades: elanikud said Rooma kodakondsuse, kuid linn säilitas kohaliku omavalitsuse Majanduse arengu ja romaniseerumise ulatuse poolest jagunesid provintsid kahte suurde rühma: Idaprovintsid (Kreeka, Väike-Aasia, Süüria, Egiptus) jõukad alad juba enne roomlasi, eksportisid käsitöötooteid, luksuskaupu. Kreeka keel. Lääneprovintsid (Põhja-Aafrika, Hispaania, Gallia, Britannia) tsivilisatsioon oli alles tekkimas. Algusest peale roomalikud
Keisririigi ajal pidid nad aina rohkem piire kaitsma ja nii tekkis piirikaitsevöönd limes Romanus (ld k "Rooma piir"). Peamine väeüksus oli leegion (5000 in) raskerelvastusega jalaväelased. Malelaua üksused. Riiklik korraldus keisririigi ajal Loobuti rahvakoosolekute kokkukutsumisest, riigi juhtimine koondus keisri kätte. Senat oli valitseja nõuandja ja magistraadid viisid otsuseid ellu. Senatisse tõusid Itaalia aristokraatia esindajad. Munitsiipiumi staatus linnades: elanikud said Rooma kodakondsuse, kuid linn säilitas kohaliku omavalitsuse Majanduse arengu ja romaniseerumise ulatuse poolest jagunesid provintsid kahte suurde rühma: Idaprovintsid (Kreeka, Väike-Aasia, Süüria, Egiptus) jõukad alad juba enne roomlasi, eksportisid käsitöötooteid, luksuskaupu. Kreeka keel. Lääneprovintsid (Põhja-Aafrika, Hispaania, Gallia, Britannia) tsivilisatsioon oli alles tekkimas. Algusest peale roomalikud
Rumeenia), Mesopotaamia. Vahemere ümbritevad maad. Riigi põhjapiir kulges mööda Reini ja Doonau jõge: Belgia, Prantsusmaa,Sveits, Austria, Serbia ja Bulgaaria. 8) Head suhted senatiga. Käsutas sõjaväge ja rahvatribuunina oli tal vetoõigus kõigi magistraatide otsuste üle. Mitu ametit, millest ükski eraldi võimutäiust ei andnud. 9) Itaalias vallutatud alad ei pidanud Roomale maksma makse, end pidid oma armee loovutama Rooma käsutusse. Mõned linnad võisid saada munitsiipiumi staatuse. Väljaspool Itaaliat vallutatud maad pidid maksma makse. Sinna määras senat valitsema asehaldur, kes kogus makse, pidi kaitsma välisvaenlaste eest ning hoidma ära kohalikud vastuhakud. 10) Idaprovintsid olid Rooma tulekul juba väga kõrgelt arenenud ning jõukad maad. Idaprovintsid eksportisid erinevaid luksuskaupe Lääne-provintsidesse kui ka Itaaliasse. Kõneldi peamiselt kreeka keelt. Vähe ladina keelt
Oli tekkinud suur hulk kodanikke, kes ei saanud kogu elu jooksul Rooma. 4)Rahvakoosolek hakkas üha enam koosnema proletaaridest,kellel olid küll kodanikuõigused,kes aga polnud võimelised täitma kodanikukohust. 9.Rooma jaga ja valitse poliitika põhiprintsiibid ja rakendamine nii Itaalias kui ka väljaspool seda. Nad nimetasid ülemvõimupoliitikat " jaga ja valitse". Itaalias:*sõjajõud Rooma käsitlusse *loovutama osa maast *relvajõud Rooma käsutuses.Enam enam linnu sai munitsiipiumi staatuse: elanikud said Rooma kodakontsuse *vabad mehed said Rooma kodanikeks.Väljaspool Itaaliat olid Rooma provintsid *kogu maa Rooma riigi omand(maksude tasumine) *valitses asehaldur *asehaldur kaitseb provintsi välisvaenlaste eest.Riiki valitses imperaator. Traditsiooniline Rooma perekond oli patriarhaalne- kogu võimn kuulus pereisale 10.Rooma provintside võrdlus= A4 LEHEL!!! 11.Rooma linn Tekkis Kesk-Itaalias Tiberi jõe alamjooksul Latiumi maakonnas.Asub 7 künkal
suur hulk kodanikke, kes ei saanud kogu elu jooksul Rooma. 4)Rahvakoosolek hakkas üha enam koosnema proletaaridest,kellel olid küll kodanikuõigused,kes aga polnud võimelised täitma kodanikukohust. 9.Rooma jaga ja valitse poliitika põhiprintsiibid ja rakendamine nii Itaalias kui ka väljaspool seda. Nad nimetasid ülemvõimupoliitikat " jaga ja valitse". Itaalias:*sõjajõud Rooma käsitlusse *loovutama osa maast *relvajõud Rooma käsutuses.Enam enam linnu sai munitsiipiumi staatuse: elanikud said Rooma kodakontsuse *vabad mehed said Rooma kodanikeks.Väljaspool Itaaliat olid Rooma provintsid *kogu maa Rooma riigi omand(maksude tasumine) *valitses asehaldur *asehaldur kaitseb provintsi välisvaenlaste eest.Riiki valitses imperaator. Traditsiooniline Rooma perekond oli patriarhaalne- kogu võimn kuulus pereisale. Rooma linn Tekkis Kesk-Itaalias Tiberi jõe alamjooksul Latiumi maakonnas.Asub 7 künkal.Pärimuse järgi rajas Rooma linna Romulus
Seaduseelnöu pidi olema esmalt senati poolt heaks kiidetud, siis läks see rahvakoosolekule. Rahvakoosolek kutsuti kokku ainult selleks, et hääletada koosolekut juhtuva magistraadi esitatud ettepanekute üle. Nad ei saanud ettepanekuid teha, ainult poolt vöi vastu. Nobiliteet oli patriitside ja rikaste plebeide ring, kes pärinesid pölvest pölve riigiametnike ja senaatorite seas. Valitsemispoliitika Itaalias vöeti vöidetult ära 1/3 maast. Linnad said munitsiipiumi staatuse neil säilis omavalitsus ja nende elanikele anti Rooma kodaniku öigused. Rooma liitlaste liidulepingu kohaselt pidid nad andma oma söjaväe Rooma käsutusse, makse ja muid kohustusi nende peale ei pandud. Väljaspool Itaaliat vöeti vöidetult ära kogu maa. Need alad said provintsi staatuse säilis omavalitsus ja roomlased kohalikesse asjadess ei sekkunud. Asehaldur kogus makse ja vajaduse korral kaitses välisvaenlaste eest, hoidma ära kohalikud
provintside valitsemise vahel. Keisririigi ajal need erinevused kadusid. 4 Itaalias olid enamik linnu ja rahvaid esialgu Rooma liitlased. Liidulepingu kohaselt pidid nad oma sõjajõu andma Rooma käsutusse ja loovutama osa maast, millest moodustus Rooma riigi maatagavara. Väljapoole Itaaliat jäävate maade vallutamiseks kasutasid roomlased oma armee kõrval pidevalt ka liitlaste vägesid. Järjest enam linni sai munitsiipiumi staatuse: elanikud said Rooma kodakondsuse, kuid linnad säilitasid kohaliku omavalitsuse. Keisririigi ajal said provintsid Rooma võimust kasu, sest Rooma riik tagas siserahu ja pakkus kaitset välisvaenlaste eest. Ka provintside linnad säilitasid omavalitsuse: iga suuremat linna või piirkonda juhtis kohalikest aristokraatidest omavalitsus ja provintsi asehalduri osaks jäi vaid riigikaitse korraldamine ja maksude kogumine. Erinevused riigi ida-ja lääneosa vahel.
Rooma kinnitas igale vallutatud alale eri tingimused, mis takistas üleüldist väljaastumist. Siiski ei tunginud nad pea kunagi vallutatud riigi elukorraldusse, ei surunud peale usku, keelt ning kombeid. Vaid ülestõusude korral muudeti valitsemiskorda. Itaalia võidetuilt võetu 1/3 maast maatagavaraks, millest osa jagati vaesematele, osa läks rikastele rendiks. Strateegiliselt tähtsatesse kohtadesse rajati kolooniaid Rooma kodanike asulaid. Munitsiipiumi staatusega sai võidetud linna säilitada omavalitsuse ning sealsed elanikud said Rooma kodanikeks, linn aga muuts osaks Roomas. Enamik linnu olid aga liitlased: nende sõjavägi oli Rooma käsutuses, neid ei maksustatud. Kuna Rooma kodanikud olid Itaalias vähemuses jagati lahkelt kodakondsust. (teenete eest isegi tervetele linnadele). Väljaspool Itaaliat asusid maksustatud provintsid. Need olid arengult hoolimata majanduslikust ja kultuurilisest terviklikkusest erineva arengutasemega
1) Triibused. Nende territoorium oli kindlaks määratud, leidus nii Rooma linnas kui ka väljaspool 2) Rooma kolooniad. Rajati eeskätt Itaalia rannikualale, rajati põhiliselt strateegilistesse kohtadesse. Elanikud said täielikud kodanikuõigused ja koloonial oli piiratud võimuga omavalitsus viis läbi preetor. 3) Munitsiipiumid. Endised iseseisvad linnriigid mis liideti Roomaga, aga elanikele anti kodanikuõigused. Munitsiipiumi elanike puhul oli eripära see, et säilitati kohalikud omavalitsusorganid ja munitsiipiumi elanikud olid sõjaväekohuslased Eraldi seisid Rooma liitlaste territooriumid mis otseselt Roomale ei kuulunud aga asusidmõjusfääris. Sinna kuulusid mitmed latiini linnad ja ka Lõuna Itaalia Kreeka linnad. Liidulepingud sõlmiti kas pärast kapitulatsiooni või ____ . Liidu riigid ei olnud maksukohuslased aga pidid sõjakorral andma oma sõjaväe Rooma alluvusse
Tingimusi arvestav ülemvõimupoliitika=põhimõte ,,jaga ja valitse"(divide et impera), erinevate tingimuste tõttu ei saanud nad ühiselt vastu astuda.Ei muudetud inimeste elu. Soositi aristokraatlikku riigikorda-provintslased tunnistasid meeleldi Rooma ülemvõimu. Vallutatud maade sõjaväed olid Rooma käes ning ka 1/3 maast läks Rooma riigi maatagavaraks, makse ei makstud. Väljaspool Itaaliat alade vallutamiseks kasutati liitlaste vägesid+endi omi. Järjest enam linnu sai munitsiipiumi staatuse(elanikud kodanikeks, kuid kohalik omavalitsus säilis). Vabariigi lõpuperioodil 3 saj kuulutati kõik keisririigi vabad mehed kodanikeks. Vallutatud alad väljaspool Itaaliat olid provintsid, maa oli Rooma riigi omand ja seal maksti makse. Provintsi valitsejaks asehaldur(endine magistraat)-kaitses vaenlaste eest, kodus makse,hoidis ära vastuhakud. Keisririigi aeg pakkus riik kaitset vaenlase eest, tagades provintsides siserahu. Õiguslik
Vaesematele Rooma kodanikele jagati sellest jaosmaid, rikkamatel aga võimaldati seda kas karjamaana või üles harimiseks rendile võtta. Allutatud piirkondade strateegiliselt tähtsamatesse kohtadesse rajati Rooma kodanike asulad – kolooniad. Rooma kolooniad olid Rooma riigi sõjalised tugipunktid allutatud aladel ja erinevalt kreeka kolooniatest ei saanud neist kunagi sõltumatuid riike. Võidetud linnadest sai osa munitsiipiumi staatuse: nende elanikele anti Rooma kodanikuõigused, millega nad muutusid Rooma riigi osaks, kuid säilitasid kohaliku omavalitsuse. Enamus Itaalia linnu ja rahvaid olid aga Rooma liitlased. Liidulepingu tingimuste kohaselt pidid nad andma oma sõjajõud Rooma käsutusse. Makse ega muid kohustusi neile peale ei pandud. Sellise korralduse tulemusena olid kogu Itaalia võitlusvõimelised mehed, sõltumata nende
andis võimaluse nende vahel pingeid õhutada. Elukorraldus, usk, keel, kombed, sageli ka valitsusviis jäid puutumata. Itaalias võeti ära osa maast Rooma maatagavara ühiskondlik maa. Vaesematele jagati sealt maad, rikkamad võisid rentida. Tähtsamatesse kohtadesse rajati Rooma kodanike asulaid kolooniaid. Neist ei saanud sõltumatuid riike need olid sõjalised tugipunktid. Osa võidetud linnu sai munitsiipiumi staatuse säilis omavalitsus, elanikele anti Rooma kodaniku õigused. Enamik Itaalia linnu ja rahvaid olid Rooma liitlased, pidid andma sõjaväe Rooma käsutusse, makse polnud. Kodakondsust jagati ka teenete eest. Vallutatud alad väljaspool Itaaliat olid provintsid. Sealne maa kuulus Rooma omandusse, maksustatud. Linnad säilitasid omavalitsuse. Provintsi valitses asehaldur mõni endine magistraat kaitses välisvaenlaste
hilisemad keisrid kasutasid seda, kui valitseja tiitlit Itaalia provintsid: divide et impera jaga ja valitse, Rooma ülemvõimupoliitika nimetus vallutatud alade suhtes Rooma ei sekkunud allutatud riikide siseasjadesse, ei muudetud keelt, kombeid, usku, jäi kehtima endine riigikord, soositi suurnikke ja aristokraatlikku riigikorda tehti vahet Itaalia ja sellest väljaspool provintside vahel Itaalia linnad ja rahvad pidid toetama Roomat sõjaliselt ja andma maast, makse ei olnud munitsiipiumi staatus saadi Rooma kodakondsus, säilis linnade omavalitsus vallutatud alad väljaspool Itaaliat olid Rooma omand, neil tuli makse maksta. Provintsi valitses asehaldur, endine magistraat, kes juhtis sõjaväge, surus alla vastuhakud, oli ülemkohtunik, kogus makse, palka ei saadud, sellepärast kuritarvitused Armee: elukutseline palgavägi võimas sõjalaevastik katapuldid, müürilõhkujad, piiramistornid, sõjaväelaagrid olid ümbritsetud muldvalli või palktaraga
annaabi.ee 
