Religioon õhtumaises kultuuris (0)

Religioon õhtumaises kultuuris  Tänane Euroopa. Kultuurist ja . . . sitast Sitast alustades  ● N-ö tagurpidi ajalugu ehk purki-sittumisest tagasi keskaegsete  kaunite kunstide kristlike juurte juurde  Purki sittumine ->  ● Jaan Toomiku 1992.a installatsioon “15.mai-1.juuni 1992” ○ Pmst klaaspurkidest vahemikus mainitud “loodud” ja  kokkukogutud ekskrementidega ○ Oluline pigem sõnum -> kunstniku piiratud päevamenüü,  reaktsioon kultuuri kahepalgelisele estetismile  ○ Polnud väljapaneku ajal skandaalne, kuid kogu kaasaegsele  kunstile kleepus külge sitapurgi metafoor (kõik, mis moodsa 
kunsti puhul tundub häiriv ja arusaamatu   ● Esimene oli siiski Piero Manzoni sari “Merda d’Artista”, mida ta  siis müüs väitega, et iga purk sisaldab 30g kulda (solgiauto = 
kullapaak) ○ Ideeks oli kulla maailmaturu grammihinna arvestamine 
○ Tegelikult on purkide hind kasvanud ning neid müüakse  oluliselt kullast kallimalt  ○ Rekordhinnaks 182 500 GBP 
○ Ühelt poolt kunstituru parodeerimine 
○ Teisalt tarbimisühiskonna ja selle poolt tekitatavate jäätmete  kriitika  Eelnev kui kontranihilistlik žest ● Mõte oli näidata, kui sitane kultuur tglt oli (kutsika nina kaka sisse  surumine) ● Praegu on kristlus õhtumaise kultuuri alusena vastanduva  alternatiivse vaatena pungiga ühes paadis  ● Vastandumine tähendusetusele siinkohal ehk midagi väga  postmodernset  Postmodernismist pohuismini  ● Pole kindel, kas postmodernism ja -lik kultuurgi olemast on, sest  seda määratletakse vulgaar-relativismi vaimus, kui et 21. sajandiks 
“suurte lugude” (kristlus, teaduse lineaarne progress jms) aeg 
möödas  ● On üksnes väiksemad lood, igaühel on oma tõde 
● Pseudo-füüsika seisukoht, et kõik on suhteline (mis pole tõsi, seda  pole keegi kunagi väitnudki)


● Filosoofid pidanud juttu Tõest obstsöönsuseks (nõidus, luulud jms  kõik ühe olulised) ● Vaate taga üldiselt Friedrich Nietzsche, kuid ka pettumine  valgustuse ideaalides (nt progress, usk inimvõimesse maailma 
ratsionaalselt mõiste) Gianni Vattimo fekaalidesse puutuv metafoor: õhtumaisest 
postmodernsest relativismist kujunenud blaseerunud intellektuaalide 
kloaak (+ Freudi mõistet laenates on õhtumaine kultuur tugevalt anaalses 
faasis). Ja siis Soansi tõlgendus Toomiku väljaheidetele kui kontranihilismile. Kas mõttetuse mõttetusest saab välja pigistada midagi enamat kui 
fekaalid?  Meil kõigil on siiski sees ju sisemine tung “millegi enama” poole.  Õhtumaade tänane religioon  Kristlikus maailmavaates annad inimelule sihi ja mõtte Jumal. Tänases 
õhtumaises kultuuris oodatakse seda oma romantiliselt partnerilt.  ● USA psühholoog John A. Teske: tänapäevane keskne õhtumaine  müüt põhineb romantikal, selle ühe ja ainsa otsingul ● Seega ootame oma romantilistelt partneritelt seda, mida sajandite  vältel on julgetud loota vaid kõikvõimsalt Jumalalt 


I TÄNANE EUROOPA. KULTUURIST JA SITAST. 1.1 SITAST ALUSTADES  ● Kuidas me maestro Riistaniga õlle kõrval õhtumai-se kultuuri  dekonstrueerimisest rääkisime… ● … et alustame iga teemaga tänasest seisust ja siis dekonstrueerime  postmodernismi vaimus – ehk siis teeme tagurpidi ajalugu ● Kunsti teema puhul otsustasime alustada purki-sittumisest (vt  allpool) ja minna sealt tagasi kesk-aegsete kaunite kunstide kristlike 
juurte poole ● Tudengitagasiside ideele – sitt intrigeeris
● Avaloengut disainides otsustasingi seetõttu alus-tada sitast – sõna  otseses mõttes ● Jutuga purki sittumisest viidatakse Eesti kunstielu kontekstis üldiselt  Jaan Toomiku (s 1961) 1992.a installatsioonile “15. mai – 1. juuni 
1992” ● Põhiosas koosneb see klaaspurkidest autori peal-kirjas mainitud  vahemikul „loodud“ ja kokku kogu-tud ekskrementidega ● Idee iseenesest ei ole Toomiku oma – esimene “purkisittuja” oli  Itaalia kunstnik Piero Manzoni >>>  1.2 MERDA D’ARTISTA ● Aastal 1961 esines Manzoni avalikkuse ees sarja-ga, mis kandis nime “Kunstniku sitt” (originaalis Merda d’Artista) ● See koosnes 90 silti “Kunstniku sitt” kandvast kon-servipurgist,  millest iga sisaldas väidetavalt 30 grammi “kulda” (vrd e.k. 
‘kullapaak’) ● Idee oli selles, et taieste baashind arvestati kulla maailmaturu  grammihinna järgi – millest võib väl-ja arvutada summa, mida 
Manzoni kollektsiooni eest soovis ($ 37 purgi eest 1961.a hinna 
alusel) ● Kurioosselt – taieste hind on tänaseks väga oluli-selt kasvanud ja  kulla hinna oluliselt ületanud ● Kõrvalmärkusena: Manzoni plekktooside juures pole tänini sel-ge,  mida need sisaldavad, sest purgi avamine rikuks koheselt 
kunstiteose  – oletatud on kipsi ● Nt 2008.a müüdi purk 83 Sotheby oksjonil £ 97 250 eest – ja see ei  ole rekord (rekordiks on Wiki and-metel £ 182 500) ● Stephen Bury on kollektsiooni kommenteerides öel-nud: tegu on  üheltpoolt kunstituru paroodia ning teisalt tarbimisühiskonna ja selle
poolt tekitatavate jäätmete kriitikaga ● Toomiku projekti juures polnud uus niisiis mitte sitt purgis, vaid  pigem sõnum ♦ ● Kunstiteadlane Hanno Soans kirjutab: Toomiku projekti võib näha “ajamasinana”, mis esitab kunst-niku nappi 


päevamenüüd koos sama päeva ajalehtedele seatud sitapurkidega. See viib meid 
talongiaja lõpu Kopli liinidele kanalisatsioonita ateljeekorteris (siit siis purgid). Sel 
perioodil loobus Toomik varasemast mütopoeetilisest maali-keelest, pöördudes 
pigem kontranihilistlike žestide poole. Trikk sitapurkidega oli ses kontekstis 
reaktsiooniks kunsti-kultuuri kahepalgelisele estetismile, milles kunstniku elevan-
diluutorni tajuti vabaduse viimse kantsina ühiskonna halas-tamatus 
determineerituses ● Muide, installatsioon ise polnud kuigi skandaalne. Skandaalseks sai  see pigem tagantjärgi, kui Toomi-kule ja laiemalt kogu kaasaegsele 
kunstile kleepus külge sitapurgi metafoor ● Viimasega hakati tähistama kõike, mis näitustel arusaamatu ja  häirivana näis: mis ei haaku ei Manzoni ega Toomiku algsete 
taotlustega 1.3 SO WHAT? ● Fraas, mille edasiseks kõneldust välja nopiksin, on Soansi mõte  Toomiku taieses kätkevaist kontra-nihilistlikest žestidest ● Selles on peidus väga oluline võti selle mõistmi-seks, miks alustada  Euroopa tänasest kultuurist rääkimist sitast ● Nimelt kätkeb Soansi fraasis mõte, et Toomiku projekt polnud  nihilistlik (nagu võiks tunduda), vaid otse vastupidi – kontranihilistlik ● Ja sellisena, kui tulla ühe järgmise loengu pealkirja juurde –  Purkisittumisest gooti katedraalini – on kristliku maailmatunnetuse 
alused Toomiku ja Manzoni statement’idega ühel poolel ● Lihtsamalt, kristlus on õhtumaise kultuuri alusena vastanduva,  alternatiivse vaatena pungiga ühes paadis ● Ent tuleb tähele panna, et vastandumine ei ole siinjuures  tähendusele – pohuismi mõttes – vaid justnimelt tähendusetusele. 
Ehk siis midagi väga postmodernset ♦ 1.4 POSTMODERNISMIST POHHUISMINI ● Postmodernismi juurde tulles – küllalt tihti on seda määratletud  vulgaar-relativismi vaimus: a la et XXI sajandiks on „suurte lugude“ 
(nagu kristlus või teaduse lineaarne progress) aeg möödas ● On üksnes väiksemad lood, igaühel on oma tõde ja kogu maailma  (tegelikult mõttetus) mitmekesi-suses tuleb ise tee leida ● Lisaks Einsteini relatiivsusteooria valestimõistmi-sest tulenev  eksiarusaam, nagu oleks teadus tõestanud, et kõik on suhteline ● Nii ongi paljud filosoofid sisuliselt kuulutanud jutu Tõest  obstsöönsuseks. Resümee paistab olevat, et kokkuvõttes on kõik 
pohui. Ainult nauding loeb. Mõtet ei ole millelgi. Hullumeelse luulud, 
nõidus ja teaduslikud teooriad on kõik ühepalju väärt (Paul 
Feyerabendi meetodikriitika) ● Selle vaate taga on osalt Friedrich Nietzsche (1844-1900) pärand,  kuid laiem taust on pettumine valgustuse ideaalides – nagu progress
ning usk inimvõimesse maailma ratsionaalselt mõista


1.5 BLASEERUNUD INTELLEKTUAALIDE KLOAAK ● Kirjeldatud vulgaar-relativistlikku positsiooni on Gianni Vattimo lahti  mõtestanud veel ühe fekaa-lidesse puutuva metafoori kaudu ● Tema hinnangul on õhtumaisest postmodernsest relativismist  kujunenud blaseerunud intellektu-aalide kloaak… ● Papa Freudilt mõisteid laenates jääb kõneldust nii-siis mulje, et  õhtumaine kultuur on hetkel tugevalt anaalses faasis ● Frustratsioon, pettumine, informatsiooniline over-load,  fundamentaalne tühisusetunne ja apaatia näi-vad tõepoolest olevat 
kaasaja märksõnu ● Ent Soansi ülalviidatud tõlgendus Toomiku väljahei-detest ütleb  midagi muud – need on kontranihi-listlikud ● Nõnda oleks nietzschelik nihilism pigem modernse lõpuheitlus –  leppimine tähendusetusega. Tõeliselt postmodernne oleks hoopis 
leppimine tähendu-setuse tähendusetusega – topelteitus 1.6 AITAB SITAST! ● Küsimus on: kas kloaagis istumine on õhtumaise kul-tuuri jaoks  lõppjaam? ● Pole välistatud, et nii ongi. Arenenud tsivilisat-sioone on ennegi  barbarite poolt alla neelatud. Meie soov mugavalt, täis kõhu ja 
peaga tasapisi mõnusalt ja sihitult roiskuda ei ole paljudele meie 
lähemas geograafilises ümbruskonnas vastuvõetav ● Nt Süüria konflikti taustal võib ju mõelda ka nii, et see, mida meie  eurooplastena tõstame esile isiku-vabaduste, demokraatia ja 
liberaalsuse sildi all, pole tegelikult muud kui eufemismid 
põhimõttelage-duse ja lodevuse õigustamiseks ● Läänelik postmodernism oleks sellisena mandumise ja  tupikussejooksmise eriti ere versioon ning šaria kehtestamine lihtsalt
viis korda majja saada ► ● Kuid võime liikuda ka Soansi kontranihilistlike žes-tide suunal,  mõistes täieliku relativismi paradoksaal-sust: kui kõik on suhteline, 
siis ei ole kõik suhteline ● Kas on võimalik, et mõttetuse mõttetusest saab välja pigistada  midagi enamat kui fekaalid? ● Kriitika lodeva rasvunud heaolus püherdamise aadressil ei tule  loomulikult üksnes väljastpoolt. Eestis minu isiklikuks õuduseks taas 
pead tõstev marksistlik ideoloogia on sama probleemi ühe külje 
peegeldus (vrd Ladina-Ameerika vabastusteoloogiad), teist külge 
peegeldab über-konservatiivse rahvusluse taasteke 1.7 RELATIVISMI PARADOKS ● Kontranihilistlikke žeste võiks iseloomustada lause-ga mul on pohui,  et mul on pohui


● Mõte on selles, et tundlikumad vaimud on nietztsc-heliku nihilismi  pankrotti tajunud juba ammu ● Relativismi paradoks on, et leidub vähemalt üks tõde, mis pole  suhteline. Seega – kõik ei ole pohui ● Tegelikult, väidan, ei ole Euroopa kristlikule alus-kultuurile omane  universaalse tõe otsing hoolimata kõigest kuhugi kadunud ● Küsimus on, kus see end peidab. Vastus sellele võimaldab jõuda  jõuda välja anaalsest faasist ● Võtmeks selle – ja ka meie kultuuri kristlike aluste juurde – on veene, et tänase olukorra kogu anaal-suse juures on eurooplastel endiselt 
alles aimdus millegi sügavalt transtsendentse tegelikkusest ● Kogu postmodernistliku sofistika man on enamikul meist siiski  seesmine tung „millegi enama“ poole ● See sügavalt inimlik nimetu igatsus, tunne, et midagi olulist on selles elus veel… 1.8 ÕHUTMAADE TÄNANE RELIGIOON ● Aga mis see miski on? Vihjeküsimus Adavere Circ-le K-s nähtud  kaubiku küljel olnud reklaamilt – kas sina oled täna juba pannud? ● Kristlikus maailmavaates annab inimelule sihi ja mõt-te Jumal.  Tänases õhtumaises kultuuris oodatakse seda romantiliselt partnerilt ● Lühidalt – USA psühholoog John A. Teske väidab, et tänapäevane  keskne õhtumaine müüt põhineb romantikal, selle ühe ja ainsa 
otsingul ● Sisuliselt tähendab see, et ootame oma romantilistelt partneritelt  seda, mida sajandite vältel on julgetud loota vaid kõikvõimsalt 
Jumalalt ● Ei usu? Vt lause ma nägin tema silmade sügavuses peegelduvat  kogu maailma olemust ● Loomulikult ei suuda ükski lihast ja luust partner – kuitahes  romantiline – seda rolli välja kanda. See-pärast tasubki ehk heita ühe
kursuse pikkune pilk sellele Kellelegi, kellele varasemate sajandite 
õhtu-maalased maailmale tähenduse andmise usaldasid II MUUSIKA: DEATH METAL’IST GREGOORIUSE 
KORAALINI
2.1 SISSEJUHATUSEKS ● Alustan tänast loengut just mainitud ja avaloengus põhjalikult  lahatud võõrandumuse ja frustratsiooni juurest – olukorrast, mida 
kristlik tradit-sioon käsitleb patu (ld peccatum) mõiste kaudu ● Patt on õhtumaise kultuuri alusmõisteid ja tähistab sisuliselt  võõrandumist või äralõigatust jumalikust harmooniast – kroonilise 
meeltesegaduse ja sihitu ekslemise seisundit ● Kogu kristlik õpetus keerleb niisiis selle ümber, kuidas jumalikku 


harmooniasse (sfääride muusika! ) tagasi jõuda ● Kuna iga jumalateenistus (ld missa) on selle tee tilluke mudel, siis  otsustasin tänase käsitluse üles ehitada vastavalt missa struktuurile ● Alustame Kyrie’st (patukahetsus), liigume läbi purgatio ja  meeleparanduse (kr metanoia) katarsise poole ● Selle käigus de- ja rekonstrueerin õhtumaist muusikakultuuri ja  tutvustan veidi kristlust 2.2 MISSA PÕHISKEEM ● Läänekristlik missa koosneb kahest plokist – ordinarium’ist ning  proprium’ist ● Ordinarium on see osa jumalateenistusest, mis on alati sama
● Proprium on see osa missast, mis varieerub
● Allkõneldava seisukohalt on olulised eelkõige ordinarium’i alaosad ►
● Väga lühidalt öeldes: ○ Kyrie on seotud patukahetsusega
○ Gloria e kiitus Jumalale vastusena absolutsioonile
○ Credo e usutunnistus
○ Sanctus: Jumala pühakskiitmine, ennustus Kristusest
○ Agnus Dei on palve Jeesuse suunas armulaua-eelselt ● Ehk siis – kõik algab ausast peeglissevaatamisest (nagu ka  käesolevas kursuses) ja suundub (loodetavasti!) katarsise poole ● Sellega kooskõlas – alustame death metal’ist ja satanismist, jõudes  loengu lõpuks gregoriuse koraalini 2.3 LUTERLIKU LITURGIA PÕHISTRUKTUUR KLPR JÄRGI ● Veel enne, kui minna konkreetselt missa alaosa-de juurde, olgu  mainitud, et luteri kiriku liturgia järgib peajoontes sama skeemi ● Algussalmid, kutse pihile
● Patutunnistus + Kyrie (Issand halasta, Kristus halasta!) +  absolutsioon ● Gloria (Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu ja inimestest hea  meel! [---]) ● Lugemised, halleluuja
● Credo
● Jutlus, palved
● Sanctus, Benedictus (Püha, püha, püha on meie Jumal, me Issand  Seebaot [---]) ● Meie Isa palve. Seadmissõnad
● Agnus Dei (Kristus, Jumala Tall, kes maailma patud kannad, halasta  meie peale [---]) ● Armulaud
● Õnnistamine


2.4 KYRIE - PEEGLISSEVAATAMISEST ● Missa algab niisiis peeglissevaatamisest
● Leiame end maailmast, mille teadus ütleb olevat tähendusetu ja  mõttetu ning mis on täis kurjust ● Sellestsamast hakkab pihta ka death metal
● Sitapurgi-metafoori meenutades: sitapurgi-kunstina läheb kõik see,  mis on häiriv ja nõutukstegev ● DM on seda kindlasti, lõhkudes väljakutsuvalt viimseid tabusid,  propageerides vägivalda, nekrofii-liat, kannibalismi jne ● Sisuliselt adresseerib DM oma nihestatud moel kristliku teoloogia  teodiikega tegelevat osa ● Lisaks ühendavad DM teoloogiaga suured eksistentsiaalsed  küsimused (nt Metsatölli etno-metal on religiooniga väga lähedalt 
seotud) ● Eripäraks on muidugi šokipüüd (vrd sitapurgid)
● Kuna DM oma paremais vormides vaieldamatult kõnetab kurjuse  suurt probleemi, võiks seda näha kontinuiteedis Bachi loominguga  
Parajalt morbiidsed on mõlemad KYRIE - GREGOORIUSE KORAALIST  ● DM laadne vaba muusikaline eneseväljendus on Euroopa  kultuurikontekstis suhteliselt hiline ● Selle alusmüüriks on saateta ühehäälne keskaegne kiriku- e  gregoriuse laul ● Gregoriuse laulu tuleb käsitleda kui muusikalist palvet. Selle  tuumaks ei olnud kunstiline eneseväljendus – palve on määratud 
ikkagi Jumalale ● Lauldi missatekstide vormeleid. Igal missa ala-osal on oma kindel  tekstialus (vt allpool) ning neid esitati lauldes ● Mitmehäälne (esialgu polüfooniline) muusika kerkis õhtumaises  kultuuris esile just gregoriuse laulu modifitseerimise kaudu ● Nagu ka maalikunstis, on muusikaski pöördeliseks perioodiks XIV-XVI sajand e renessansiaeg – mil inimelu keskpunktiks ei olnud enam 
Jumal, vaid individuaalne inimisik. Muusika polnud enam tingimata 
palvevorm, vaid kujunes eneseväljenduseks KYRIE - PÄRISELT KORAALI JUURDE
Tekst: Kyrie eleison, Christe eleison! ● Kyrie tekst on väga lakooniline – korratakse fraase Issand, halasta!  Kristus, halasta! ● Eksistentsiaalsest vaatepunktist algab siit võõrandunud, patuse  inimese tee tagasi Jumala juurde ● Meeleparandus omakorda eeldab oma patu tunnistamist. Nii on ka  luterliku jumalateenis-tuse algusosas patutunnistus, mida kogudus 
retsiteerib ühiselt


● Antud loengu raames peab nt Karo kahetsema üle-eelmises slaidis  sisaldunud nekrofiilia-propagandat ● Patutunnistusele järgneb andeksanni kuulutus e absolutsioon.  Preester mõistab liturgias osalejad Jumala armust õigeks ● Nüüd südamelt vabadena saavad usklikud asu-da rõõmsamate  asjade juurde 2.7 VAHEPALA: MUUSIKA JA RELIGIOONI SEOSEST 
ÜLDISEMALT  ● Juba Babüloonia teadlased tegelesid muusikateooriaga. Viimast  seostati täheteaduse ja matemaatikaga. Avastati helidevaheliste 
inter-vallide tekkimise seaduspärasused ja koos-tati heliridu, mis olid
pms 5- ja 7-astmelised ● Nt 7 kui püha arv pani aluse 7-keelsele lüü-rale, harfi 12 keelt  seostati 12 sodiaagimärgiga (NB! Muusika ja maagia seos!) ● Muusikast kõneleb ka Piibel. Nt: “Laulge Jumalale, mängige kiites  tema nime... Ees käivad lauljad, taga keelpillimängijad, keskel 
trummi-lööjad neitsid.” (Ps 68: 5, 26) ● Jeruusalemma templiteenistus oli muusika-line. 2Aj: “[J]a kõik lauljad leviidid [---] ja nende pojad ning vennad, seisid valgeis linaseis riideis
simblite, naablite ja kanneldega ida pool altarit, ja koos nendega 
sada kakskümmend preestrit, kes puhusid pasunaid – pasunad ja 
lauljad pidid ühekorraga ja kooskõlas kuuldavale tooma kiitust ja 
tänu Issandale” (5:12-13) 2.8 GLORIA - AU OLGU JUMALALE Tekst: Gloria in excelsis Deo et in terra pax hominibus bonae voluntatis. 
Laudamus te, benedicimus te, adoramus te, glorificmus te [---] ● Liturgia järgmiseks osaks on Gloria (Ld ‘au’, ‘kiitus’). Loogika on  selles, et kui Kyrie lõpeb pattude andeksandmisega, siis on kohane 
avaldada Jumalale tänu ja kiitust ● Laiemalt võiks Gloria kontekstis rääkida mitte üksnes otseselt  liturgilisest muusikast, vaid kogu Jumala kiitmisele suunatud 
muusikast ● Olulise osa sellest moodustab nn gospelmuusika (ingl sõnast gospel  = e.k ‘hea sõnum’ = kreekapäraselt ‘evangeelium’) ● Oma ehedais vormides võib gospelilaulmine minna  puhtmuusikalisest ettevõtmisest üle religioosseks praktikaks ● Nt Ameerika gospelkooride puhul lähevad asja-osalised sageli nii  „leili“, et sooritavad kaela-murdvaid, ekstaatilisi vabasoolosid, mida 
siis ülejäänud koor toetab ● Paraku on aga ka nii, et just Jumala kiitmisele suunatud vaimuliku  muusika hulgas leidub eriliselt palju totaalset rämpsu ● Eelmise väite tõestuseks olgu ansambli „Sõnajalg“ suurepärane  šedööver „Tulge kõik“


● Nii halva muusika tegemise eest peaks olema karistus ette nähtud.  Õudne saast!  Tegemist on mitte kiituse, vaid solvanguga Issandale 
Jumalale ● Väidan: eristada vaimulikku ja ilmalikku muusikat üksnes  eksplitsiitse sisu alusel on vildakas ● Pigem võiks mõelda nii, et spirituaalse „puutumusega“ on niisugune  muusika, mis ühel või teisel viisil kõnetab suuri eksistentsiaalseid 
küsimusi ● Nii oleks „vaimulik“ nt Norah Jonesi suurepärane Carnival Town (vt  allpool) ● Samas Sõnajalg – nagu ka suur osa muust vormiliselt vaimulikust  muusikast – ei kvalifitseeruks, sest vaimulik on siin üksnes kest. 
Tegu on la-base propagandaga, mis lisaks on muusikaliselt 
küündimatu ● Täpselt vastupidise tulemuse Sõnajalaga võrreldes saavutab vinti  totaalselt üle keerates Aqua ● Oma surmavas iroonias me iga-päevaste stereotüüpide suhtes on  see hitt peaaegu „vaimulik“  2.9 CREDO - USUTUNNISTUS  Apostlik usutunnistus: Credo in Deum Patrem omnipotentem, Creatorem 
caeli et terrae. Et in Iesum Christum, Filium eius unicum, Dominum 
nostrum, qui conceptus est de Spiritu Sancto, natus ex Maria Virgine, 
passus sub Pontio Pilato, crucifixus, mortuus, et sepultus, descendit ad 
infernos, tertia die re-surrexit a mortuis, ascendit ad caelos, sedet ad 
dexteram Dei Patris omnipotentis, inde venturus est iudicare vivos et 
mortuos. Credo in Spiritum Sanctum, sanctam Ecclesiam catholicam, 
sanctorum communionem, remissionem peccatorum, carnis 
resurrectionem, vitam aeternam. Amen. ● Järgmine osa missast on Credo e usutunnistus
● Kõrval ladinakeelne versioon apostlikust usutunnistusest
● Võtab lakooniliselt kokku ko-gu kristliku õpetuse tuuma
● Selle kaudu kinnitavad kogu-duseliikmed oma ühtekuulu-vust ja  iseendid usus ● Tänase loengu kontekstis – mis on meie usutunnistus?
● Mida meie usume? Tänane õhtumaine kultuur?
● Kõrvaloleva asemel on meie usutunnistuseks pigem kaht-lused ja  skepsis ● Meile oleks ehk vaja hoopis kahtleja gospelit… >>> CHRIS REA, TELL ME THERE’S A HEAVEN ● Muusika religioossus võib avalduda pealispinnal või olla „varjatud“
● Viimast tüüpi religioossusest räägitakse Eestis liig vähe
● Ca 50% Eesti inimesi ütle-vad, et usuvad Kedagi/Mida-gi, jättes selle  aga täpsemalt määratlemata


● Gospelmuusika nii nagu seda USAs tehakse, on meie kon-tekstis  raskesti “seeditav” ● Pigem oleks meie inimestele (kellest paljud liigituvad otsi-jateks)  tarvis kahtleja gospe-lit, mis küsiks ausalt raskete religioossete 
teemade järele 2.10 SANCTUS. BENEDICTUS.  Tekst: Sanctus, Sanctus, Sanctus Dominus Deus Sabaoth. Pleni sunt caeli 
et terra gloria tua. Hosanna in excelsis. Benedictus qui venit in nomine 
Domini. Hosanna in excelsis. ● Teksti lühitõlge: Püha, püha, püha on Issand! Taevas ja maa on täis  Sinu au! Õnnistatud on, kes tuleb Issanda nimel! ● Selles kontekstis on ehk paslik kõnelda lühidalt Euroopa  kunstmuusika arengust ● Nagu ülal mainitud, on tänase läänemaise muusika-traditsiooni  aluseks gregoriuse laul ja missatekstid ● Arengu loogika tuleb eriti reljeefselt esile, kui vaatame selliseid  gigante nagu Bach ja Mozart ● Algset suhteliselt lihtsakoelist missavormelit asuti muusikaliselt  laiendama. Suur osa Bachi polüfooniateostest on nt oreliprelüüdid, 
millega jumalateenistust sisse juhatatakse ● Suurtes „kunstmissades“ (nt Beethoveni Missa Solemnis) on need  laiendused juba sedavõrd massiivsed, et seos algse vormiga hakkab 
hägustuma ● Ja siit ilmaliku kunstmuusikani on vaid üks samm W. A. MOZART, LACRIMOSA ● Kui rääkida death metal’ist, siis see mõjub paljudele, nagu  sitapurgikunst – häirivalt ja nõutuks-tegevalt ● Minule mõjub nii hoopis Mozart  Igavene tilu-lilu… Ent see ei kehti  tema postuumselt valminud Reekviemi kohta ● Suurepärane näide moodsa kunstmuusika ja kirikumuusika  sümbioosist ● Äärmiselt tugev eksistentsiaalne häälestus. Et tegu on surnumissaga (reekviem), pole see ül-latav. Ka oli Mozart seda kirjutades ise juba 
minekul ● Lacrimosa on ehk kõige paremini tuntud osa Mozarti Reekviemist.  Teksti tähendus: Pisararohke on see päev, mil tõuseb üles tuhast 
patune inimene kohtumõistmiseks. Ole talle armuline, Jumal! Oh 
vaga Issand Jeesus, anna neile igavest rahu! ● Väärib tervikuna ärakuulamist… 2.11 PATER NOSTER (MEIE ISA PALVE) ● Enne järgmist formaalset osa missas (milleks on Agnus Dei)  retsiteeritakse ühiselt palvet, mille pärimuse järgi õpetas oma 


järgijaile Jeesus ise ● Seda tuntakse üldiselt Meie Isa palve nime all
● Tekst ladina keeles: Pater noster, qui es in caelis, sanctificetur  nomen tuum. Adveniat regnum tuum. Fiat voluntas tua, sicut in 
caelo et in terra. Panem nostrum cotidianum da nobis hodie. Et 
dimitte nobis debita nostra, sicut et nos dimittimus debitoribus 
nostris. Et ne nos inducas in tentationem, sed libera nos a malo. 
Amen ● Ja eesti keeles: Meie Isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu Sinu  nimi. Sinu riik tulgu ja Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka 
maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile
andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja
ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. [Sest Sinu 
päralt on riik ja vägi ja au igavesti.] Aamen 2.12 AGNUS DEI (JUMALA TALL) Tekst: agnus Dei, qui tollis peccata mundi – miserere nobis. Dona nobis 
pacem. ● Teksti peamine sisu: Jumala Tall, kes sa kannad ära maailma patud – halasta meie peale. Anna meile rahu! ● Nt Tartu Ülikooli-Jaani koguduses lauldakse Agnus Dei’d ühiselt  vahetult enne armulauale minekut ● Teoloogiline viide on siin Jeesuse ristisurma-le, millega ta õpetusliku  vormeli kohaselt kandis meie eest (ld pro nobis) ära patusüü, 
vabastades meid seega Jumala silmis ● Nii on Agnus Dei taas eksistentsiaalset enesessevaatamist  võimaldav osa ● Tulen siinkohal tagasi vaimuliku ja ilmaliku muusika seoste juurde
● Nagu ülal juba öeldud, on nende kahe piir minu jaoks hägune,  sõltudes pigem eksistentsiaalsest „häälestusest“ kui eksplitsiitsest 
sõnumist ● Alljärgnevalt paar piiripealset näidet KAT FRANKIE, TOO YOUNG NORAH JONES, CARNIVAL TOWN ● Pealispinnal täiesti mittere-ligioosne lugu, aga…
● Mõelgem nt Georges Rouault’ klounidele
● Carnival Town püstitab samu küsimusi, mis Jackson Pollocki  abstraktsed maalid – kas me olemegi vaid juhuslikud sündmused 
tähenduseta juhuslikus maailmas? Kus on väljapääs? ● NB! Pange tähele loo leierkastilikku helikeelt – ka see rõhutab kõige  lõputut kordumist ja sunnib väljapääsu otsima ● Sügavalt eksistentsiaalne


2.13 COMMUNIO (ARMULAUD) ● Kristliku jumalateenistuse kese ja tipp
● Kui jumalateenistus algab oma Jumalast võõ-randumise  tunnistamisega, siis armulaual saab usklik Jumalaga vahetult, 
ihulikult kokku ● See toimub leiva ja veini vahendusel – vas-tavalt Jeesuse  korraldustele Viimsel Õhtusöö-maajal Mt 26:26-28: ○ 26. Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja  ütles jüngritele andes: „Võtke, sööge, see on minu ihu!”  ○ 27. Ja ta võttis karika, tänas, andis selle neile ja ütles: „Jooge  kõik selle seest,  ○ 28 sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest  pattude andeksandmiseks! ● Muide, nende sõnade vääritimõistmise tõttu peeti kristlasi kohati  kannibalistideks ● Peale armulaua jagamist jäävad veel õnnistus-sõnad, inimene peaks  olema eneses rahu leidnud. Aga kas on? TÕNIS MÄGI, LIIVAKELL  ● Küsigem: mis mõttes see on religioosne lugu?
● Jah, kuuleme mitmeid viiteid usule ja Jumalale, kuid need on üsna  hillitsetud ● Pange mh tähele järgmisi sõnu ja mõtteid: salakoekirjaline vana,  kantud vöö (Piibel), liivakell (inimelu ja aeg), savi (selge viide 
inimese loomisele savist) III TEADUSLIKUST FANTASTIKAST PIIBLINI. 
KIRJANDUS.
3.1 SISSEJUHATUS. MITTE AINULT KIRJANDUS MUUSIKA TULNUKATELE  ● 1922: Lev Teremen leiutab thereminvoxi ehk theremini. See on  instrument, mida mängitakse kätega aparaadi poolt tekitatud 
elektomagnetvälja mõjutades ● Gershwini Summertime thereminil 
● “Teismeliste Sõnum”: Esimene thereminikontsert tulnukatele saadeti teele Krimmist Jevpatoria raadioteleskoobist aastal 2001 ● Enne seda: 1977 Voyager 1 kuldplaat maailma muusikaga
● Pärast seda: NASA 2008 – biitlite Across the Universe
● Theremin valiti saatjate poolt praktilistel põhjustel – kitsas laineriba  on küllalt kompaktne ● Aga kultuurilooliste seoste tasandil on selle instrumendi kasutamine  käesoleva loengu teema raames märgilise tähendusega: ● Theremin on elektrooniline aparaat, mille abil kontakteerutakse  tulnukatega - idee, mis laenati Steven Spielbergi ulmefilmist Close 
Encounters of the Third Kind (1977)


● Mis kõik tähendab seda, et ulme lemmikteema – tulnukad – on  saanud mainstreamiks nii kultuuris kui teaduses KULTUUR JA SELLEST JUTUSTAVAD LOOD 
 Kirjaoskus: võime kirjapandud sõna lugeda ja tõlgendada. Mis on kirjaoskuse-järgsus 
(post-literacy)? See on poolkirjaoskus, olukord, kus enamus inimesi oskab mingil määral 
lugeda ja kirjutada, kuid milles kirjaoskusel põhinev tundlikkus ei oma enam kultuuris, 
ühiskonnas ja poliitikas keskset kohta. Kirjaoskuse-järgsus ilmneb siis, kui kirjapandud 
sõna mõistmise võime hääbub. Kui kirjaoskuse-järgsus saab ühiskonna aluseks, siis 
tõstatuvad küsimused: mis sellises keskkonnas juhtub lugeja, kirjaniku ja raamatuga? Mis
juhtub mõtlemisega, vastupanu ja teisitimõtlemisega, kui aluspind on muutunud 
sõnatuks?
Bruce Powe, Solitary Outlaw 1987 Sellele viimasele küsimusele annab vastuse ulmekirjanik Ray Bradbury 
oma romaanis Fahrenheit 451 3.2 ULME KAASAEGSE KULTUURI ENESEVÄLJENDUSENA  ● Ulme alamžanreid on palju, klassikaliselt on ulme science fiction (sci- fi), st teadusulme  ● Üldisi tunnusjooni: ○ Teadusoptimismi baasil luuakse tehnoloogiapõhised  futuristlikud kujutlusmaailmad (sageli kosmoses) ○ Maailmavaateline materialism
○ Religiooni roll on kas teisejärguline, valdavalt problemaatiline  või puudub hoopis ● Kultuurilooline üldistus: ulme on valgustusest lähtuva modernismi  sirutus tulevikku: teadus on imeline ja pakub järjest uusi lahendusi 
elu korraldamiseks. Tehnoloogiline areng pakub potentsiaalselt 
piiramatuid võimalusi.  ● Lühike käepärane määratlus, mis hõlmaks peaaegu kogu  teadusulmet, võiks olla selline: võimalike tulevikusündmuste kohane
realistlik spekulatsioon, mis põhineb kindlalt adekvaatsel teadmisel 
tegelikust maailmast nii minevikus kui tänapäeval ja põhjalikul 
arusaamisel teadusliku meetodi olemusest ja tähendusest. (Robert 
A. Heinlein) ● Nt James A. Corey romaanidel põhinev telesari The Expanse ● Paralleelne nähtus on fantasy, fantaasiakirjandus ehk imeulme  (samuti paljude alamžanritega) ● Üldisi tunnusjooni: ○ Loodavad kujutlusmaailmad on pigem arhailised (sageli  keskajas) ○ Üleloomulikkusel on võtmeroll – maagia, mütoloogilised  olendid


○ Religioossed institutsioonid, st mitmesugused templid,  preestrid jne on fantaasiamaailma loomulikuks osaks ● Kultuurilooline üldistus: imeulme muinasjutumaailmade populaarsus  toetub uue vaimsusega samale alusele: vaistlik tunnetus sellest, et 
meie tehnoloogiapõhine materialistlik maailm jätab mingi olulise 
inimeseksolemise mõõtme puutumata. Samas jääb traditsiooniline 
tänapäevane institutsionaalne religioossus endiselt kõrvale, see pole
atraktiivne. ● Imeulme on selline kirjandusžanr, mille süžee ei saa toimuda  tegelikus maailmas. Selle süžee, mis teostub avastamata planeedil 
või tundmatus maailmas, hõlmab tavaliselt nõidust või maagiat. 
(Lühendatud tsitaat saidilt LiteraryDevices Editors. “Fantasy” 
LiteraryDevices.net. 2013. (11.03.2016)) ● Nt George R.R. Martini romaanisarjal põhinev telesari “Troonide  mäng” 3.3 UT JA INIMKONNA TULEVIK: LUGUDE TEISENEMISE 
DÜNAAMIKA  Millenarianism – uskumus tuhandeaastase rahuriigi tuleku kohta.
Amillenarianism – arusaam, mille kohaselt Ilmutuse raamatut tuleb 
mõista sümboolselt, mitte sõnasõnaliselt.
Postmillenarianism – progressiusuga seonduv idee, mille kohaselt 
Kristuse parusia toimub pärast tuhandeaastast rahuriiki, st kannatuse ajad
transformeeruvad progressi käigus jumalariigiks maa peal. See on 
protsess, mis kulmineerub parusiaga. Seejärel toimub viimne kohtupäev. 
Väljendab optimistlikku eluvaadet.
Premillenarianism – eri vormides esinev arusaam, mis põhineb Ilmutuse 
raamatu ja kogu UT sõnasõnalisel tõlgendusel ning postuleerib, et enne 
rahuriiki ja parusiat lähevad asjad järjest hullemaks. Dispensatsionalistid 
usuvad seejuures, et enne kannatuse aja saabumist võetakse kõik elavad 
usklikud üles otse taevasse (ingl rapture - pühade ülesvõtmine). 
Iseenesestmõistetavalt pessimistlik eluvaade.




Suuline kult (1. m.a.j sajand): 
Uue Testamendi  eellugu Hirograafiline  kult
(1. ja 2. m.a.j  sajand): 
Uue Testamendi  teke Hirograafiline  kult (kuni 16. 
sajand): Uus  Testament 
kristluse  kasutuses Trükikirjakultuur  (alates 16. 
sajand): Uus  Testament 
kristluse  kasutuses ajalugu  (mis juhtus)
Suuline  kommunikatsioon AJALUGU  (UT tagasivaade 
juhtunule) Kirjalik 
kommunikatsioon AJATU LUGU (kiriklik kuulutus)
Pühakiri, sh  allegooriline 
tõlgendus AJATU JA AJALIK  LUGU
(evangeelium  kirikus ja maailmas)
Sõnasõnaline  tõlgendus on ainus Jeesusega seotud  sündmused, 
sh Jeesuse kuulutus  Jumalariigist: Jumalariik on 
ligidale jõudnud! Kuulutus Jeesusega  seotud sündmusist 
ülestõusmisusu  valguses (Jeesus 
kui Kristus) sisaldab ka Jeesuse  sõnumit 
Jumalariigist ja  intensiivset Jeesuse 
taastuleku (parusia) kuulutust Kuulutus Jeesusega  seotud sündmusist 
ülestõusmisusu  valguses (Jeesus 
kui Kristus) sisaldab ka Jeesuse  sõnumit 
Jumalariigist ja  intensiivset Jeesuse 
taastuleku (parusia) kuulutust Lunastuslugu  (kiriklikku kuulutust)
täiendab sellest  kohati eristuv lugu 
Jeesusest, mille  alusel hinnatakse nii
maailma kui kirikut:  Jumalariiki kuulutav 
Jeesus on  arhetüüpne eeskuju.
Parusia ootused  intensiivistuvad 
kohati UUS VISIOON: 
avaldus Jeesuse 
vahetus tegevuses 
ja õpetuseS UUS VISIOON: 
avaldub  tagasivaatelises 
jutustuses Jeesusest ja tema surma ja 
ülestõusmise  tähendusest UUS VISIOON: 
avaldub Jeesuse  surma ja 
ülestõusmise  kuulutuses; missas; 
liturgilises  kirikuaastas jne UUS VISIOON: 
avaldub kristliku  kuulutuse 
mitmeplaanilises  suhestumises 
ümbritsevaga, sh  modernsuse 
pealetungiga Suulised ja kirjalikud
varased pärimused Kirjalikud 
evangeeliumid ja  ülejäänud UT, sh 
Ilmutuse raamatu  kontseptsioon 1000 
aastasest rahuriigist (millenarianism) Kanoniseeritud 
evangeeliumid  osana Pühakirjast, 
evangeeliumi kui  teksti ja artefakti 
liturgiline kasutus  (sh sakraalkunstis) 
amillenarianism Mitmesugused 
vastanduvad  teoloogiad (ideede 
vaba levik) sh  lisanduvad:
progressiivsete  postmillenarianism
traditsionalistide  premillenarianism 3.4 ÕHTUMAISE KULTUURI KRISTLIKUST ALUSPÕHJAST  ● Leszek Kołakowski (Religioon, eesti k 2004): ehkki Õhtumaine  kultuur on tänapäeval tugevalt ilmalikustunud, on selle 
mõttemustrid välja kujunenud kristlusest lähtuvalt. Ja kuigi Jumal on 
nüüd neist mustritest kadunud, on nad ise siiamaani alles, ainult et 
kohati põhjendamatult “õhus rippudes” ● David Nash (The Failed and Postponed Millennium: Secular  Millennialism Since the Enlightenment, 2000) identifitseerib rea 


millenarianismi ilmalikke mustreid: ○ Progressiidee tekib kombinatsioonis valgustusest ja kristlikust  arusaamast ajaloo lõpust (vrd Fukuyama), sellest saab 
usuartikkel, sh ■ marksismis
■ teadusoptimismis (sh Karl Popper)
■ postmodernismis (kohati, nt Focault)
■ Feminismis ● Lisagem siia veel veel üks idüll, 20. sajandil Saksamaale saabuma  pidanud tuhandeaastane Kolmas Riik 3.5 ULME: KRISTLIKE MÕTTEMUSTRITE 
(SEKULARISEERUNUD) EDASIARENDUS AMILLENARIANISM  ● Kristlikus kontekstis on see maailmavaade, mis postuleerib  siinpoolse ja nähtava kõrvale (üle) alternatiivse, jumaliku maailma. 
Seda ei käsitleta mingi siinpoolsuse edasiarendusena, see on just 
see, mis ta on: jumalik alternatiiv, millest kõik siinpoolne on sõltuv. 
Usklik kogeb seda osaduses Jumalaga (kiriku kaudu). See on vanade 
traditsiooniliste kirikute vaade (õigeusk, katoliiklus, luterlus) ● Nt gregooriuse koraali lummav mõju viib missal osaleja  emotsionaalselt teispoolsusse… ● Imeulme ehk fantasy täidab lugeja jaoks sarnast rolli, pakkudes  alternatiivi maise elu argisusele ● Otseselt kristlik näide on C.S.Lewise Narnia kroonikad, alustades  avaromaanist Lõvi, nõid ja riidekapp ● Sekulaariseerunud ilmeulme parimaks esindajaks on J.K. Rowlingi  Harry Potteri saaga, mis mh põhjustas konservatiivses kristluses 
tõsise vastuseisu  ○ Harry Potter ja tarkade kivi PREMILLENARIANISM  ● Kristlikus kontekstis näeb premillenarianism meie tänast maailma  suundumas pöördumatu katastroofi poole. Me elame nähtamatus 
sõjas saatana ja tema käsilaste ning Jumala ja tema inglite vahel. (Ja 
inglid pole seksikad neiud, vaid leegitsevate mõõkadega noored 
mehed ). See käsitlus on eriti levinud USA kalvinistliku taustaga 
protestantide seas. ● Taustaks on tajutud inimlik ülbe usk inimkonna (tehnoloogilisse)  võimekusse allutada kõik enda isekate huvide teenistusse ● Kõikvõimalikud postapokalüptilised düstoopiad kirjeldavad inimeste  elu katastroofi-järgses maailmas, milles tavapärasest 
tsivilisatsioonist on alles vaid riismed (kui sedagi). Nõnda 
modelleeritakse inimkonda selle primaarsete tungide alusel. Sisuks 
on nii hoiatus kui – ja oh kui inimlik! – meelelahutus.


○ Religioose koega näide: sari Battlestar Galactica (2004-2009) 
○ Sekulariseerunud postapokalüptika stiilipuhas näide on film  Mad Max: Fury Road (2015) POSTMILLENARIANISM ● Kristluses ajendas postmillenarianistlik progressiusk inimesi  panustama ühiskondliku heaolu ja sotsiaalse õigluse nimel. Juba 
mainitud sotsiaalevangeeliumi liikumine, aga ka Martin Luther Kingi 
juhitud rassilise diskrimineerimise vastane kampaania ja 
mitmesugused 20. sajandi vabastusteoloogiad on selle hoiaku 
näideteks. ● Märkus: paavst Franciscus ei ole küll otseselt vabastusteoloog, kuid  tema praegune tegevus on suunatud samasse kanti ● Kõige ehedamalt väljendavad usku inimkonna helgesse tulevikku  sellised kosmoseooperid nagu Star Trek ja Stargate: just inimkond 
on see jõud, kes lahendab mitte ainult kodused, vaid ka galaktilised 
probleemid. ● Sarnane eetos on ka telesarjal Babylon 5 3.6 MIDA ARVATA (PARADIISI) TULEVIKU 
TÄIUSLIKKUSEST? ● Kristluses sellega eriti ei tegeleta, pigem piisab tõdemusest, et see  on tulemas, ning et see, mis tuleb, jääb nagunii väljapoole meie 
kujutlusvõime haaret. ● Teadusulmes mängitakse seevastu mõttes läbi olukorrad, kus meie  tänast eksistentsi iseloomustavad probleemid (haigused ja 
surelikkus, sotsiaalse ebavõrdsuse küsimused jne) on tehnoloogia 
abil lahendatud: milline oleks elu siis, kui… ● Ian M Banksi “Kultuuri” saaga : ○ Kultuur on üks arenenud kosmilistest tsivilisatsioonidest, mis  pole otsustanud transtsendeeruda.  Neile teevad pigem 
peavalu agressiivsed uustulnukad, keda nad salamisi 
tsiviliseerida üritavad. ○ Kultuuri juhivad tehismõistused, Arud, hallates orbitaale, laevu ja droone. ○ Ühiskond on egalitaarne ja natuke anarhiline. Kultuur eitab  resoluutselt mõnede tsivilisatsioonide katseid siduda moraal 
religiooniga kunstlikult loodud põrgute abil.  ○ Humanoidid on põhimõtteliselt surematud, võivad vahetada  sugu, kehasid (ka liigi tasandil). ○ Kõik nende materiaalsed vajadused on tagatud, ükskõik kui  ekstravagantsed. ○ Jääb vaid küsimus: mille nimel elada?


IV PURKISITTUMISEST GOOTI KATEDRAALINI: USK 
KUNSTIS
4.1 SISSEJUHATUSEKS  ● Manzoni ja Toomiku kangelastegudest sitarindel on loodetavasti  piisavalt räägitud  Kehaeritiste kohta ehk üksnes niipalju, kui ütleb 
Andres Serrano kõrvalolev taies… ● Tegelikult peab ka ausalt tunnistama, et loengu pealkirjas lubatud  gooti katedraalistki ei tule eriti palju juttu… ● Küll aga jääb muusika loenguga sarnaseks see, et alustan  õhtumaisest kunstist rääkimist selle räige-matest avaldustest, 
liikudes siis siivsamate suunas ● Sita asemel on kultuuri räigemate vormide rollis täna New Age’i  labasused ja nähtus, mida on vahel nimetatud uusnaivismiks ● Kohati – tuleb tunnistada – on need märksa obst-söönsemad kui  sitt… ● … nõuka-aegne pärimus jaamakemmergust, mis oli nii must, et  määris sita ära 4.2 KUIDAS ANDRESEST ANGELA SAI… ● Veidi kodanik Karo inglifetišist. Veebikeskkonnas deviantart.com  tehtud erialane case study ● Kristliku traditsiooni seisukohalt – kooskõlas fak-tiga, et kr αγγελος,  mida Piiblis ingli kohta kasutatakse, on meessooline, kujutati ingleid 
üldjuhul sihvakate meestena ● Kui sooritada aga tänapäevastes pildikeskkondades otsing  märksõnaga angel, näeme tähelepanuväärset muutust: αγγελος’est 
on saanud αγγελα ● See angela on lisaks sulanud kokku haldja-arhetüübiga ning ilmub  meie ette: ● Väljakutsuva sekspommina
● Lilled-ja-liblikad stiilis maitsetu roosa jupstükina
● NB! Eestlastest usub inglitesse 56 %. Lisaks suurele hulgale kahtlase väärtusega ingliraamatutele leiab Tartust ka armsa poe „Väike 
ingel“ ● Väga usuvaenulik rahvas. Yes, indeed… 4.3 MORAAL VAADELDUST ● Niisiis – elame kultuuris, mis formaalsete näitajate poolest on üha  mittereligioossem, ent mis samas teadmatult reprodutseerib Gn 6:1-
4 arhetüüpset lugu seksist inglitega – ehkki äraspidiselt ● See tõik ilmestab religioosse ja erootilise impulsi süvaseost. Ei ole  ime, et inglimotiiv erootilises vär-vingus tagasi tuleb ● Arhailiste viljakuskultuste come-back monoteistli-ke  impotentsuskultuste arvelt? Vt tantra-laagrid ● Teisalt mõelgem ISISe seksiorjadele – millest mi-dagi niisugust 


religioonis, mille rajaja sõnul ei peaks inimene saama rahulikult 
magada, kui ta teab, et keegi kusagil nälgib… ● Lühidalt: mulle näib, et seks tuleb meie kultuuris seda enam esile,  mida enam kristlus tahaplaanile liigub ● Ehk siis – seal, kus keskajal kõrgus gooti kated-raal, kõrgub nüüd  erekteerunud peenis 4.4 “PÄRIS” KUNSTI JUURDE ● Kõneldu ei ole hinnang – pigem lihtsalt olukor-ra konstateerimine
● Tegelemist inimeseksolemise fundamentaal-se kehalisusega näeb ka selles, kuidas ava-takse traditsioonilisi kristlikke teemasid ● Suurepäraseks näiteks on siin 1967.a sündinud Madalmaade  skulptori Elisabet Stienstra loo-ming ● „Nõrganärvilistele“ võib kõrvalolev teos suisa jumalateotuslik näida
● Ent sisuliselt on tegu sügavalt tõsikristliku tööga, mis lisaks on väga  hea sotsiaalse närviga ● Jumal tuleb siia ilma naisest. Vagiinat, mida traditsioon on sidunud  patu ja üleastumisega (vt järgmine slaid) tuleb pühitseda jumaliku 
valguse ilmumispaigana ● Valgus ei kiirga mitte pea kohal tolknevast nimbusest, vaid elu ja  olemise keskusest 4.5 NATUKE PATUST (LD PECCATUM) ● Stienstra on kaugel sellest, et mingeid reli-gioosseid teemasid  lihtsalt illustreerida ● Ta loob religioosseid tähendusi aktiivselt kaasa, tõlgendab kristlikku  traditsiooni. See on ülesanne, mida reformatsiooni-järgses „teksti-
kultuuris“ pms teoloogiaga on seostatud ● Ent enne trükipressi leiutamist täitis traditsiooni tõlgendamise rolli  paljuski ka kunst (vt allpool) ● Stienstra jätkab seda traditsiooni elavalt
● Meenutatagu eelmise slaidi vagiina-ülistust. Asetagem nüüd siia  kõrvale kaks täiendavat tööd samalt autorilt ► ● Näeme seksuaalsuse teema jätkumist Piibli tekstikohtade kaudu
● Tegu on pattulanguse stseeniga. Pandagu tä-hele, kuidas Stienstra  seob patu seksiga ● See on huvitav rõhk, sest teksti järgi on patuks keelatud vilja  söömine. Ent karistus viitab patu seksuaalsele loomule  Ussisoo-
teooria 4.6 PATUST LUNASTUSENI  ● Sõltumata serpens’i mõistatusest on kristliku õpetuse pealiin  pattulangusest alates sellel, kuidas pattu lunastada ● Kuna inimloomus on patu kaudu riknenud, siis ei saa inimene ise  enese päästmiseks suurt teha


● Inimest päästa saab vaid Jumal. Selleks peab ta ise inimeseks saama ja nende pattude eest surema ● Nii juhtubki Jeesuse Kristuse ajaloolises isikus (vt kõrvalolevat  kalasümboolikat) ● Miks neitsistsünd? Mainitud seosed patu ja seksuaalsuse vahel.  Neitsistsünd vihjab Jeesuse patuta elule, mis on õpetuslikult vajalik 
selleks, et ristisurma kaudu makstav „patuluna“ oleks kehtiv ● Jeesuse poolt saavutatud päästest saavad usk-likud osa euharistia  sakramendis veini ja leiva kaudu (vt eelmine loeng) ● Teiste hulgas tõlgendab seda motiivi da Vinci IL CENACOLO, 1494-1499
Mk 14:22 Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile
ning ütles: „Võtke! See on minu ihu.” 23 Ja ta võttis karika, tänas ja andis 
selle neile, ja nad kõik jõid sellest. 24 Ja ta ütles neile: „See on minu 
lepinguveri, mis valatakse paljude eest. 25 Tõesti, ma ütlen teile, mina ei 
joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma joon uut Jumala riigis.” 4.7 THOMAS TROTTER RELIGIOONIST JA MAALIKUNSTIST  ● Religioonist pärit teemad pakkusid Õhtumaade kunstile pikka aega  peasisu. See saab ilmseks, kui külastada ükskõik, millist Euroopa või 
Põhja-Ameerika suurt muuseumi ● Pariisi Louvre, Madriidi Prado ja Peterburi Ermitaaž eksponeerivad  lugematul hulgal Maarja kuulutamist ning Kristuse ristilöömist ja 
ülestõusmist kujutavaid maale ● Religioossete teemade püsivat esinemist maalikunstis võib mõista  mitmel viisil. Maalikunsti kõrgaegadel, nt Euroopa renessansiajastul, 
oli rikastel kodanikel tavaks toetada suuri religioosseid teoseid kas 
siis neid kirikule kinkides või tellides neid oma paleede tähtsuse 
rõhutamiseks ● Olulisem on aga, et enamiku kristliku ajaarvamise sajandite jooksul  moodustas maalikunst usuõpetuse selgroo. Üks Euroopa 
katedraalides näha oleva kunsti funktsioone oli jutustada kristliku 
usu keskseid arusaamu visuaalses keeles ● Nii sai maalikunstist algusest peale evangeeliumi kuulutamise  vahend kirjaoskamatutele ● Kristlikku kirikut on kirjeldatud kui kunstide ema. Mitmed kunstnikud  on kiriku näol tõepoolest leidnud enesele matrooni. Nt 
Michelangelo’t toetasid tema tähtsaimate tööde juures nii paavstid 
kui ka teised kirikutegelased ● Siiski oli 19. saj alguseks patroneeritud religioosne kunst muutunud  enam või vähem triviaalseks. Reformatsiooni (ja vastur-i) käigus 
vähenes maalikunsti roll kirikus oluliselt ● NB! Sel perioodil muutus trükitud raamat ka lihtinimesele  kättesaadavaks. Piiblit asuti rahvuskeeltesse tõlkima. Nii on 


ootuspärane, et sõnalised meediumid võtsid pildiliste rolli üle. 
Protestantlik teoloogia vormus usutunnistuslikeks kirjadeks. Katoliku 
kirik reageeris neile vastureformatsiooni käigus samuti tekstiliselt (nt
kaitse- jt doktriinide vormis – vt Trenti ja järgnevate kirikukogude 
dokumente) ● See muutus tähendas, et kunstnikul ei olnud enam võimalik  religioossete kujutelmade kujunemise osas aktiivselt kaasa kõnelda ● Tema roll piirdus nüüd üksnes usutunnistustes ja religioossetes  vormelites sisalduvate autoriseeritud kujutelmade illustreerimisega ● Ses õhkkonnas kerkis esile vaid 2 suurt kunstnikku: Hollandi  Rembrandt ja Hispaania El Greco ● 19. saj-ks oli religioosne kunst suurel määral muutunud nö  ametlikuks, produtseerideski vaid tunnus-tatud doktriinide pildilisi 
illustratsioone ● Jumalal on aga igal ajastul tunnistajaid. Tung luua algupäraseid  visuaalseid religioosseid tähendusi viis selleni, et suur osa 19. 
sajandi ja 20. saj alguse religioossest kunstist sündis väljaspool 
ametlikke kiriklikke ringkondi ● Selle trendi sisu ilmestab hästi Paul Gauguin’i looming >>>
● Gauguin’i Jaakob ingliga maadlemas on üks religioosse sisuga  maalikunsti võimsamaid mälestusmärke ● Maali taustaks on Bretooni maastik. Iseloomulikes peaehteis  kostümeeritud bretooni näitsikud ümbritsevad platsi, kus Jaakob 
maadleb ingliga ● Sealsamas kõrval söövad lehmad täielikus pastoraalses rahus rohtu.  Maali parempoolses nurgas kujutab Gauguin iseend kavalalt vaatajat
piidlemas ● Bretooni suvepäeva erksa sära kaudu ütleb Gau-guin niisiis, et usu ja religiooni nö otsustav hetk ei leia aset mitte mõnel kaugel ajastul 
vaid just siin ja just nüüd, kus iganes me elame ja töötame ● Issanda ingel, kes kõigi meie kui Jaakobitega maadleb, ei ole niisiis  mitte abstraktne idee, vaid miski, mis juhtub, siinsamas ja just 
praegu ● Maalikunst kujutab enesest püüdu “tõlkida” lõuendile fragment oma  elavast maailmatajust. Sestap ei pruugi kunsti usulisus tingimata 
spetsiifiliselt religioosse teemavaliku kaudu väljenduda ● See võib olla ka ekspressiivne, paljastades vaatajale midagi  inimvaimu süvaolemuse kohta ● Paul Tillich: ekspressionism on religioosse kunsti kõrgeim vorm – see vahendab väekalt ja vahetult kaemusi, mille sõnas kirjeldamine on 
võimatu, kuid mis on kesksed nii religioosselt kui puhtinimlikult ● Nt Emil Nolde Prohvet on uusaja võimsamaid statement’e Kristuse  müstilise aspekti tabamises ● See äratab ambivalentseid esmareaktsioone: kujutatu pole vahetult  äratuntav. Noldet ei paelu Issanda traditsiooniliselt eeldatud 


füüsiliste joonte reprodutseerimine või tema kujutamine 
tüüpteemades (nt ülestõusmine). Ta püüab tabada kaemusehetke, 
mis vaatajat haarab, sundides teda kunstniku näge-musse kätketuga
“ühist keelt” otsima ● Tillich rõhutab niisiis veelkord tõdemust, et maal ei ole foto. Kui  kunstnik „tõlgib“ oma kaemuse lõuendile, siis vahendub see ning 
mõjustab meid viisidel, mida sõnaliselt analüüsida polegi võimalik ● Räägitakse lugu, kuidas keegi daam, märgates Auguste Renoir’i  välul maalimas, astunud ligi ning küsinud jutu sees: “Millega te oma 
värve segate?” ● Renoir olla pöördunud ning sõnanud: “Ajudega, madam.”
● Kunstnik, kes maalib religioosseil teemadel või viisil, mis on  religioosselt väekas, võiks ehk, analoogias Renoir’ga öelda: ma 
segan oma värve usuga ● NB! Tillichi seisukoht peegeldab tema teoloogilist positsiooni
● Apofaatilise teoloogia veene on, et finiitse maailma vahenditega ei  saagi Jumalat adekvaatselt kirjeldada. Seetõttu on mittesõnalised, 
vihjelised vahendid usu seisukohalt väga väärtuslikud  VAHEMÄRKUS TROTTERI MÕTETELE ● Kommunikatsiooniraskuste probleem: ei maksa unustada, et Lääne- Euroopa katoliiklikus traditsioonis peeti pikka aega missat ladina 
keeles ● Nagu tänagi, ei mõistnud ka toona suur osa lihtrahvast sellest palju – kirjaoskusest rääkimata ● Tõsi, jutlustada võidi küll kohalikus keeles, iseküsimus on aga,  kuivõrd ja millises mahus jutlustamine kusagil tavaks oli ● Kui mõelda sellele, et samas polnud enne trükikunsti laiemat levikut  pühatekstidele vahetut ligipääsu peaaegu mitte kellelgi peale 
väljaõppinud teoloogide, siis peaks maalikunsti ja skulptuuri kaal 
Õhtumaade religioosse traditsiooni kandjatena olema ilmne ● „Vaeste Piibli“ rolli ei saa üle tähtsustada 4.8 TROTTER: RELIGIOOSSE MAALI TÜÜBID  ● Miski, mida teha järgmisel korral galeriisse sattudes: küsida iga  taiese juures eneselt – mis on selle pildi juures religioosset? ● Märkate, et religioosseid maale on kolme tüüpi. Esmalt teemavaliku  poolest religioossed tööd. Nt mõnd Piibli motiivi kujutavad maalid ● Seda sorti religioossete maalide üle mõtiskledes võiks juhtküsimus  olla – mis on selle töö puhul kordumatu? ● Nt Rembrandt’i Kadunud poja tagasitulek on piiblilise teemavalikuga. Kuid mis on selles kordumatut? ● Rembrandt “räägib” kadunud poja loo uuest küljest. Selle vägi  ilmutab end isa kätes poja õlgadel ja poja jalgades kui ta isa ees 
põlvitab. Tähendamissõna tuum on täielikult avatud käte ja jalgade 


kaudu, mis väljendavad vastavalt andeksandmist ja palvet ● Teist tüüpi religioossete maalide teema on mitte-religioosne, kuid  need panevad vaa-taja sügavalt mõtlema inimeseksolemise ja meie 
olemusliku sõltuvuse üle Täiesti Teisest – Jumalast ● Näiteks seda tüüpi maali kohta sobib Prantsuse maalikunstniku  Georges Rouault’ üks kuulsatest kurbadest klounidest ● Rouault nägi klounimotiivis inimvaimu olemusliku üksilduse  väljendust. Näole maalitud naeratused ja rõõmsailmelised kostüümid
peidavad eneses õnnetut Pierrot’d ● See on maal, mille teema on mittereligioosne, kuid mille kaudu  kunstnik suunab meid nägema väliste märkide taga inimest ning 
küsima eneselt vägagi religioosse kaaluga küsimust – kes olen siis 
mina? ● 3. tüüpi maalidel puudub traditsioonilises tähenduses teema üldse –  nn abstraktsed, või mitterepresentatsioonilised maalid ● Juurduvad 20.saj algul tekkinud moodsa kunsti koolkondades.  Dekoratiivsed, sageli väga suured maalid, kujutavad tihti ebakõlalisi 
geomeetrilisi ja optilisi mustreid, mis vaatajat nihestavad ning 
sunnivad teda kas süüvima või kujutatut eemale tõukama ● Teatud mõttes avavad just sellised maalid meid kaasaja  religioossetele küsimustele. Nt võib seesugune kunst panna meid 
eneselt küsima, kas meie ühiskond pole mitte minetanud 
personaalset dimensiooni? Kas me oleme tõepoolest – nagu Jackson 
Pollock vihjab – juhuslikud sündmused juhuslike ja tähendusetute 
sündmuste maailmas? ● Vahel väljendavad sellised maalid meie aja religioosse kogemuse  fragmenteeritust – üksildustunnet maailmas, kus piirid ei kehti ja mis
koormab me võime ta vormidest ja rütmidest tähenduslikult kõnelda
üle 4.9 MIS TÜÜPI RELIGIOOSNE KUNST? ● Pealtnäha mittereligioosne maal, aga pealkiri – Onkohiire passioon –  viitab ilmselgelt Kristuse kannatusloole ● Onkohiir – rinnavähi uurimise eesmärgil geneetiliselt muundatud  laborihiir (NB! Hiire “inimlikud osad” viitavad valgetele Anglo-Saksi 
protestantidele) ● Onkohiirel on peas okaskroon – viide sellele, et onkohiir sureb meie  eest (traditsiooniline kristlik fraas selle kohta on pro nobis) sarnaselt 
Jeesusele ● Ilmselgelt on tegu sügavalt religioosse teosega, kusjuures see on  kaugel traditsiooniliste usuliste ideede lihtviisilisest illustreerimisest 
– see loob täiesti uusi religioosseid tähendusi, sundides meid 
peatuma ning küsima nii inimloomuse, tehnoloogia kui ka lunastuse 


järele 4.10 RELIGIOON, KUNST JA TEISPOOLSUS ● Varaseim kunst on seotud jahi- ja viljakusmaagiaga. See kubiseb  (saak-) loomade kujutistest. Inimest kujutatakse harva. Kui esimesed
naisekujukesed ilmuvad, siis rõhutatakse sootunnuseid, kuid üldse 
mitte inimese nägu (vt nt Willendorfi Veenus) ● Olukord muutus, kui ilmusid keerukamad mütoloogilised õpetused  (nt idee surmajärgsest elust) ning nähtava maailma kõrval hakati 
eristama teispoolset, varjatut ● Teispoolsuse jõududele polnud lihtne siin-poolsusest vasteid leida.  Kunst, püüdes nähtamatut nähtavaks muuta, omandas sümboolse, 
allegoorilise mõõtme ● NB! Selles aspektis on kunstnik sarnane preestri ja šamaaniga – nii  üks kui teine on seatud tooma sõnumeid “olemise teiselt kaldalt” 4.11 KRISTLIK KUNST JA TEISPOOLSUSELE VIITAVATE 
OSUTUSTE SÜSTEEM Näiteks: lambatalle õlul kandev mees tähistas Kristust, head karjast. Nii ka
kala. Püha Vaimu sümboliseeris tuvi, lootust ankur, surematust paabulind 
jne ● Esimesed varakristlikud kunstiteosed ilmuvad katakombides, kus  jumalateenistusi peeti ● Pms lae- ja seinamaalid. Üldilmelt lähedased rooma seinamaalile,  kuid muutunud temaatika. Ära jääb erootika ning paganlike 
kultustega seonduv ● Olulisimalt – paljusid tavalisi antiikkunsti motiive käsitlesid kristlased kui tingmärke, mille tähendust teadsid ainult nemad ning mis 
viitasid teispool-sele, jumalikule (ja Jumala) reaalsusele ● Sellele ehitati aja jooksul keerukas kristliku sümboolika süsteem, mis eeldab, et igapäevastes motiivides saab leida vihjeid ristiusu 
õpetustele ja piiblitegelastele (vrd allegorees) ► ● Tavapäraselt kujutati usukangelasi koos neile kin-nistatud  atribuudiga (nt Peetrust võtmega, Püha Jürit mõõgaga lohet tapmas 
jne). Eeldati, et vaataja tunneb sümbolite keelt, elutruu kujutus 
polnud esmajärguline 4.12 RENESSANSS: NIHE TEISPOOLSUSE-OSUTUSTE 
SÜSTEEMIS Vahemärkusena: paljud nähtused, mida tavaliselt renessansiga 
seostatakse, tärkasid tegelikult keskajal (nt looduse teaduslik uurimine, 
meelelist maailma jäljendav kunst). Aga renessansikultuuril on üks kindel 
tunnus – rõhu asetamine individuaalsele eneseteadvusele ● Kujunenud sümboolsete osutuste süsteem hakkas oma tähtsust  kaotama renessansiajal ►


● Ideaaliks polnud enam liha suretav munk, vaid end iseseisvalt  teostav üksikisik. Selle tagajärjeks oli keskajal lahus hoitud sakraalse
ja profaanse tasandi lähenemine ja kokkusulamine. Seeläbi hakkas 
kaduma asjade ja tegude sümboolne tähendus, maailm muutus 
„ühemõõtmeliseks“ ● Maailma ühemõõtmelisus omakorda õigustas selle kogemuslikku  (empiirilist) tundmaõppimist ● Kunstis tähendas see, et enam ei esitatud sümboolseid skeeme  “taevaste asjade” näitlikustamiseks – Piibli tegelasi hakati kujutama 
kui tõesti elanud või elavaid inimesi, konkreetsete, kordumatute 
isikutena ● Kunst sammus siin käsikäes teadusega. Näiteks inimese anatoomia  huvitas väga nii kunstnikke kui meedikuid 4.13 INDIVIDUALISMI VÕIDUKÄIK JA TEISPOOLSUSE 
REVANŠ ● Kui inimesi hakati kujutama loomutruult, ei sobinud enam ka  keskaegne tinglik kompositsioon. Kasu-tusele võeti individuaalsest 
vaatlejast lähtuv tsent-raalperspektiiv. Sellise kujutusviisi tekkimise 
eelduseks oli maailmapilt, kus objekt ja subjekt on teravalt eristatud ● Vahemärkusena: tänapäeval näib meile loomulik, et usu juures on  olulisim inimese vahetu, subjektiivne suhe Jumalaga. Kuid selline 
vaade juurdus alles sellesama, indiviidikeskse maailmapildi esile-
kerkimisel ● Kooskõlas nende arengutega näeme portree-kunsti esiletulekut.  Samuti – kui varem oli maastik vaid mõne mütoloogilis-allegoorilise 
stseeni taustaks, siis alates 17. saj sai sellest omaette žanr ● Kunstnike selline “tõearmastus”, mida märkame realismis, väljendas nende solidaarsust teadusega. Nii teadused kui kunstid pidid koos 
teenima ainsat, silmaga fikseeritavat tõde (vrd: kirik kui jumaliku tõe
hoidja) ● Impressionism on ses plaanis murranguline nähtus – selle “tõde” ei  pretendeeri ainulisusele ● Kui realistid väitsid, et maalivad seda, mida näevad, siis  impressionism otsib nägemise muljet ● Esemeid ei tule maalida mitte sellistena nagu me teame nad olevat,  vaid nii nagu neid näeme ● Et me näeme tänu valgusele ja läbi õhu, siis tuleb ka maalida  valguse ja õhu kaudu ► ● NB! See tähendab tõdemust, et viimselt ei saa subjekti objektist  eristada – meie maailma-kaemus on välistest ja seesmistest 
“klaasikildudest” moodustuv mosaiik. Objektiivset tõde pole, on vaid
impressioonid – kaemused ● Impressiooni/kaemuse mõiste juurest on vaid tilluke samm ilmutuse  mõiste juurde. Impressioon on see, mis meile on ilmutunud, tulnud 


Lethest Aletheiasse, Toonest tegelikkusesse ● Nii oleme tagasi teispoolsuse mõiste juures. Teatud mõttes on  kunstnik šamaan või preester, vahendades sõnumeid olemise teiselt 
kaldalt 4.14 SÜRREALISM: TAGASI KOJU! ● Impressionismi tõdemust, et me ei tea maailma kohta sellisena,  nagu ta võiks eksisteerida me tajudest sõltumatuna, jätkab 
sürrealism ● See toetub suuresti Freudi järeldusele, et suur osa  inimeseksolemisest on mitteteadlik ja irratsionaalne ● Tema kuulus vabade assotsiatsioonide meetod paljastab ehedalt  inimkogemuse mitmetasandilisuse ● Seda taipamist rihib ka sürrealism ning üks mu isiklikke lemmikuid  Salvador Dali (1904-89) ● Suutlikkuse tõttu inimeseksolemise keeleta-gust mitmetahulisust  tabada on kunst teoloogiale ülimalt vajalik partner ● Ehk paljastavad vabad, tõekspidamistest lahti köidetud  assotsiatsioonid meile tõepoolest midagi tegelikkuse sügavama 
tasandi kohta? ● Mõelge sellele ülejärgmise, viimase slaidi taustal! 4.15 KOKKUVÕTTEKS ● Kõneldust võib jääda mulje, nagu oleks kogu kunst paratamatult  religioosne ● Selles muljes on terake tõtt, kuid päris nii see siiski pole
● Religioosseid teemasid on kunstis tihti käsitletud mittereligioosselt.  Samas mittereligioossed teemad võivad oma kavatsuse kaudu 
mõjuda sügavalt spirituaalseina ● Otsustavaks teguriks, kas pidada kunsti religioosseks või mitte on  minu hinnan-gul küsimus teispoolse mõõtme ole-masolust taieses ● Ka võiks mõelda teose võime üle haa-rata teispoole sõnu jt finiitseid  väl-jendusi, kutsuda esile sügavaid tundeid ning panna need kaasa 
mängima religioossete sümbolite ja teemadega V ISESEISVAST EESTIST MUISTSE 
VABADUSVÕITLUSENI. RAHVUSKULTUUR.
5.1 EKSKURSS: EESTI KIRIKLIKU MAASTIKU ERIPÄRADEST ● Ei ole päris iseenesestmõistetav, et lutreliku kiriku peapiiskop astus  välja Maarjat austavate kristlaste kaitseks, seda eriti Õhtumaise 
kultuuri laiemas mastaabis. ● Eesti eripära on väga tihe kirikute vaheline oikumeeniline koostöö nii kõrg- kui rohujuure tasandil. ● Eesti Kirikute Nõukogu
● Maarjamaa 800


● Reformatsioon 500 5.2 OLUKORD: RAHVUSIDENTITEET JA KIRIK EESTIS - 
VEEL ÜKS UNUNEMA KIPPUV SKANDAAL  President Kaljulaid selgitab, miks ta ei osalenud tema presidendiks 
valimise tänujumalateenistusel: “Ma austan inimeste usuvabadust. Ma 
pean lugu tööst, mida kogudused teevad ühiskonna nõrgemate 
abistamiseks. Ja ma austan inimeste soovi ja traditsiooni kaasata kirikut 
oma igapäevastesse tegemistesse. … Kuid riiklike tähtpäevade, samuti 
kiriklike pühade puhul kirikus käimine ei oleks siiras olukorras, kus 
kirikuskäik pole olnud minu jaoks varem nende tähtpäevade osa.” 
(04.11.2016) Andrus Kivirähk: “Puhas rõõm oli kuulda, et Kersti Kaljulaid ei soovinud 
ametisse astumise puhul jumalateenistust korraldada. Lõpuks ometi! Olen 
oma presidendi üle tõeliselt uhke. Igale mõtlevale olendile peaks olema 
selge, et ühes ilmalikus riigis pole sünnis presidendile „taevastelt 
vägedelt” toetust anuda. Ometi on siiamaani lastud kirikurahval riiklikel 
pühadel takistamatult eputada.” (05.11.2016) Urmas Paju, EELK vaimulik ja kohalik poliitik: “Eksida võib iga inimene ja 
reeglina antakse eksimised andeks, eriti veel kui eksija on omas nišis 
verisulis ja kodumaalt kaua eemal olnud. ... Presidentuuri avateona 
keelduda oma rahva suure segmendi jaoks olulisest sündmusest, olgu, 
piinlik, aga juhtub kiirel ajal, nõuandjad ka uues sõiduvees. 
Aga päevi hiljem seda õigustada egotsentrismiga - no see viimane on juba 
aplausi väärt harakiri. Eesti Presidenti kutsus rahvaühendus, mis esindab 
~20% eestlastest ja ligi 50% kohalike venelaste ilmavaadet. Kellegi eraisik
K. Kaljulaiu usk või kodused jutud ei oma siin tähendust. (04.11.2016) 5.3 OLUKORD: AVATUD JA SULETUD RAHVUSLUS - 
POSITSIOONIDE VÄLJA JOONISTAMINE  ● "Kersti Kaljulaid: eestlane on igaüks, kes end eestlaseks peab",  Maaleht 15.12.2016 ● Mart Helme: “Rahvusriigi idee on sattunud tõsise rünnaku alla, sest  eestlust on asutud ümber defineerima. … Esiteks, eestlane ei ole 
mitte see, kes ennast eestlaseks peab, vaid see, keda ka teised 
eestlased eestlaseks peavad”, Pealinn 17.12.2016 5.4 OLUKORD: PUNTRATANTS HÜMNI ÜMBER ● EV100 korraldustoimkond otsustas 2017/2018 aastavahetuse  avaüritusel pärast presidendi kõnet hümni mängimata jätta ● EKRE esitas hümniseaduse eelnõu
● 13.03.2018 lükkas Riigikogu selle tagasi


5.5 ALUSTAGEM OLUKORRA DEKONSTRUEERIMIST  ● Neli erinevat intsidenti, mis on ometi omavahel seotud – ja seda usu  fenomeni kaudu:  ○ Religioon ja rahvustunne ei ole kumbki tõenduspõhise  teadmise, vaid see on individuaalse ja kollektiivse identiteedi 
asi. Võrdle: ■ Religioon on pühaga, st eraldatu ja keelatuga seotud  uskumuste ja tavade terviksüsteem, mis seob selle 
järgijad üheks moraalseks kogukonnaks, mida 
nimetatakse kirikuks. (Emilé Durkheim) ■ Rahvustunde puhul on tegu inimeste siseveendumustest lähtuvate hinnangutega, mida toetavad kultuuri 
praktikad: keel, ühine ajalugu (tegelik või kujuteldav), 
müüdid, tavad ja nii edasi (Anthony Giddensi põhjal) 5.6 RAHVUSEST ● Eesti sõna “rahvus” hõlmab nii etnost (etnilisust) kui natsiooni  (natsionalismi) ○ Etnos: teatud tunnuste alusel kokkukuuluv inimrühm 
○ Natsioon: etnos, kellel on tunnustatud pretensioon mingile  territooriumile ● Tänapäevase rahvusluse tekkest: etnilised eristused (meie-nemad)  on olnud ajaloos püsivad, natsionalism ilmus maailmaareenile 19. 
sajandil pärast Napoleoni sõdu, kui tekkisid rahvusriigid ● Rahvuslus võib seejuures etnilise kõrval olla ka poliitiline või  religioosne, sõltuvalt sellest, kuidas joonistatakse meie-nemad piirid,
vrd ○ Eestlane versus eestimaalane Eestis *
○ Protestant versus katoliiklane Põhja-Iirimaal
○ Sekulaarne versus religioosne rahvuslus Indias 5.7 KULTUURIST ● Sõna kultuur tuleb ladina sõnast colere – viljelema
● Saksa sõna Kultur tuleb kasutusele 18. saj. 2. poolest, siit kultuur ja  kultuurid (vrd religioon ja religioonid) ● Sõna kultuur kaks erinevat kasutusviisi (19. ja 20. sajandist): ○ “humanistlik” kasutus on väärtushinnanguline
○ neutraalne, relativistlik antropoloogiline kasutus  ANTROPOLOOGIA KULTUURIST: “KULTUUR” ON KÕIKEHÕLMAV 
MÕISTE
Kultuuriilmingud on:  ● masai naiste kiilaspäisus
● praetud kartulid
● T. Zeldini ‘Inimsuhete ajalugu’ (Varrak 2001)


● Singeri õmblusmasin
● Jeesuse mäejutlus
● Eesti eurolaul
● raha
● targast inimesest lugupidamine
● abielu
● tänane kuupäev
● Gerd Kanteri olümpiavõit  “KULTUUR” JA “TSIVILISATSIOON” HINNAGUTENA  5.8 KULTUUR JA RAHVUSKULTUURID ● Herder: kultuur kui rahvast ühendav vaimsus – keel kombed ja  rahvalooming säilitavad, kannavad edasi ja arendavad rahva vaimu, 
mis on tema kollektiivse identiteedi alus.  ● Kultuur kui taustsüsteem, mille sees konkreetsete rahvaste areng  toimub ● St suuri erinevusi eri ajastute ja piirkondade kultuuride vahel 5.9 EESTI RAHVUSNARRATIIVI ERIPÄRADEST ● “Rahvusnarratiiv” tänase loengu võtmes – kogum  identiteedilugudest, mida rahvusgrupp enese kohta jutustab, 
kusjuures need lood vastavad emotsionaalselt laetud küsimustele: ○ Kust me tuleme?
○ Kes me oleme? ● Religiooni seisukohalt on tänases Eesti rahvusnarratiivis kaks  erinevat aspekti, mis eksiteerivad teineteise kõrval ja kohati 
võistlevad:


○ Eesti identiteet kujuneb rahvuskultuuri kaudu: kunagine  keelepõhine talupojakultuur on transformeerunud 
kõrgkultuuriks ■ koos implitsiitse teadmisega, et kirikul on selles  transformatsioonis olnud üsna oluline roll ○ Koos mõnikord väljendatud täiendava ideega, et kristlus on  sellele kultuurile kas olemuslikult võõras nähtus või ei oma 
sellega erilist puutumust 5.10 EESTI IDENTITEEDI LUGU KUI VASTANDUSMISTE 
MÄNG: KUIDAS SAI KRISTLUSEST EESTI 
RAHVUSKULTUURI JAOKS VÕÕRAS ELEMENT ● Võtmeküsimus: kuidas mõista asjaolu, et Eesti vallutati 13. sajandil  ristirüütlite poolt ristisõdade käigus? ● Vastandumine nr.1: baltisaksa luterlikud pastorid 17. ja 18. sajandil:  tõeline kristlus jõudis Eestise alles reformatsiooni käigus: ○ Esimese eestikeelse piiblitõlke (1739) eessõna: katoliiklased ei mõistnud seda, mis on tõeline usk, nad olid eksituses. Seetõttu
tõid nad Eestisse ka oma väärõpetused ja seda muidugi 
vägivaldsel moel ○ Juba 17. sajandi lõpus kasutati neis seostes väljendit “tule ja  mõõgaga”. See väljend on populaarne tänini ○ 18. sajandi baltisksa valgustajad kirjeldasid kristianiseerimise- eelseid eestlasi kui “üllaid metslasi” ● Vastandumine nr. 2: need ideed võeti üle 19. sajandi Eesti  rahvuslikus ärkamises (pastor Jakob Hurt kaasaarvatult) ja see kõik 
kristalliseerus rahvusromantilises käsitluses “muistsest 
vabadusvõitlusest” ○ Nüüd olid peamiseteks süüdlasteks katoliiklaste asemel  sakslased, kes ikka veel valitsesid maad. “Muistse 
vabadusvõitluse” kontseptsioon aitas eestlastel idealiseerida 
oma minevikku.  ○ Paralleelne hüüdlause kõneles “700 aastasest orjaööst”,  millega taas rõhutati saksavastasust ● Vastandumine nr.3: Nõukogude ateistlik propaganda laiendas selle  mõtteraami sakslastelt religioonile üldiselt. Vaimulikke hakati 
kujutama kui ahneid rahva rõhujaid ja religioonist räägiti kui 
minevikku kuuluvast mustast ideoloogiast. ● See viimane vastandumine on tänini elus teatud osas elanikkonnast, seda nii “tavaliste inimeste” kui “kultuurieliidi” segmendis 5.11 RELIGIOON EESTI TÄNASES RAHVUSNARRATIIVIS ● Veelkord kokkuvõtlikult on meil kaks paralleelset lugu: ○ Eesti kultuuril on kristlikud (täpsemini luterlikud) juured
○ Kristlus toodi meile tule ja mõõgaga


● Need lood suhestuvad teineteisesse eri viisidel: ○ Kooseksisteerimine ilma, et pinget märgataks (ajalooõpikud  koolides sisaldavad nii muistset vabadusvõitlust kui piiblitõlke 
mõju Eesti kirjakeele ja kultuurile) ○ Ilmalikus käsitluses unustatakse kultuuri religioossed aspektid  ja kristluse rolli ei panda tähele ○ Antiklerikaalid räägivad kristlusest kui eestlusele olemuslikult  võõrast nähtusest ○ Kirikurahvas rõhutab Eesti kultuuri kristlikke juuri VI KVANTMEHAANIKAST MAAILMA LOOMISENI. 
TEADUSEST.
6.1 SISSEJUHATUSEKS ● Maestro Riistan lõpetas oma (ulme-) kirjanduse-loengu retoorilise  hüüdega: jääb vaid küsimus, mille nimel elada ● Ja jättis viimases slaidis üles vihje, et sellele vastab kvantmehaanika  loengus Karo ● Niisiis on minu ülesanne täna teha selgeks, milles seisneb elu mõte
● Ülesandele realistlikult lähenedes – püüan näidata mitte niivõrd  seda, et olemisel on mõte, kui-võrd argumenteerida selle kasuks, et 
20. saj teadusest pärinev doktriin kõige fundamentaal-sest 
tähendusetusest on tänaseks out ● Kasutan selleks universumi matemaatilise modelleeritavuse teemat  (W. Heisenbergi põhjal) ● Küsides tänase teema paigutumisest kristliku õpetuse seisukohalt –  kui AR loeng keskendus viimsetele asjadele (eshatoloogia), siis minu 
jutt puudutab esimesi asju (kosmogooniat) 6.2 STATUS QUO ● Nagu ka eelmiste teemade puhul – alustagem tänasest päevast. Kus  me siis õigupoolest seisame? ● Meenutan G. Vattimo määratlust Lääne kultuuri seisust: see on  blaseerunud intellektuaalide kloaak ● Olemine on fundamentaalselt tähendusetu, kokkuvõttes on kõik  pohui. Ainult naudingul on mõtet ● Ostame ja müüme kunsti pähe tuhandete dollarite eest sulasitta,  üle-eelmises loengus esitlesin suure kunsti šedöövrit Pissi-Kristus jne ● Feyerabend ja anything goes. Üldine mentaliteet on, et igaühel on  oma tõde ja kõik on suhteline ● Viimase õigustamisel apelleeritakse (vääralt!) Ein-steini  relatiivsusteooriale, nietzschelikku nihilismi õigustatakse 20. saj 
teadusest pärit ideega, et nii maailm kui elu on tekkinud juhuslike 
protsesside tulemusel tähendusetu kokkusattumusena ● Kes elule ja maailmale tähendust otsib, on ullike, üleküpsenud  teismeline, kel oleks aeg täiskasvanuks saada ja millegi tõsisemaga 


tegelda ● Pehmod, kes kõige fundamentaalsele mõttetusele otsa ei taha  vaadata, lähevad uusnaiivsuse (New Age), teised uusbarbarismi teed ● Viimane on Prantsuse filosoofi Henri Lévy mõiste, millega ta tähistab külma sõja järgse Lääne suutmatust suurtest väärtustest kinni 
pidada ● Päevaleht PM on selle (ja tõejärgsuse) mõiste kaudu seletanud D.  Trumpi edu USA presidendirallis, sama peegeldab tänane 
(pruunikas) populism ● Ilmneb, et otsene rassism, misogünism ja avalik võõraviha toovad  uusbarbaarsetes ühiskondades poolehoidu ● Tegelikult võib mitmesuguste fundamentalistlike ideoloogiate edu  tänases maailmas sellesama mõiste kaudu vaadelda – kui 
reaktsioone „põhimõttelagedusele“ ja liberaalsele „tolerastiale“ ● Väidan, et seesuguse status quo taga seisavad reformatsiooni- järgsed, kokkuvõttes naiivrealismi viinud muutused loodusmaailma 
mõistmises 6.3 LOODUSE RAAMAT JA TEADUS ● Läbi keskaja mõisteti õhtumaises kristlikus traditsioonis looduslikku  maailma jumalikke tähendusi kandva keskkonnana ● Loodus oli Piibli kõrval Jumala teine „raamat“, mille kaudu usklik  Tema väge tunnetada võis ● Kuna Piiblil ja loodusel oli sama „autor“, siis otsiti keerukate  loodusnähtuste mõistmisel abi Piiblist ● Lühidalt – looduses polnud midagi juhuslikku, iga selle objekt kätkes  eneses jumalikku logos’t ► ● Looduse süvatähendusi analüüsiti sarnaselt Piibli tekstide  lahtimõtestamisega quadriga-meetodil ● Reformatsiooni-järgselt, kui Piibli kumulatiivsete tõlgenduste tagant  tõsteti taas esile algne tekst, juhtus sama ka Looduse Raamatuga ● Enam polnud olulised vanad autoriteetsed looduse tõlgendused, vaid loodus ise ● Maailm taandub ühetasandiliseks >>>
● Esimeses faasis säilib looduses veel teatav viide Jumalale kui  kosmilisele „kellassepale“ ● Sellesse faasi kuulub nt Sir Isaac Newtoni vaade: et looduse  uurimine on eelastmeks „päris“ teoloogiale, võimaldades näha Looja
ülimat tarkust ja väge looduse ülitäpselt toimivates printsiipides ● Selle arengu teises faasis kaovad sügavamad jumalikud tähendused  üldse ● Võidule pääseb vaade, mille kohaselt maailm on juhuste  kokkulangemise tulemusel eksisteeriv kurioosum ning inimene kogu 
oma loovuses ja kordumatuses pole midagi enamat kui puhtjuhuslik 
„plärtsatus“ kosmilisel „lõuendil“


● Just sellel vaatel juurdub Vattimo blaseerunud intellektuaalide kloaak
● Tuleb aga tõdeda, et 20.-21. saj loodusteadus on „plassist“  ühetasandilisusest välja kasvanud ning omab kummalisi ühendusi 
kristliku loomislooga 6.4 KVANTMEHAANIKA MANU ● Kirjeldet ühetasandilise maailmapildi firmamärgiks on naiivne  realism – veene, et kui me tahame teada, kuidas asjad maailmas 
„tegelikult“ on, siis tuleb neid empiiriliselt, vahetult uurida ● Nii saadakse objektiivseid, uurija arusaamadest sõltumatuid  teadmisi tegelikkuse kohta ● Ent relatiivsus- ja kvantteooria on loodusteadlaste arusaamu  maailmast sedavõrd muutnud, et sellest, kuidas on asjad 
„tegelikult“, on üha keerukam – kui mitte üldse võimatu – rääkida ● Lühidalt: füüsikas on asi kloaagist kaugel
● Siinkohal tasub meenutada Niels Bohri kuulsat ütlust Wolfgang  Paulile peale Werner Heisenbergi ja Pauli elementaarosakeste 
mittelineaarse väljateooria esitlust Columbia Ülikoolis 1958…
… Me kõik oleme ühel meelel ses osas, et teie teooria on 
hullumeelne. Lahku lähevad meie arvamused selles, kas see on 
piisavalt hullumeelne, et võida osutuda tõeseks 6.5 W. HEISENBERGI KVANTTEOORIAST ● Milles Bohri viidatud „hullumeelsus“ siis seisneb? Vastus:  naiivrealismi küsimärgi alla panekus ● Kvantprotsesside puhul asetub objektiivse kindluse asemele  tõenäosus – väited selle kohta, mil määral on tegelik olukord meile 
teada ● Kuivõrd kvantprotsesside tasandil mõjutab iga vaatlus vaadeldavat  oluliselt, haarab nende matemaatiline modelleerimine enesesse ka 
meie teadmisi tegelikkuse kohta ● Näiteks – kui viskame täringut, ei suuda me jälgida käe liikumise  kõiki peensusi, mis lõpuks määravad tulemuse. Seetõttu ütleme, et 
tõenäosus visata 3 on 1/6, sest täringul on 6 külge ● Ent oletagem, et enne täringu viskamist oleme teinud 1 ja 2 küljele  vastavalt kaks ja ühe märgi juurde. Mis oleks tõenäosus visata 3 
nüüd? ● Ilmneb, et tõenäosuste hindamine sõltub taust-teadmistest. Ja  kvantmaailma protsesse kirjeldatakse just tõenäosusfunktsiooni 
kaudu ● Heisenberg ütleb, et kvantmaailma kirjeldused ei iseloomusta mitte  seda, kuidas asjad „tegelikult“ on, vaid pigem teatud sündmuste 
toimumise tendentsi ● Tema sõnul näib kvantmaailm esindavat füüsikalise reaalsuse  kummalist liiki, mis seisab poolel teel võimalikkuse (kr dynamis) ja 


tegelikkuse vahel ● Eriti intrigeeriv on raamatu „Füüsika ja filosoofia“ lk 24 leiduv  sedastus: Kvantfüüsikas võime küsida, kuidas saab teadaolevat 
matemaatilist vormistust kasutada katseolukordade 
kirjeldamiseks. Ent tegelikult on viljakam see küsimus 
tagurpidi pöörata: võib-olla saavad looduses üldse esineda 
ainult sellised katseolukorrad, mida saab väljendada 
kvantteooria võrrandite varal ● Teisiti, kvanttasandi tegelikkus näib olevat piiratud selliste  tingimustega, mis on matemaatiliselt modelleeritavad ● Niisiis veelkord: tõenäosusfunktsioon on segu ka-hest elemendist –  tegelikkusest ning meie tead-miste määrast selle tegelikkuse kohta 
(vt täring, millel on kolm 3-e) ● Sestap ei saa tõenäosusfunktsiooni vaadelda vahetult kajastavana  protsesside toimumist aegruu-mis ● Tõenäosusfunktsiooni saab tegelikkusega siduda ainult siis, kui  sooritatakse vaatlus või mõõtmine ● Ent vaatluse sooritamine katkestab tõenäosus-funktsiooni  arvutuslikult määratud käigu, sest muudab meie teadmisi süsteemi 
kohta ● NB! Kõneldu ei tähenda, nagu oleks kvantmaailm midagi müstilist!  Seda on tihti soovitud nõnda serveerida (vt nt kvantmüstika) ● Ent matemaatilise esituse tasandil on kvantteooria täiesti  vastuoluvaba. Küsimused tekivad vaid tõenäosusfunktsioonilt 
tegelikkusele üleminekul ● Heisenbergi mõtete kokkuvõttena – lk 52 ta sõnab, et tänu  statistilisele esitusele ei saa maailma vähi-mate ehituskivide – 
elementaarosakeste – kohta kindlalt väita isegi seda, et nad on 
olemas ● Tõenäosus viitab võimalikkustele, mitte vahetult tegelikkusele.  Mistõttu Heisenbergi sõnutsi on moodsa füüsika elementaarosake 
veel palju abstraktsem kui vanade kreeklaste aatom ● Samas ei olevat tänapäeva füüsika vanast Kreeka filosoofiast sugugi  väga kaugel ● Nt Platoni Timaioses pole aatom (elementaarosake) mitte aine, vaid  matemaatiline kujund (vrd Pythagoras – kõik asjad on arvud, 
tegelikkuse süvaolemus on matemaatiline) ● Sellega kooskõlas on ka kvantteooria elementaarosakesed lõppude  lõpuks matemaatilised kujundid ● See viib huvitavate järelmiteni 6.6 MÕNINGAID JÄRELDUSI... ● Tegelikkuse süvaseos matemaatiliste kujunditega ilmneb mitmeti
● Üks veidi anekdootlik, kuid siiski ilmekas lugu: Paul Dirac olla oma 


loenguis tudengeid, kellele tundus, et kvantfüüsika võrrandeist 
saadavad tulemused pole tegelikkusega vastavuses, lohutanud – 
esmajoones jälgige, et teie võrrandid oleksid ilusad. Tõde tuleb 
sellele järgi ● Ühest küljest anekdootlik, kuid nii relatiivsus- kui kvantfüüsikas on  ikka ja jälle osutunud, et matemaatilise mudeli ilu ja elegants on tõe 
headeks kriteeriumiteks ● Niisiis – avaldiste harmoonia ja ilu kui moodsa teaduse  tõekriteeriumid? See on väga platonlik! ● Muide, kui isand Riistan ulme-loengus lühidalt filmi Close Encounters tutvustas, rääkis ta ka muusikast kui keelest ● Ei ole juhus, et ka muusikaline harmoonia on kirjeldatav  matemaatilistes relatsioonides 6.7 KVANTIDE JUUREST LOOMISENI ● Näib niisiis, et moodsat maailmakirjeldust saab iseloomustada  matemaatiliste kujundite ja harmoonia mõistetes ● Seejuures on üheks tõe tunnusjooneks ilu  Kõlab, nagu loogilise  positivismi õudusunenägu! ● Tõsi, kõneldu on vaid üks võimalik vaade loodusteadusele
● Ent on ilmne, et sellised mõisted nagu superstringid (NB! Ei viita eriti eksklusiivsele aluspesule!) universumi kärgstruktuur, kõverruum, 
elektroni spinn jne kuuluvad maailmamudelisse, mis erineb oluliselt 
valgusaegsest, kuid sageli tänini eeldatavast ühetasandilisest 
maailmapildist ● Ning kummastaval kombel on vähemalt Heisenbergi ülalkirjeldet  vaade füüsikale suurepäraselt kokkusobitatav kristliku 
loomisõpetusega ● Niivõrd, kuivõrd maailma aluseid saab kirjeldada matemaatilistes  kujundites, saab neid käsitleda ka jumaliku logos’e mõiste kaudu 6.8 MATEMAATILINE KUJUND JA LOGOS ● Mõiste logos (kr > ütlema, sõnama) viitab kristlikus teoloogias  Jumala tarkusele ning on nt Jh proloogi kaudu seostatud ka 
Kristusega ● Idee on selles, et kõige oleva aluseks on elava Jumala tarkus. See  läbistab kõike loodut, kuna kogu maailmakõiksus on Jumala 
loometöö vili ● Tõsiasi, et me inimestena suudame maailma mõista, tuleneb  seejuures tõigast, et inimene on loodud imago Dei e siis Jumala näo 
järgi ● Antud seoses tähendab see, et tegelikkuse ülesehituses ja meie  mõistmisvõimes on ühisosa – mõlemad kasvavad välja jumalikust 
logos’est ● See on hämmastavalt sarnane Heisenbergi ülal tutvustatud ideele, 


et tegelikkus on piiratud sellega, mis on matemaatiliselt kirjeldatav ● Matemaatilist modelleerimist ja loogikat peetakse ratsionaalse  mõtlemise firmamärkideks. Kui Heisenbergil on õigus, on tegelikkuse
alus ratsionaalne 6.9 ANTROOPSUSPRINTSIIP ● Niisiis – tegelikkus on mõistetav, allub ratsionaalselt  modelleeritavaile printsiipidele ● Meie poolt koostatavad matemaatilised konstruktsioonid suudavad  ennustada tegelikkuse ülesehitust ● See asetab tugeva kahtluse alla kogu anything-goes mentaliteedi.  On äärmiselt keerukas näha maailma puhtjuhusliku 
kokkusattumusena, kui see näib alluvat korrastavaile printsiipidele ● Kaose- ja komplekssusteooriad siin ei päästa, sest ka nende alus on  matemathical reasoning. Kord ei sünni kaosest iseenesest ● Selle mõttekäiguga seostub ka Brandon Carteri poolt 1970ndate  algul sõnastatud kuulus antroopsusprintsiip ● Sedastab lühidalt, et universumi teke ja areng on olnud sellised, et  selle ühes punktis on ühel hetkel osutunud võimalikuks reflekteeriva 
vaatleja esilekerkimine 6.10 AP-ST SUURE PAUGUNI ● Küsimus, kui kaugeleulatuvaid järeldusi antroopsusprintsiibist teha  saab, on lahtine (vt vaidlused nn täppishäälestuse argumendi üle) ● Selge näib olevat aga see, et naiivrealistide juhuse-hüpotees on oma aja ära elanud. V.a juhul, kui tegu on piiratud valimiga, ei ole 
apellatsioon juhusele teaduslik seletus. See on seletusest loobumine ● Küsimusele, miks maailm on selline, et me suudame seda mõista, on seega tarvis kaalukamat vastust kui apellatsioon juhusele ● Teine küsimus, mis vastust nõuab, on – miks üldse midagi olemas  on? (Kõlab inglise keeles paremini: Why there is something rather 
than nothing) ● Inimmõtlemine on narratiivne. Me mõistame nähtusi lugude kaudu.  Ent maailmakõiksuse algupära küsimuses jätab peavoolu 
astrofüüsika Suure Paugu „lugu“ siin otsad lahti SUUR PAUK JA LOOMINE ● Standardmudel ütleb meile, et kogu maailmakõiksus paiskus esile ca 14,5 mld aastat tagasi protsessi kaudu, mille kirjeldamiseks näib 
lähim analoogia olevat plahvatus ● Nii aeg, ruum kui ka energia purskasid sel hetkel esile algsest…  singulaarsusest ● Paremini ei osata seda kirjeldada. Küsida, mis oli enne seda või kus  see singulaarsus paiknes on sama, mis küsida – mis asub põhja pool 
põhja-poolust


● See „lugu“ on poolik, sest erinevalt kristlikust loomisloost vastab see üksnes küsimusele kuidas, aga mitte miks ● Muide – SP müüdi (?) ebarahuldavus ilmneb ka asjaolust, et paljud  füüsikudki on siiski esitanud küsimuse, mis oli enne Suurt pauku ● Lahendusena (ja maailma olemasolu selgitusena) on pakutud nt  multiversumi-hüpoteesi MULTIVERSUM VS LOOMINE ● Multiversumi-hüpotees on puht-metafüüsiline (loe: müütiline), sest  eeldab paralleeluniversumite olemasolu, millele pole võimalik ligi 
pääseda ● Ses mõttes on kristlik loomishüpotees teaduse mõttes palju  „ausam“: jumalik logos, mis kõike olevat koos hoiab ja struktureerib,
on empiirilisele uurimisele kõigiti ligipääsetav, ilmnedes vahetult nii 
inimteadvuse toimemehhanismides kui ka kos-milistes protsessides ● Võime sellesse logos’esse süveneda nii neuronite omavahelist  suhtlust dekodeerides kui ka kõver-ruumi gravitatsioonilaineid 
avastada püüdes ● Teaduse viljelemine on seesuguses taustsüsteemis üks Jumala  teenimise viise ● Kristlik mõte ja teadus lähevad lepitamatusse vastuollu üksnes siis,  kui emmal-kummal (või siis ka mõlemal) poolel ilmnevad 
fundamentalistlikud ambitsioonid 6.11 RINGIGA TAGASI! ● Idee poolest on nägemus, mille järgi harmooniliselt kokku „tiksuv“  ning matemaatilistes kujundites kirjeldatav loodus tekkis äkitselt 
millestki, mida me ei oska kirjeldada (ja mida nimetame seetõttu 
singulaarsuseks) ning mis pikkamisi viis reflekteeriva vaatleja esile 
kerkimiseni, kristliku loomisdoktriiniga suurepärases kooskõlas ● Kõneldu viib teatud mõttes kummalise järelduseni: kaasaegne  teadus lahknes kristlikust teoloogiast siis, kui hülgas loodusest 
teispoolsete osutuste ot-simise projekti, püüdes keskenduda üksnes 
sellele, mis „päriselt“ ja käegakatsutavalt on ● Sellise teadusega oli teoloogial tõepoolest keerukas kõrvuti  eksisteerida. Ent tänases teaduses pole enam seegi üheselt selge, 
mida tähendab see „on“ fraasis „päriselt ja käegakatsutavalt“ ● Kas teadus on ringiga „koju“ tagasi jõudnud?  Teadus ja teoloogia  versus kloaagi-relativism? 6.12 KOKKUVÕTTEKS ● Alustasin tänast mõtisklust elu mõtte küsimusest, osutades, et  käsitlen seda äraspidiselt ● Usun, et kõneldust on piisavalt selge, kuidas kristlik  looduskontseptsioon tänapäevases loodus-teaduses vastu kajab


● Piibellikus mõttes kätkeb kogu loodu eneses jumalikku logos’t –  sedasama, kelle Jh evangeelium seostab Jeesuse Kristusega ● Heisenbergi tõlgenduses kvantmehaanikast leiame kõige oleva  sügavaimas aluspõhjas matemaatilised kujundid ● Viimased seonduvad omavahel (jumalikku?) harmooniasse, „sfääride muusikasse“ (NB! Matemaatilised relatsioonid ja muusikaline 
harmoonia on otseses seoses) ● Niisiis, jutud teaduse ja kristliku mõtlemise konfliktist on kummagi  süvatasandil üsna liialdatud ● Usk ei pea tähendama intellektuaalset harakiri – ega teadus  religioosset eneseruunamist  VII FEMINISTID PATRIARHAADI JA KESKAJA 
KAITSEKS. PEREKOND. 7.1 Sissejuhatuseks  Esiteks: küsimus abielust on Jeesuse kuulutuses täiesti perifeerne teema. 
Selle käsitlemine keskselt olulisena on eisegees Teiseks: neis kohtades, kus Jeesus üldse peresuhete teemal sõna võtab, on
sõnumi sisu pehmelt öeldes ambivalentne Mt 10:34-37: „Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma 
ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, sest ma olen tulnud lahutama 
meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast, ja inimese 
vaenlasteks saavad tema kodakondsed. Kes isa või ema armastab enam 
kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui
mind, see ei ole mind väärt.“ ● Tänane loeng saab olema totaalne dekonstruktsioon – plaanin  patriarhaadi ja „traditsioonilise“ perekonna pilbasteks teha ● Põhjus on selles, et „traditsioonilist“ perekonda selles tähenduses  nagu SAPTK seda kristlikule ideaalile apelleerides kaitseb, pole 
kristluses praktiliselt kunagi eksisteerinud ● Tegelikult on tuumperekonna ideaal Jeesuse kuulutusega osalt suisa  vastuolus ► ● Kasutan alljärgnevas arutelus kaht allikat: esiteks Piiblit, teiseks prof  Anne Kulli artiklit „Kristlik perekond ja perekonnaväärtuste 
ideoloogia“ (Ariadne lõng, 1/2, 2015, 128-141) ● Autori lahkel loal panin artikli tervikteksti ka Moodle’isse  taustlugemisena üles. Soovitan sellega võimalusel kindlasti tutvuda 
– see aitab tänase mõnevõrra eklektilise teemakäsitluse 
tasakaalustatud konteksti asetada ● Alustagem aga Piiblist


7.2 Aabraham ja Saara  ● Jumala valitud rahva lugu algab Aabrahamist. Ja samast algab ka  „ebatraditsioonilise“ perekonna lugu ● Aabrahamil on imeilus naine Saara. Tegelikult on Saara nii ilus, et kui nad nälja eest Egiptusse pagevad, palub Aabraham Saaral öelda, et 
ta on Aabrahami õde, mitte naine:
„Vaata, ma tean, et sa oled ilusa välimusega naine. Aga kui 
egiptlased sind näevad, siis ütlevad nad vaata, see on tema naine! 
Siis nad tapavad minu, aga sinu jätavad elama. Ütle siis, et oled 
minu õde, et mu käsi sinu tõttu võiks hästi käia ja mu hing sinu 
pärast ellu jääks!“ (Gn 12:11-13) ● Nii lähebki ja Saarat ihaleb endale ei keegi muu kui vaarao ise. Saara võetakse vaarao kotta liignaiseks ja Aabrahamile tehakse tema eest 
uhkeid kingitusi, sh teenijaid ja kariloomi ● Lõpuks, kuna Jumalale asjade selline korraldus ei meeldi ja Ta  vaaraot seetõttu mitmesuguste nuhtlustega kiusab, saab vaarao 
asjale siiski jälile ja saadab Saara Aabrahami juurde tagasi ● Peale seda vahejuhtumit perekonnaidüll jätkub. Paraku ilmneb aja  jooksul, et Saara ei saa lapsi. Et mitte jätta Aabrahami pärijateta, 
annab Saara talle liignaiseks oma orjatari Haagari ● Haagar sünnitabki Aabrahamile esimese poja – Iismaeli (kuidas me  seda tänapäeval nimetaks? Surrogaatemadus?) ● Nii asi aga siiski ei jää. Gn 18:11 annab teada, et Saaral oli sellal  juba menopaus, ometi tõotab Ju-mal Aabrahamile, et ta jääb 
lapseootele ● Saara, kes seda pealt kuuleb, itsitab omaette – „Kas ma tõesti  peaksin sünnitama, kuna ma ju olen vana?“ (Gn 18:13) ● Ent lähebki nii, et Saara toob ilmale poja – Iisaki (nimes on väike  sõnamäng – see viitab naermisele, sellele, et Saara naeris, kui talle 
poja sündi ette kuulutati) ● Iisakist lähtub Jumala valitud rahvas, aga „tradit-sioonilise“  peremudeliga pole siin midagi pistmist  7.3 Aabrahami sugulased  ● Niisiis algab püha Iisraeli ajalugu tänases mõttes täiesti  ebatraditsioonilisest perekonnast ● Ent see perekond kuulub suguvõssa, millega seotud seksuaalmoraal  teeb Aabrahami ja Saara peremudelile pikalt silmad ette ● Nimelt on Aabrahamil vennapoeg Lott, kes elab Soodomas. Soodoma mehed näivad pooldavat vihakõnet ja ksenofoobiat – neil on 
kombeks linna sattunud võõraid mehi anaalselt kuritarvitada ● Kui Issanda inglid Loti juures öömajal on, nõuavad linna mehed –  andke külalised meie kätte, et me neid „katsuda saaksime“ (Gn 
19:5) – eufemistlik väljend vägistamise kohta alandamise eesmärgil ● Lott, muide, pakub neile asenduseks vägistada oma kaht tütart… 


(Gn 19:8) ● Nii või teisiti, sedasorti vägivalla mõistab Jumal ühemõtteliselt  hukka, hävitades Soodoma. Et Lott ingleid kaitses, päästetakse tema
ja ta pere siiski (tõsi, ta naine saab asjade käigus hukka) 7.4 Loti tütred  ● Päästetud Lott asub elama mägedesse. Mis on õnnetu valik selles  mõttes, et ta kosimiseas tütardel pole seal kusagilt peigmehi loota ● Seetõttu mõtlevad tütred välja kavala plaani – joota isa pildituks ja  temaga seksida (Gn 19:30-38) ● Taas, nagu Saara ja Abrahamigi puhul, oluline on järglasi saada ja  nähtavasti pole selleks ükski tee välistatud ● Tütarlapsed teevadki plaani teoks – ühel õhtul seksib isaga üks õde,  teisel teine. Kuna vana on silmini purjus, ei mäleta ta hommikul 
toimunust midagi ● Huvitav küsimus oleks muidugi, mida Lott arvas, kui ta tütarde  kõhud paisuma hakkasid, aga sellest Piibel vaikib ● Nii või teisiti – ehkki seesuguse päritolu tõttu suhtub Piibel  moabidesse ja ammonlastesse reserveeritult, ei mõisteta Loti 
tütarde tegevust kusagil otsesõnu ka hukka 7.5 Püha perekond  NB! See ei ole kuidagi mõeldud pisendama Jeesuse õpetuse kaalu! 
Veelkord – abielu on Jeesuse kuulutuses täiesti kõrvaline teema. Mitte 
kusagil ei esine Jeesus pereterapeudina. Küll aga kõlab tema jutus 
tingimusteta armastus inimeste vastu ● Ebatraditsioonilise perekonna lugu jätkub ka Uues Testamendis.  Nagu Anne Kull oma artiklis märgib: tegelikult moodustab kristliku 
püha perekonna ük-sikema abieluvälisest suhtest pärit pojaga ning 
poja kasuisa ● Hiljem sünnib peresse veel lapsi – Jeesuse pool-vendi- ja õdesid.  Seega tänapäeva mõttes on siin tegu kärgperekonnaga ● Oma hilisemas elus seltsib Jeesus meelsasti kahtlase reputatsiooniga naiste ja patustega, öeldes, et tegelikult on just nemad ta perekond ● Lisaks – Jeesus ise ei abiellu kunagi. Kristlik pärimus toetub noorelt ja lastetult surnud vallalise mehe õpetusele. Püüda temalt õigete 
abieluliste suhete kohta juhatust saada on sama, mis uurida 
perevägivalla kohta mungalt ► ● Liiatigi on varane kristlus tänu peatse maailmalõpu ootusele abielu  ja laste suhtes üldse tõrges. Ei näinud olevat vastutustundlik saada 
lapsi olukorras, kus täna-homme oodati Jeesuse taastulemist 7.6 Jutu mõte ● Lühidalt – kui otsida Piiblist toetust tuumperekonna ideoloogiale, siis  tegelikult sealt seda ei leia


● Seejuures ei ole Piibli suhtumine armastusse, perekonda ja  seksuaalsusse üldsegi ühemõtteline. Erinevused on nii Uue ja Vana 
Testamendi kui ka nende sees asuvate teoste vahel ● Kui vaatame VT, siis üheltpoolt on seksuaalsus Jumala hea and  inimkonnale (Gn 1:31 „ja vaata, see oli väga hea!“ – käib ka 
seksuaalsuse kohta), teisalt aga seostatakse seda pattulangemisega ● Nimelt, esimene pattulangemise märk on häbi alastuse pärast (hbr  häbi > häbe). Sellest on järel-datud, et ka patustamine pidi kuidagi 
seksuaalne olema (nt võib väljendit „keelatud vilja sööma“ mõista 
eufemismina keelatud seksuaalakti kohta) ● Või siis Uues Testamendis – Jeesus ise ei abiellu, kuid hoiab lapsi.  Samas on ta abielulised juhendid ebarealistlikult ranged – nagu 
võibki oodata mehelt, kes on noor ja vihane ja abielust ise tegelikult 
midagi ei tea 7.7 Aga traditsiooniline perekond?  ● Kirjeldatu ei pretendeeri mingil juhul ammenda-vusele. Need on  lihtsalt mõningad väljavõtted ● Kui otsida Piiblist „tüüpilist“ perekonnamudelit, siis ei ole see  kindlasti tänases mõttes kahe inimese armastusel põhinev liit laste 
saamiseks ● Pigem on see ühiskondlik-majanduslik struktuur, mis haarab  enesesse omandisuhted (orjad kui osa perekondlikust struktuurist), 
pärimisõiguse (siit tugev surve lastesaamisele), inimliku 
seksuaalsuse (sageli olid VT suurkujude perekonnad polügaamsed) 
jne ● Ehk siis – Piiblis esindatud perekonnamudel võiks pigem olla  võrreldav mõisa majandamisel käibinud süsteemi kui tänapäevase 
perekonnaga ● Siit tekib muidugi küsimus – kui Piibel on perekonna suhtes niivõrd  ambivalentne, kust siis tuleb kujutlus „traditsioonilise“ perekonna 
pühadusest, isegi teatud jumalikkusest (katoliiklikus traditsioonis on 
abielu sakrament) 7.8 Prof Kull pereideoloogiast  ● Sellele küsimusele vastamiseks tuleb teha lühike ekskurss kristliku  mõtlemise kujunemisse ● Hakatuseks – tuletan veelkord meelde, et Jeesus ise oli pigem  perekonnavastane. Jüngrid kutsuti jätma oma senist elu ja rändama 
kodutuna koos Jeesusega ● Selles mõttes on perekonnaväärtuste ideoloogia ankurdamine  kristlusse täiesti ebaajalooline. Seda kinnitab ka ülal juba lühidalt 
mainitud tõik, et esimeste sajandite kristlased ootasid innukalt 
peatset maailmalõppu, mistõttu ideaaliks oli pigem abielutus ● Uus Testament ei esita normatiivset peremudelit ja pigem võib 


öelda, et abielu nähakse abivahendina neile nõtradele, kes 
seksuaalsusest muidu kuidagi üle ei saa ● Kogu kristluse monastiline traditsioon osutab varjatult ideele, et  tõeline religioosne pühendumine nõuab abielust hoidumist 7.9 Keskaeg ● Kui algne intensiivne maailmalõpuootus taandus, osutus vajalikuks  abielu siiski ka kristlikult lahti mõtestada ● 4. saj-ks jõuti ülalkõneldut arvestades loogilise lahenduseni –  „kahetasandilise kristluseni“. „Eliidi“ moodustasid selles tsölibaadis 
elavad pühendunud ● Leiti, et ka abielus olemine võib olla jumalik kutsumine, ent siiski oli  see vaimulikus mõttes madalam kui „päris kutsumine“ ● Ca samast ajast on pärit ka esimesed teated ki-riklike  laulatustseremooniate kohta (esimene säilinud laulatusliturgia 
pärineb 7.-8. sajandist) ● Abielu kristianiseerimine tähendas ka selle regle-menteerimist. Siia  kuulub range monogaamia-nõue, idee, et sakramentaalselt 
laulatatud abielu ei saa lahutada jne ● Lühidalt öeldes – abielu sakraliseerimine toimus järk-järgult  sotsiaalsete arengute taustal ja Piibli ning Jeesuse õpetusega on 
selle arengu seos nõrk 7.10 Reformatsiooni mõju ● Niisiis – keskajaks oli abielu institutsioon järk-järgult sakraliseeritud,  abielust sai sakrament ● Reformaatorid, püüdes kirikut ja perekonda ühendada, pöörasid selle trendi paradoksaalselt taas tagurpidi – sakramentidena jäid siin alles
üksnes ristimine ja armulaud ● Ent teisalt leidsid reformaatorid, et abielu on Jumala poolt loodud  institutsioon ja seega on see kõigile inimestele loomulik ● Abielu peeti vajalikuks ka selleks, et kontrollida langenud inimese  „kiimalisi ihasid“ ● Niisiis, ühelt poolt polnud abielu enam sakrament (mistõttu sai taas  võimalikuks seda ka lahutada), teisalt aga muutus see täiskasvanud 
inimeselt eeldatud elukorraks ● Kuivõrd monastilise traditsiooni katkestamise tule-musena kadus  tegelikult ka tõsiseltvõetav alternatiiv, sai tegelikult otseti alles siit 
alguse nähtus, mida täna nimetame perekonnaideoloogiaks 7.11 Perekonnaideoloogia võidukäik  ● See, mida SAPTK afišeerib traditsioonilise perekonnamudelina,  kerkib oma täies hiilguses (või perverssuses) tegelikult alles peale 
Prantsuse revolutsiooni, s.o 18. sajandil ● Selle taust on, et seoses uute sotsiaalsete struktuuride (koolid, 


haiglad) tekkega kaotas perekond suure osa algseid funktsioone (vt 
perekond kui tootmisüksus, ülal) ● Perekonnast sai „pelgupaik langenud maailma eest“. Sellega  kaasnes ideaal ingellikult puhtast ja õrnast pereemast, lastest said 
tööjõu asemel süütud õrnad olendid ● Ehk siis – kerkis stereotüüp naisest kui kodu eest hoolitsejast.  Mehest sai rahakott ● Naist kujutati seksuaalselt puhtana, füüsiliselt õr-nana, sõltuva ja  armastavana ● Mees pidi olema füüsiliselt tugev, agressiivne, dominantne ja  ratsionaalne. Kodust sai koht, kus hoitakse alal religioosseid väärtusi
(vs maailm) ● Samast ajast on pärit idee, et naised on loomuldasa religioossemad  kui mehed, mistõttu nende ülesandeks on kasvatada lastes vagadust
ning poegades ja abikaasas kõlbelisust ● Samas ei tähendanud see vaimulik üleolek kuidagi, nagu sobinuks  naised avalikku juhirolli – neid peeti mitte ainult füüsiliselt, vaid ka 
intellektuaalselt nõrkadeks ● Seksuaalsuhe oli soovitatav (tolereeritav) üksnes laste saamiseks ja  seejuures ei tohtinud naine mingil juhul ihaldada naudingut ● Veel enam – naised, kes pingutasid oma aju ja õppisid mingi ameti,  arvati muutuvat steriilseks ning kaotavat võime saada lapsi (ja nagu 
Rosemary Ruether osutab, paljud professionaalsed naised tõepoolest
jäidki üksikuiks) ● See perekonnamudel varises kokku 20. saj maailmasõdade,  industrialiseerumise, naisliikumiste tekke, rasedusest hoidumise 
vahendite kättesaadavaks muutumise jne kaudu 7.12 Tänane päev ● Industrialiseerumise ja marginaliseeritud rühmade  vabastusliikumiste (sh feminism) taustal jõudis õhtumaine kultuur 
intellektuaalses mõttes patiseisuni (postmodernistlik kloaak ) ● See areng näis paljudele traditsioonilise väärtus-süsteemi kriisi ja  totaalse mandumisena, mistõttu alates 1960ndaist kerkis 
reaktsioonina esile konservatiivne kristlik parempoolsus ● Selle võitlustandriks sai perekond ja abielu ning relvadeks  fundamentalistlik (valikuline ja sõna-sõnaline) piiblitõlgendus ● Taastekkis meie langenud maailma peatse lõpu ootus, mil „tõelised  usklikud“ päästetakse ja „kord seatakse taas majja“ (vt 21.12.2012) ● Ehk siis – vastustati liberaalid, kes seadsid eesmärgiks õigluse, rahu  ja egalitaarsuse sugude vahel, kelle arvates seksuaalsus väljendas 
armastust, milles pole kohta patriarhaalsele dominee-rimisele ja 
vägivallale ning kelle järgi lapsed on eelkõige armastuse vili


7.13 Vahekokkuvõte ● Kõneldu resümee on tegelikult lihtne. Patriarhaalsel  perekonnaideoloogial pole kristlike ideedega suurt midagi pistmist ● Pigem peegeldab see patriarhaalse hierarhia reaktsiooni oma  domineeriva positsiooni (osalisele) kaotusele ● Nagu feministlikud mõtlejad (nt ülalmainitud Rosemary Radford  Ruether) on veenvalt tõestanud, peegeldavad nii kiriku- kui ka 
riigihierarhiad patriarhaalset domineerimisvajadust ● Naiste hääl on nii perekonnaideoloogias, kirikus kui ka riigis olnud  pikka aega praktiliselt kuuldamatu. Selle veenvaks näiteks on 
aastasadade vältel kristluses esile kerkinud absurdne naiseideaal, 
mis väärtustab emalikkust ja neitsilikkust, kuid põlustab naiselikku 
seksuaalsust ● Ideaalne naine on neitsist ema. Seksuaalne Maarja Magdaleena on  hoor. Kuidas seda mudelit päris inimestega seostada, jääb 
arusaamatuks 7.14 Piiblit rehabiliteerides  ● Päeva lõpuks – mis see peaks kiriku asi olema, kes kellega ja kus?  Ses mõttes oli algkristlus tänase päeva mõtlemisega ühel liinil. 
Abielulised suhted polnud vaimulikus mõttes primaarsed ● Oodati maailmalõppu, Jeesuse kuulutus seostus eelkõige Jumala  riigiga. Nagu Anne Kull õigus-tatult märgib, tegeleb UT erootika, 
armastuse ja seksiga märkimisväärselt vähe ● Mis ei tähenda, et see kehtiks kogu Piibli kohta. Tavapärane kujutlus  kristlasest on: natuke ohmu ja kohtlane, seksib – kui üldse, siis 
pimedas toas ilma naudinguta ja ainult laste saamiseks, pöörab löö-
jale teise põse totralt ette ● Piibli tegelik õpetus on hoopis värvikam. Esiteks – inimene saab olla  täielik üksnes seksuaalsuse kaudu (vt järgmine slaid) ● Teiseks sisaldab Piibel otseselt erootikat ja seksuaalsust ülistavaid  osi. Nii oli „pimeda ja ebauskliku“ keskaja enim teoloogiliselt 
kommenteeritud tekstiks Ülemlaul >>> 7.15 Piibel ja armastus  ● VT seisukohalt on mees ja naine „üks liha“. Sel mõttel on oluline  teoloogiline alltekst ● Hbr k kasutatakse seksimise kohta sageli väljendit „ära tundma“ või  „tunda saama“. Selle taga on Gn 2j Eedeni aia lugu – Aadam ütleb 
Eeva kohta: see on nüüd liha minu lihast ● Mõte on selles, et seksuaalsuse tuumaks on kohtumine iseenda teise poolega, oma sügava-ma, algse ja tervikliku mina taas-leidmine ● Ehk siis – VT mõttes saab inimene olla terviklik üksnes seksuaalsuse  kaudu (vrd nt C. G. Jung armastusest). Seksuaalsus on Jumala and. 
Kg 9:9 ütleb Naudi elu naisega, keda sa armastad ja Õp 5:18jj tunne 


rõõmu oma noorpõlve naisest, kes on otsekui armas emahirv [---] – 
ta rinnad joovastagu sind igal ajal, eksi alati tema kallistustesse ● Ka annab romantiline armastus jõudu raskustes vastu pidada. Gn  29:20: Ja Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat, ja need olid 
tema silmis nagu üksikud päevad, sellepärast et ta teda armastas 7.16 Kokkuvõttena: Ülemlaulust  ● Piibli kummalisimaid osi. Mainib Jumalat vaid korra, ülejäänud osas  armastust ülistav luuleteos ● Mitmed osad varjamatult meelad, kohati kisub sui-sa erootika- tekstiks kätte. Muide, läbi keskaja enim teoloogiliselt 
kommenteeritud teos. Ül 4:
„Vaata, sa oled ilus, mu kullake, vaata, sa oled ilus! / Su silmad su 
loori taga on tuvid. [---] Su huuled on nagu punane pael / ja su kõne 
on armas. / Otsekui granaatõuna lõiked / on su oimud su loori taga. /
Su kael on nagu Taaveti torn, mis kivikihtidena on ehitatud; [---] / Su
kaks rinda on nagu kaks vasikakest, / gaselli kaksikut, kes söövad 
liiliate keskel. / Kuni tuul kuulutab päeva / ja varjud põgenevad, / 
tahan ma minna mürrimäele / ja viirukikünkale.  / Sa oled täiuslikult 
ilus, mu kullake, / ja sul pole ühtegi viga! ● Kirjeldet taustal peaks olema täiesti selge, et laias plaanis suhtub  Piibel erootikasse jaatavalt, käsitledes seda Jumala hea annina ● Seda peaks silmas pidama igaüks, kes tahab kristlikku  armastuseideaali vangistada patriarhaalse perekonnaideoloogia 
kütkeisse. Oluline on võrdsete partnerite vaba armastus VIII DEMOKRAATIAST TEOKRAATIANI JA TAGASI
8.1 The Economist Intelligence Unit’s Democracy Index 
2017  ● Neli kategooriat ○ Täisdemokraatia (8-10 punkti)
○ Vigane demokraatia (6-7.9 punkti)
○ Hübriidrežiim (4-5.9 punkti)
○ Autoritaarne režiim (alla 4) ● 167 riiki: ○ 1. koht – Norra (9.93 punkti)
○ 167. koht – Põhja Korea (1.08 punkti) ● Lisaks Freedom House’I mõõdikutele kasutatakse ka teisi mõõdikuid  (Eurobaromeeter, World Value Survey jt), mis mõõdavad ka 
kodanike aktiivsust ühiskonnas (sh valimistel), valitsuse usaldamist, 
seadusandliku võimu prioriteetsust täidesaatva võimu ees jne. 8.2 Mis asi see demokraatia siis õiguspoolest on?  ● Miinimummääratlus: teatud tüüpi “alt-üles” ühiskonnakorraldus,  rahvavõim,  (δῆμος + κράτος), mis toetub teatud ühistele 


väärtustele ● Vana-Kreeka otsedemokraatia: ἐλευθερία – vabadus ○ Poliitiline vabadus osaleda linna otsustusprotsessides
○ Privaatne vabadus teha enam-vähem kõike, mis ei ole  vastuolus seaduse, meie mõistes tavaga ○ Kõige olulisem oli sõnavabadus kõnelda ühise hüve nimel  rahvakoosolekul ja mõttevabadus privaatvestlusis 
(sümpoosionidel) ● Vabadus toetus ka kohustusele neis otsustusprotsessides osaleda. ○ Linnaametnikud valiti tavaliselt aastaks liisu teel (mõned  ametid valiti hääletamise kaudu) ○ Need vabadused ja kohustused laienesid täisealistele  sõjaväeteenistuse läbi teinud maaomanikest meestele. ○ Kohustus teenida linna ja vajadusel seda kaitsta oma elu  hinnaga kuulus asja juurde ● Kreeka seadus, νομός, oli personifitseeritud jumaluseks (“seaduse  vaim”). Seaduse/tava ümber koondus linna, polise identiteet, kõik 
kodanikud osalesid polise elus, see oli ülim hüve ● Individuaalselt oli ülimaks moraalseks vooruseks ἀρετή – mõtte ja  teo ühtsus 8.3 Demokraatia probleemid Aristoteles:  ● Monarhia (ühe inimese ainuvalitsus) kaldub türanniasse
● Aristokraatia (parimate valitsemine) kaldub kas oligarhiasse  (väheste valitsus) või plutokraatiasse (rikaste valitsemine) ● Demokraatia (paljude võim) kaldub anarhiasse Riik on tugev siis, kui seda juhib aristokraatlik eliit, kes on kas rahvast 
välja kasvanud või selle poolt toetatud ● Varalised tingimused: eliit saab tekkida seal, kus inimesel jääb aega  jõudeeluks tegelemaks enese harimisega Ideaal – πολιτεία: riik, mis teeb otsused poliitiliselt, mitte autokraatselt. 
Ent see sisaldab ka riigi tegelike huvide, mitte ainult enamuse arvamuse 
silmas pidamist 8.4 Rooma vabariik ● Algselt jumalate poolt rajatud kokkukuuluv kogukond, mis oli pealegi üsna sõjakas. ● Vooruseks oli virtus: võimekus, otsusekindlus ja tahe teha, mis  iganes vaja on riigi säilimise, laienemise ja au nimel ● Res publica: ühised/avalikud asjad
● Aristokraatia ja üldsuse (vabad mehed) taasakaal – mõlemad  kandsid relvi ja osalesid sõjas:  see oli “mõjus segu 
respublikaanlikust patriotismist ning karmist ja tihti brutaalsest 
aristokraatlikust realismist” B. Crick 


○ Dignitas – kvaliteet, mis eristab suure isiku väikesest
○ Libertas – väikese isiku vabadus teha, mis ta soovib (seaduste  raames) ja teadmine, et võimud teda seejuures ilmaasjata ei 
tülita ○ Imperium – “võim anda käsklusi” (algselt sõjaväes) laienes  ühise väärtusena kogu Rooma ülemvõimule maailmas ● Rooma ülemvõim teiste rahvaste üle põhines jagatud väärtustel:
● Religioosselt oli selleks algselt polüteistlik pluralism (allutatud  rahvaile jäid nende jumalad), nad pidid vaid lisaks lojaalsuse märgna
austama Rooma keisrit kui jumalat. ● Alates  313 kuulutas Constantiunus lubatud usundiks ka kristluse;  aastal 380 kuulutas Theodosius I kristluse Rooma riigi ainsaks 
religiooniks 8.5 Quius regio eius religio ja usuvabaduse esilekrkimine ● Alates Theodosiusest kuni reformatsioonini peeti  iseenestmõistetavaks, et on üks kristlik kirik (kuigi skismad ja 
lahkusud olid tuntud) ● Kuningad ja keisrid valitsesid Jumala armust ja olid Jumala poolt  seatud. ● Paavsti ja keisrite vahel käis küll pidev nägelemine võimupiiride üle,  kuid see ei muutnud üldpilti. ● 1517. aastal alanud reformatsioon arenes konfliktiks Saksa luterlike  printside (Schmalkaldia liiga) ja Püha Rooma Riigi keiser Karl V 
vahel. ● Augsburgi rahu 1555 sätestas printsiibi Quius regio eius religio –  kelle riik, selle usk ● Hollandisse (mis kuulus toona Hispaaniale) jõudsid tagakuisamise  eest pagenud  anabaptistlikud liikumised, seejärel ka kalvinism, mis 
osutus populaarseks.  ● Hispaania kuningas Felipe II alustas tagakiusu (inkvisitsiooni toel) –  viimane päädis kohalike ülestõusga ja hispaanlaste 
väljakihutamisega Hollandist 1572. ● Kuna sõda Hispaaniaga oli toimunud nii poliitilisil kui usulisil põhjusil, lubasid võitjad Hollandis teatud usuvabadust: lubatud oli 
protestantlus oma eri vormides ja judaism, kohalikke katoliiklasi 
kiusati siiski taga. 8.6 Thomas Helwyse “Ülekohtu saladus” - esimene 
teadaolev kõikehõlmava usuvabaduse deklaratsioon  ● 1612 esitles briti maa-aadlik Thomas Helwys kuningas James I-le  oma raamatut “Ülekohtu saladus”. Tagajärg – ta vangistati ja suri 
vanglas. [*] ● Taust: Henry VIII lahutas Inglise kiriku Roomast (1534), misjärel  algas Inglismaal religioosse segaduse ajastu 


○ Inglise  kirik vs katoliiklased (“Verine Mary”)
○ kalvinistliku reformatsiooni jõudmine Inglismaale:  mitmesugused puritaanid vs riigikiriku esindajad Elizabeth I 
ajal ● Helwys: ekskommunitseeriti Inglise kirikust puritaanlike vaadete  pärast 1606, [*] tema ja ta separatistide kogudus pagesid 
Hollandisse 1607. Hollandis sai temast ajaloo esimese 
baptistikoguduse rajaja 1609. Otsustas naasta Inglismaale 1611. 
Raamat “Ülekohtu saladus” põhjendas tema vaateid: ○ Usk on ainult Jumala ja inimese vaheline asi, ükski inimesest  võimukandja ei saa siin asuda Jumala positsioonile ja öelda, 
kuidas keegi peaks uskuma. [*] ○ See aga tähendab põhimõttelist usu- ja südametunnistuse  vabadust: maise elukorralduse seisukohalt peab olema 
inimesel  võimalus uskuda ka valesti. [*] 8.7 Helwyse mõjud: Roger Williamsi “Verine tagakiusu 
põhimõte, põhjus südametunnistuseks” ● Raamat kutsub üles looma “eraldatuse valli” kiriku ja riigi vahele  ning et riik peaks tolereerima erinevaid kristlikke denominatsioonie 
(sh katoliiklus), ent ühtlasi ka “paganate, juutide, türklaste või 
kristluse-vastaste süümeid ja jumalateenistusi.” ● Roger Williams: Ameerika Rhode Island’I koloonia rajaja (ja Esimese  Ameerika Baptistikoguduse rajaja) ● Jõudis Ameerikasse 1631 (separatistina), 1638. aastaks oli temast  saanud baptist, kes kirglikult kuulutas kiriku ja riigi lahutatuse 
põhimõtet. Ta ei jäänud baptistiks siiski kuigi kauaks. ● Naasis Inglismaale 1643 Inglise kodusõja ajal, 1644 avaldas “Verise  tagakiusu põhimõtte”. Parlament käskis koopiad hävitada. [*] ● 1663. aastal allkirjastas Charles II Rhode Islandi harta. See on  Euroopa ajaloos esimene seadusandlik dokument, milles ühes 
terriroriaalüksususe on lubatud täielik usvabadus ● Hiljem on sellele teosele viidatud nt USA esimeses  konstitutsiooniparanduses, mis puudutab usu- ja südametunnistuse 
vabdust 8.8 Kirku ja riigi lahutamise tagajärjed ● Religiooni privatiseerumine: võim (NB! Just võim, mitte lihtsalt kirik)  ei ütle enam inimesele, mida uskuda. ● Muutub arusaam võimust: viimane on sotsiaalse kokkuleppe  tagajärg ○ Thomas Hobbes, Leviaatan (1651) ■ Riik on vajalik, muidu käiks kõikide sõda kõigi vastu.  Parim riigikord on absoluutne monarhia ○ John Locke, Teine traktaat valitsemisest (1689)


■ Loomulik õigus: Võim ei ole Jumala poolt antud, vaid  igasugune seaduslik väärtus toetub valitsetavate 
nõusolekule. Loomulik õigus samastub jumaliku 
õigusega ning tagab kõigile inimestele põhiõigused, ka 
õiguse elule, kindlale vabadusele ja oma töö viljale. 
Nende õiguste kindlustamiseks sõlmivad inimesed oma 
valitsejatega ühiskondliku lepingu. Kodanik kohustub 
seadustele alluma, valitsusel aga on õigus luua seadusi 
ning kaitsta ühiskonda vägivalla eest. ○ Jean-Jaques Rousseau, Ühiskondlik leping (1762) [*] ■ Võimu kuritarvitamise korral on inimestel õigus leping  tühistada ja valitsejad kukutada 8.9 Usuvabadus - edasisi arenguid Inglismaa: ● Tolerantsusakt 1688 (Parlament ja James II) ○ Usuvabadus protestantidele
○ Mitte katoliiklastele, antitrinitaaridele ja ateistidele ● Rida akte:
● 1778 katoliiklased ja nonkonformistid võisid tas omada maad,  pidada koole ja astuda kohaliku võimu ametisse ● 1813 Unitaarlaste leevendusakt
● 1829 Roomakatoliiklaste leevendusakt – võisid kandideerida  parlamenti ja valitsuametitesse ● 1846 Religioosete puuduste akt lõpetas katoliiklastele kehtinud  piirangud varandusele ja haridusele (ehkki Oxfordi, Cambride’i ja 
Durhami ülikoolid võisid neile sissepääsu keelata kuni Ülikoolitestide 
aktini 1871) ● 1858 Juutide leevendusakt  Ameerika: ● Ameerika Iseseisvusdeklaratsioon (1776):  ○ „Me peame ilmselgeks tõde, mille kohaselt kõik inimesed on  loodud võrdsetena ning looja on andnud neile võõrandamatud 
õigused nagu elu, vabadus ja püüd õnnele”.  ● USA Konstitutsioon jõustus 1789. 
● 1. konstitutsiooniparandus 1791: ○ Kongress ei anna välja ühtegi seadust, milles kiidetakse heaks  mõne religiooni kehtestamine või keelatakse mõne usundi 
vaba praktiseerimine, samuti ei kärbi Kongress sõna- ja 
ajakirjandusvabadust ega inimeste õigust rahumeelselt 
koguneda ja esitada valitsusele palvekirju ülekohtu 
korvamiseks.  ○ USA monitoorib tänini usuvabadust maailmas, vt  https://ee.usembassy.gov/et/minister-tillersoni-kommentaar-


2016-aasta-rahvusvahelisele-usuvabaduse-aruandele/ Ameerikast ringiga tagasi Euroopasse:  ● USA iseseisvusdeklaratsiooni autor Thomas Jefferson mõjutas  Prantsuse kindral Lafayette’I, kes koostas dokumendi nimega ● Déclaration des droits de l'homme et du citoyen (Inimese ja  kodaniku õiguste deklaratsioon) 1789 [*] ○ See on Prantsuse revolutsiooni ja inimõiguste alusdokument ja kehtib Prantsusmaal seadusena ka praegu. ● Artikkel I – Inimesed sünnivad ja jäävad vabaks ning õigustelt  võrdseks. Sotsiaalseid eristusi võib põhjendada ainult üldise hüvega. ● Artikkel X – Mitte kedagi ei tohi häirida tema arvamuste pärast, isegi  kui need on religioossed, tingimusel, et need ei kahjusta seadusega 
tagatud avalikku korda. ● Artikkel XI – Mõtete ja arvamuste vaba vahetamine on üks  hinnalisemaid inimõigusi: iga kodanik võib vabalt rääkida, kirjutada 
ja trükkida 8.10 Kokkuvõte: demokraatia tagasitulek ● Usuvabadust pooldavad ja monarhiast sõltumatut uut riiki loovad  ameeriklased jõudsid antiigi eeskujudele toetudes järeldusele, et 
ühised väärtused ei pea põhinema mõtlemise/uskumise 
univormsusel – on võimalik ehitada ka selline ühiskond, mis põhineb 
erinevate huvide tasakaalul. Tarvis on checks and balances 
süsteemi, mida kõik sellisena aktsepteerivad. ● Kodanike osalus ja erinevad valitud kogud, sh nii otse- kui  esindusdemokraatia olemasolu ● Võimude lahusus (seadusandlik, täidesaatev, kohtuvõim)
● Kõigi inimeste võrdsus seaduse ees.
● Eriküsimuseks oli, et kes on sobiv valima. Esialgu olid need vaid  meessoost maaomanikud (st naised ja orjad olid out) vt nt naiste 
valimisõiguste ajatelge Vikipeediast 8.11 Kirku ja riigi lahutamise tagajärjed  ● Eri inimirühmade poliitiline identiteet sekulariseerub, leides endale  mingid muud ühendavad alused ● Nt rahvusluse teke ja rahvusriikide esilekerkimine 19. sajandil
● Eestis tekkis rahvusideoloogia 1860ndatel. Jakob Hurt: ○ Igal rahval on loomulik ja jumalik õigus eksisteerida ning oma  rahvast välja arendada ikka täiuslikumate avalduskujudeni ○ Me ei saa iial suureks arvult, kuid me võime saada suureks  kultuurilt


IX ÕIGLASEST SÕJAST VÄGIVALLATUSENI. EETIKA.
9.1 Õiglane sõda, Just War theory (iustum bellum) ● Teooria, mille kohaselt on loodud raamistik, mis tänapäeval  määratleb sõjapidamise reeglid ● Tänapäeval osaks rahvusvahelisest õigusest formaliseerituna  mitmetes lepetes, sh ○ ÜRO Harta (1945) 
○ Nürnbergi põhimõtted
○ ÜRO agressiooni definitsioon (1974)
○ Genfi konventsioonid 9.2 Ius ad bellum, õige põhjus  ● Enesekaitse ja agressori ohjeldamine  ÜRO harta
Artikkel 41 
Julgeolekunõukogu võib otsustada, millised relvajõudude kasutamisega 
mitteseotud meetmed tuleb võtta tema otsuste täitmiseks ja ta võib nõuda
organisatsiooni liikmeilt nende meetmete rakendamist. Need meetmed 
võivad ette näha majanduslike suhete, raudtee-, mere-, õhu-, posti-, 
telegraafi-, raadio- või teiste sidevahendite ühenduse täielikku või osalist 
katkestamist, samuti ka diplomaatiliste suhete katkestamist.
Artikkel 42
Kui Julgeolekunõukogu arvab, et artiklis 41 ettenähtud meetmed võivad 
osutuda mitteküllaldasteks või on juba osutunud mitteküllaldasteks, võib 
ta ette võtta sellist tegevust õhu-, mere- ja maajõududega, mis osutub 
vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks või 
taastamiseks, näiteks ähvardusmanöövrid, blokaad ja muud 
organisatsiooni liikmete õhu-, mere- ja maajõudude operatsioonid. ● Lahesõda 1991 Artikkel 51
Relvastatud kallaletungi puhul organisatsiooni liikmele ei piira käesolev 
põhikiri mingil määral võõrandamatut õigust individuaalsele või 
kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu ei võta 
rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks vajalikke meetmeid. 
Meetmetest, mis organisatsiooni liikmed on võtnud enesekaitseõiguse 
rakendamiseks, tuleb viivitamatult teatada Julgeolekunõukogule ja need ei
tohi mingil viisil riivata Julgeolekunõukogule käesolevas põhikirjas 
ettenähtud volitusi ja vastutust igal ajal selliste aktsioonide ettevõtmiseks,
mida ta peab vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks või
taastamiseks ● Terrorisivastane sõda ja Afganistani invasioon 2001  9.3 Õiglase sõja komponendid 
Sõja õigustamine - ius ad bellum ● Õige põhjus


○ Enesekaitse ja agressori ohjeldamine  ● Õige autoriteet ○ Kes võib sõja välja kuulutada? ● Õige eesmärk ○ Kaitsta kannatanuid; taastada rikutud õigus; rajada uuesti  alused inimväärseks eluks ● Proportsionaalsus ○ Kurjus, mis tuleneb sõjast, ei tohi olla suurem kui kurjus, mis  tuleneks sõja pidamata jätmisest Sõjapidamise reeglid - ius in bello - primaarne on elu säilitamine  ● Vahetegemise nõue ○ Tuleb eristada sõjaväelased ja sõjaline taristu ning  tsiviilelanikud ja –taristu ○ Haavatute ja sõjavangide õige kohtlemine ● Proportsionaalsuse nõue ○ Sõjapidamise ulatus ja vägivalla pehmendamine selleks, et  purustused ja inimkaotused oleksid minimaalsed ○ Otsese ja mitteotsese tapmise küsimus 9.4 Patsifism - pax + facere ehk rahu tegema  Jacques Ellul, vägivallatuse viis põhjendust:
1) kui alustad vägivalla kasutamist, siis sa ei saa sellest enam loobuda;
2) vägivald loob, tekitab ja taastoodab vägivalda:
3) on võimatu teha vahet õigustatud ja mitteõigustatud vägivalla vahel, 
vägivalla vahel, mis vabastab ja mis orjastab. Iga vägivalla liik on identne 
teiste vägivalla liikidega;
4) vägivald sigitab vägivalda - ei midagi enamat;
5) inimene, kes kasutab vägivalda, püüab alati õigustada nii vägivalda kui 
iseennast. Sõjavastasus  ● Absoluutne sõjavastasus ○ Sõda on selle eri vormides alati, igal pool ja kõigile  õigustamatu ● Tingimuslik sõjavastasus ○ Sõda võib teatud tingimustel olla lubatud “vähema kurjana”  rahu taastamiseks ● Sõjavastased rahuliikumised tekivad sageli seoses konkreetse sõjaga (nt Vietnami sõda, lääneliitlaste Iraaki tungimine 2003) Vägivallavastasus  ● Amišid, mennoniidid ja Jehoova tunnistajad on tuntuimad  religioossed patsifistid ● Absoluutne vägivallavastasus ○ Vägivald ei ole mitte kunagi õigustatud


● Tingimuslik vägivallavastasus ○ Teatud tingimustel võib vägivald olla lubatud ● Greenpeace taotleb tuleviku rohelist rahu, ent võib kohati kasutada  oma eesmärgi saavutamiseks mitmesguseid jõuvõtteid 9.5 Sõjaeetika kujunemine: antiik Vana Kreeka:  ● Peloponnesose sõdade (431-404 e.m.a) probleem – mõni linnriik  hävitas teise täielikult. ○ Didotus ateenlastele Mytilene linna saatusest (427): mõttekam on linn purustamata jätta kui purustada, sest pärast on 
majanduslik kasu suurem ● Umbes 60 aastat hiljem sõnastab Platon (Riigist) esimesed ius in  bello kriteeriumid – vahetegemise ja proportsionaalsuse nõude ● Aristoteles: sõda peab olema peetud õigesti ning taastama korra  ühiskonnas Rooma: ● Kreeka filosoofiline arutlus õiguse üle rakendati Roomas seadusena:
● Korra aluseks on kohane tasu või karistus, õigus on universaalne  (Cicero) ● Ius ad bellum – enesekaitse, ühiskondliku rahu tagamine, kusjuures  karistus peab olema vastavuses kuriteoga ● Ius in bello – vahetegemine ja proportsionaalsus
● Samas eeldati, et igas võitluses on ainult ühel poolel õigus.
● NB! Need reeglid ei laienenud mässude mahasurumisele ja sõdadele tsiviliseerimata barbaritega 9.6 Uus Testament  Jeesus: ● Mt 5: 38 -45:
● 38 Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba  vastu!  ● 39 Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja  teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka 
teine ette!  ● 40 Ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta su särki - jäta  talle ka kuub!  ● 41 Ja kui keegi sunnib sind käima ühe miili, mine temaga kaks!
● 42 Anna sellele, kes sinult palub, ja ära pööra selga sellele, kes sinult tahab laenata!  ● 43 Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka  oma vaenlast!  ● 44 Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, 


● 45 et te saaksite oma taevase Isa lasteks - tema laseb ju oma  päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja 
ülekohtuste peale! Paulus:  ● Rm 13: 1-7
● 1 Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu,  mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. ● 2 Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud  korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse. ● 3 Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui  sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema
käest kiitust, ● 4 sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis  tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, 
kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja. ● 5 Niisiis on alistumine vajalik, seda mitte ainult nuhtluse, vaid ka  südametunnistuse pärast. ● 6 Seepärast te maksate ka makse. Nemad on ju Jumala ametnikud,  kes just sellega pidevalt tegelevad. ● 7 Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu;  tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au! 9.7 Varakristlus tagakiusude ajastul  ● Esimeste sajandite kristlased olid vägivallatud absoluutsed  patsifistid ● Kristlasi taga kiusava riigivõimu vägivallale vastanduti  valmisolekuga märterluseks ○ Ignatius Antiookiast (u. 110) [*] ● Sõjaväeteenistuses osalemine (ja gladiaatorite võitlusmängude)  vaatamine oli välistatud ○ Kirikuisad [*] 9.8 “Constatinuse pööre” ja õiglase sõja omaksvõtt ● Sel taustal mõjub irooniana, et olukord muutus järsult siis, kui keiser  Constantinus alates aastas 311 ristiusule poolehoidu hakkas 
osutama. ○ Sõjaväes langes ära nõue ohverdada väärjumalatele
○ Paljud kõrged riigiametnikud pöördusid kristlusse, st kristlased  pidid vastutama riigi eest ○ Riigist sai kristluse kaitsja 


9.9 Augustinus (354-430) formuleerib õiglase sõja 
põhimõtted Ius ad bellum ● Sõda on õiguste taastaminse vahend
● Sõda on kurjuse karistamise vahend
● Ketserite võitlemine ja paganate alistamine on lubatud, kui see  lähtub “puhtast kavatsusest” (st riigikorra all olemist) Ius in bello ● Kui vahetegemise printsiipi ei saa järgida, siis võib sõdur karistada  (loe: tappa) kõiki ● Õige autoriteedi kriteerium: sõdur peab kuuletuma isegi  ebaõiglasele valitsejale (seni kui see ei ole vastuolus Jumalaga) 9.10 Keskaeg: vägivalla ja pühaduse ühtesulandumine  ● Gregorius I (540-604) “misjoniuuendused”:  ○ mittekristlaste kõrgem maksustamine
○ põhimõte “alistada, et ristida”, st misjon mõõga abil ● Anselm Canteburyst (1033-1109) põhjendas ristisõdade ideed: ○ Sõda iseenesest on taunitav, kuid muutub kõlbeliseks  kohustuseks, kui sellega vaenlase hüvangut silmas peetakse. ○ Võitlus kurjuse vastu pole tagakiusamise, vaid armastuse  väljendus ja headuse ning kaastunde akt. ○ Armastav ja armastust kuulutav kirik võib sõda pidada,  kutsuda võitlema ja anda käske vaenlase jälitamiseks ja 
sõjasaagi kogumiseks. ○ Ka sõjamehed võivad “õiglased ja pühad mehed olla”, kuna  nad võitlevad üldise hüvangu eest.


● Ristisõdade ideoloogia: ○ Need olid “Jumala tahetud sõjad”
○ Vaenlasi käsitleti saatanlikena, seetõttu peeti valeks nende  vastu halastust üles näidata ○ Lemmiktekst Pühakirjast: “Neetud olgu, kes Issanda tööd teeb  loiult, ja neetud olgu, kes hoiab oma mõõga verest eemal!” (Jr 
48: 10) [*] 9.11 Õiglane sõda vs vägivallatus - kaks episoodi 16. 
sajandi näitel  ● Zürichi reformatsiooni algus – 09.03. 1522
● Disputatsioonidel linnavalitsuses võitis Zwingli linna enda poole. Üks  tema pooldajaist oli Felix Manz ● 17.01.1525 Disputatsioon ristimise üle. [*]
● 21.01.1525 esimene ristimine Felix Manzi majas [*]
● Anabaptist Felix Manzi hukkamine 05.01.1527 [*]
● Zwingli surm Kappeli lahingus 31.10.1531 [*]
● Anabaptistide edasine saatus… 9.12 Reformatsiooni rõõmud ja sõja õiglus  ● Pärtliöö algas Pariisis 24.08.1572 (tapetute arv kõigub 5000 – 30000  eri hinnanguil) ● Kolmekümneaastane sõda (1618-1648) (3 miljonit kuni 11,5 miljonit  hukkunut) ● Reformatsioon ja vastureformatsioon tõid kaasa enneolematu  vägivalla, sest kõik valitsejad püüdsid oma piiridest ketsereid 
puhastada, sh… 9.13 Uusaegsed arengud: religiooni taandumine õiglase 
sõja kontseptsioonist  ● Niccolo Machiavelli (1469-1527): kuna inimesed on kõik  omakasupüüdlikud, siis ius ad bellum võib lihtsalt olla valitseja 
omakasu: sõda on õiglane, kui see on vajalik ● Karl von Clausewitzi (1780-1831) sõjapidamise teooria võeti 19. ja  20. omaks enamikes Euroopa riikides: totaalne sõda tähendab 
paratamatust viia konflikt vägivalla “kõige kaugema piirini” selleks, 
et võita: ○ “Tuua sisse sõjapidamise filosoofiasse mõõdukuse põhimõtted  oleks absurdne. Sõda on vägivalla akt, mis on viidud tema 
äärmise piirini.” ○ Vahetegemise printsiip totaalses sõjas: iga kodanik on  relvastatud ürituse toetaja, see välistab neutraalsuse  ■ Selle tagajärgi ei ole ilmselt raske ära arvata [*]


9.14 Sõja ohjeldamise katsed  Enne I MS: ius in bello täpsustamine ● Rahvusvahelise Punase Risti loomine ja Genfi konventsioon (1864):  haavatute eest hoolitsemine ● Haagi sõjaõiguse normide ja tavade konventsioon (1907): mürgi  kasutamise, relvitute tavaelanike tapmise, relvadest loobunud ja 
allaandnud sõdurite tapmise keelamine. Pärast I MS: ius ad bellum täpsustamine  ● Rahvusvaheline Brian-Kelloggi pakt (1928) keelas ründesõjad
● Genfi desarmeerimikonverents (1932) määratles agressiooni mõiste, mh sisaldab see: ○ sõja kuulutamist,
○ teise riigi territooriumile tungimist ilma sõda kuulutamata,
○ teise riigi territooriumi või selle laevade ja õhusõidukite  ründamist Pärast II MS ● Nürnbergi protsessil (1945-1946) süüdistati 24 isikut vallutussõdade  pidamises, sõjaroimades ja inimsusevastastes kuritegudes. X VABA MAAILM JA ORJASTATUD TAHE: 
ENESETEOSTUSEST
10.1 Sissejuhatuseks ● Pattulangemise loo kõrval – millest oleme käesolevas kursuses juba  rääkinud – on Piibli üks huvitavamaid vabast tahtest rääkivaid tekste
Joona rmt ● See on pisike tekstikorpus, millest ühiskondlikus teadvuses ringleb  üksnes muinasjutuline pärimus kala kõhus toimetanud härrasmehest ● Tegelikult muidugi – rõba tut nje pritšom - Kalaepopöa on kogu loos  üsna kõrvaline ● Peamine teema Jn teksti juures on küsimus Jumla ja inimese enese  tahte seosest ● Selle kaudu kerkib Jn juures teravalt üles ka eneseteostuse teema:  kas vaba eneseteostus on võimalik väljaspool Jumala tahet? ● Blaseerunud kloaagi intellektuaalide jaoks on eneseteostus puhtalt  inimese oma teha, piiratuna ehk üksnes majanduslikest 
väljavaadetest ● Sisuline küsimus on aga palju sügavam. Mida üldse tähendab end  teostada? Alustan Jn tutvustusest, tuues asja seejärel tänasesse 
konteksti  10.2 Joona rmt kontekst - Niineve  ● 1997.a eestikeelse Piibli linnanime Niineve taust: ld Ninive > kr  Νινευή > hbr הֶוְניִנ > akk Ninua ● Tegu on Mesopotaamia ülaosas paiknenud iidse Assüüria linnaga 


Tigrise idakaldal ● Tänapäevases mõttes Iraagi territooriumil
● Oli Uus-Assüüria impeeriumi pea- ning maailma suurim linn. Vallutati ja purustati 612 eKr erineva taustaga jõudude koalitsiooni poolt ● Jn peasõnum ei ole mitte imelugu kala kõhus ellu jäänud  härrasmehest, vaid jutustus Joona katsest puigelda kõrvale Jumala 
käsust Niinevesse meeleparandust kuulutama minna ● Nimelt – maailma suurima linnana lokkab Niineves porduelu ja kõik  sellega kaasnev ning Joona on arvamusel, et seda tuleb karmilt 
karistada ● Aga teades Jumala halastavust kardab ta, et kui läheb Niinevesse  patukahetsust jutlustama, võibki sealne rahvas pöörduda ja Jumal 
seetõttu neile andestada  Vaadakem asja lähemalt 10.3 Jn 1 - pagemine Tarsisesse ● Lugu algab sellest, et Jumal käsib Joonal minna Niinevesse: Jn 1:2 „Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja 
jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!” ● Joona ei taha seda teha ja otsustab põgeneda „Issanda palge eest“  laevaga Tarsisesse ● Merel tõuseb aga torm. Meremehed kardavad laeva hukkumist ja  heidavad liisku, saamaks teada, kelle süül õnnetus laeva on tabanud ● Liisk langeb Joonale, kes all laevaruumis magab. Ta äratatakse ning  küsitakse, kas ta teab, milles asi. Joona vastab ausalt, et ta on 
Jumala palge eest põgenemas ● Nüüd küsivad meremehed, mida tuleks temaga teha, et meri  rahuneks. Joona soovitab end merre heita – et kaotada õnnetuse 
põhjus ● Nii vastu tahtmist tehaksegi. Ja torm raugebki 10.4 Jn 2-3 - kalalugu ja Niineve patt ● Niisiis – Joona ulbib meres. Ent Jumal ei ole oma plaani jätnud, saates kala, kes neelab Joona alla ● Nähtavasti on kala magu võrdlemisi mugav paik, sest Joona teeb  seal pikalt ülistus- ja tänupalvet. Mille lõppedes laseb Jumal kalal 
Joona rannale oksendada ● Seejärel käseb Ta Joonal ikkagi Niinevesse patukahetsust kuulutama  minna. Seekord Joona vastu ei aja: Jn 3:4 Ja Joona hakkas linna läbi käima; käies esimese päeva 
teed, ta hüüdis ja ütles: „Veel nelikümmend päeva ja Niineve 
hävitatakse!” ● Nagu Joona oligi kartnud, võtavad Niineve elanikud teda kuulda,  riietuvad kotiriidesse, raputavad enesele tuhka pähe ja kahetsevad 
pattu ● Isegi kuningas istub tuha sees ja kahetseb, andes välja edikti, et 


mitte ainult inimesed, vaid ka pudulojused peavad paastuma ja 
pattu kahetsema ● Seda nähes annabki Jumal Niinevele andeks ja võtab karistustõotuse maha  10.5 Jn 4 - Joona mossitamine  ● Nähes Jumala andestust Niinevele on Joona nii pettunud, et palub  Jumalal end ära tappa – tema haavatud õiglustunne ei lubavat tal 
edasi elada ● Jumal aga vastab: „Kas sul on õigus vihastada?“ (Jn 4:4) Seepeale  läheb Joona linnast välja kõrbe, et näha mida Jumal linnaga teeb ● Et kaitsta Joonat päikese eest, laseb Jumal tema kohale ühe päevaga varjulise puu kasvada ● Joonal on sellest hea meel, ent hommikul tuleb uss ja närib puu juure läbi ning see kuivab. Joona kannatab kõrvetavat päikest, soovides 
taas surra. Nüüd küsib Jumal talt – kas sul on õigus selle puu pärast 
vihastada? Joona arvab, et jah ● Siis teatab Jumal: Jn 4:10-11 „Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal
sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe 
ööga sündis ja ühe ööga hukkus, aga mina ei peaks armu 
andma Niinevele, sellele suurele linnale, kus on enam kui 
kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha 
oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!” 10.6 Niinevest Brüsselisse ● Vaadeldud värvikas pärimus toob kokku mitmed teemad, mis on  mänginud äärmiselt olulist rolli kristliku teoloogia (ning seega ka 
õhtumaise kultuuri) ajaloos ● Ent asi pole vaid ajaloos. Küsimus sellest, kes inimelus viimselt  „roolis“ on, pole kuhugi kadunud ● Õhtumaise kultuuri üks ankruid – inimõiguste ülddeklaratsioon –  lähtub üksikisiku võõrandamatute õiguste ja vabaduse ideest ● Ent kui vabad me oma tegemistes tegelikult oleme? Joona pages  Jumala tahte eest, tänapäeva pagulased sõja või majandusliku kaose
eest… ● Ent küsimuse tuum on sama: kui vabad me päeva lõpuks siiski  oleme? Räägime südametunnistuse vabadusest, kuid oleme samas 
oma ignorantsete eelarvamuste orjad… ● Teame küll, kuidas oleks õige, aga teeme ikkagi nii, nagu on  mugavam 10.7 Lutheri-Erasmuse vaidlus  ● Kõneldut võib sõnastada ka nii: me lähtume tahtevabaduse teesist,  ent tegelikus elus pole tahe kunagi päris vaba


● Just selle paradoksi märkamine on Martin Lutheri (1843-1546)  kirjutise De servo arbitrio (1525) taga, mille pealkirjast on võetud 
tänase loengu pealkirja fraas „orjastatud tahtest“ ● Lutheri kirjutis kujutab enesest tegelikult vastust Rotterdami  Erasmusele (1466-1536). Viimane oli 1524.a avaldanud teose De 
libero arbitrio. Selle küsimuseks oli, kuivõrd on inimeses 
pattulanguse järgselt säilinud võime hea ja kurja vahel 
vabalt valida ● Erasmus väitis: vaba tahet tuleb igal juhul möönda. Nii  patukahetsus, ristimine kui pöördumine nõudvat seda ● Seejuures on inimesel abiks Jumala arm, mille toel inimene  valikuolukorras suudab adekvaatselt hea (ja pääsemise) kasuks 
otsustada ● Lutheri arusaam conditio humana’st oli jupp maad pessimistlikum (ja sellevõrra realistlikum) ● Tema mõttekäik: pattulangus muudab inimese võimetuks oma  lunastuse osas ise midagi ära tegema. Inimene ei pöördu vabast 
tahtest ● Teisiti – vaba tahe on võimatu patu tõttu. Languse järgselt on  inimene paratamatult kinni mitmesugustes piirangutes (= saatana 
kütkes) ● Saatan laseb „omast“ lahti vaid siis, kui temast tugevam jõud teda  selleks sunnib ● Selleks jõuks saab olla vaid Jumal. Kui Jumal inimese lunastab, siis  vabaneb inimese tahe Jumalat teenima (! De servo arbitrio!) ● Pääste on niisiis „unilateraalne“ – see tuleb kingitusena Jumalalt,  inimene ise on võimetu seda saavutama ● Täiesti vaba on seega üksnes Issand Jumal ise. Ning Temal on ka  võim „istutada ja välja kiskuda“ 10.8 Teeniv tahe  ● Lutheri mõttekäigu tuum on tänapäeva seisukohalt mõnevõrra  üllatav (ja argumendid selle toetuseks ehk anakronistlikud) – tahe 
saab olla vaba üksnes (Jumalat) teenides ● See on tulemus, mis suurepäraselt haagib Joona raamatu ivaga, ent  hakkab enamikule õhtumaa vabatnaistele ja vabatmeestele ilmselt 
vastu ● Kas oleme valmis võtma tõsiselt mõtet, et oleme naise järeltulijad,  kes lasi end keelitada oma mehe eksil astuma üle keelust hea ja 
kurja tundmise puust süüa, mille tõttu meie kõigi valikud on alati ja 
vältimatult süülised (ld concupiscentia) – v.a armust usu läbi 
Jeesusesse Kristusesse ja siiski üksnes Jumala teenimiseks? ● Tundub võrdlemisi piirav ja ebaõiglane, kas pole?  Päh, mingid vanad müüdid ja muinasjutud… Inimene on loomult hea, right? ● Teisiti – ML käsitluse reaktsioonina ärkab meis protesteeriv 


õiglusetunne. Nagu Joonaski  10.9 Eneseteostuse manu…  ● Tegelikult on nii Joona jutu kui Lutheri mõttekäigu taga küsimus  vabaduse kahest poolusest ● Peaküsimus: kas me räägime vabadusest millestki või  vabadusest millekski? ● Lutheri mõttega kaasa minnes – vabadusest sõna sügavamas  tähenduses saab juttu olla üksnes teisel juhul ● Samas suunas läheb Joona loo idee – et tegevus saab üksnes sel  juhul viljakas olla, kui selle kaudu teenitakse Jumalat ● Ja teisalt, kui vabadust püütakse kasutada eskapistlikult –  pagemiseks – siis käärib see veini sulni sameti asemel hapuks 
äädikaks ● Tulgem siit hetkeks tagasi kursuse algusesse. Kas purkisittumine on  vaba eneseteostus esimeses või teises mõttes? ● Kunstnikupoolselt on siin tegu kontranihilistliku žestiga, sita eest $  200 000 maksva kunde puhul aga vabadusega millestki – 
ajuvabadusega ● Niisiis – jõudsime välja vabaduse 2 mõõtmeni: vabadus millestki  ja vabadus millekski ● Esimene tähendus on eskapistlik (Joona põgeneb Jumala  eest), teine loov ● Rääkisime ka tõdemusest, et mingis mõttes on inimese tahe vaba  üksnes (Jumalat) teenides: ML järgi saab vaba olla vaid Jumalasse 
„köidetud“ tahe ● Neil mõtteseostel on kaugeleulatuvaid järelmeid mitte üksnes  teoloogias (vt allpool), vaid ka meie tänapäevases (postmodernses) 
maailmas ● Keskmine sekulariseerunud eurooplane ei teeni tänapäeval  (vähemalt mitte pidevalt) Jumalat. Pigem räägitakse usust ja 
„investeeringuist“ iseendasse 
Investeeringutest iseenesesse: ○ Hea hariduse hankimine
○ Spordiga tegelemine, kaunis füüsiline vorm
○ Silikoonist rinnaimplantaadid, peenisepikendamise plastika
○ Puhkuse- ja spaapaketid
○ Esoteerikalaagrid (sh tantra-seks jne) ● ML mõttes on nt tervislikke eluviise ja joogat harrastava inimese  tahe seotud. Ta teenib iseend. Ent kas iseenese teenimine saab viia 
vabaduseni? Või on nii elava inimese tahe ML skeemis endiselt 
saatana kontrolli all? ● Või siis teine tänapäevase õhtumaise eluga seotud teema: Luther  räägib tahte orjastatusest, teenivast tahtest. Kas inimene, kes 
teenib iseend, on vaba või orjastatud?


● Vabast eneseteostamisest võib kergesti saada ene-seorjamine (nagu nt äris sageli juhtub). Kas sel juhul saab teeniv tahe olla midagi 
positiivset – nagu Lutheril? ● Edasi – me räägime vallalisest kui vabast (vaba millestki või  millekski?). Suhtes inimene ei ole vaba, tema teatud otsused on 
seotud. Ent kas suhtes inimene – kuna ta tahe pole vaba – on 
tingimata orjastatud? Või vastupidi – ehk teostab ta end vabalt just 
selle suhte kaudu? ● Kõigi nende näidete mõte oli paljastada „halli varjundeid“  vastanduses vaba-orjastatud. „Vaba“ ei ole tingimusteta hea ja 
„orjastatud“ pähh ● Kas nt otsus tarbida vaid taimset toitu loomade humaanse  kohtlemise kaalutlustel on vaba või orjastatud? (Põhimõtte-orjus kui 
vaba valik) 10.10 Aga mul on jumalast pohhui  ● Niisiis – üritasin näidata, et Joona loo aluseks olev seos allutatud ja  vaba tahte vahel ei ole mustvalge ● Siiski kerkib seesuguse kenitlemise taustal kiusakas mõte – so what? Vaat, kus asi – vaba tahe, teenimine, eneseteostus… Päh, käige 
põrgu! Mul on täiesti savi ● Lugu mehest, kes kõndis rongkäigus, kandes plakatit kirjaga „Mul on kõigest pohhui!“ ● Ehk: mul näib olevat vabadus igasugune otsustamine ebaolulisena  pikalt saata ning minna Pirogovi õlut jooma ja rohelist rohtu 
nuusutama ● Kas selline vabadus on tegelik või näiline? Nii teaduslik  determinist kui spirituaalne fatalist ütlek-sid, et see on näiline – 
esimene seetõttu, et tegelikkuses reageerime me alati teatud 
teguritele (käitumine on tingimustest määratud) ja teine seetõttu, et
lõpptulemus on juba ette määratud ● Viimasega on seotud kurikuulus kristlik õpetus  predestinatsioonist  10.11 Predestinatsioon ja vabadus ● Predestinatsiooniõpetuse sisu on laias plaanis sel-les, et need, kes  on igavese elu jaoks valitud, on valitud ja need, kes pole, ei ole – 
inimesel endal pole ses asjas eriti midagi teha ● „Justamendi“ vanast laulust: kel määratud on hukka minna, hukka  see läheb niikuinii / võid karata ju korraks ninna, kuid see ei muuda 
midagi ● Üheltpoolt on predestinatsiooniõpetus seotud ülal juba vaadeldud  teguritega – et patu tõttu on ini-mese teadvus hägustunud ja ainult 
siis, kui Jumal teda „käe kõrval talutab“, võib ta teha asiseid ot-
suseid


● Seega – by default teeb inimene ebaõigeid vali-kuid ning  ainult Jumala armust võib ta vahel sattuda õigele teele ● Teisalt on siin küsimus usu olemusest – igavese elu tõotus on antud  armust usu läbi Jeesusesse Kristusesse. Ent selles, kas uskuda, ei ole
inimene ka vaba – usk on Jumala kingitus ● Nii nt ütleb Mk 4, et Jumala riigi saladus pole kaugeltki kõigile  mõistetav. Väljasseisjad kuulavad, aga ei kuule ega mõista 
ega saa seega ka pöörduda (mis võiks omakorda pattude 
andeksand-misele viia) Mt 22:14 „Paljud on kutsutud, kuid vähesed valitud.“ ● Olukord näib tänapäeva seisukohalt vaadates nii-siis üpris nutune  ja ebaõiglane: sa tahaksid olla oma otsustes vaba, aga ei ole
– salamisi kontrollib su teid hoopis vanatühi ● Vähe sellest – sa ei saa isegi aru, et vaba pole (saatana trikid – ta ju  valede isa ). Sa tahaksid paradiisi, aga selleks peaksid usku 
pöörduma. Ent sa ei saa seda teha, kui just Jumal sulle appi ei tule ● Ent kui sa – oh õnnetust – oled üks neist, kes valituks pole määratud, siis pole sul midagi paremat teha, kui tõepoolest Pirogovi õlut jooma 
minna. Inimese enese tahtest sõltub siin väga vähe või üldse mitte 
miski 10.12 Usk kui alandus? ● Predestinatsiooniõpetus – nagu mainitud – on ülal-mainit  põhjustel kurikuulus. See näib inimese oma valikuis täiesti 
passiivseks tegevat ● Tõenäoliselt ei olnud selle sihiks mitte patustele hukatust kuulutada,  vaid võtta „Jumala valitud rahva“ (VT ajal Iisrael, hiljem kristlased) 
esindajailt alus end teistest paremaks pidada ja ülbelt oma 
äravalitusega kiidelda ● Samas küsimus jääb: miks nõuab kristlik õpetus inimestelt kõlbelist  käitumist (nt dekaloog), kuid samas eitab tema suutlikkust selleks? ● Miks näib õhtumaise kultuuri „juurtekst“ inimlikku tahtevabadust  tugevasti relativeerivat – pidades silmas, kui olulisel kohal 
tahtevabadus ja sellega seotud mõisted (nt eneseteostus) meie 
kultuuris on ● Meie tänapäevasele enesemõistmisele on täiesti vastuvõetamatu  aktsepteerida mõtet, et vaba ole-miseks peaksime end 
kellegi/millegi tahtele allutama. Allutamine on alandav  10.13 Ja lõpetuseks…  ● Veelkord – tahte orjastatus, allutatus (Lutheri teeniv tahe) näib meile alandav. Me tahame Ise oma as-jade üle otsustada ● Kas pole just enesealandamise nõue see, mis kristluse  tänasele kultuurile võõraks teeb? Me ei taha olla orjad, vaid 
vabad!


● Ja kui Jumalal on nõudmisi, mis meie plaanidega kokku ei käi, siis  seda halvem Jumalale… ● Ehk – arvame, et teame ise kõige paremini, mis meile hea on. Aga  kas tegelikult teame? ● Tulles tagasi loengu alguse juurde – mis siis Joonale päeva lõpuks  ikkagi hea oli? ● Loo lõpp on ses mõttes huvitav, et ehkki kõlama jääb Jumala sõnum  andestusest ja armastusest, on Joona ju lõppkokkuvõttes ikkagi 
löödud ● Ta on saanud joonlauaga mööda näppe ja talle on piinlikult häbi-häbi tehtud. Ta on nii solvunud, et ei taha enam elada. Ja ometi… XI KÜLMUTUSKAPIST JEESUSE RISTISURMANI. 
TEHNOLOOGIA.
11.1 Sissejuhatuseks  ● Tänane loenguformaat: kevadväsimus . Kristluse mõttes tuleb juttu  lunastusest/päästest, ent seda mõnevõrra ootamatust vaatenurgast ● Nimelt esitame täna küsimuse tehnoloogia soterioloogilisest  aspektist. Mõte on selles, et kui klassikalises kristlikus teoloogias 
seostati päästet Jumalaga, siis tänapäeva õhtumaine inimene loodab
ses osas pigem tehnoloogiale ● Arengud intensiivravis on viinud olukorrani, kus elu ja surma piir on  üha hägusem. Kas inimene, kes on elus üksnes masinate kaasabil, 
on elus või surnud? Mida arvata olukorrast, kus ajusurmas, kunst-
vereringe ja kunstventileerimise abil elus hoitav ema toob ilmale 
lapse? ● Või kuidas suhtuda niisugustesse nähtustesse nagu transhumanism,  inimese geneetiline muundamine vms? ● Loengu teises pooles otsib Ain Riistan neile püstitustele paralleele  kristluse varasemast mõttepärandist 11.2 Sünnitada surnuna? ● Ajusurmas Poola rasedat hoiti 55 päeva vältel elus, et ta saaks lapse  ilmale tuua. Laps sündis enneaeg-sena keisrilõikega, tõsiste 
komplikatsioonideta ● „Nii pikalt rasedust kunstlikult alal hoida on gestatsiooni varases  staadiumis (17-18. nädal) harv,“ ütles Barbara Krolak-Olejnik, 
Wroclawi Ülikooli Kliiniku vastsündinute osakonna juhataja ● 41-aastane ema toodi haiglasse 2015.a lõpul ning kuulutati  ajusurnuks ajukasvaja tõttu. „Pere soovis, et püüaksime lapse 
päästa,“ ütles Krolak-Olejnik, lisades, et poisslaps sündis jaanuaris 
26. rasedus-nädalal ● „See oli 55 päeva väldanud lahing. Tahtsime anda noormehele  võimalikult palju kasvamisaega. Ent siis muutus asi talle 


eluohtlikuks“ ● Laps tuli ilmale keisrilõikega, kaaludes sündides vaid kilo. Nüüdseks,  peale 3 kuud intensiivravis, kaalub ta juba kolm kilo ning on 
tänaseks haiglast ilma komplikatsioonideta lahkunud. Ema 
elusäilitus-süsteem lülitati välja paar tundi peale sünnitust (AFP, 
20.04.2016) 11.3 Tehnoloogia ja lunastus  ● Vaadeldud näite tõsiseim filosoofiline väljakutse on küsimus  emaduse olemusest. Väljend „suuremate komplikatsioonideta“ on 
kõnekas ● Kas ema on tõesti vaid parajal temperatuuril hoitav loodet vajalike  toitainetega varustav life-support süsteem, mille tehnika arenedes 
saab ehk masinaga asendada? ● Kas „ilma komplikatsioonideta“ tähendab, et kahel raseduskuul, mil  lapse emme oli sisuliselt zombi, lapsega kõnelemata, talle laulmata –
pole inimeseks kasvamisel suuremat tähtsust? ● Äkki ongi nii? Kuna rasedus ja sünnitamine võtavad naiselt  väärtuslikku aega, siis ehk oleks tõesti tulevikus mõistlik loodete 
kasvatamine inkubaatoritele jätta – nagu transhumanistide visioonid 
ette näevad ● Samas – kui transhumanismi tõsiselt võtta, siis pole tulevikus lapsi  enam tarvis. Sest meditsiin võidab vananemise ja seega pole uusi 
kehasid tarvis. Hakkame kõik elama VT suurkujude ülipikki elusid ● Kui eelkõneldu tundub liiga kõrgelennuline, siis mõelgem sellele, mis on juba reaalsuseks saanud ● Kuidas oleks uue lõualuuga 3D printerist? See ei ole sci-fi, vaid uus  normaalsus ● Või nt antibiootikumid. Võib üsna kindlalt väita, et arvestatav osa  täna auditooriumis viibijaist oleks nende puudumisel mitmesugustel 
põhjustel enne täna siia jõudmist surnud ● Rääkimata siis juba liigeseproteesidest, valguskivistuvatest  hambaravimaterjalidest, prillidest, laser-lõikustest… ● … kuni nt silikoonist rinnaimplantaatide ja mitmesuguste  kemikaalideni, mida Anglo-Ameerika maailmas tuntakse väljendi 
recreational drugs all ● Moraal on lihtne – esmaseks põhjuseks selle taga, et religioon  õhtumaades oma tähtsust on kaotamas, ei ole teadus ● Esmane põhjus on, et tehnoloogia pakub reaalselt üha enam seda,  mida religioon vaid tõotab 11.4 Tehnosekularism ● Ilmutusraamatu 12. ptk loeme: Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene 
maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, 


uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud 
otsekui oma mehele ehitud mõrsja. Ja ma kuulsin valju häält troonilt 
hüüdvat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub 
nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal 
ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara 
nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist,
ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.” ● Mis selle eshatoloogilise sõnumi sisuks on? Tegelikult ju see, et uues  saabuvas maailmas ei ole Jumal inimesest kõrgel ja kaugel. Ning see
väljendub asjaolus, et keegi ei pea enam taluma valu ja valama 
pisaraid ega surema ● Nägime juba, et ehkki surma ei ole meditsiin (veel?) võitnud, käib  töö ses osas jõudsalt. Valu vastu on meil anesteetikumid ja 
südamevalu vastu Prozac. Mida on meil Jumalalt loota sellist, mida 
tehnoloogia anda ei saaks? ● Tõsi, kristliku mõtte kaudu tõotatud paradiislik tulevik kannab  eneses enamat kui maapealne tehnoloogia lubab ● Harmooniline osadus Jumalaga uues saabuvas maailmas, kus haigusi ei ole, on julgustavam perspektiiv kui personaalse meditsiini tõotus 
saada haigustest jagu ● Jumalik sõnum inimese lunastusest Jeesuses Kristuses vaatamata ta  puudustele ja ebatäiuslikkusele annab sügavama ja suurema 
kergenduse kui tuleviku õnnetabletid ● Aga pole võimatu, et see on difference in degree ja mitte difference  in kind ● Ja üldse, kui minna kaasa transhumanistide idee-dega, siis varsti  upload’ime me kõik end niikuinii kübermaailma. Ning seal on 
saavutatav mistahes paradiislik ideaal – tuleb üksnes sobilik jupp 
koodi kirjutada ● Mida tähendab ses olukorras Kristuse ristisurm? 11.5 Piibliäpp ja igavene elu :)  ● Ja kas see üldse enam midagi tähendab? Tõsi, me loeme neid  lugusid (Ain Riistani väljendiga juudi muinasjutte) ikka veel – ehkki 
mitte enam kirjarullilt, vaid mobiiliäpi kaudu ● Ent üha enam on need lood vaid tekstid teiste kübermaailma  tekstimassiivide hulgas, millest me lihtsalt üle skrollime, sisusse eriti
süvenemata ● Mingis mõttes hakkab teadvuse ja infotehnoloogia sümbioos üha  enam jõudma jumaliku kõikteadvuse realiseerimiseni. Pm on kogu 
maailma tarkus ühe kliki kaugusel ● Samas on selle arengu käigus ootamatult kerkinud esile nähtus,  mida teoloogid nimetavad apateismiks (vs ateism). Sõnumite 
virtuaalsel turuplatsil pole Jeesuse ristilöömine piisavalt 
dramaatiline, et YouTube’is ISISe vägitükkidega konkureerida


● Kas igavene elu on üldse ihaldusväärne, kui tehnoloogia selle  reaalselt teoks teeb ja meil tuleb veeta sajandeid ja sajandeid ikka 
neidsamu asju tehes, mis juba tänagi jooma ajavad? 11.6 Küsimus inimolemusest ● Kirjeldet taustas kerkib küsimus Jeesuse ristisurmast uuel viisil: kas  inimene, kes kunagi ei sure, saab üldse päriselt inimene olla? ● Sügissemestri aine „Teaduse ja religiooni seminar“: üks  aruteluteemasid sünni ja surma kogemuste seos inimloomusega ● Kas kunstüsas kasvatatud inimene, kes kunagi ei sure, on päriselt  inimene? Kas elu, mis elatud kunagi haigeks jäämata, on päriselt 
elu? Kas saab olla ihaldusväärne transhumanistide ideaalmaailm, 
kus lapsi pole ja tegeldakse üha suurematesse tehnoloogilistesse 
kõrgustesse pürgimisega? ● Kristlusest rääkides tundub mulle ses kontekstis väga kõnekas, et  siin saab Jumal ise lihaseks inimeseks koos kõigi sellega kaasa 
tulevate kannatustega ja lõppkokkuvõttes häbiväärse ja piinarik-ka 
surmaga ● See on tehnosekularismi apoteoosipüüule täp-selt vastupidine mõte: uus elu tuleb surmast. Ainult maailmas täielikult osaledes oled 
sellest prii 11.7 Tehnoloogia ja inkarnatsioon ● Mulle tundub niisiis, et see miski, mis „juudi muinasjuttudel“  transhumaansele maailmale (mis otsib lunastust ja päästet igaveses 
eeterlikus elus kusagil virtuaalpilves) pakkuda on ja mida kusagilt 
mujalt ei leia, on just mõte Jumala inimesekssaamisest ● Lisaks idee, et tõeline, uus elu – mis on praeguse maailmaga  võrreldes midagi kvalitiivselt teistsugust – tuleb surma kaudu ● Selle paradoksi tuumaks on, et kõik ekstrapolatsioonid meile tuntud  maailmalt on tulevase uue, jumaliku olemise seisukohalt 
põhimõtteliselt kipakad ● Sellele uuele maailmale sündimiseks on tarvis praeguse maailma  jaoks surra (vrd ristimise sakramendi sümboolne tähendus) ● Ei tule püüelda igavesti kestva maise elu poole, vaid mõelda, miks  sai Jumal ise inimeseks. Võib-olla on inimeseksolemises ja lunastuse-
idees varjul midagi hoopis olulisemat kui igavene elu? 11.8 Kokkuvõtteks ● Lühidalt, ehkki tehnoloogia pakub kohe ja reaalselt aseainet sellele,  mida kristlik õpetus üksnes kaude tulevikuks tõotab, ei ole selles 
siiski lunastust ● Põhjus on selles, et tehnoloogia peegeldab üksnes meie endi  fantaasiaid. Mõeldes igavesest elust ei oska me sellest mõelda teisiti
kui igavesti jätkuvast olemasolemisest


● Aga kui meile reaalselt pakutaks elada aastasadu (nagu krahv  Dracula) ilma laste ja romantikata (kui romantiline oleks teada, et for
the rest of the eternity ärkad sa igal hommikul ikka sellesama 
partneri kõrval? Või kui neid vahetada, siis kui kaua võtab, enne kui 
igasugune uudsus kaob?), kas me tegelikult sooviks seda? ● Arvan, et lunastuse ja seega ka kogu kristliku õpetuse sügavam  tuum on mujal. Kusagil Jeesuse tühja haua mõeldamatuses, selles, et
meil on lootus millestki päriselt ja genuinely uuest, et päeva lõpuks 
osutub tõeks kõigis inimestes olelev nimetu rahutus, et midagi on 
selles elus veel 11.9 Tehnoloogiast, külmikust ja Jeesuse ristisurmast ● Tehnoloogia on rohkem kui inseneriteaduse mutrid ja poldid, ühe  kultuuri tehnoloogia on seotud ○ ühiskonna sotsiaalse korraldusega
○ infovõimekusega ja
○ elutunnetusega laiemalt ● „Külmutuskapp“: metafoor, mis markeerib inimkonna suhteid  loodusega, täpsemini kujuteldavat suurenenud sõltumatust ● Jeesuse ristisurm – sündmus, mis on kristluse olemuslikuks  tuumaks… 11.10 Ohvrist ● Kristluse eripäraks võrreldes teiste religioonidega on Kristuse  ristiohvri keskne koht kristlikus elukäsitluses ● Rist on kristluse keskseim sümbol ○ markeerides tõdemust, et Jeesuses ohverdas Jumal ennast  inimkonna eest viimase päästeks ● Nt islamis sellist asja ei ole, ehkki ohverdamine on mõningal määral  praktiseeritud [*] ● Judaismis on kunagised ohvrid juba ammu asendatud palve ja  pühendunu vaga eluga 11.11 Kultuurimuster ● Ruumilised piirid, sh ○ geograafilised
○ Käitumuslikud ● Ajalised piirid, sh ○ aastaring, elukaar ● Moraalsed piirid
● Religioossed piirid
● Soorollide piirid
● Liiklusreeglid
● Jne.


11.12 Paasarituaalist ● Judaismis ○ Iisraeli rahva pääste Egiptusest
○ Pattude lõplik andestus (teadvustamata patud)
○ Judaismis täna seder, samaarlased on rituaalse ohverdamise  säilitanud ● Kristluses ○ Jeesuse ristisurm ohvrisurmana pro nobis
○ Võtmetekst Jesaja 53 11.13 UT kujunditemaailm  Ristisurma tähendus  ● Lunastus, lepitusohver, lepitus ○ Rm 3: 23-26 sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning 
mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse 
kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud tema
veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust 
sellega, et ta kustutas varem tehtud patud oma jumalikus 
sallivuses, et näidata üles oma õigust praegusel ajal, et tema 
ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse.  ○ Rm 5: 10 Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema 
Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema 
elu
läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud.  ● Luna(raha), pääste ○ Mk 10: 45 sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, 
vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! ○ 1Kr 6:19-20 Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, 
kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese 
päralt?  Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma 
ihus! ○ 1Ts 5: 9-10 sest Jumal ei ole meid asetanud viha alla, vaid pääste 
saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kes meie eest 
on surnud, et meie, kas me oleme ärkvel või magame, 
üheskoos temaga elaksime.  ○ Ef 2: 8-9 Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole 
teist enestest, vaid see on and Jumalalt -,  mitte tegudest, et 
ükski ei saaks kiidelda. 


Ristisurm ja ülestõusmine  ● Jeesus = Uus Aadam, kes võitis surma ○ Rm 5: 14-17 Ent surm valitses Aadamast Mooseseni ka nende üle, kes ei 
olnud pattu teinud niisuguse üleastumisega nagu Aadam, kes 
oli eeltähenduseks temast, kes pidi tulema.  Kuid armuanniga 
ei ole nõnda nagu üleastumisega! Sest kui ühe inimese 
üleastumise läbi paljud on surnud, siis seda
kindlamini on paljudele saanud ülirohkeks Jumala arm ja and 
ühe inimese - Jeesuse Kristuse - armu kaudu.  Ja anniga ei ole 
nõnda, nagu ühe patustanu puhul võiks olla, sest üheainsa 
üleastumise järel sai kohtumõistmine surmamõistmiseks, 
armuand aga on paljude üleastumiste järel õigeksmõistmiseks. Jah, ühe inimese üleastumise tõttu on surm valitsenud 
kuningana selle ühe kaudu. Aga seda kindlamini need, kes 
saavad armu ülirohkesti ning õiguse anni, hakkavad valitsema 
kuningana elus selle ühe - Jeesuse Kristuse - kaudu.  ○ 1 Kr 15: 51-55 Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi 
magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe 
silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja 
surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik 
riietuma surematusega. Aga kui see kaduv riietub 
kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb 
täide sõna, mis on kirjutatud:
„Surm on neelatud võidusse! 
Surm, kus on sinu võit?
Surm, kus on sinu astel?” 11.14 Elust ja surmast ja inimeseksolemiseks agraarses 
antiigis  ● Nisuiva võrdum ○ Jh 12: 23-25
○ Aga Jeesus ütles neile: „Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange 
maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see 
kannab palju vilja. Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja 
kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks 
eluks.  ● Surma reaalsus ○ Oli erinevalt tänasest, kus see on meie ees tegelikkuses  peidetud ja millega me puutume kokku pigem simulaakrumite 


maailmas, üpriski igapäevane. ○ Looduse kapriissus asetas inimese pidevalt olukorda, kus ta  tundis end sõltuvat jõududest, mille vastu ta ei saanud. ○ Sama kehtis ka kauge ja võõra kohta: ■ Kord vs kaos
■ Valgus vs pimedus
■ Tuttav vs võõras
■ Tuntu vs ähvardav
■ Valgus vs pimedus
■ Jumal vs kurat [*] ○ Just sellel pinnal tähendas Jeesuse surm ja ülestõusmine  tavamõtlemise totaalset pahupidipööramist: ○ Selmet pühaduse piire hoida ja stabiilsust taotledes kaost  piiritleda, tuleb sellele aktiivselt vastu astuda passiivse 
vastupanu teel: Jeesus andis ennast surma, ta võitis surma 
sellele alistumise kaudu. See oli uudne ja erakordne. 11.15 Lunastusteooriad ● Arusaam, et Kristuse surm (ja usk tema ülestõusmisesse) on  toimunud pro nobis (meie heaks) Jeesuse õpilaste esimeste 
põlvkondade poolt koostatud Uues Testamendis esitatud 
põhimõtteliselt kogemuskirjeldusena – nad tundsid end olevat 
lunastatud ja päästetud. ● Hilisemad kristlikud mõtlejad on üritanud anda sellele kogemusele  enam seletuslikku sisu – nii on sündinud rida „lunastusteooriad“, mis
üritavad vastata küsimusele, miks pidi Jeesus surema Teoloogia ● Seesama kehtib muide teoloogia kohta ka laiemalt: oma  põhiolemuselt on see teatud religioossest elutunnetusest lähtuv 
elukaemus, mis on dialoogis kogu esilekerkiva inimteadmisega 
laiemalt. ● Säärasena on teoloogia alati ühelt poolt ajastuspetsiifiline ja teiselt  poolt üha uuenev Christus Victor ehk nn “klassikaline” teooria ● Esimene põhjendaja oli Irenaeus Lyonist (suri u 202 m.a.j)
● Võtmeküsimus: kelle käest Kristus oma surmaga inimkonna välja  ostis? ● Vastus: kuradi käest ○ Kurat oli saanud Aadama pattulanguse tõttu inimkonna enda  võimu alla (ehkki pettusega) ○ Jumal, ehkki ta oleks võinud inimesed jõuga tagasi võtta, jäi  õiglaseks – kord juba loodud reegleid ei rikuta ○ Kristus tuli kui Uus Aadam ja rekapituleeris (kordas 


kokkuvõtlikult) esimese Aadama elu, jäädes temast erinevalt 
patuta ○ Kurat omas ahnuses ei taibanud Jeesuse patutust ja tappis ta,  kaotades sellega igasuguse (olgugi, et kaheldava) õiguse 
Jeesusele. ○ Mispeale Jumal äratas Jeesuse surnuist ja äratab kord ka kõik  need, kes Jeesusesse usuvad, sest tema patutus laieneb 
neilegi. ● Selle teooria taga olev elutunnetus: kogu maailm on kurja võimuses, kristlase eksistents on pidevalt ähvardatud ○ Lisaks elu üldisele haprusele (vt eespool) olid tagakiusud  võimude poolt küllalt sage reaalsus (vt üleeelmine loeng) ○ Nii kirjutab juba Paulus arhontidest, mis valitsevad maailma, ja mis on kristlaste tegelikud vaenlased [*] ○ Ja ometi on selle kõige taga Jumal, kes on õiglane ja armastav
○ PS. Tasub veel kord meelde tuletada, et esimeste sajandite  kristlaste martüüriumi-innukus lähtus soovist imiteerida 
Kristust, st ideest, et oma elu ohverdades on võimalik võita 
kurjust. ○ Kristus vabastab inimesed kuradi orjusest (sobiv teema  orjandusel põhinevas ühiskonnas!) ● Ef 6: 10-19 Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus! 
Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi 
salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid 
meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, 
kurjade taevaaluste vaimudega.  Seepärast võtke kätte kõik Jumala 
sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda 
püsima, kui te olete kõik teinud. 
Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu
seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna 
kuulutama rõõmusõnumit
rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite 
kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja 
vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage 
igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja 
eestpalvetega kõigi pühade eest ja minugi eest, et mulle antaks 
arukust, kui ma avan suu,
julgelt teada anda evangeeliumi saladust  Klassikalise teooria imperiaalne variant  ● Kui kristlusest sai 4. sajandil Roomas lubatud ja siis ametlik  religioon, vähenes kristlaste ohustatuse-tunnetus oluliselt. Teoloogia
muutus kontrakultuursest nähtusest võimudega koostööd tegevaks 
ja võimu legitimeerivaks distsipliiniks.


● Teisenes ka lunastusteooria Gregorius Nüssast (335-395) kinnitas, et Jumal võitis kuradi kavaluse abil: ○ Jumal pani Jeesuse ristile nagu kalamees paneb ussi  õngekonksu otsa. Cantebury Anselmi satisfaktsiooniteooria  ● Anselm (1033-1109) hindas klassikalise arusaama ümber. Kristuse  ristisurm oli lunahinnaks mitte kuradile, vaid Jumalale endale. ● Varasemas kreeka mõttemaailmas käsitleti kurjust ühiselt jagatud  rikutusena, mida personifitseeris saatan. Anselm rõhutab, et 
probleemiks on meie igaühe isiklik süü. ● Anselmi lahendus on juriidiline ja see toetub seisulikule tavaõigusele
● Taustaks olev sügavam küsimus: kas kõiksus, milles me elame, on  õiglane? ● Keskaegne ühiskond toetus seisuste erinevusele ○ Kui aadlik solvab aadlikku, siis lahendab olukorra duell
○ Kui talumees solvab aadlikku, siis on ainus võimalus olukorra  lahendamiseks talupoja karistamine ● Kui Aadam (kes esindab meid kõiki) astus üle Jumala käsust, siis  heitis ta sellega väljakutse Jumala aule. ● Ainus võimalus au taastamiseks on satisfaktsioon, mida saab  pakkuda vaid võrdne: ● Jumala au taastada sai vaid Jumal ise
● Nii sai Jumal inimeseks (Anselmi teos kandiski pealkirja Cur Deus  homo), et kanda inimestele mõeldud karistus. Asendava karistuse teooria ● Alates Calvinist (1509-1564) on see protestantluses levinud tänini.  Tegu on Anselmi käsitluse edasiarendusega.  ● Kristus, kes oli süütu, suri maailma (täpsemini väljavalitute) patu  eest. Jumal, kasutades nurjatute inimeste käsi, lasi Kristusel 
kannatada karistust, mis oli määratud inimkonnale ● Teooria oma põhikujul töötati välja puritaanide poolt 17. sajandil  (pmst John Owen 1616-1683 jaThomas Goodwin 1600-1680) ● Teooria kaks poolt: ○ Jumala õiglane viha vajab lepitust ■ Expiation vs propitiation ○ 17. sajandi briti ühiskonnas tekkiva demokraatliku ühiskonna  aluseks oli printsiip, et seaduse ees on kõik võrdsed, nii rikkad 
kui vaesed. Töötati välja põhimõtted, mis takistasid võimu 
kuritarvitamist ■ Briti seadus pakkus mh välja võimaluse, et võlglase eest  võib käendaja vastutada ■ Selles võtmes on Kristuse asenduskaristus ka märgiks, et Jumal ei kuritarvita oma võimu


Moraalse mõju teooria ehk modernne vaade  ● Petrus Abaelardus (1079-1142) vastandus nii klassikalisle teooriale  kui Anselmi käsitlusele [*] ● Lunastuse ainus põhjus on armastus. Armastus, mille Jumal süütab  neis, kellega ta oma loomust jagab. ● Lunastus ei ole suunatud ei kuradile ega Jumalale, vaid Kristuse  inimestest õdedele ja vendadele – nii nagu Kristus andestas, saavad 
ka nemad olla andestajad ja andestatud ● Abaelarduse käsitlus jäi varju, kuni see uuesti üles võeti radikaalse  reformaatori Faustus Socinuse (1539-1604) töödes. ● 19. sajandil propageerisid seda vaadet teiste seas Friedrich  Schleiermacher (1768-1834), Albrecht Ritschl (1822-1889) ja Horace
Bushnell (1802-1876) ● Bushnell, The Vicarious Sacrifice:
● Jeesus samastas end kogu inimkonnaga, sh ka inimeste  kannatustega (siit siis “asendusohver”) ● See armastus liidab inimesed ja toob nad osalema Jumala enese  elus. Jumal on Tervendaja, kes kutsub inimesi olema tervendajad. ● 19. sajandil levima hakanud modernne vaade eeldab inimese  usalduslikku suhet kõiksusesse. Tehnoloogiliselt arenenud maailm 
pakub turvatunnet, milles varasemad kaose, surma ja sotsiaalse 
ängi teemad on suuresti kaotanud oma tähenduse. See on 
optimistliku eluvaate teoloogia ● Kui julm ja ebaõiglane see näib, et keegi peaks tahtma süütu verd  ükskõik milliseks lunarahaks, või et ta tunneks heameelt süütu 
surmast. Ja et veel Jumal leiaks oma Poja surma aktsepteeritava 
olevat, selleks, et ta võiks olla maailmaga lepitatud.