Muistse vabadussõja lõpp - Maarahvas 14.-16. sajandil (4)

Pärast Muistset vabadussõda 1227. aastal jagati Eestimaa 4 võitja vahel. Eestis ja Lätis vallutatud alad kokku olid tuntud Liivimaana. Põhja-Eest alad olid tuntud Eestimaana. Maa jagati üksikuteks piirkondadeks, mille etteotsa said peaaegu sõltumatud maahärrad. Nende käsutuses olevad alad kujutasid endast väikseid feodaalriike. Taani valdusi Põhja-Eestis hakati nimetama Harju-Viruks. Läänemaa ja osa Saaremaast ning Hiiumaast langes Saare-Lääne piiskopkonna valitsemise alla. Kagu-Eestit nimetati Tartu piiskopkonnaks. Seda ajajärku, mil Eesti oli jagatud 4 alaks, nimetatakse Vana- Liivimaa ajaks ning ka orduajaks.
Ilmalikku võimu Eestis esindas Liivi orduriik . See loodi 1237. aastal ning oli üks esindusharu Saksa ordust Liivimaal. Tähtsaim isik Liivi ordus oli ordumeister . Ta omakorda allus küll Saksa ordu pealikule, kuid Liivimaal oli tal täielik voli. Orduriigi pealinnaks oli algselt Riia, seejärel Võnnu. Orduala jagunes omakorda väiksemateks üksusteks – komtuurkondadeks ja foogtkondadeks, mida valitsesid vastavalt komtuurid ja foogtid. Liivi ordu sisemises korrastuses olid tähtsad isikud rüütelvennad, kelle vormiriietus oli valge mantel musta ristiga. Organisatsiooni liikmeteks olid ka poolvennad, kes tegelesid igapäevase tööga: sepad, pagarid , kingsepad, klaasipuhujad ja muu selline. Ilmalike talituste eest kandsid hoolt preestervennad. Vana-Liivimaal oli tähtsamaks ilmaliku võimu kandjaks Riia peapiiskop . Talle allusid nii Eesti piiskopkondade kui ka Lätis Kuramaa piiskopkonna piiskopid.
Eesti põlisrahva olukord esialgu ei muutunud. Sõlmiti elanikega kas kirjalikud või suulised lepingud , mis määrasid nende kohustused, kuid jätsid neile ka mõningad õigused. Suurelt osalt jäi püsima veel endine kombe- ja tavaõigus. Eestlastega arvestati nüüdki kui sõjalise jõuga ning nende isandad sundisid neid sõjaretkedele kaasa minema. Põlluharimise viisid ja tööriistad jäid samaks; ristiusustamisega kaasnes ka kümnis, mis tähendas, et talunik pidi iga sügis kümendiku oma talu saagist mõisale andma. Koormiste kergem variant oli hinnus , mille talunik pidi maksma mõisnikule. Lisaks kõigele kehtestasid mõisnikud talupoegadele veel teotöö kohustuse, mis tähendas, et talunikud pidid mõisa põllul tööl käima.
1297 . aastal toimus Vana-Liivima kodusõda. Osapoolteks olid Orduriik ning Riia linn ja temaga ühinenud peapiiskop ja lisaks Saare-Lääne piiskopkond ja Tartu piiskopkond. Ordu oli kohe vallutuse järel vastandunud Taani kuningale . Seepärast moodustati Modena Wilhelmi poolt Viru-, Järva- ja Läänemaast Harju-Viru ja Ordu alade vahele vaheriik , mis pidi maandama osapoolte pingeid. See aga likvideeriti taanlaste poolt ja teisalt ordulaste poolt. Kui väed kokku said, tekkis võitlus ja ordulased lõid taanlased tagasi. Tüli suudeti lahendada alles 1238. aasta Stensby lepinguga, mis sätestas Taani kuningale Tallinna tagasi saamise koos Viru-Harjuga, Järvamaa jäi ordule.
Suhetes idanaabritega jätkus püüe laiendada rooma -katoliku usku Venemaale. Venelased pidid kannatama linnuste vallutamist sakslaste poolt. 1242 . aasta kevadel toimus Peipsi jääl Jäälahing, milles ordu väed ümber piirati ning vürst Aleksander Nevski juhtimisel lõplikult puruks löödi. Ordulased olid tulnud hobuste ja raske raudrüüga ning suur osa neist kukkus läbi jää ja uppus. Tänu sellele venelased võitsid.
Jüriöö ülestõus algas 23. aprillil 1343. aastal. Eesti rahvas tahtis astuda uude põllumajandusaastasse vabana. Sel, 1343. aasta 23. aprilli ööl süüdati mitmes kohas märgutuli, mida võis tõlgendada ka kui signaalina ülestõusu alguseks. Sakslased sellest kohe aru ei saanud. Ülestõus algas ootamatult ja tekitas sakslastes hirmu, mida veel aastakümneid õudusega meenutati. Kogu Harjumaal põletati mõisaid ja kirikuid. Ülestõus hõlmas peamiselt Saare-, Lääne- ja Harjumaad. Tähelepanuväärne sündmus oli Padise kloostri vallutamine . Seal tapeti 28 munka. Selle ajaga oli kogu Taani valduste piirkond (va. Tallinn) võõrvõimust puhas. Pärast lööki valisid ülestõusnud endi seast 4 kuningat. Järgmiseks otsustati abi paluda Turu foogtilt, kes oli meelsasti valmis neid aitama . Kõike toimuvat oli jälginud Liivi orduriik. Too otsustas sekkuda. Eestlased, nähes ja kuuldes sellest, soovisid läbirääkimisi. Läbirääkimised toimusid Paides 1343. aasta 4. mail. Eestlasi esindas seal nende 4 kuningat koos 3 sõjasulasega. Kohale oli tulnud ordumeister isiklikult koos oma saatjaskonna ja oma kroonikuga. Pärast sõnelemist tekkis relvakähmlus, kus eestlased hukkusid. 24. juulil puhkes ülestõus Saaremaal. Asuti piirama Pöide ordulinnust. 8 päeva hiljem olid piiratavad nõus alistuma tingimusel, et neid lubataks linnusest vabalt lahkuda. Kui nad aga linnusest väljusid, loobiti nad kõik kividega surnuks . 1344. aasta veebruaris tungisid ordu väed üle jää Saaremaale. Alusati Karja linnuse piiramist. Linnus lõpuks vallutati ja saarlaste kuningas Vesse poodi kinniseotud küünarnukkepidi üles. Seejärel käsutati saarlased, kes parajasti Kuressaare piiskopilinnust ehitasid Maasilinna karistuslinnsut tegema.
Talurahva olukord pärast Jüriöö ülestõusu lõppu 1345. aastal oli kehvapoolne. Talupoegade õigustele ei pööratud enam nii palju tähelepanu kui enne Jüriöö ülestõusu. Talukoha rendi eest tasumiseks hakkas esile tõusma teoorjus. Mitmetes eramõisates mindi üle loonusrendilt raharendile. Ärakaranud talupoegade eest hoolitses haagi - ehk adrakohtunik , kelle ülesandeks oli nende talupoegade kindlakstegemine , ülesotsimine ja tagasitoomine. Kõige arvukamalt oli talupoegade seas adratalupoegi, kelle ülesandeks oli põlluga tegelemine; tema käsutusse kuulus ½ – 5 adramaad. Suuremates taludes olid sulased ja teenijatüdrukud. Tekkisid nn. üksjalad, kes olid talupoegade pojad, kes enam oma isa tallu ära ei mahtunud ning rajasid oma talud kusagile ääremaale. Vabatalupojad olid talupojad, kes ei pidanud tegema mõisa jaoks teotööd, vaid võisid oma koormised maksta rahas. Maavabad talupojad olid talupojad, kes olid oma talu saanud läänikirja alusel. Neid oli kõige vähem. Rakendati kolmeväljasüsteemi, mis tähendas, et ühel adratalul, millel oli 3 põldu, kasvatati ühe peal suvivilja, teise peal talivilja ning kolmas põld puhkas järgmise aasta tarvis.