Rooma vabariik (1)

Rooma vabariik(510 – 30 aastat eKr)
Vabariigi algus(510. aastal eKr)
Aastal 510 eKr kehtestati Roomas vabariik, mis püsis 30. aastani eKr. Alguses oli Rooma üks lihtne linnriik , kuid lühikese ajaga suutis ta kehtestada ülemvõimu Kesk-Itaalias. Roomat ohustas gallide sissetung 387. aastal eKr ning hiljem kimbutasid roomlasi ka samniidid, kellega peeti kolm rasket sõda ning lõpuks õnnestus Roomal samniitidest jagu saada. Hiljem vallutati Lõuna-Itaalia kreeka linnad saatusliku Pyrrhose võiduga ning aastaks 265 eKr oli kogu Itaalia Rooma võimu all.
Vabariiklik kord põhines kahel olulisel eeldusel - kodanikel pidi olema võimalus isiklikult osa võtta riigiasjade otsustamisest ehk rahvakoosolekute või senati tööst. Kodanikud pidid ka riiki kaitsma, kuid mida suuremaks Rooma kasvas, seda vähem olid need tingimused täidetud.
Patriitsid ja plebeid
Roomas valitses patriitside aristokraatia . Ainult nemad võisid kuuluda riigiametisse või kirikusse. Patriitsid olid jõukad maavaldajad ning nad omasid palju kliente. Kodanikud, kes patriitside hulka ei kuulunud, olid plebeid. Nemad võisid osaleda üksnes rahvakoosolekutel. Kuna patriitside elu oli parem ning suurem osa seadusi olid nende kasuks, ei saanud plebeid ja patriitsid omavahel läbi. Siiski pidi plebeidega arvestama, sest nad moodustasid enamiku Rooma rahvastikust ja selle tõttu loodi plebeide huvide kaitseks rahvatribuunid. Kuna plebeid nõudsid ka seaduste kirjapanemist, loodi 450. aastal eKr esimene Rooma seadustekogu - 12 tahvli seadused. Need olid algselt plebeide suhtes karmid , kuid need muudeti hiljem leebemaks. Aastal 287 eKr kehtestati kord, et plebeide koosolekul saab vastu võtta ühiskohustuslikke seadusi. See lõpetas patriitside ja plebeide seisustevahe ja kõik roomlased moodustasid populus Romanus ehk rooma rahva.
Ühiskonnakorraldus
Roomlased nimetasid oma riiki res publica . Riigiorganiteks olid senat , rahvakoosolekud ja riigiametnikud - magsitraadid. Magistraadid , kes valiti üheks aastaks olid kollegiaalsed ning peamiselt rikkad kodanikud, sest selle eest tasu ei saadud.
Kõrgemad magistraadid olid kaks konsulit , kes juhtisid sõjaväge. Preetorid tegelesid õigusmõistmisega, kes võisid vajadusel konsulit asendada . Tsensorid valiti ametisse viieks aastaks. Nad korraldasid tsensust ehk kodanike loendust, koostasid senaatorite nimekirja ja kandsid hoolt kodanike elukommete eest. Välisohu korral määrati ametisse diktaator , kes valitses ainult piiritletud aja. Rahvatribuuni valiti plebeid ning neil oli õigus panna veto riigiotsusele, kui see kahjustas lihtrahva huve.
Senat oli valitsev riiginõukogu ning koosnes senaatoritest, kes oli ametis eluaegselt. Senati kätte oli koondunud kõik tähtsamad riigivalitsemisalad: välispoliitika , sõjandus ja rahaasjad. Senat pidi seaduseelnõud eelnevalt heaks kiitma ning mängis riigi juhtimisel suurt osa.
Rahvakoosolekud kutsuti kokku, et hääletada juhtiva magistraadi esitatud ettepanekute üle, kuid sellel puudus suurem võim ning ise seadusi algatada ei lubatud. Seega oli rooma riigikord oma põhijoontes aristokraatlik. Riigiametisse võisid kandideerida ainult jõukamad ning seetõttu kujunes nobiliteet, kust pärines enamik riigiametnikke ja senaatoreid.
Puunia sõjad
Rooma kõige kardetum vastane oli Kartaago ning omavahel pidasid nad kolm sõda. Kuna roomlased nimetasid kartaagolasi puunlasteks, siis tuntakse neid sõdu Puunia sõdade nime all.

• Esimene Puunia sõda(264-241 eKr) sõjategevus toimus merel ning hea laevastiku puudumisel, olid ülekaalus kartaagolased , kuid hiljem rajanud parema laevastiku ja võitnud mitu lahingut, panid roomlased kartaagolased rahu paluma.
  
• Teine Puunia sõda(218-201 eKr) Hannibal liikus oma vägedega üle Alpide Itaaliasse ja purustas Rooma väe Cannae lahingus. Siiski suutsid roomlased sundida Hannibali Põhja-Aafrikasse, kus toimunud lahingus said kartaagolased lüüa.
  
• Kolmas Puunia sõda(201-146 eKr) Kartaago oli kaotanud kogu oma laevastiku, valdused ja sõjalise tähtsuse. Siiski oli Roomal soov ta lõplikult purustada ning Kartaago vallutati ja hävitati 146. aastal eKr.
  

149. aastal eKr langes roomlaste kätte Makedoonia ning 133. aastal eKr Pergamon ja Roomast oli saanud Vahemere valitseja.
Rooma võim vallutatud maades
Rooma põhimõtteks oli „ divide et impera“ ehk jaota ja valitse. Selle poliitika mõtteks oli pidada läbirääkimisi ühekaupa ja kokkulepped sõlmiti eraldi, kehtestati erinevad sõltuvus tingimused ning elukorraldus jäi puutumata.
Itaalias võeti ära osa maast ning sellest moodustati Rooma riigi maatagavara- ühiskondlik maa, mida jaotati vaesematele või anti rentida. Tähtsamatesse kohtadesse rajati Rooma kodanike asulaid- kolooniaid . Need olid sõjalised tugipunktid. Osad linnad saavutasid munitsiipiumi staatuse. Enamik Itaalia linnu ja rahvaid olid Rooma liitlased ning nad pidid oma sõjaväe Rooma käsutusse andma, kuid ei pidanud maksma makse.
Väljaspool Itaaliat asusid Rooma provintsid , kellel oli omavalitsus ning võimul asehaldur, kes korraldas sealset elu ja kaitses välisvaenlaste eest, kuid tihti kasutas oma positsiooni rikastumiseks.
Muutused Rooma ühiskonnas vabariigi ajal
Rooma ühiskond oli põllumajanduslik. Enamuse moodustasid talupojad. Rahvaarv suurenes pidevalt ja edened kaubandus. Vallutussõdade tõttu oli senisest suurem varanduslik kihistumine ja talupoegade laostumine . Algas orjanduse areng ning kujunes orjanduslik ühiskond. Orje kasutati peamiselt põllumajanduses. Vähenes vabade talupoegade osatähtsus, sest domineerima hakkas orjatööl põhinevad suurmaavaldused.
Talupoegade laostumine kahjustas Rooma riigi võitlusvõimet. Kaks nobiliteedi hulka kuuluvat riigimeest, vennad Tiberius Gracchus ja Gaius Gracchus, püüdsid olukorda reformide teel muuta, et taastada talupoegkond. Gracchused lasksid end valida rahvatribuuniks, kuid nad ei suutnud seista vastu senatile, kes nad hukkas. Maareform jäi pooleli ning talupoegade laostumine jätkus. Lõppes vabade talupoegade väeteenistusel põhinev sõjaväekorraldus.
Vabariigi langus(30. aastal eKr)
Rooma vabariiklik kord oli oma mõtte suurel määral kaotanud. Seda õõnestas veel väepealiku Mariuse sõjaväereform, mille tagajärjel hakati värbama proletaare palgalisteks sõduriteks ning kujunes palgaline sõjavägi. Senati osatähtsus hakkas vähenema ning populaarseks said hoopis väepealikud, kes tahtsid hiljem võimu haarata ning nende vahel puhkesid kodusõjad. Esile kerkisid kolm võimsat meest ja väepealikut Crassus , Pompeius ja Caesar , kes moodustasid triumviraadi, kuid peale Crassuse surma puhkes ülejäänute vahel kodusõda. Caesar purustas Pompeiuse väe ning Pompeius tapeti ja Caesarist sai diktaator, kes aga tapeti 44. aastal eKr senati istungi ajal. Nüüd kerkisid esile Antonius ja Octavianus . Antoniuse laevastik sai 31. aastal eKr Octavianuselt lüüa ning Antonius põgenes Egiptusesse ning tappis end koos Kleopatraga ning 30. aastal eKr liitis Octavianus Egiptuse Roomaga ja ühendas kõik Vahemeremaad oma ainuvõimu alla. Seda sündmust saab pidada Rooma vabariigi lõpuks.