Ajaloo presentatsioon: RIIK ÕIGUS ARMEE (Rooma) (0)

RIIK, ÕIGUS, ARMEE
Riigikord
Roomlased kasutasid oma riigi kohta nimetust res publica, sest peaegu kogu
rahvas võttis riigi valitsemisest osa.
Kõik roomlased, nii patriitsid kui ka plebeid, moodustasid Rooma kodanikkonna
ehk Rooma Rahva. Kuid tegelikkuses oli Rooma riigikord oli siiski aristokraatlik.
Riiki juhtisid igal aastal valitavad riigiametnikud -magistraadid - ja vanemate
nõukogu - senat.
Riigiametisse ja senatisse pääsesid ainult need, kes olid piisavalt jõukad, kellel oli
poliitilise elu kogemusi ja kes olid avalikkuse ees tuntud.
Tänu sellele juhtis riiki üsna kitsas perekondade ring.
Kuigi riiki juhtisid aristokraatlikud ametnikud, võimaldasid rahvakoosolekud ka
lihtrahval riigiasjades osaleda.
Magistraadid
Magistraadid valiti rahvakoosolekul enamasti
üheks aastaks.
Et vältida üksikute riigiametnike võimu liigset
tugevnemist, valiti igasse riigiametisse
korraga vähemalt kaks meest.
Kõrgematesse ametitesse võis kandideerida
siis, kui madalamad ametid juba läbitud,
seega ei pääsenud noored mehed kiiresti
kõrgetele ametikohtadele.
Riigi teenimist peeti kodanike aukohuseks ja
seetõttu ametnikele palka ei makstud.
Konsulid (neid oli 2) olid kõrgeimad magistraadid. Neile kuulus kõrgeim võim
riigis. Sõja ajal juhtisid nad Rooma armeed.
Preetorid (neid oli 8) järgnesid tähtsuselt konsulile ja võisid neid vajaduse korral
asendada.
Tsensorid valiti endiste konsulite hulgast viieks aastaks. Nende ülesanne oli
kodanike loenduse (tsensuse) korraldamine ja senaatorite nimekirja koostamine.
Diktaator määrati ametisse konsulite ja senati kokkuleppel vaid siis, kui riiki
ähvardas tõsine oht. Ta sai ametis olla kuni pool aastat, sel ajal kuulus talle
piiramatu võim.
Rahvatribuunid (arvult 10) pidid kaitsma lihtrahva huve. Neil oli õigus panna keeld
ükskõik millisele riigiorgani otsusele, juhul kui see oli vastuolus lihtrahva huvidega.
Senat ja rahvakoosolekud
Senat ehk valitsev
riiginõukogu koosnes
vabariigi hiilgeajal
umbes 300 liikmest ehk
senaatorist.
Senaatorite hulka
kuulusid endised ja
tegevad magistraadid.
Senat kujundas nii riigi
sise- kui ka
välispoliitikat, juhtis
sõjandust ja rahaasju.
Kuigi senat seadusi
vastu ei võtnud ja
otsuseid ellu ei Rooma riigis polnud ühtset rahvakoosolekut, eri asjade
viinudjuhtis ta täielikult otsustamiseks kogunes rahvas erinevatel alustel
riiki. korraldatud eritüübilistele koosolekutele. Sageli piirdusid
rahvakoosolekud senati ja magistraatide ettepanekute
heakskiitmistega.
Vabariigist keisririigiks
509 eKr sai Roomast vabariik -
valitsusvorm, milles on võim rahva käes.
Vabariigi ajal kasvaski Rooma tänu
vallutusretkedele tolle aja
mõjuvõimsaimaks impeeriumiks. Rooma
territooriumi laienemine tõi kaasa aga
võimunälja poliitikute ja kindralite seas.
Paljude juhuste kokkulangemisel 1. ja 2.
saj. eKr tõi kaasa Rooma Vabariigi
langemise. Julius Caesari ja Augustuse
valitsemisaegadel moodustuski Rooma
keisririik. Keisririiki valitses imperaator
ehk keiser, kellel oli täielik võim oma
rahva üle. Võim ei olnud enam rahva
käes, aga Rooma õitseaeg kestis veel
paar sajandit.
Gaius Julius Caesar
Riiklik korraldus keisririigi ajal
Augustus oli esimene Rooma keisririigi
valitseja, kes krooniti keisriks aastal 27
eKr, kuid see ei tähistanud veel
ametlikult vabariigi lõppu.
Senati istungid jätkusid ja igal aastal
valiti magistraadid, mõne aja pärast
loobuti siiski rahvakoosolekute
kokkukutsumisest ning riigi tegelik
juhtimine koondus valitseja(keisri) kätte.
Realistlikult tuli siiski peamine toetus
keisri võimu ja autorideedile sõjaväelt,
kellele tuli palk riigikassast. Leegionärid
andsid ka keisrile iga aasta
truudusevande ehk Sacramentumi
Gaius Julius Caesar Augustus
Riiklik korraldus keisririigi ajal
Keisril oli mitu ametit, millest ükski eraldi täielikku võimu ei andnud, kuid
koos tegid temast riigi tegeliku juhi. Senatist sai keisriigi ajal valitseja
nõuandja ja magistraadid viisid ellu keisri otsuseid. Senatisse
kuulumine ja magistraadiks saamine andis võimaluse poliitilist karjääri
teha, tagades mõjukuse ja au.
Nii senaatorite arv kui ka kogu kodanikkond hakkas keisririigi ajal üha
enam kasvama. Varem koosnes senatiaristokraatia Rooma
nobiliteediperekondadest, nüüd hakkasid keisrid senaatoriteks tõstma
esmalt Itaalia linnade ja seejärel ka provintside aristokraatia esindajaid.
Mida enam kodanike hulk suurenes, seda vähemaks jäi senaatoritel
eesõigusi. Varase keisririigi lõpul anti kodakondsus kõigile vabadele
meestele. Sellega kadusid kõik kodakondsusega kaasnevad eelised ja
kodakondsusega polnud Rooma riigis enam tähtsust. Keisririik kaitses
üha enam võrdselt kõigi impeeriumi elanike huve.
Itaalia ja provintsid
Roomlased ei surunud võidetud rahvastele peale ühesuguseid
alistumistingimusi, vaid sõmisid igaühega eraldi kokkuleppe.
Sellist kohalikke olusid ja konkreetseid tingimusi arvestavat
ülemvõimupoliitikat nimetasid roomlased põhimõtteks ''jaga ja
valitse'' (ladina keeles divide et impera).
Kuna alistatud rahvaste ja riikide sõltuvustingimused olid
erinevad, ei saanud nad üihseld Rooma vastu välja astuda ja
roomlastel oli võimalik õhutada aeg-ajalt pingeid ning
vastuolusid oma alluvate vahel.
Samas ei seganud roomlased end tavaliselt allutatut riikide
siseasjadesse, ei muutnud sealset usku, keelt ega kombeid,
kõik roomapärane levis vaid sedavõrd, kuivõrd
provintsielanikud seda omaks võtsid.
Itaalia ja provintsid
Erinevused riigi ida- ja lääneosa vahel
Idaprovintsid, kuhu kuulusid eeskätt Kreeka, Väike - Aasia Süüria ja Egiptus, olid
kõrge kultuuri ja jõukate linnadega maad juba ammu enne seda, kui roomlased
nad vallutasid. Rooma võimu all püsisid need maad keisririigi kõige jõukamate
aladena. Idaprovintside linnad eksportisid käsitöötooteid ja luksuskaupu nii
Itaaliasse kui ka lääneprovintsidesse. Ladina keel lelvis idaprovintsides suhteliselt
vähe - seda kasutati peamiselt riigivalitsemises ja sõjaväes. Peamine keel oli
kreeka keel.
Lääneprovintsid - Põhja- Aafrika, Hispaania, Gallia ja Britannia - olid enne
roomlaste vallutamist suuremalt jaolt alles riigi ja tsivilisatsiooni tekke staadiumis.
Erandi moodustas siin Põhja-Aafrika, mis juba Kartaago hiilgeaegadest peale oli
rikas ja kõrgelt arenenud kultuuriga maa.
Itaalia ja provintsid
Itaalias olid enamik linnu ja rahvaid esialgu Rooma liitlased. Liidulepingu kohaselt
pidid nad andma oma sõjajõud Rooma käsutusse ja loovutama osa maast,
harilikult ühe kolmandiku, millest moodustus Rooma riigi maatagavara.
Rooma kodanikud olid Itaalia elanike seas pikka aega selges vähemuses.
Järjest enam linnu sai munitsiipiumi staatuse: elanikud said Rooma
kodakondsuse, kuid linnad säilitasid kohaliku omavalitsuse
Keisririigi ajal said provintsid Rooma võimust selgelt kasu, sest Rooma riik tagas
siserahu ja pakkus kaitset välisvaenlaste eest. Ka provintside linnad säilitasid
omavalitsuse.
Armee
· Vabariigi algusaegses armees teenisid enamasti Rooma
kodanikud ning Rooma liitlased.
· Esimese puunia sõja ajal puudus Roomlastel täielikult
laevastik.
· Rooma legionäri varustus koosnes kiivrist, rinna-,
küünarvarre- ja põlvekaitsest, kilbist, küllalt raskest viskeodast
ja sirgest kuid lühikesest mõõgast.
· Roomlased olid oma ajastu ühed parimad kindluste piirajad,
kasutades selleks katapulte, müürilõhkujaid ja piiramistorne,
millest sõjamehed võisid otse rünnatava kindluse müürile
tungida. Lisaks õppisid roomlased välisoludes oma
sõjaväelaagreid vaenlase ootamatute kallaletungide vastu
kiiresti ja turvaliselt muldvalli ning palktaraga kindlustama.
· Keisririigi ajal pidi sõjavägi vallutamise asemel üha enam
piire kaitsma. Iga leegion kontrollis kindlat piirilõiku, kuhu
sageli rajati püsivad piirikindlused. Nii kujunes võimas
piirikaitsevöönd - limes Romanus (Ladina keeles "Rooma
piir").
Armee
· Enamus leegionidest paiknesid
Rooma riigi äärealadel ja hoidsid
Rooma Impeeriumi piiril silma peal.
Väljaarvatud keisri ihukaitseväelased
e. praetorid kes olid koguaeg Itaalias
või keisriga kaasas
· Sõjaväkke värvati itaallaste kõrval
üha enam ka provintside elanikke.
Ainult keisri ihukaitseväelased olid
veel kaua peamiselt itaallased.
Armee - testudo formatsioon
Selles formatsioonis liiguti aeglaselt kuid kindlalt ilma suurte kaotusteta edasi
näiteks vastase noole rahe all.
Esimene rida mehi hoidis oma kilpe ees niimodi, et osa nende jalgadest kuni
silmadeni on kilbiga kaetud, paremal ja vasakul pool olevad mehed hoivad oma
kilpe külgedel ning keskel ja taga olevad mehed hoiavad oma kilpe oma pea
kohal.
Veidike pilte rooma jalaväelase
varustusest.
Oda
Mõõk Kilp
Rooma õigus
· Rooma riik toimis
seaduslikul alusel.
· Kõik Rooma kodanikud olid
seaduse kaitse all.
· Kõigil Rooma kodanikel oli
õigus kaevata edasi
kõrgemale seadusandjale -
vabariigis
rahvakoosolekule,
keisririigis aga keisrile.
· Rooma seadusandlus sai alguse kaheteistkümne tahvli seadusest. Järgnevatel
sajanditel rahvakoosolekutel ja keisrite poolt vastuvõetud lugematutest
seadustest kujunes tohutu seaduste kogum.
· Suurt tähelepanu pöörati protsessi korrektsusele, mis tagaks kõigi osapoolte
õiguste kaitse.
· Seadused vältisid üldjuhul liialt karme karistusi. Ühiskonna turvalisuse pidi
tagama hea õiguskorraldus, mitte karmid karistused.
Rooma õigus
· Keisririigi ajal hakati üha suuremat tähelepanu pöörama sajandite jooksul
välja antud seaduste süstematiseerimisele ja ühtlustamisele. Kerkisid esile
silmapaistvad seadustundjad - juristid - ja kujunes selge juriidiline
terminoloogia.
· Rooma seadustest lähtuti Euroopas ka kesk- ja uusajal ning paljud neis
sõnastatud põhimõtted kehtivad tänapäevalgi.
Kasutatud informatsioon
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=887
http://wildfiregames.com/0ad/page.php?p=1599
http://www.hyperhistory.net/apwh/essays/cot/t2w4rometoempire.h
tm
10 klassi ajaloo õpiku I osa
TÄNUD KUULAMAST