MILLINE KUJU JA KELLE JAOKS ON SALVAROTE GIULIANO? (0)

TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE INSTITUUT
MILLINE KUJU JA KELLE JAOKS ON SALVAROTE GIULIANO?
Essee
Tallinn 2019
Sissejuhatus
Salvatore Giuliano (sündinud 1922.aastal – surnud 1950.aastal) oli Sitsiilia elanik, ajaloos tundud kui Sitsiilia bandiit ja separatist, kes organiseeris 1.mai 1947. aastal massimõrva “Portella della Ginestra”.
Salvatore oli karmatu ja karismaatiline noormees . Tema kaasmaalased imetlesid ja austasid teda. Tema ideed ja vaatepunktid, mis seostusid Sitsiiliaga olid inspireerivad ja patriootilised.
Siiski tema reputatsioon jääb üpriski vaieldavaks: Ühest küljest Salvatore andis raha ja sööki vaestele, abistas oma kaasmaalasi karmidel aegadel . Teisest küljest ta röövis rikkaid, selle jaoks, et aidata teisi; tapis süütu inimesi. Inimeste jaoks ta on nii mõrvar ja röövija, kui ka Robin Hood ja kangelane.
Milline ikkagi oli Salvatore? Miks teda kutsutakse Robin Hoodi’ks? Milliste tegude eest teda kutsutakse mõrvariks ja röövijaks? Kas tohib tema tegevusi õigustada? Kuidas teda kujutatakse ajaloolistes allikates ? Ning kuidas teda kujutatakse kirjandus allikates ja filmides ?
Nende küsimustele on mõistlik otsida vastust juhul kui me tahame aru saada Giuliano iseloomust ja tema tegevustest. Analüüsides erinevad allikad ja süvenedes Salvatore Giuliano kujusse ma loodan saada vastust püstitatud küsimusele. Milline kuju ja kelle jaoks on Salvatore Giuliano?
Salvatore Giuliano
Sündinud talupojana, tema bandiidi karjäär algas siis, kui ta oli 20 aastat vana. Ta vedas musta turu teravili selleks, et anda seda vaestele. Kinnipeetud karabineeride poolt, ta tulistas ja tapis ühe nendest . Nii algas tema põgeniku elu. Järgmised 7 aastat kohalik politsei üritas teda kinni peeta, jälitused olid lõppenud siis, kui Salvatore oli leitud surnuna, aastal 1950. (Graphics 2015)
Põgenemise ajal, ta pani kokku ühingu, mis koosnes bandiitidest, kriminaalidest ja kodututest. Tema juhtimise all ühing tegeles röövimisega, selleks et teenima raha söögi ja relvade peale. Tema põhisooviks oli Sitsiilia iseseisvus ning ta võitles kommunismi vastu. Giuliano käivitas rünnakuid Itaalia valitsusasutuste vastu ja oli aastate jooksul probleemiks valitsuse jaoks. Seda arvestades, Sitsiilia talupojad imetlesid ja austasid teda, arvates, et ta on kohalik Robin Hood. Tavainimeste seas ta oli tundud selle eest, et andis sööki ja raha vaesetele. ( ibid .)
Kui rahalised vahendid olid piiratud, hakkas tegelema Giuliano ühing inimrööviga ehk pantvangiga. Giuliano nõudis raha tähtsate inimeste eest ning kunagi ei röövinud lapsi. Räägiti, et ta suhtus oma ohvritesse härrasmeelsusega, andes neile normaalse peavarje, sööki ja isegi meelelahutusi. (ibid.)
Rünnak, mis ühendab teda süütute inimeste tapmisega, igavesti muutis tema reputatsiooni. 1.mail 1947a. kommunistide edusammude tähistamise ajal oli tapetud 17 inimest. Giuliano väitel, tema plaan oli tulistada üle rahvahulga ja mitte rahva pihta, kuid nagu võib näha, tema sõnad ei vastanud tõele. Peale seda juhtumi tema kangelase reputatsioon muutus vastuoluseks. (ibid.)
Salvatore suri 27-aastaselt. Ta oli noormees idealistlikute põhimõtetega, kelle unistuseks oli tema kodumaa ehk Sitsiilia iseseisvus. Mõned väidavad, et ta oli lindprii bandiit ja halastamatu tapja . Teised väidavad, et ta tappis ainult siis, kui ta pidi seda tegema ning just nemad pidavad teda heategevuslikuks meheks, kes võitles oma riigi heaks. (ibid.)
Akadeemiliste allikate kujutlus : kurjategija
Üritades vastata püstitatud põhiküsimustele, esialgu peame selgeks saada kes on bandiit ja kurjategija.
Bandiit ehk brigantaggio – relvastatud röövel; jõugu liige (EKKS).
Kurjategija – kuriteo toime pannud isik või pahateo, pahanduse sooritaja (EKKS).
Dickie John artiklis „A Word at War: The Italian Army and Brigandage 1860-1870” leiame vastust bandiidi ja kurjategija küsimusele.
Paljudel juhtudel ei saa bandiitide liikumist pidada rahva vastupanu vormiks: sellised tegevused nagu salakaubavedu, relvastatud röövimine ja pantvangi võtmine tunduvad sageli olevat olnud kohaliku majanduse ja võimustruktuuride kindel osa. (Dickie 2014: 2-3)
Franco Molfese olulises uuringus bandiitide kohta, mida ta kirjutas 1960.aastal, banditism on seletatud nagu ta on äärmuslik relvastatud kättemaksu ja protesti liikumise ilming, mis jõuab klassi võitluse toorikute vormini. Oma teoses „Bandits“ Erics Hobsbawm ka püüab seletada „patoloogilist hälvet“ ja „ultra-vägivalla“, mida võis kohata ajaloolises bandiitide käitumises. Ta pakub esialgseid selgitusi bandiiti vägivallast, jättes sotsiaalpsühholoogiale täielikuma ülevaade, mille kohta ta tunnistab , et teab liiga vähe. (ibid., 3)
Mõlema uurija puhul, üritus tegelikult aru saada, kes olid bandiidid ja isegi rohkem, üritus otsida põhjusi nende metsikute tegude suhtes, lõpuks asutab ennast üle selgituste piire .
Lõpuks, nende analüüsidest võib tuua välja, et bandiidid olid irratsionaalsed, vägivaldsed ja primitiivsed : neil on kindlasti midagi puudu või on kindlasti midagi ülemäärane (näiteks strateegia). See on see koht, kus lõppevad ajalugu, analüüs ja ratsionaalsus ja algab eetika ja irratsionaalsus. (ibid., 3-4)
Ajaloolane Eric Hobsbawm omakorda, ei õigusta bandiitide tegevusi, lähtudes ainult nende heade tegudest. Oma raamatus „Bandits“ ta põhjalikumalt käsitleb banditismi, süveneb järgmistesse aspektidesse: mis on banditism; kes saab bandiitiks; majanduslik ja poliitiline banditism; bandiit kui sümbol jne.
Tõepoolest, Salvarote ise kujutas ennast bandiidiks, isegi oli bandiidi rühma liidriks . Nagu juba oli mainitud , tema tegudes võib märgata: röövimised, tapmised, pantvangistused ja tänavalahangud. Paljudele nendest ei saa me leida ratsionaalset vastust, miks ta käitus just niimoodi . Kõik need asjad viitavad kindla kurjategijaks. Seega mainin ka tema kõige tuntum teost, mis on kindel kurjategija tegu. Ja nimelt massimõrv, kus tapeti 17 süütu inimest. Ärgem unustagem, et just selle tegu pärast paljud talupojad, kes olid sunnitud Giuliano rühma aitama , olid kutsutud kohtusse ning oli oht, et neid vangistatakse.
Akadeemiliste allikate kujutlus: kangelane
Ajaloos Salvatore on kujutatud ka teise külje pealt ja nimelt kangelase külje pealt. Mitmetes allikates võib kohata tema kuju kui Sitsiilia Robin Hood’i ehk kangelast, samas teda kutsuti ka „härrasmeelsuse“ bandiidiks. Peame arusaama, milline inimene on Robin Hood ja kes on kangelane?
Kangelane - on erakordse mehisuse, vapruse poolest silmapaistev isik (EKKS).
Robin Hood on tuntud tegelaskuju, esimesena teda hakati kujutama inglise keskaegsetest teostest. Teda kujutatakse kui kangelane, kes röövib rikastelt inimestest ja annab röövitud asju nendele, kes on selles vajalikud ehk vaesetele inimestele.

Graham Seal raamatus „ Journal of Folklore Research“ peatükkis „The Robin Hood Principle: Folklore, History, and the Social Bandit“ on väljatoodud ballaadide, lugude , kirjanduse ja meedia kangelase ehk Robin Hood’i identifitseerivad elemendid. Nendest selgub, et seadusevastane kangelane:

on sunnitud rikkuma seadust, mis tuleb rõhuvate ja ebaõiglase jõudude poolt (tavaliselt valitsus või võimuorganid).

omab kaastunnet ja toetust sotsiaalsete rühmade poolt, kes moodustavad vastupidava (nt valitsusele) kogukonna.

rikub seadusi ja lahendab vaidlusi

tapab vaid enesekaitsmise või õigustatud tagasimaksmise pärast, ei ründa ega ei ole vägivaldne naiste suhtes

peab olema lahke ja viisakas oma ohvrite suhtes

jagab rüüstamist vaesete seas ja väärib/on kaastundlik nende elusituatsioonide suhtes

elab põgenikuna, tavaliselt uhkusega ning sageli peidetes ennast

kasutab sageli mingisugust maagiat, mis annab üleloomuliku kiiruse või muu kasuliku atribuudi.

on julge ja tugev või, kui mitte tugev, eriti oskuslik

on lõpuks reedetud tema jõugu või muu toetava sotsiaalse rühma liikme poolt

sureb vapralt ja kohutavalt, kas köie, kirve , mõõga või kuuli pärast

on „põgenenud“ hukkamise või muu surmamisviisist ja elab mujal, turvalises kohas

(Seal 2009: 75-76)

Analüüsides ja kõrvutades need elemendid meie tegelasega võib öelda, et peaaegu kõikide elementide puhu, on võimalik väita, et Salvatore Giuliano oli kangelane. Järgmised näidet tõestavad seda:

Salvatore võitles valitsuse vastu ning oli sunnitud rikkuma seadusi.

Ta omas kaastunnet Sitsiilia elanike poolt.

Nagu mainitud, ta rikkus seadusi, nt salakaubavedu.

Tapis nii enesekaitsmiseks, kuid ka mitte (antud teod ei sobi kangelase iseloomule). Naiste vägivalla puhul ei saa anda kommentaare, kuna on faktide puue .

Põhinedes faktide peale, oli viisakas oma ohvritega.

Aitas vaeseid inimesi.

Elas põgenikuna ja peitis ennast mägedes.

Seda punkti ei saa kommenteerida, kuna tegemist on reaaleluga, kus maagiat ei eksisteeri.

Oli nii julge kui ka oskuslik.

Oli reetud oma kaaslase Gaspare Pisciotta poolt.

Suri kohutavalt – oli lastud relvaga maha.

Antud punkti seoses, ei vasta kangelase iseloomele, kuna suri relva pärast.
Kõike seda arvestades, võib järeldada, et 9 punkti kaheteistkümnest vastavad kangelase identifitseerimis elemenditele. Ning selle puhul võib väita, et Salvatore oli kangelane Robin Hoodi’o moodi.
Raamatu autor toob välja näidet Salvatore tegevuste kohta, mis tõestavad, et Giuliano oli pigem kangelane kui kurjategija.
Tema kirjutab: Salvatore on rikkunud seadusi, mitte alati edukalt, kuid alati üritades säilitada oma üllas röövli kuju. Kui üks kord temal oli laastamise võimalus, ta vaevalt varastas naise väärikad asjad ja tema raamatu, mida ta pärast tagastas koos tänu kirjaga. Antud tegu vastab kangelase elemendile: olla lahke oma ohvrite suhtes. (Seal 2009: 77)
Ühes oma kirjas, mida ta kirjutas Palermo ajakirja jaoks 1946.a. augustis, Giuliano kinnitas, et ta ei ole „harilik ja jõhker kurjategija“ ning et ta „ta võtab natuke raha rikastest ja annab seda vaesetele“. (ibid.)
Palju oli räägitud, et Giuliano hukutas iga inimest, sealhulgas ka oma rühmast, kes tegi vea ja röövis vaese inimest. Ta ei praktiseerinud kohutavaid piinamis - ja purustamisvorme, mis mõnikord võis kohtuda ajaloos seadusevastaste kangelaste puhul. (ibid.)
Raamatu autor kujutab Salvatore kui inimeste abistajat, kes tegutseb õiglaselt ja arvestab inimestega. Autor üritab õigustada Salvatore tegevusi, nt siis kui ta kirjutab sellest, et Salvatore tagastas oma ohvrile tema raamatu. Kuigi ta tagastas raamatu, kõigepealt ta tegi kurjategu – ehk röövis inimest.
Kirjanduse allikate kujutlus
Oma raamatus „ Sitsiillane “, Mario Puzo kujutab Giulianot kui kangelast, kes võitleb valitsuse ja maffia vastu ning annab raha vaestele. Tema raamat on kujutatud romantiliselt poolt: Salvatore tegelane on hea välimusega, julge, karmatu; käitub inimestega Robin Hood’i moodi. Kirjaniku eesmärk on mitte ainult ajalooliste faktide edasi andmine, vaid ka kangelase loomine, tema soovib teha usaldusväärset ja lemmik kangelas-tegelast.
Giuliano tegelane käitub oma ohvritega lojaalselt, keeldub tegemast koostööd maffiaga. Ta jagab varastatud asju tavakodaniketega ning need omakorda armastavad teda. Nende jaoks Giuliano on tugevuse ja õigluse sümbol. Tema iseloom on lahke, vapper , tark ja intelligentne , vahepeal võib tunta, et tegelane on ideaalne. Peale raamatu lugemist, võib järeldada, et Giuliano kindlasti oli Sitsiilia kangelane.
Kirjandusteostes on väga lihtne armuda tegelastesse, kuna autor oskab kujutada neid väga hästi, valides tegelaste head omadused. Oluline on meeles pidada, et Mario Puzo raamat ei ole ajalooline allikas ning info, mis on raamatus jagatud, ei pruugi vastata tõele. Need Giuliano omadused, millest kirjutab raamatu autor viivad tagaplaanile karm reaalsust. Giuliano oli ka halastamatu bandiit ja tapja.
Filmiteose kujutlus
Francesco Rosi film „Salvatore Giuliano“ ilmus 1961.aastal. Kuigi filmi nimetus on iseenese tegelase nimi, film on loodud mitte ainult Salvatore Giuliano kuju näitamiseks, vaid ka tollaja Sitsiilia kuju ja poliitiliste jõudude võimu näitamiseks. Ise Rosi kommenteeris oma filmi kui „mitte dokumentaalne filmi tegevuseviis, vaid dokumenteeritud viis“. (Larke-Walsh 2019)
Giuliano ilmub filmis elava inimesena väga lühidalt, selline režissööri kujutlemisviis tekitab mulje, et Giuliano iga lühike eluaspekt oli kaetud saladusega. Laura Wittman oma essees „The Visible , Unexposed: Francesco Rosi’s Salvatore Giuliano“ kirjeldas Rosi avangardse redigeerimise stiili nii: "jumbled chronology meant not only to provoke discomfort but also to induce skepticism towards any linear interpretation“ (Regna 2011: 213). Teiste sõnadega öeldes, Laura arvates Rosi tegi sündmuste kronoloogiat segaseks selleks, et lisada skeptitsismi lineaarse tõlgendamise suhtes.
Rosi pakub publikule alternatiivset variandi Giuliano loost , mida on juba inimestele nii tuttavalt teada. Ta kujutab Giuliano lugu minimaalselt moraliseerides ja politiseerides seda. Kuigi Rosi kirjeldab Giuliano surma, kui kriminaalse elu ebameeldivaks aspektiks, Giuliano kuriteod režissöör ei õigusta ega vabasta.
Võib öelda, et oma filmis Francesco kujutab Giulianot neutraalse poolt; annab vaatajale võimalust ise otsustada, milline on Giuliano.
Kokkuvõtte
Salvatore vastab ballaadide ja lugude puhul Robin Hood’i iseloomuga tegevusele. Kuid meie ei saa kutsuda tema kangelaseks – ta on teinud liiga palju halba süütu inimeste suhtes. Ajaloolistes ja kirjandus allikates ta on kujutatud nii hea, kui ka halba tegelase kujuna.
Tema tegevused ei saa alati seletada, ta käsitles eluga ja käitus nii, nagu ta arvas , et oleks õige. Ta ise määras endale „vaesete kaitsja“ rolli ning hukutas kõike, kes võis tema rolli segada. Mitte ühtegi inimesel ei ole õigust võtta teise inimese elu ära, seega, Salvatore Giuliano tapis ilma õiguseta süütu inimesi. Tapmine on kõige suurem patt, mida ei saa kunagi õigustada. Võib olla Salvatore jaoks, tema tegevused olid loogilised ja õiged, kuid seaduste ja inimeste moraalide järgi, tema tegevused olid kuriteod.
Võib järeldada, et tollaja Sitsiilia tavakodanikute jaoks, Salvatore oli kangelane, kes aitas ja kaitses neid; tollaja valitsuse jaoks tema oli ohtlik takistus ja kuritegija; tänapäeva inimeste jaoks arvamus Giulano kohta võib olla erinev. Seega, püstitatud alguses küsimus jääb iga inimese suhtes lahtiseks. Meie ise valime enda jaoks, kas õigustame Giuliano tegevusi või mitte. Antud essees on kogutud ainul mõned faktid, mis tõendavad seda, et Salvatore reputatsioon jääb igavesti vaieldavaks.
Inimesed võivad pidada arutlused tema kuju kohta toetudes ajalooliste faktidele, kuid need arutlused on iga inimese jaoks erinevad. Võib kindlalt väita ainult ühe asja: Salvatore Giuliano on legendaarne ja meeldejääv Sitsiilia kuju.
Bibliografia

Graphics 2015. Salvatore Giuliano: The Robin Hood of Sicily. – The Italian Tribune, http://www.italiantribune.com/salvatore-giuliano-the-robin-hood-of-sicily/ (09.01.2019)

EKKS = Eesti keele seletav sõnaraamat.
http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=bandiit&F=M
http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kuritegija&F=M
http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kangelane&F=M

Dickie, John 2014. A Word at War: The Italian Army and Brigandage 1860-1870, (11.01.2019), http://www.jstor.org/stable/4289136

Hobsbawm, Eric 1981. Bandits. New York : Pantheon Books

Seal, Graham 2009. The Robin Hood Principle: Folklore, History, and the Social Bandit. Journal of Folklore Research, pp 67-89. 

Larke-Walsh, George 2019, A companion to the gangster film. NJ: Wiley Blackwell

Salvatore DiMaria, Brigands: Criminals or Patriots? Towards a Unified Italy. University of Tennessee, Knoxville, TN, USA, 2018

Puzo, Mario 1984. Sitsiillane. Madrid : Mediasat Group 

Cristaldi, Franco, Rosi, Francesco 1962. Salvatore Giuliano. Lux Film. Vides Cinematografica. Galatea Film

Renga, Dana; Wittman, Laura. 2011. The Visible, Unexposed: Francesco Rosi's Salvatore Giuliano. Uvirsity of Toronto Press Incorporated, Toronto Buffalo London.

Humphreys, Brianna 2013, Heroes or Hoodlums: A Comparative Anylysis of an Italian and an American Gangster Film. (19. 01. 2019), http://chrestomathy.cofc.edu/documents/vol12/humphreys.pdf